4-12-4366/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-12-4366 Kohtunik Eha Popova Väärteoasi P.O järgi väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 Menetlusalune isik P.O, töök OÜ O isikukood XXX, elukoht XXX, Kohtuvälise menetleja esindaja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklustalitusmenetlus esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada P.O LS § 224 lg 2 järgi ja mõista karistuseks rahatrahv 80 trahviühikut, s.o summas 320.00 (kolmsada kakskümmend) eurot. Vastavalt KarS § 68 lg 2 alusel arvata karistuse hulka kinnipidamine 08.09.2012.a. kell 11.15 kuni 10.09.2012.a. 12.00., s.o. 2 päeva, e 20 trahviühikut, ärakandmisele kuulub rahatrahv 60 trahviühikut, e 240 (kakssada nelikümmend eurot). Vastavalt KarS § 66 lg 2 kuulub mõistetud karistus tasumisele ositi 6 kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 40 (nelikümmend eurot. Vastavalt LS § 224 lg 3 p 1 võtta P.O-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks. Vastavalt LS § 127 on P.O kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Vabastada P.O kohtusaalist. Rahatrahv kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, nr 221023778606 Swedbank, 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 4100064939 ning selgitus „P.O , väärteoasi 4-12-4366, rahatrahv“. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD 08.09.2012 koostati väärteoprotokoll nr AB 1321453, mille kohaselt P.O 08.09.2012 kella 11.15 ajal Tallinna ringtee 3 km juhtis mootorsõidukit Citroen Berlingo reg nr XXX juhile keelaatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus olio alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,74 mg/l, pannes seega toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteo. Menetlusalune isik seletab, et ta tõepoolest juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes. Ta jõi viina ja mõned õlled. Ei oska seletada, mis põhjusel asus joobes autot juhtima. Tal töötab projektijuhina igakuise töötasuga ca 400 eurot. Tema ülalpidamisel on kaks isikut. Umbes 5 aastat tagasi on teda mõned korrad karistatud kiiruse ületamise eest. Kohtuväline menetleja leiab, et väärtegu on leidnud tõendamist ning toime pandud tahtlikult. Menetlusalust isikut tuleb karistada arestiga 7 päeva ning juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud väärteo toimepanemine P.O poolt ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Väärtegu on tõendatud peale menetlusaluse isiku omaksvõtvate ütluste tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtub, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholijoove 0,74 mg/l. Samuti tõendavad väärteo toimepanemist tunnistaja M. Luugi ütlused, millest nähtub, et P.O juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes. Vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. P.O-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada P.O edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib karistusena mõista vangistuse (aresti) ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab vangistuse mõistmist põhistama eriti põhjalikult ning kaaluma ka alternatiivseid karistusi. Kohtu arvates ei ole kohtuväline menetleja kohtuistungil aresti mõistmist põhistanud ega kaalunud ka teist alternatiivset karistust, s.o. rahatrahvi. Karistuse mõistmine ei tohi aga toimuda meelevaldselt. Kohus rõhutab, et kui koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud /Riigikohtu otsus nr 3-1-1-24-07 p 8/. Arvestades menetlusaluse isiku isikut ja süü suurust, ei ole kergemaliigilise karistuse võimalused kindlasti ebapiisavad ega end ammendanud. P.O on isik, keda karistusregistri andmetel on varem 1 kord väärteokorras karistatud ning seda kaheksa aastat tagasi. Ta töötab ning tal on ülalpeetavad. Käesoleval juhul on seadusandja karistusena ette näinud rahatrahvi või aresti. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega erilise tähelepanelikkusega vaagida teo tehiolusid. Kohus on seisukohal, et kui isiku käitumises puuduvad vahetult väärtegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, rikkumine oli pigem juhuslikku laadi, tuleb karistusliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (Riigikohtu otsus nr 3-1185-04). Käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja piisavalt põhjendanud, miks on vajalikuks peetud jätta kõrvale rahalise karistuse rakendamine ning miks soovitakse kohaldada antud väärteoasja tehioludel vabadust piiravat karistust. Kohus leiab, et aresti kohaldamine ei ole kohane ega proportsionaalne, arvestades süü suurust ja menetlusaluse isiku isikut. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Kohus leiab, et P.O on võimalik karistada rahatrahviga arvestades temale inkrimineeritud väärtegu ja süü suurust, tema isikut ning karistust kergendava asjaolu olemasolu. Rahatrahv omab ilmselgelt P.O suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, seega peab kohus vajalikuks mõista rahatrahvi. Ka üldpreventiivses mõttes on menetlusalusele isikule mõistetud karistus rahatrahvi näol proportsionaalne ja seaduslik. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et P.O liiklusalase käitumise mõjutamiseks tuleb tema suhtes lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt pani ta väärteo toime tahtlikult. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik ühelt poolt õiguskorra ja teiste liikluses osalejate kaitsmise huvides, teiselt poolt selleks, et kaebaja ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Kohtu hinnangul üksnes rahatrahvi mõistmisest kaebajas sellise veendumuse kujundamiseks ja kinnistamiseks ei piisa. Kohus juhindub KarS § 48, § 57 lg 1 p 3, 63 lg 1 ning V™S §-dest 83 p 2, 107, 108, 109, 111, 113 sätetest. Eha Popova Kohtunik