) § 3 punkt 2 kohaselt tekib võlaõigussuhe muuhulgas ka kahju õigusvastasest tekitamisest.
lg 1 sätestatu kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu.
lg 1 kohaselt on asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju suuruseks hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi.
lg 1 punkt 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui rikuti kannatanu omandit või sellega sarnast õigust. Ülaltoodut sätete alusel leiab kohus, et süüdistatav on tekitanud kannatanutele kahju ning on kahju tekitamises süüdi, sest ta tegutses tahtlikult
S § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 9 alusel inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Kohus leiab, et süüdistatava R.N karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda tema kahetsust. Raskendavad asjaolud puuduvad. R.N ei oma hetkel sissetulekuid, millest annab tunnistust ka süüdistatava varavastaste kuritegude toimepanemine eesmärgiga saada varastatu realiseerimisest mingitki tulu. Seega leiab kohus, et süüdistatavat ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda ning tema vastu esitatud kahjunõudeid. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava R.N suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Süüdistatava süü raskusastet hinnates, arvestab kohus asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda kaheksas varavastase kuriteo episoodis, mis on toime pandud vähem kui kolme kuu jooksul ning vähem kui 2 kuud peale viimase, 27.03.2012 Harju Maakohtu poolt mõistetud vangistuse kandmiselt vabanemist. Kuriteoga on R.N põhjustanud kannatanutele varalist kahju. Sellest kohus järeldab, et süüdistatava süü ei ole niivõrd väike, mis õigustaks vangistuse mõistmist sanktsiooni alammääras. Lisaks sellele tuleb paratamatult arvestada R.N isikut, keda on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, s.o 11-l korral ja peamiselt varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Nagu on varem märgitud pani R.N uued kuriteod toime vahetult pärast eelmise karistuse ärakandmist. Sellisest tema käitumisest järeldab kohus, et varasemate karistustega ei ole karistuse eesmärk saavutatud, st eelmised karistused ei ole avaldanud R.N-ile loodetavat mõju ega ole motiveerinud teda elama õiguskuulekalt. Kohus leiab, et süüdistatava süstemaatiline varavastaste kuritegude toimepanemine välistab tema suhtes tingimisi karistuse kohaldamise nii osaliselt kui ka täielikult. Samuti oleks mõistetud vangistusest R.N tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna süüdistuse sisust lähtuvalt ei ole süüdistatavale inkrimineeritud kuriteod toime pandud juhuslikel ajaoludel või esmakordselt. Samuti ei pea kohus R.N puhul võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Karistuse asendamine üldkasuliku tööga eeldab, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Arvestades kuriteoepisoodide rohkust ning nende toimepanemise intensiivsust, leiab kohus, et R.N ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid. Karistuse määra valikul KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lähtub kohus R.N süü suurusest, asjaolust, et 2 varguseepisoodi jäi katsestaadiumisse ning peab võimalikuks mõista süüdistatavale karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, jäädes sanktsiooni 1 / 5 piiridesse. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 sätetele hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd süüdistataval puuduvad hetkel sissetulekud, käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha ja kaitsjatasu ning süüdistatavalt mõistetakse välja ka tsiviilhagid, mis kokku moodustavad küllaltki suure summa, leiab kohus, et süüdistataval käiks kõigi menetluskulude tasumine korraga üle jõu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et menetluskulud tuleb määrata KrMS § 180 lg 3 alusel ositi pikema aja jooksul. Samas leiab kohus, et kuivõrd süüdistatava karistusaeg lõppeb enne rahaliste kohustuste täitmiseks sätestatud maksimaalset üheaastast tähtaega, võib määrata väljamõistetava menetluskulu tasumise tähtaja maksimaalses pikkuses, andes sellega süüdistatavale võimaluse 9 iseseisvalt ja vabatahtlikult väljamõistetavad menetluskulud tasuda. Julia Vernikova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.