KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.aprill 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-12005 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Malle Preimer Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus E.G süüdistusasi KarS § 320 lg 1 üldmenetluses Pärnu Maakohtu otsus 18.veebruarist 2013.a. Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokurör Aarne Pruus Süüdistatav E.G (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Vahur Krinal Prokurör Aarne Pruus RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 18.veebruarist 2013.a. E.G suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. järgi 1 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 18.veebruari 2013.a. otsusega süüdi tunnistada E.G kuriteos KarS § 320 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega seitsekümmend päevamäära, millele vastab kaheksasada kolmkümmend üheksa
(839)eurot ja 30 senti. KarS 73 lg. 1 ja 3 kohaselt vabastada E.G karistuse kandmisest kolme
(3)aastase katseajaga. Karistust ei pöörata täitmisele, kui E.G ei pane katseajal toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamise päevast. E.G mõisteti süüdi selles, et tema olles eelnevalt hoiatatud vastutusest KarS § 320 järgi, andis 18.novembril 2011.a. alates 15.37 kuni 16.05 Raplas Savi tn. 2 Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonnas ruumides toimunud ülekuulamisel valeütlusi, mis seisnes järgmises - väitis, et 2011. aasta suvel vahetult enne seda, kui politseiametnikud tulid Hagudis Kuuse tn. 3 hoovile, oli A D istunud oma sõiduautosse juhikohale ja U T autosse A.D kõrvale, et A.D autot ei käivitanud ja sõitma ei läinud; hoovile tulnud politseiametnikud hakanud A.D süüdistama auto juhtimises alkoholijoobe seisundis. Ütlused ei vasta tegelikkusele, sest Pärnu Maakohtu 27.märtsi 2012.a. otsusega on tõendatud, et A D juhtis 11.juunil 2011 kella 20.49 ajal alkoholijoobe seisundis sõiduautot Volvo registreerimismärgiga XXXXXX Rapla maakonnas Rapla vallas Hagudis Vana-Viljandi maanteelt XXXXXXX hoovile. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD : Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-26-03 5.märtsist 2003 esile toonud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi e. siis võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 2 E.G andis ühiskonnaohtliku kuriteo kohtulikul arutelul tõendamise seisukohalt tähtsate asjaolude kohta valeütlusi, püüdes luua kohtule eksiarvamuse selles osas, et A.D sõiduautot ei juhtinud, millega kahjustas õigusemõistmist. Üldpreventatiivsetest kaalutlustest lähtuvalt on ebaõige sellist isikut vabastada rahalise karistuse tasumisest. Selline karistuspoliitika annab üldsusele ebaõige signaali, milles võib tekkida ebaõige arusaam, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine ja selle kuriteo raames antavad valeütlused ei ole rangelt karistatavad kuriteod. Riigikohtu 20.06.2007 otsuse 3-1-1-99-06 p.16.2 tõdetakse, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on kohtul vajalik põhistada süüdistatavale mõistetud karistusest tingimuslikku vabastamist. Riigikohtu 20.06.2007 otsuse 3-1-1-99-06 p-des 16.3 ja 16.4 märgitakse, et KarS §-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimuslikult vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära ning süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Asjaolu, et E.G ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ei ole selline isikut iseloomustav märkimisväärne eripära, mille alusel peaks süüdlase tingimuslikult karistusest vabastama. Küll aga võimaldab nimetatud asjaolu kohaldada E.G suhtes vangistuse asemel karistusliigina rahalist karistust. E.G on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega, tema tegevuses puuduvad karistust kergendavad asjaolud. E.G ei ole kohtus andnud tõeseid ütlusi, millest tuleneb, et ta ei ole tema poolt toime pandud õigusrikkumist hukka mõistnud, mistõttu leian, et on ebaõige tema vabastamine rahalise karistuse tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 25.märtsi 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 5.aprillini 2013.a. Apellatsioonimenetluse pooled oma seisukohti määratud tähtajaks ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna E.G ei ole mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega süüdi KarS prg. 424 järgi, siis peab kohtukolleegium asjakohatuks prokuröri apellatsioonis tsiteeritud Riigikohtu seisukohta, mis puudutab n.ö. roolijoodikute karistamist ja riigi suhtumist sellesse. 3 Kohtukolleegium märgib, et tegelikult sõltub süüdistatavale mõistetav karistus alati suuremal või vähemal määral kohtuniku äranägemisest. Karistuse mõistmine on peaaegu alati teatud valimine erinevate õiguslike variantide vahel või kõigi vajalike õiguslike tingimuste arvestamine, kus kohtunikul jääb alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile. Karistuse mõistmine on selles mõttes ka õiguslikult reguleerimata ja teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuniku ja süüdistatava vahel sõltudes mitte ainult süüdistatava, vaid ka kohtuniku isikust. Apellatsioonikohtule on antud õigus maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas vaid siis, kui maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS prg. 338 p.4). E.G on mõistetud süüdi KarS prg. 320 lg 1 järgi. Tegemist on kuriteokoosseisuga, mida on võimalik realiseerida äärmiselt erinevate tegevustega. Kohtukolleegium nõustub siinjuures maakohtu seisukohaga, et arutataval juhul ei toonud süüdistatava poolt valeütluse andmine kaasa täiendavaid uurimistoiminguid, ei muutnud menetlust keerulisemaks jms. Ka märgib kohtukolleegium omalt poolt, et tegemist ei olnud ka selliste valeütlustega, mis oleks kaasa toonud teise isiku alusetut süüstamist, tema suhtes põhjendamatu kriminaalmenetluse alustamist või vahistamist. Kõik sellised asjaolud on ilmselgelt KarS prg. 320 toimepanemisel võimalikud ning mõjutavad ka nimetatud kuriteo eest mõistetavat karistust. Valeütlusi andis E.G teise isiku poolt toimepandud teise astme kuriteo menetluses, mida tuleb kohtukolleegiumi arvates samuti arvestada valeütlusi andnud isikule karistuse mõistmisel. Rääkides E.G isikust, siis tegemist on isikuga, keda ei ole varasemalt karistatud ei kriminaal – ega ka väärteokorras, ta on elanud õiguskuulekat elu. Prokurör ei vaidlusta seejuures süüdistatavale rahalise karistuse e. seaduses ettenähtud kergeima karistusliigi mõistmist ning ka selle määra – 70 päevamäära. Vaidlus on selles, kas kohtu poolt mõistetud rahaline karistus tuleb E.G ka reaalselt ära kanda või piisab selle karistuse tingimisi kohaldamisest selleks, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei paneks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul on võimalik mõista süüdistatavale karistus tingimisi. Selline karistus on E.G poolt toimepandut ja tema isikut arvestades piisav, et E.G saaks aru, et kuriteo toimepanemise puhul on karistus vältimatu. Oluline on käesoleval juhul kohtukolleegiumi arvates just karistuse vältimatus, mitte selle rangus e. reaalne ärakandmine. Kohtukolleegium peab vajalikuks käesoleva vaidluse lahendamisel viidata Riigikohtu asjakohastele seisukohtadele selles küsimuses. Riigikohus on otsuses 3-1-1-99-06 p.-s 15.1 selgitanud : 4 Samas otsuses p.-s 16.3 on Riigikohus ka märkinud : Kuna KarS prg. 73 ja 74 ei sätesta, et isikuga seonduv asjaolu peab olema kuidagi eriline või erandlik, siis ei saa ka kohtule ette heita, kui esmakordselt kuriteo toimepannud isik vabastatakse tingimisi karistuse kandmiselt mingitel muudel põhjendustel – e. et kohus leiab, et tegemist on siiski isiku poolt juhuslikult kuritegelikule teele sattumisega ja see veenab kohut, et isik tulevikus ei pane kuritegusid toime ja tema puhul täidab karistuse eripreventiivse eesmärgi ka karistusest tingimisi vabastamine. Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane ja käesoleval juhul on kohus eeldanud, et esmakordne kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt on pigem juhuslikku laadi, mis õigustab ka kohtu otsustust mõista süüdistatavale vangistus tingimisi. Samas põhiasjas e. A D süüdistusasjas andis valeütlusi ka tunnistaja U.T, keda maakohus karistas samasuguse karistusega nagu E.G ja ka U.T mõistetud karistuse osas esitas prokurör A.Pruus apellatsiooni, milline jäeti Tallinna Ringkonnakohtu poolt 1.04.2013.a. määrusega läbi vaatamata KrMS prg. 326 lg 2 alusel kui ilmselt põhjendamatu. Prokurör nimetatud määrust vaidlustanud ei ole. Seega on ka prokurör sisuliselt nõustunud maakohtuga. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 1, prg. 342 – 345 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer 5