4-12-1221 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. mai 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-1221 (2317,12,003399) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekret

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Ivo Tamla Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: advokaat Indrek Sirk, AB Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, 11211, Tallinn Menetlusalune isik: T.O, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta T.O kaitsja advokaadi Indrek Sirk kaebus Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Mikk Presmanni 09.03.2012 kiirmenetluse otsusele nr 10220112767276 (2317,12,003399) T.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80 eurot rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Mikk Presmanni 09.03.2012 kiirmenetluse otsus nr 10220112767276 (2317,12,003399) T.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80 eurot muutmata ja tühistamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 07.05.

1. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 1 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 15.05.
2. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 06.06.
3. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.06.
4. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku Mikk Presmanni 09.03.2012 kiirmenetluse otsusega nr 10220112767276 (2317,12,003399) karistati T.O LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80 eurot selles, et menetlusalune isik 09.03.2012 kell 03.45 Rannamõisa teel Keskküla ja Kaeravälja tänavate vahel suunaga Kaeravälja tänava poole Tallinnas juhtis asulasisesel teel mootorsõidukit kiirusega 82 +/- 3 km/h, ületades sellega lubatud sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 29 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et 09.03.2012 öösel helistas menetlusalusele isikule poja abikaasa ja teatas poja tugevast silmavalust. T.O sõitis poja juurde, et viia ta traumapunkti. Seoses sellise erakorralise olukorraga kiirustas T.O, et jõuda võimalikult kiiresti traumapunkti. Sõitis antud tee- ja liiklusoludele vastava kiirusega, et mitte tekitada ohtu endale ja teistele. Tee oli kuiv, sademeid ei olnud, nähtavus hea, tänavavalgustus töötas. Teisi liiklejaid ei olnud. T.O ei välista, et sellises olukorras oli tema kiirus lubatust suurem. Milline oli kiirus mõõtmise hetkel, seda T.O ei tea. Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas diagnoositi Risto T.O äge silmapõletik ning ta vajab jätkuvalt ravi – iga päev süst silma limaskesta. Kiire meditsiiniline rikkumine oli hädavajalik. RS istus autos silmad kätega kaetud ning ei oska öelda, kui kiiresti menetlusalune isik sõitis. Mingit ohtu või järske manöövreid RS ei tajunud. Menetlusalusel isikul puuduvad varasemad rikkumised, ka 09.03.2012 öösel ei oleks ta lubatust kiiremini sõitnud, kui ei oleks olnud selliseid erakorralisi asjaolusid. Menetlusalune isik kahetseb juhtunut, leiab, et tegutses hädaseisundis. KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. KarS § 27 sätestab, et õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. KarS § 29 tunnuste esinemine välistab teo õigusvastasuse, mistõttu menetlus väärteoasjas kuulub lõpetamisele V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusaluse isiku laps vajas vältimatut arstiabi ja kuna isa elab lähedal, siis oli ilmselge, et kiirabi kutsumine sellises olukorras ei ole mõistlik ning õigem on viia inimene ise traumapunkti. Kaalutavateks õigushüvedeks KarS § 29 valguses on tugeva silmavalu käes vaevlev inimene, kes vajas vältimatut arstiabi. Teisest küljest sõitis T.O ihuüksinda teel, mis oli kuiv ja korraliku asfaltkattega, sademed puudusid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et reaalne oht inimese tervisele ja heaolule kaalus antud juhul üles abstraktse ohu liiklusohutusele. Rannamõisa tee Keskküla ja Kaeravälja tänavate vahel on sirge teelõik, kus jalakäijatele ja jalgratturitele ettenähtud kergliiklustee on sõiduteest eraldi ca 5 meetri kaugusel. Sellel teelõigul puuduvad elumajad. Vasakul pool teed on laohooned, paremal pool teed on Arigato spordiklubi, mis on suletud alates kella 23st. Sündmuse toimumisaeg kell 03.45 öösel. Samuti leitakse kaebuses, et kiirmenetluse kohaldamine oli ebaseaduslik. V™S § 55 lg 1 kohaselt võib kiirmenetlust kohaldada vaid juhul kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged. Menetlusalune isik andis kohe sündmuskohalt ütluseid, mis viitasid hädaseisundile. Kiiret arstiabi vajav inimene oli samuti autos ning palus kiiresti jõuda arsti juurde. Sellises olukorras oli kohtuvälise menetleja kohustuseks anda hinnang deliktistruktuuri õigusvastasust välistava asjaolu esinemisele. Üldjuhul õigusvastasust välistava asjaolu puudumist eeldatakse. Antud juhul on menetlusalune isik esitanud väite õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta ning 2 võimaldanud seda kontrollida. Kohtuvälise menetleja ametnik sai küsitleda autos olnud arstiabi vajavat inimest ning veenduda, et menetlusalune isik tõepoolest sõidab traumapunkti. Traumapunkt on peatamise kohast 7 kilomeetri kaugusel. Kui väärteo toimepanemise asjaolud ei ole selged, siis on kiirmenetluse kohaldamine ebaseaduslik. Peale selle leitakse kaebuses, et V™S § 56 kohaselt kuulatakse menetlusalune isik kiirmenetluse kohaldamisel üle menetleja poolt ning selle kohta koostatakse menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. V™S § 56 lg 2 kohaselt märgitakse menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis muuhulgas ütluste andmise koht ja kuupäev ja menetlusaluse isiku ees- ja perekonnanimi koos muude isikuandmetega. Menetlustoimingu protokollile annab allkirja ka kohtuvälise menetleja ametnik, kes menetlustoimingu läbi viib. Väärteotoimikus oleval menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollil puudub selle koostamise aeg ja koht, menetlusaluse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, kodakondsus, elukoht, töökoht, elektronposti aadress, telefoninumber, isikut tõendava dokumendi nimetus ja number. See protokoll ei võimalda üldse aru saada, kus, millal ja keda on üle kuulatud. Ülekuulamise protokollil puudub ka menetleja allkiri. Allkirjaga kinnitab menetleja ja menetlustoimingus osalev isik, et menetlusdokumendis kajastuvad andmed on õiged ja kontrollitud. Menetlusdokumentide allkirjastamine selle koostaja poolt peab toimuma koheselt, menetlusdokumendi hilisem täitmine pärast menetlusalusele isikule tutvustamist on menetlustoimingule allutatud põhiõiguste jäme riive. Kiirmenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamine ning selle kohta protokolli koostamisel tuleb menetlusalusele isikule muuhulgas selgitada menetlusaluse isiku õigused vastavalt V™S § 19 ja kiirmenetluse erisusi vastavalt V™S § 55 lg 1 p 2 ja
5. Samuti tuleb menetlusaluselt isikult võtta nõusolek kiirmenetluse kohaldamiseks. Menetleja poolt menetlusdokumendi allkirjastamata jätmine tähendab seda, et menetlustoimingu protokolliga ei ole menetleja tegelikkuses tutvunud ning õiguste ja kohustuste selgitamine on olnud formaalne, mitte tegelik. Kui kiirmenetluse otsus tühistatakse seoses kiirmenetluse kohaldamise ebaseaduslikkusega, siis puudub alus väärteoasja edasiseks menetlemiseks üldmenetluses, kuna asjas ei ole koostatud väärteoprotokolli. Toimiku materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit, millest nähtuksid menetlusaluse isiku subjektiivsed tunnused. Seega tuvastades kiirmenetluse kohaldamise ebaseaduslikkuse, tuleb kiirmenetluse otsus tühistada ja lõpetada menetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohtulikul arutamisel selgitas T.O, et öösel kella kolme ajal helistas talle poja naine ja teatas, et pojal silmad ja pea valutavad. Südametunnistuse järgi võttis vastu otsuse viia poeg traumapunkti silmakliinikusse. Sõidu ajal spidomeetrit kogu aeg ei jälginud, mõtles sellele, et pojaga midagi ei juhtuks. Kui Haabersti ringil pööras Paldiski mnt-le, siis nägi taga vilkureid. Väideti, et ületas kiirust. Kutsuti politseiautosse, koostati protokoll. Seletas, et on kiire ja vaja viia poeg traumapunkti. Traumapunktis arst vaatas üle, anti valuvaigistit ja sõitsid tagasi. Ei mõelnud kiirabi kutsumisele, poja naine helistas, talitas südametunnistuse järgi. Meditsiinilist eriharidust endal ei ole. Pärast uuesti viis poega haiglasse poja naine. Kohas, kus lubatud kiirust ületas mingit lisatahvlit liiklusmärgil ei ole, alarmsõiduki juhi koolitust läbinud ei ole. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja leidis, et kiirmenetluse otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Tegemist on hädaseisundiga, lähedane isik vajas kiiret arstiabi. Tegemist ei olnud arutu kihutamisega. Kaebusele on lisatud aerofoto, kõnniteesid seal ei ole, need on eraldatud, liiklust seal sellisel kellaajal ei olnud. Menetlusalusel isikul on pikk juhistaaž, rikkumisi ei ole olnud. Menetlusalune isik ei oleks saanud põhjustada õnnetust. Kiirmenetluse kohaldamine oli ebaseaduslik. Kiirmenetlust võib kohaldada juhul, kui asjaolud on selged. Vajalik oli hinnata kas esineb hädaseisund. See oli teada kinnipidamise hetkel ja oleks pidanud koostama protokolli ning asja menetlema üldmenetluses, sest asjaolud ei olnud selged. Menetleja poolt on alla kirjutamata menetlustoimingu protokoll. See ei ole formaalsus, menetleja allkiri kinnitab seda, et menetlustoimingu protokolli kantud andmed on õiged. V™S § 56 küll ei sätesta, et peab olema menetleja allkiri, kuid see tuleneb V™S § 49 lg 6 üldnõudest. Kõik menetlusdokumendid kuuluvad allkirjastamisele. Sellele viitab ka Justiitsministri 16.12.2002 3 määrusega nr 82 kinnitatud näidisvormide loetelu. Loetelus näidatud vormid näitavad seda, et peab olema menetleja allkiri. Ülekuulamisprotokolli ei saa kasutada tõendina, ei ole vastuvõetav kui menetlustoimingu protokolli allkirjastab keegi teine. Algselt ei sisaldanud protokoll üldse mingeid andmeid, täna nägi, et andmed sellel olid. Ei julge võltsimises kahtlustada, loodab, et keegi ei ole neid sinna hiljem kandnud. Menetlusalusele isikule originaalmaterjali ei näidatud ja ta ka ei nõudnud seda. Kohtuväline menetleja leidis, et kõik nõuded on korrektselt täidetud. Kiirmenetluse otsuse tegija on kontrollinud T.O karistusregistrit, näinud, et kehtivaid karistusi ei ole. Tuvastatud oli teise lõike rikkumine. Vastasel korral poleks asunud kiirmenetluse otsust koostama. Esmakordne rikkumine, kehtivaid karistusi ei ole. Üldmenetluses oleks jaoskonna ülem raskemat sanktsiooni kohaldanud. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud, hädaseisundit menetlusaluse isiku käitumises ei näe. Oleks kiirabisse pöördutud. Kõik nõuded on täidetud, on arvestatud rikkuja isikut, varasemaid rikkumisi ei ole, menetlusalune isik on andnud ütlused, ei vaidlusta rikkumist. Karistus on määratud sanktsioonile kohane. Kaebus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja väited ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule kohtuistungil esitatud tõenditega ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kohtule esitatud kaebuses leiti, et menetlusaluse isiku pojal oli äge silmavalu ning kiire meditsiiniline sekkumine oli hädavajalik. Seoses erakorralise olukorraga kiirustas menetlusalune isik, et jõuda võimalikult kiiresti traumapunkti ning ta sõitis antud tee- ja liiklusoludele vastava kiirusega, et mitte tekitada ohtu endale ja teistele. Seejuures oli tee kuiv, sademeid ei olnud, nähtavus oli hea ja tänavavalgustus töötas ning teisi liiklejaid ei olnud. Kohtule jääb taoline põhjenduste loetelu arusaamatuks. Kohtule ei ole koos kaebusega ega ka kohtuistungil esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kuiv tee, sademete puudumine, hea nähtavus, tänavavalgustuse olemasolu ja teiste liiklejate puudumine, so kas kõik loetletud tingimused üheaegselt või eraldi annavad sõiduki juhile õiguse oluliselt kõrvale kalduda LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud suurimast lubatud sõidukiirusest asulasisesel teel. Ka menetlusalune isik väitis, et tema teada ei ole sellel vaidlusalusel teelõigul ühtegi liikluskorraldusvahendit lisatahvliga, mis annaks õiguse suurima lubatud sõidukiiruse eiramiseks. Mis puudutab väidet, et menetlusalune isik sõitis tee- ja liiklusoludele vastava kiirusega, siis kohtu arvates on taoline väide liiklusseaduse nõuetega täielikus vastuolus. Liiklusseadus sätestab üheselt suurimad lubatud sõidukiirused erinevates teeoludes ning juht peab tee- ja liiklusolusid arvestades juhtima sõidukit suurima lubatud sõidukiiruse piires, mitte suurimat sõidukiirust ületades, kuivõrd suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on tee- ja liiklusoludest sõltumata keelatud. Kohus leiab, et head tee- ja liiklusolud, sademete puudumine, hea nähtavus jm kaebuses esitatud viited ei muuda suurima lubatud sõidukiiruse ületamist lubatavaks. Asjaolu, et kätega silmad katnud RS kaebuse kohaselt ei tajunud mingit ohtu, ei muuda LS § 15 lg 1 p 2 nõude sisu. Kaebuse kohaselt ei teadnud menetlusalune isik kui palju ta lubatud sõidukiirust ületas ja kõrval istunud RS ei näinud kaebuse kohaselt suletud silmade tõttu samuti T.O juhitud sõiduki sõidukiirust. Samas ei ole kaebuses vaidlustatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgitud mõõtmistulemust, mille kohaselt ületas menetlusalune isik sõidukit juhtides lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusemõõteseadmega Stalker II MDR nr AS 004118, millele on vastavalt samale protokollile väljastatud taatlustunnistus nr TTRSS 11/00120, millist vahendit on vahetult enne kasutamist testitud ning millist vahendit on kasutanud erialaselt pädev mõõtja, kasutades ilmselgelt ka selleks vastavat sõiduki kiiruse mõõtmise metoodikat. Kohus leiab, et sellistel tingimustel saadud mõõtetulemus on jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes ning kohtul ei ole tekkinud kahtlusi mõõtetulemuse õigsuse osas ja väärteoasjas kogutud 4 tõenditega on tõendatud menetlusaluse isiku poolt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemine. Kaebuses on asutud seisukohale, et menetlusalune isik tegutses hädaseisundis, kuivõrd RS vaevles ägeda silmavalu käes ja vajas vältimatut arstiabi. Kuivõrd aga isa elab pojale lähedal ja mõlema elukoht on Tallinnast eemal, siis ei olnud kiirabi kutsumine sellises olukorras mõistlik ja õigem oli viia inimene ise traumapunkti. Kaebuse esitaja väidete kohaselt oli KarS § 29 valguses kaalutavaks õigushüveks tugeva silmavalu käes vaevlev inimene. Kohus leiab, et menetlusesemeks olevas olukorras ei saa tõstatada küsimust kas R.S seisund kui kaebuse kohaselt reaalne oht inimese tervisele ja heaolule, kaalus üles abstraktse ohu liiklusohutusele, arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise kohta või viisi. Kohus asub seisukohale, et teise isiku traumapunkti toimetamise eelduseks ei ole liikluses ohtlik käitumine, so RS tervisele ja heaolule vahetu ohu kõrvaldamist ei saanud teha üksnes asjassepuutumatu liiklusohutuse kui õigushüve kahjustamisega. T.O saanuks endale võetud päästetoimingut läbi viia ka liiklusnõudeid rikkumata. T.O liikumise suund ja eesmärk olnuks samasugune ka siis kui ta ei oleks lubatud suurimat sõidukiirust ületanud. Väärteomenetluses ei ole ka tuvastatud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et RStraumapunkti toimetamiseks ei olnud muud võimalust kui teha seda lubatud suurimat sõidukiirust ületades. T.O ütlustest nähtuvalt helistas talle RSabikaasa ja ta otsustas viia poja traumapunkti. Samas oli T.O, kes võttis telefonikõne vastu, võimalus teatada olukorrast hädaabisse. Kaebuse kohaselt talutas T.O RSkäekõrval autosse. Seega pidi T.O aru saama, et RSvajab vältimatut arstiabi ning RSautosse paigutamine ja pikaajaline sõidutamine võib RSterviseseisundit arvestades olla RSjaoks ohtlik ja RStransportimine võib juba olemasolevat olukorda veelgi halvendada. T.O ütluste kohaselt puuduvad tal meditsiinilised eriteadmised ning kohus leiab, et T.O kohustuseks olnuks kutsuda kohale kiirabi, mis tagaks RS kvalifitseeritud meditsiiniabi osutamise kohapeal, vältimaks teadmatusest põhjustada võivat olukorra halvendamist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli T.O selleks võimalus olemas nii poja naise kõnet vastu võttes kui ka poja elukohta jõudes. Seega oli T.O korduvalt võimalus abi kutsuda ning kohus leiab, et menetlusalune isik ei olnud hädaseisundis ja temale inkrimineeritud tegu oli õigusvastane. Peale selle leiab kohus, et RS ise sõidutades seadis ta sõidutamisega, so päästetoiminguga RStervise ohtu, riskides RSseisundi halvendamisega. Sellele järgnevalt suurimat lubatud sõidukiirust ületades aga seadis ta väärtegu toime pannes RSveelgi enam ohtu, lisaks sellele lõi veel ohu iseenda elule ja tervisele ning võimalikele teistele liiklejatele. Iseenese ja abistatava ohtu seadmine ei sisalda kohtu arvates endas hädaseisundi tunnuseid. Kaebuses on viidatud vaid läbitud teekonna iseärasustele, leides, et selline rikkumine ei olnud ohtlik. Samas oli menetlusaluse isiku kinnipidamise hetkel pool teekonda veel läbimata. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik ei tegutsenud hädaseisundis ning temale inkrimineeritud käitumisega suurendas ta veelgi ohtu oma poja elule ja tervisele. Kaebuses on asutud seisukohale, et kiirmenetluse kohaldamine oli ebaseaduslik, kuivõrd kiirmenetlust võib kohaldada vaid juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged. Kaebuse kohaselt väärteo toimepanemise asjaolud selged ei olnud. Seejuures on lähtutud sellest, et menetlusalune isik tegutses hädaseisundis ning kohtuväline menetleja pidanuks andma hinnangu õigusvastasust välistava asjaolu esinemisele. Kohus on eelnevalt juba asunud seisukohale, et menetlusalune isik ei viibinud hädaseisundis ja kohtu arvates olid väärteo toimepanemise asjaolud kohtuvälisele menetlejale ka üheselt selged. Väärteo toimepanemise järgselt kinni peetud menetlusalune isik märkis oma selgitustes, et ületas lubatud sõidukiirust ja märkis ka selle väärteo toimepanemise põhjuse. Kaebuses on esitatud etteheide, et kohtuväline menetleja saanuks küsitleda autos olnud arstiabi vajavat isikut ja veenduda selles, et tõepoolest sõidetakse traumapunkti. Kohus leiab, et traumapunkti sõitmise eelduseks ei ole lubatud sõidukiiruse ületamine ning tegemist ei olnud ei eritalituse ega alarmsõidukiga. Juhul, kui kohtuväline menetleja oleks veendunud selles, et isik sõidab traumapunkti ja oleks jätnud ohtliku väärteo toimepanemisele reageerimata, oleks kohtuväline menetleja vastuollu läinud teenistuskohustustega. Kohus leiab, et traumapunkti minekus saanuks kohtuväline menetleja veenduda vaid juhul, kui ta oleks mitte küsitlenud RS, vaid koos menetlusaluse isikuga 5 sõitnud traumapunkti, veendumaks menetlusaluse isiku väite tõele vastavuses, so oleks asunud kontrollima menetluse käigus saadud tõendi sisu ja usaldusväärsust. Samas ei esitatud kohtuistungil ühtegi tõendit selle kohta, et menetlusalune isik vaidlusalusel ajal üldse traumapunktis käis, kuivõrd kohtule esitati patsiendikaart, mille kohaselt saabus RSRavi 18 asuvasse Erakorralise meditsiini osakonda 09.03.2012 kell 09.59 ja lahkus kell 12.
6. Kohtule esitati ka konsultatsiooni otsused 15.03.2012 ja 27.03.
7. Patsiendikaardile kantud andmetest nähtuvalt pöördus RS Erakorralise meditsiini osakonda saatekirjaga ning konsultatsiooni otsustes on märgitud, et patsient on pöördunud Erakorralise meditsiini osakonda 09.03.2012 öösel. Seega on 09.03.2012 öösel EMOsse pöördumine kohtule esitatud erinevatest tõenditest nähtuvatest andmetest vaid tõendite kogumi põhjal tuletatav. Samas puudutavad need tõendid ainult RS, mitte T.O. Selliste kohtule kohtuistungil esitatud tõendite valguses jääb kohtule arusaamatuks kaebuse väide, et kohtuväline menetleja saanuks kohe tuvastada kas menetlusalune isik suundub traumapunkti, kuid pärast otsuse koostamist ei ole kaebuse esitaja alates otsuse koostamisest, so alates 09.03.2012 kuni kohtuistungi toimumiseni 27.04.2012 suutnud esitada tõendit, millest nähtuks RS09.03.2012 öösel Erakorralise meditsiini osakonda saabumise kellaaeg. Kaebuses leiti ka seda, et vastavalt V™S § 56 lg 2 p 1, 3 sätetele märgitakse menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ütluste andmise koht ja kuupäev, menetlusaluse isiku ees- ja perekonnanimi koos muude isikuandmetega. Kaebuse kohaselt sellised andmed menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis puudusid. Kohtuistungil tutvus kaebuse esitaja väärteoasja originaalmaterjaliga ja loobus selles osas kaebusest, leides, et koopiatel ei olnud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis märgitud menetlusaluse isiku isikuandmed nähtavad, märkides seejuures, et ei julge võltsimises kedagi kahtlustada, lootes, et keegi ei ole neid sinna hiljem kandnud. Kohus asub seisukohale, et selline kaebuse esitaja käitumine viitab kaebuse esitaja pealiskaudsusele ja huvi puudumisele väärteoasja materjalidega vahetult tutvuda. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on hästi teadlik sellest, et kiirmenetluse otsusesse märgitavad kohtuvälise menetleja, otsuse koostamise aja ja koha ning menetlusaluse isiku andmed kantakse menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli läbi isekopeerivate kiirmenetluse otsuste eksemplaride. Seega, tutvumata väärteoasja originaalmaterjalidega, koostas kaebuse esitaja kaebuse, veendumata selles, et kaebuse esitamiseks alus olemas on. Kaebuses on leitud ka seda, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetleja allkirja puudumine näitab seda, et menetlustoimingu protokolliga ei ole menetleja tegelikkuses tutvunud ning õiguste ja kohustuste selgitamine on olnud formaalne. Seejuures viitas kaebuse esitaja V™S § 49 lg 6 sättest tulenevale üldnõudele ja justiitsministri 16.12.2002 määrusega nr 82 kehtestatud „Kohtuvälise menetluse menetlusdokumentide näidisvormile“, mille kohaselt kirjutavad menetlustoimingus osalenud isikud menetlustoimingu protokollile alla. Kohus leiab, et kaebuses viidatud üldnorm ei kuulu käesolevas väärteoasjas kohaldamisele, kui menetlustoimingu läbiviimist reguleerib sellekohane erinorm, mis erineb üldnormist. Kiirmenetluse puhul on tegemist lihtsustatud menetlusega ning V™S § 56 lg 1 näeb ette olulise erisuse, mille kohaselt antakse menetlusalusele isikule võimalus kirjutada ütlused väärteo toimepanemise kohta omakäeliselt. Juhul, kui menetlusalune isik omakäeliste ütluste kirjutamise võimalust ei kasuta, koostatakse ülekuulamise protokoll või märgitakse ütlused kiirmenetluse otsuses ja sellele kirjutab tõesti alla menetleja, kes menetlusaluse isiku üle kuulas. Menetleja saab ülekuulamisprotokollile alla kirjutada juhul, kui ta viib läbi menetlustoimingu. Juhul, kui menetlusalune isik kirjutab ütlused omakäeliselt, siis menetlusaluse isiku ülekuulamist ei toimu ja menetlejal puudub alus protokolli allkirjastamiseks. Sama sätte lõikes 2 on üheselt märgitud, mida tuleb protokolli märkida ning kohus leiab, et lõike 2 p 1, 2, 3 märgitud andmed on protokolli kantud, milles kaebuse esitaja kohtuistungil veendus. Protokollist nähtub ka seda, et V™S § 56 lg 2 p 6, 7, 8 nõuded on samuti täidetud. Vastavalt V™S § 56 lg 3 sätetele peab ülekuulamisprotokollile alla kirjutama füüsilisest isikust menetlusalune isik ning menetlusalune isik on seda ka teinud. Sellest tulenevalt on VTMS § 56 sätestatud nõuded kõigi sätete osas täidetud. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et V™S § 49 lg 6 viitab seadusandja tahtele, siis kohus leiab, et 6 väärteomenetlusõiguse rikkumist saab tuvastada konkreetsete nõuete rikkumise osas, mitte seadusandja abstraktse tahte rikkumisena olukorras, kus rikutavat nõuet seaduses ei leidu. Kaebuses on leitud ka seda, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on eiratud justiitsministri 16.12.2002 määrusega nr 82 kehtestatud „Kohtuvälise menetluse menetlusdokumentide näidisvormides“ märgitud vorminõudeid. Kohus leiab, et kaebuses esitatud etteheide on alusetu, kuivõrd kaebuses viidatud määrus on kehtetuks tunnistatud justiitsministri 16.07.2008 määrusega nr 38, so juba peaaegu neli aastat tagasi ning kohtule jääb arusaamatuks, miks peaks kohtuvälise menetleja koostatavad dokumendid vastama kehtetuks tunnistatud normatiivakti sätetele. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Kuivõrd kohtuväline menetleja ei pidanud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhi- või lisakaristusena vajalikuks, siis kohaldati menetlusaluse isiku suhtes kiirmenetlust, millega menetlusalune isik nõustus ja piirduti vaid rahatrahvi määramisega. Vaidlustatud kiirmenetluse otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, so 80 eurot, so 1/5 ulatuses ettenähtud sanktsiooni võimalikust ülemmäärast. Seega on menetlusalusele isikule LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud karistus, mis jääb alla LS § 227 lg 1, so kergema samalaadse väärteo eest määratava karistuse ülemmäära ja on suhteliselt lõikes 1 ettenähtud karistuse keskmise määra lähedane. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h, so LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmises määras. Mis puudutab määratud karistuse määra, siis leiab kohus, et määratud karistus on arvestades menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust ja süü suurust väga leebe. Kaebemenetluses ei saa kohus menetlusaluse isiku olukorda raskendada ja karistuse määra tõsta, viies seda vastavusse süü suurusega. Seetõttu leiab kohus, et määratud karistus ei ole leebuse tõttu küll vastavuses süü suurusega, kuid arvestades asjaolu, et menetlusalusel isikul ei olnud väärteo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi ning menetlusaluse isiku selgitustest võis järeldada, et menetlusalust isikut ei ole aastate vältel väärtegude eest karistatud, siis eeldatavalt täidab määratud karistus oma olulisima eesmärgi ja sunnib menetlusalust isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 7