Väärteoasi nr. 4-13-1706 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Kohus 18.04.2013.a Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse 11.03.2013.a otsus väärteoasjas nr 2315,13,001223 Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) E.I, isikukood XXX, elukoht XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB Liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalitus Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA Tühistada PPA PP KKB liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse 11.03.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,13,001223 osaliselt karistuse osas ja teha uus otsus, kergendades karistust. Määrata E.I-le LS § 224 lg 3 p. 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Rahatrahvi osas jätta otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata E.I rahatrahvi 860 eurot tasumine ositi 6 kuu jooksul võrdsetes osades. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu E.I karistati kohtuvälise menetleja 11.03.2013.a. otsusega väärteoajas nr 2315,13,001223 liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks selle eest, et tema 16.02.2013.a kell 03.02 Tallinnas Punase ja Pikri tänavate ristmikul juhtis mootorsõidukit Opel Vectra reg.märgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,55 mg. Oma tegevusega rikkus E.I otsuse kohaselt LS § 69 lg 5 nõudeid. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palus E.I rahatrahvi vähendamist, rahatrahvi osade kaupa tasumise võimaldamist ja juhtimisõiguse äravõtmise tühistamist. Kaebuses toodud selgituste kohaselt ei ole kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud varasemate karistuste puudumist, lisaks häirib juhtimisõiguse äravõtmine tõsiselt tema töö-ja eraelu. Juhtimisõigust vajab ta tööle sõitmiseks, alaealise tütre sõidutamiseks ning pensionäridest vanemate eest hoolitsemiseks. Mootorsõidukit juhtima asudes tundis ta end kainena ja soovis isale viia auto ära, kuna ootamatult teatas talle isa vajadusest hommikul viia ema NT neuroloog AR vastuvõtule Pelgulinna Polikliinikusse. Vastulauset kohtuvälise menetlejale ta ei esitanud, kuna ei teadnud sellisest võimalusest. Kaebuse kohaselt elatub eelmise aasta dividendide arvelt, kuus võib kulutada mitte üle 400 euro, sellest 200 eurot maksab igakuiselt tütre ülalpidamiseks. Kaebuse kohaselt E.I avaldab toimunu üle sügavat kahetsust ning lubab mitte kunagi enam sellist jämedat liikluseeskirjade rikkumist toime panna. Menetlusalune isik soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata, kuid ei vaidle vastu rahatrahvi ositi tasumisele kuue kuu jooksul. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et on tehtud õige otsus, määratud õiglane karistus. Karistuse määramisel on arvestatud kõigi KarS § 56 lg 1 nõuetega. Kohtuväline menetleja märkis, et kuivõrd menetlusalune isik viis end alkoholi tarbides tahtlikult sellisesse seisundisse, mis välistab mootorsõiduki juhtimise ning ei veendunud seejärel oma kainuses, on kaebaja poolt õigusrikkumine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab, et kaebaja on liikluses nii endale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ja ta tuleb juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina. Väärteoasjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis välistaks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Kuivõrd kaebuse kohaselt on menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kellel on tööle sõitmiseks vajadus kasutada mootorsõidukit, siis sellisel juhul peab menetlusalusele isikule olema väga hästi teada, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa lisaks rahalisele karistusele ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Varem on isikut karistatud
- aastal väärteokorras rahatrahviga, mille ta on tasunud, seega on kaebuse esitajal olemas piisav negatiivne kogemus selle suhtes, mida toob kaasa liikluseeskirjade rikkumine. Kaebaja ei ole kohtuvälisele menetlejale esitanud vastulauset, samuti ei ole avaldanud kahetsust väärteoprotokolli koostamisel, kus talle anti võimalus anda ütlusi teo toimepanemise asjaolude kohta. Puhtsüdamlikku kahetsust avaldas kaebaja alles kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale kohtule. Eeltoodust tulenevalt leidis kohtuväline menetleja, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Nõustuti aga rahatrahvi tasumisega ositi 6-kuulise tähtaja jooksul. 2 Kohtu seisukoht Kohus tutvunud E.I poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §- le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning peab põhjendatuks kaebus osaliselt rahuldada. Otsustamaks E.I-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. Menetlusalune isik ei ole eitanud, et juhtis mootorsõidukit, olles eelnevalt 15.
- 2013.a. õhtul külas sõprade juures alkoholi tarvitanud, kuid vajadus autot juhtida tekkis ootamatult, sest helistas ta isa ja palus kiiresti koju tulla koos autoga, kuna järgmisel hommikul oli tal vaja toimetada E.I ema neuroloogi juurde. Selgus, et tema emale oli väljastatud vastuvõtuaeg 16.02.2013 kella 09.00 neuroloog SR`i juurde Pelgulinna Polikliinikusse. Enne sõitma hakkamist tundis ennast täiesti kainena. Lisaks menetlusaluse isiku ütlustele on väärtegu tõendatud ka tunnistaja MA ütlustega, kes peatas kella 03.02 ajal sõiduki Opel Vectra reg.märgiga XXX, kuna selle sõidustiil oli ebakindel, indikaatorvahendit kasutades tuvastati joove. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile ja väljatrükile kasutati E.I joobeseisundi kindlakstegemiseks 16.02.2013.a kell 03:14 Dräger Alcotest 7110 MKIII nr ARAF-0018, mille lugem oli 0,60mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mistõttu oli E.I väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,55 mg/l. Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati E.I sõiduki juhtimiselt alates 16.02.2013 kell 03:19 kuni asjaolude äralangemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Vastuväiteid nimetatud tõenditele E.I ei ole esitanud. Seega kinnitavad nimetatud tõendid E.I poolt LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemist, sest selle sätte kohaselt saab vastutusele võtta mootorsõiduki juhti, kes juhib mootorsõidukit seisundis, kui tema poolt väljahingatavas ühes liitris õhus on alkoholi sisaldus 0,25 - 0,74 mg. Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub E.I teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kuivõrd menetlusalune isik viis end alkoholi tarbides tahtlikult sellisesse seisundisse, mis välistab mootorsõiduki juhtimise ning ei veendunud seejärel piisava hoolsusega aktiivse tegevuse käigus, nt alkomeetrit kasutades, oma kainuses, on kaebaja poolt õigusrikkumine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks juhtima asudes tema organismis alkoholi olemasolu, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. Seega on E.I rikkunud LS § 69 lg 5 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Väärteomaterjalidest nähtub, et väärtegu pandi toime laupäeval 16.veebruaril 2013.a. Vajadus kiiresti laupäeva hommikul kodus olla, ei ole kohtu hinnangul usutav. Internetis avaliku teabena polikliinikute lahtiolekuaegade kohta nähtub, et Pelgulinna Polikliinik on laupäeviti suletud. Seega ei saa usutavaks lugeda väidet, et kaebuse esitaja emal oli laupäeval Pelgulinna Polikliinikus vastuvõtuaeg. Isegi kui uskuda, et erakorraliselt oli arst spetsiaalselt välja kutsutud, siis oleks olnud võimalus oodata auto äraviimisega hommikuni. E.I puudus igasugune vajadus kell 03.00 öösel asuda autot juhtima, ta võinuks sõita hommikul sellise arvestusega, et õigeaegselt polikliinikusse jõuda. Sellisel juhul oleks välditud õigusrikkumise toimepanemine. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. 3 LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Kaebuses on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud seda, et kaebuse esitajale otsuse tegemisel on jäetud arvestamata menetlusaluse isiku varasem karistamatus ja väärteoprotokolli koostamisel ei selgitatud talle võimalust esitada omapoolne seletus karistust mõjutavate asjaolude kohta. Kohus leiab, et taoline etteheide on põhjendamatu. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat varem liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud 14.04.2012.a. 16.02.2013.a. koostatud väärteoprotokollile on ta andnud allkirja selle kohta, et menetlusalusele isikule on teatavaks tehtud tema õigused ja kohustused. Lisaks on E.I ise kirjutanud väärteoprotokolli, et on protokolliga tutvunud, nõustub rikkumisega ja protokoll on talle tõlgitud. Väärteoprotokollis on märgitud menetlusaluse isiku õigus vastulause esitamiseks 15 päeva jooksul. Isegi kui isik oli kohapeal tema sõnade kohaselt vapustatud, oli tal võimalus hilisemalt väärteoprotokoll rahulikult läbi lugeda ja esitada vastulause. Kohtuväline menetleja karistas E.I LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks. Seega on kohtuväline menetleja karistanud E.I põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra, lisakaristuse osas alla keskmise määra. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Vastavalt KarS §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste kui ka juhi kohustuste täitmist. Ohtu kujutavad aga endast juhid, kes ei pea nende kohustuste täitmist vajalikuks. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kaebusest nähtuvalt saab järeldada, et mitme tunni (kaebusest ei nähtu, mis kell E.I isa helistas) möödumisel alkoholi tarvitamisest oli sõiduki juhtimiselt kinnipeetud menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus endiselt alkoholi ja seda 0,55 mg/l. Siinjuures ei saa kuidagi viidata auto juhtimisele joobe jääktunnustega. Kui isik peab end sellises seisundis kaineks, kujutab ta oma mõttelaadilt teatud ohtu ja näitab tema suhtumisest sellesse. Kui ta aga sellises seisundis asub autot juhtima, muutub ka temast tulenev oht reaalseks. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat varem liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud 14.04.2012.a. Selle otsusega määratud trahvi tasus kaebuse esitaja 17.04.
- Menetlusesemeks oleva väärteo pani kaebuse esitaja toime karistuse kehtivuse ajal. Seega ei avaldanud varasem karistus talle piisavalt mõju hoidumaks uue süüteo toimepanemisest ja liikluses nõuetekohaselt käitumiseks ning kaebuse esitaja pani sedakorda toime juba suurema ohtlikkusega väärteo. Sellised asjaolud näitavad kohtu arvates ilmekalt kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda ja – ohutusse. 4 E.I on kohtule põhjendanud, et tema igapäevases elus on juhtimisõiguse olemasolu vajalik ning sellest sõltub ka tema tütre ja vanemate heaolu. Tal puudub kindel sissetulek, elatub eelmise aasta dividendidest, maksab oma tütre ülalpidamiseks 200 eurot kuus, rahatrahvi soovib tasuda poole aasta jooksul. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise. E.I on küll oma rikkumist tunnistanud ja kohtule esitatud kaebuses tehtut kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole põhikaristuse vähendamine põhjendatud. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Eeltoodu alusel nõustub kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurusega. Seonduvalt lisakaristusega leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. E.I osales teadlikult liikluses mootorsõiduki juhina joobeseisundis, s.o. iseendale ja teistele liiklejatele ohtlikus seisundis. Seetõttu on sellise isiku liiklusest kõrvaldamiseks lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamine õigustatud ning on kooskõlas ka karistuspoliitikaga. Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõigusest ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Arvestades asjaoluga, et menetlusalune isik ei ole varem analoogset rikkumist toime pannud ja tema suhtes ei ole eelnevalt lisakaristust kohaldatud ning määratud rahatrahvi suurus oli üle sanktsiooni keskmise, peab kohus võimalikuks vähenda lisakaristust ja võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus miinimummääras, s.o kolmeks kuuks. KarS § 66 lg 2 järgi võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Arvestades, et E.I kulutab poole oma sissetulekust alaealise lapse ülalpidamiseks ning tema sissetulek ei ole piisav rahatrahvi koheseks tasumiseks, peab kohus E.I taotlust trahvi kuue kuu jooksul ositi tasumise määramiseks põhjendatuks. Rahatrahvi ositi tasumisele ei ole vastuväiteid esitanud ka kohtuväline menetleja. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse esitaja taotluse ning tühistab Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse 11.03.2013.a otsuse väärteoasjas 2315,13,001223 osaliselt karistuse osas ja teeb uue otsuse, millega kergendab E.I-le mõistetud karistust lisakaristuse osas, mõistes LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise äravõtmise 3 kuuks. Samuti võimaldab rahatrahvi tasuda ositi 6 kuu jooksul. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 2 Kohtunik 5