) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus o t s u s t a s:
lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Selgitada, et
järgi on kassatsiooni alused: - materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (
toodud alused); - väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (
Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri 03.10.2012 poolt koostatud väärteoprotokolli nr AB1309514 kohaselt juhtis Z.R (sünd 14.01.1976) 03.10.2012 kella 20:59 Järvamaal Paide vallas Tallinn-Tartu mnt 82 km, mootorsõidukit Volkswagen Caddy Kombi r/n XXXkiirusega 118 +/- 4 km/h. Suurim lubatud kiirus on 90 km/h. Ületas kiirust mitte vähem kui 24 km/h. Kiirus mõõdetud seadmega STALKER II MDR nr AS0088383. Z.R rikkus seega LS § 15 lg 1 p 1, pannes toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteod. 10.10.2012 esitas Z.R Politsei- ja Piirivalveameti Paide osakonnale taotluse väärteoasja menetlusalluvuse muutmises põhjendusega, et tal puudub võimalus minna Paidesse otsusele järgi. 11.10.2012 määruse alusel rahuldas kohtuväline menetleja kaebaja taotluse ning väärteoasi edastati menetlemiseks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo osakonnale. 25.10.2012 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsuse kohaselt väärteoasjas nr 2510,12,004266 alusel määrati Z.R-ile LS § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, so 240,00 EUR. Kohtuvälise menetleja hinnangul Z.R karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses. Kaebaja märgib, et tema poolt juhitud sõiduki ees sõitis suurema kiirusega sõiduauto Toyota Avensis, seega võis kohtuväline menetleja ekslikult fikseerida esimese sõiduki kiiruse. Kaebaja selgituste kohaselt liikus ta kiirusega 90-95 km/h, peale Mäo teelõigu läbimist sooritas Toyota Avensis möödasõidumanöövri ning jäi tema ette sõitma. Umbes 1-1,5 km peale Mäo teelõiku andis paremal pool, metsas asuv politseisõiduk peatumismärguande. Toytota Avensis ei peatunud ning sõitis edasi. Kaebaja kutsuti politseiautosse, talle näidati kiirusmõõteseadme näitu, kuid kaebaja selle näiduga nõus ei olnud. Kaebaja osundab, et kiiruse ületamine toimus protokolli kohaselt Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 82 km-l, so „Kükita“ kohvikust Tallinna suunas jääval sirgel teelõigul. Väärteoprotokollist ei selgu asjaolu, millises kohas mõõtis menetleja väidetavalt kaebaja sõiduki liikumiskiirust. Kaebaja leiab, et kuivõrd 82 km-l on pikk, sirge teelõik (ca 3,3 km) siis võis menetleja tehniline eksimus tuleneda ülemäärasest mõõtekaugusest. Kaebaja hinnangul võis eksimust soodustada ka liiklustihedus ning pime aeg. Kaebaja hinnangul on kohtuväline menetleja rikkunud
lg 1 sätestatut, mille kohaselt tuleb väärteoasja otsuses näidata vastulause mittearvestamise põhjus; 25.10.2012 otsuses on vastulauset refereeritud, kuid kaebaja vastuväited on jäänud sisuliselt hindamata. Samuti on kohtuväline menetleja kaebaja arvates rikkunud
sätestatud selgitamiskohustust – kaebajale tema õigusi ei selgitatud, sündmuskohal viibinud politseiametnikud käitusid kaebajaga ebaviisakalt ja üleolevalt. Kaebaja taotleb 25.10.2012 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning asjas menetluse lõpetamist. 09.01.2013 esitas kaebaja täiendavad vastuväited. Kaebaja on seisukohal, et 03.01.2013 toimunud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate T. Jentsoni ja M. Peedi (Peet) ning kiiruse mõõtmise kohast nähtuvalt rikuti kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmisel 03.10.2012 VV 16.06.2011 määruse nr 48 Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemise § 8, mille kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta, kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Kaebaja on seisukohal, et tema sõiduki liikumiskiirust mõõdeti läbi metsatuka, mis ei ole määruse § 8 p 4 kohaselt lubatud. Kaebaja tõendab oma väidet Maa-ameti geoportaali väljavõttega, samuti osundas kaebaja arvates ka tunnistaja T. J sõiduki kiiruse mõõtmisele läbi metsatuka. Kaebaja hinnangul saadi mõõtmisprotseduurile esitatud nõuete rikkumisel ebaõige mõõtetulemus. Samuti osundab kaebaja, et patrullauto oli pargitud põõsastiku taha ning auto aknast ei olnud võimalik nõuetekohaselt sõiduki kiirust mõõta – kaebaja esitas oma väidete tõendamiseks väljatrükid/fotod maps.google.ee internetilehelt. Kaebaja arvates olid tunnistajad huvitatud andma istungil ütlusi selle kohta, et liiklustihedus mõõtmise ajal ei olnud suur. Kaebaja hinnangul on üldteada asjaolu, et liiklustihedus Tallinn-Tartu mnt-l on keskmisest suurem; kaebaja arvates ei ole usutav, et mõõtmise ajal oli kaebaja sõiduk teelõigul ainuke. Kaebaja viitab vastuväidetele lisatud Liiklusloenduse tulemustele 2011, mille kohaselt läbis Tallinn-Tartu mnt 81 km-t 2011 keskmiselt 7634 sõidukit ööpäevas, mis teeb liiklustiheduseks 5,3 sõidukit minutis. Kaebaja jäi kaebuses esitatud taotluse juurde ning leidis, et kohtuvälise menetleja 25.10.2012 otsus tuleb tühistada. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole kaebus põhjendatud, menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja 25.10.2012 otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul andsid kohtus üle kuulatud tunnistajad T. Jentson ja M. Peet riimuvaid ütlusi, millest nähtuvalt oli kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmine nõuetekohane; kohtus uuritud tõenditega on ammendavalt ümber lükatud kaebaja väited selles, et kohtuvälise menetleja poolt mõõdetud ja fikseeritud näit ei olnud tehnilise eksimuse tõttu adekvaatne. Kohtule esitatud tõendid: Kohtuistungil andsid ütlusi tunnistajad M. Peet, T. Jentson ja kaebaja Z.R; pooled tutvusid mõõteseadme Stalker MDR tööpõhimõtetega; kohtule esitati 03.10.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni mõõtevahendi siseriiklik tüübikinnitus, AS Metrosert poolt väljastatud mõõtevahendi taatlustunnistus, mõõtevahendi tüübikirjeldus, Lääne Prefektuuri prefekti 27.09.2011 käskkirja nr 67 lisa, Stalker MDR II kasutusjuhis, väljatrükid Maaameti kaardiserverist, maps.google.com internetilehelt, väljavõte Liiklusloenduse 2011 tulemustest. Kohtu seisukoht:
lg 2 järgi kontrollib kohus sõltumata kaebuse piiridest kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid;
järgi arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. 03.10.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt teostati 03.10.2012 kella 20:59 Järvamaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 82 km-l riikliku järelevalve korras Z.R poolt juhitud ja Tallinna poole suunduva mootorsõiduki VW Caddy Kombi r/n XXXliikumiskiiruse mõõtmist. Kiiruse mõõtmisel kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker II MDR nr AS008383, seade testitud 03.10.2012 kella 19:00, seade töökorras; seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Protokolli kohaselt pöörati kiirusmõõteseadme kasutamisel tähelepanu nii looduse kui inimese tekitatavatele häiretele, millised võivad anda eksitavaid mõõtetulemusi ning võeti meetmed probleemide vältimiseks: - kindlustati, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaalile läbimatuid takistusi; - mõõtmist ei teostatud tugeva saju (vihm, lumi, rahe) tingimustes; - välistati elektriliste häirete allikad; - tagati seadmele tõrgeteta toide ning töötingimused. Protokollist nähtuvalt oli mõõtmise tehiolud järgmised: mõõtmist teostati asulavälisel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta, teeolud olid kuivad, mõõtmine viidi läbi pimedal ajal, kattega 2suunalisel teel. Mõõtja sõiduk seisis kõrvalteel. Kiirusmõõteseadmel valiti sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks mõõterežiim „mõõtmine paigal seistes“. Mõõdetav sõiduk liikus pärisuunalisel rajal üksinda ja lähenes. Seadme helisignaal (Doppleri helisignaal) oli ühtlaselt tõusev ehk kõrgenev. Kiirusmõõteseadme lugem 118 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-4 km/h. Seega ületas Z.R mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 24 km/h. Patrullsõiduki kiirus 0 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Väärteoasjas puudub vaidlus 03.10.2012 kaebaja poolt juhitud sõiduki kiirust mõõdetud mõõtevahendi nõuetele vastavuses ning mõõtja erialases pädevuses. Märgitud asjaolud on tõendatud ka kohtule esitatud kirjalike tõenditega: 1) kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli seade Stalker II MDR nr AS008383 testitud; 2) AS Metrosert on seadme suhtes 04.01.2012 väljastanud taatlustunnistuse nr TTRSS12/00016 selles, et mõõteseade on taadeldud ning vastab õigusaktides kehtestatud nõuetele; 3) Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt Stalker II MDR tüübikinnitustunnistus nr TJI 5.31/12.04.07 on kehtiv (kuni 28.12.2016); 4) Lääne Prefektuuri prefekti 27.09.2012 käskkirja nr 67 lisa kohaselt on kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmist toimetanud politseiametnikul T. Jentsonil vastav erialane pädevus. Väärteoasjas on vaidlus selles, kas 03.10.2012 järgiti liiklusjärelevalve teostamisel kiiruse mõõtmisele kehtestatud nõudeid. Kõik sündmuskohal viibinud isikud kinnitasid kohtus, et politseisõiduk asus kõrvalteel, see fakt on fikseeritud ka 03.10.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Tunnistaja M. Peet andis ütlusi, et politseisõiduk oli 20-30m kaugusel sõiduteest; tema istus juhiistmel ning kõrvalistmel istunud paariline T. Jentson mõõtis kiirust üle tema, läbi lahtise juhipoolse ukse akna. Mõõtja T. Jentson märkis, et politseisõiduk oli 10-15m peateest. Tunnistaja M. Peedi hinnangul võis mõõtekaugus olla ca 500m, kuid ta ei oska täpsustada; tunnistaja märkis, et sirge nähtavusulatus, millel liikuvate sõidukite kiirust nad mõõtsid, on üle 1 km. Tunnistaja T. Jentsoni hinnangul võis mõõtekaugus olla ca 1km. Mõlemad sündmuskohal viibinud politseiametnikud kinnitasid, et mõõtja T. Jentson mõõtis kaebaja sõiduki kiirust vähemalt kahel korral, so tegi kontrollmõõtmise. Kaebaja väited selles, et mõõteviga võis tuleneda ülemäärasest mõõtekaugusest, ei ole kohtu arvates tõendatud. 14.01.2013 tutvustati kohtule ja kaebajale mõõteseadme Stalker II MDR tööpõhimõtet, seadet esitleti 03.10.2012 sündmuskohaga sarnaneval teelõigul. Kohus loeb 14.01.2013 toiminguga tõendatuks, et kiirusmõõteseadme mõõtekaugus ca 1km annab mõõtetulemuse. VV 16.06.2011 määruse nr 78 Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõteseadme mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele § 8 p 4 järgi ei ole lubatud sõidukiirust mõõta kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid; § 9 lg 2 p 3 järgi ei tohi radarmõõturi kasutamisel mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Stalker II MDR kasutusjuhendis (lk 23) on märgitud, et radari signaal ei läbi paljusid kompaktseid objekte, muuhulgas puude lehestik. Kaebaja arvates mõõdeti tema kiirus läbi metsatuka, samuti seisis politseiauto põõsaste varjus – seega pidi kiirusmõõteseadme signaal olema kaebaja hinnangul häiritud ning sellega kaasnes vale mõõtetulemus. Kaebaja väitel on see tõendatud mõõtja T. Jentsoni ütlustega. Kohus märgib, et T. Jentson selgitas istungil, et kaebaja sõiduki kiirust mõõdeti kahel korral – esimene kord enne metsatukka ning seejärel uuesti, kui kaebaja sõiduk metsatuka tagant uuesti nähtavale ilmus. Tunnistaja M. Peet viitas samuti, et mõõtja T. Jentson mõõtis vähemalt kahel korral kaebaja sõiduki kiirust. Kaebaja, tunnistaja, mõõtja ütlustega ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga on tõendatud, et mõõtmine toimus pimedas, seega on kohtu arvates sõiduki esitulede järgi võimalik võrdlemisi hõlpsalt jälgida sõiduki liikumistrajektoori sh ajutist metsatuka taha kadumist. Seega ei ole õige kaebaja järeldus selles, et T. Jentson kinnitas oma ütlustes asjaolu, et mõõtis kaebaja sõiduki liikumiskiirust läbi metsatuka. 03.10.2012 kiirusmõõteseadme protokollis on märgitud, et kiirusmõõteseadme kasutamisel pöörati tähelepanu nii looduse kui inimese tekitatavatele häiretele, millised võivad anda eksitavaid mõõtetulemusi; protokollis on kirjeldatud meetmed probleemide vältimiseks. Kohus märgib, et kuigi tsiteeritud lõik protokollis on eeltäidetud, on tõendeid kogumis hinnates siiski tõenäolisem, et kiiruse mõõtmises erialaselt pädev menetleja järgis 03.10.2012 kaebaja sõiduki kiirust mõõtes mõõteprotseduurile kehtestatud nõudeid. Kaebaja ja tunnistaja M. Peedi ütlustega on tõendatud, et kiiruse mõõtmine toimus politseibussist, mis on sõiduautost kõrgem. Seega ei ole välistatud, et kiirust mõõdeti põõsaste vahelt. 03.10.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud, et kiirusmõõteseadme Doppler helisignaal oli mõõtmise ajal ühtlaselt kõrgenev, so nõuetekohane. 14.01.2013 menetlustoiminguga loeb kohus tõendatuks, et ülemäärase mõõtekauguse ning signaali takistavate tegurite ilmnemise korral Stalker II MDR Doppler helisignaal ei ole ühtlase iseloomuga ning seade ei fikseeri korrektselt näitu. Kiirusmõõteseadme protokolliga ja kaebaja enda ütlustega on tõendatud, et kaebajale näidati kiirusmõõteseadme tabloole fikseeritud näitu. Kiirusmõõteseadme tööpõhimõtte tutvustamisel märkis kaebaja, et kiiruse ületamise mõõtmine toimus oktoobris, mil puud olid raagus. Kaebaja esitas väljatrüki maps.google.com lehelt ning märkis sinna koha, kus politseisõiduk 03.10.2012 seisis. Kohus märgib, et väljatrükist nähtuvalt kasvavad mõõtja asukohas lehtpuud, mis kaebaja enda selgituste kohaselt olid raagus. Mõõteseadme tööpõhimõtte selgitamisel nähtus, et seadmega Stalker II MDR on põhimõtteliselt võimalik kiirust mõõta ka raagus puude tagant – ka sellisel juhul on seadme helisignaal ühtlaselt kõrgenev, juhul kui seadme signaali ulatusse jäävad takistused, ei ole seadme signaal ühtlane ja näit kuvarile üldse ei fikseeru; raagus puude tagant mõõtes väheneb seadme mõõteulatus – 14.01.2013 toimingul fikseeriti maksimaalseks, tulemuslikuks, mõõtekauguseks ca 500-600m. Nimetatud mõõtekaugus riimub tunnistaja M. Peedi ütlustega, mõõtja T. Jentson avaldas, et tegi kaks mõõtmist, sirge on 1km pikk, seega võis kaebaja juhitud sõiduki liikumist arvesse võttes teine mõõtmine toimuda distantsilt, millise määratles M. Peet. Kaebaja kohtuvaidluses esitatud väide selles, et mõõteseadme signaali segas juhiistmel istunud tunnistaja, jätab kohus tähelepanuta. Mõõteseadme tööpõhimõtete tutvustamisel teostas mõõtja kõik mõõtmised kõrvalistuja kohalt olukorras, kus juhiistmel viibis menetleja esindaja ning antud asjaolu ilmselgelt mõõteprotsessi ja – tulemust ei häirinud. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja esitatud tõendi, milles on ära näidatud statistilised andmed Tallinn-Tartu mnt liiklustiheduse kohta. Kohtu hinnangul võib statistikale tuginedes teha üldiseid järeldusi liiklustiheduse kohta, kuid neid üldisi järeldusi ei saa automaatselt kohandada konkreetsele liiklussituatsioonile, mis on ajas muutuv ning lähtuda tuleb eelkõige sündmuskohal viibinud isikute ütlustest. Antud juhul väitis kaebaja, et liiklus oli rahulik, sarnaseid ütlusi andis tunnistaja M. Peet. Kohtu hinnangul on samuti tõenäoline, et argipäeva õhtul kella 20:59 paiku ei pruugi mõõdetavat teelõiku läbida keskmiselt 5,3 sõidukit minutis. Kaebaja väitel sõitis tema sõiduki ees sõiduauto Toyota Avensis. Kaebaja selgituste kohaselt tundus talle, et Toyotat juhtis professionaalne juht, kelle juhitud sõiduki taga oli hea sõita; kaebaja andis ütlusi, et sõidukite pikivahe oli ca 100m. Kaebaja määratles pikivahe sellise täpsusega põhjusel, et tema sõidukil VW ei põlenud üks tuli ning lähituli näitab põledes 150m kaugusele. Kiiruse osas märkis kaebaja, et ületas mingil määral lubatud sõidukiirust, mis oli tol teelõigul 90 km/h. Kaebaja selgituste kohaselt andis politseipatrull põõsast tuledega peatumismärguande ning Toyota juht sõitis edasi; kaebaja ütluste kohaselt oleks Toyota juht pidanud ka peatuma. Kaebaja ütlustest nähtub seega, et peatumismärguande andis patrull sõidukist, kaebaja auto peatamiseks ei väljunud politseiametnik autost. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kui maanteel sõidab kaebaja poolt märgitud sõidukiirusega ning pikivahega kaks sõidukit, jäävad mõlemad peale kõrvalteele pargitud politseisõidukist antud peatumismärguannet seisma; eluliselt on usutavam, et pigem peatub esimene sõiduk – reeglina eeldavad sõidukijuhid sellises olukorras, et politsei fikseeris esimese sõiduki kiiruse. Kohus lähtub siiski kohtuistungil teadvalt valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest hoiatatud tunnistaja M. Peedi väitest, mille kohaselt liikus kaebaja sõiduk üksinda; kiirusmõõteseadme protokollist nähtub samuti fakt, et teisi sõidukeid peale kaebaja sõiduki mõõtmise hetkel pärisuunavööndis ei olnud. Kohtu hinnangul on lisaks kaebaja enda väidetega ümber lükatud üks kaebaja esitatud kaitseversioonidest selle kohta, et mõõdeti eesliikuva sõiduki kiirust – kaebaja ütlustega on tõendatud, et mõlema sõiduki liikumiskiirus oli pigem sarnane. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebaja sõiduk oli eristatav – kaebaja selgituste kohaselt ei põlenud sõidukil üks esituli. Samuti võimaldab Stalker II MDR mõõteseade kahe sõiduki liikumiskiiruse samaaegset fikseerimist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et juhul, kui kaebaja ees sõitis teine sõiduk, on mõõtja T. Jentsoni eksimus mõõdetavas sõidukis vähe tõenäoline. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja versioon toimunust järjekindel. Väärteoasja kohtueelses menetluses on kaebaja korduvalt rõhutanud, et liikus kiirusega 96-98 km/h ning oli seisukohal, et 03.10.2012 mõõdetud kiirus oli tema sõiduki ees liikunud sõiduauto Toyota kiirus. Kohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et tema sõidukiirus oli 90-95 km/h ning osundas, et seadmel fikseerunud näit on tehnilise vea tõttu ebatäpne. Kohtuvaidluses asus kaebaja uuesti seisukohale, et menetleja võis lisaks mõõtmisele esitatud nõuete rikkumisele mõõta ka Toyota kiirust. Kaebaja osundamise, et politseinikel on kasulikum väita, et kaebaja sõiduk liikus teel üksinda jätab kohus tähelepanuta. 14.01.2013 kiirusmõõteseadme tööpõhimõtetega tutvudes tuvastas kohus, et Stalker II MDR võimaldab paralleelselt mõõta ka kahe järjestikuse sõiduki liikumiskiirust. Kaebaja väitel rikuti sündmuskohal tema õigusi – kohtuväline menetleja ei selgitanud talle õigusi ja kohustusi. Kohtule esitatud väärteoprotokollist ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt on kaebaja keeldunud sündmuskohal dokumente allkirjastamast. Kaebaja selgituste kohaselt tekkis tal koheselt politseiametnikega konflikt. Kohus, hinnates sündmuskohal koostatud materjale ning väärteomenetluse edasist käiku, leiab et väidetav õiguste/kohustuste selgitamata jätmise fakt ei ole kaebaja kaitseõiguse realiseerimist takistanud. Kaebaja osundab, et kohtuväline menetleja on 25.10.2012 otsuses jätnud käsitlemata tema poolt esitatud vastulause. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja seisukoht õige. Vastulauses ei nõustunud kaebaja mõõtetulemusega. Kohtuväline menetleja on otsuse esimesel lehel, alt teises lõigus küll mõnevõrra ebaõnnestunult kuid siiski argumenteerinud, miks menetleja arvates on 03.10.2012 mõõtetulemus jälgitav ja pädev. Seega on menetleja sisuliselt vastanud kaebaja etteheidetele, mis puudutavad võimalikku mõõtmistulemuses eksimist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Z.R kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja on Z.R väärteo õigesti kvalifitseerinud LS § 227 lg 2 järgi. Kohus nõustub menetlejaga selles, et kiiruse ületamine sellises määras on tahtlik. LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus: karistatakse rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni; LS § 227 lg 5 p 1 järgi võidakse LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest määrata ka lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 1-3 kuuni. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja 25.10.2012 otsuses Z.R-ile määratud karistus – 60 trahviühiku ulatuses - kohane ja vastab isiku süü suurusele. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et Z.R karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad; seega on põhjendatud isikule üle keskmise sanktsioonimäära ulatuva karistuse mõistmine. Kaebaja esitas kohtule tõendid Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt liiklustiheduse kohta; kohtu hinnangul ei ole sõidukiiruse ületamine kaebajal fikseeritud määras riigi ühel koormatumal maanteel kindlasti vastuvõetav. Ebaõigesti valitud sõidukiirus on üks sagedasemaid liiklusõnnetuste toimumise põhjuseid, kohus loeb üldteada asjaoluks, et kiiruse suurenedes pikeneb pidurdusteekond; samuti on juhi nägemisväli pimedal ajal piiratud. Kohus märgib, et karistuse määramisel võib karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks arvestada ka süüdlase isikut. Kaebaja karistusregistri õiendist nähtub, et kaebajal on 4 kehtivat väärteokaristust. Kaebajat on 2012 aastal karistatud järgmiste rikkumiste eest: 1) 13.08.2012 LS § 227 lg 1, § 240 lg 1 järgi – so lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest ning sõidukijuhi poolt turvavöö või muu turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitamata alla 16-aastase lapse sõidutamise eest; 2) 08.08.2012 LS § 221 lg 1 järgi – so mootorsõidukijuhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest; 3) 06.05.2012 LS § 207 järgi – so tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest; 4) 10.04.2012 LS § 242 lg 1 järgi – so mootorsõiduki poolt liiklusnõuete rikkumise eest. Kohus märgib, et Z.R karistusregistri õiendist nähtub paraku fakt, et kaebaja suhtumine liiklusnõuetesse ei ole hoolikas; kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et eelnevalt määratud karistused ei ole kaebajat mõjutanud hoiduma liiklusalaste rikkumiste toimepanemisest. Samuti osundab kohus, et kaebaja õiguskuulekus ei nähtu ka tema enda istungil antud ütlustest selle kohta, et ta sõidab maanteel pigem alati lubatud sõidukiirusest pigem kiiremini - „kuna meil pandi 2011 fotoradarid maanteele, siis ongi nii, et kui 95 km/h sõidame, siis ei hakka fotot tegema, see on normaalne kiirus, +/- igal masinal“. 14.01.2013 kohtuistungil esitas kaebaja kaitsja taotluse kaebaja poolt kantud kaitsjatasu väljamõistmises. Taotlus esitati pärast kohtuistungi lõppu. Kohus selgitas kaitsjale, et taotlused tuleb esitada kohtuistungil ning jättis kaitsja taotluse tähelepanuta. 25.01.2013 esitas kaitsja kohtule uuesti taotluse kaitsjatasu väljamõistmises viitega Eesti Vabariigi Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-103-11. Kohus märgib esmalt, et kaitsja osundatud lahend ei ole asjakohane: lahendis käsitletakse menetluskulude hüvitamist väärteoasja kirjalikus menetluses. Kohtu hinnangul tuleb kaitsja 25.01.2013 taotlus jätta läbi vaatamata -
järgi hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Z.R taotlus väärteoasja lõpetamiseks jäeti rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata seega ei tõusetu küsimust
Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.