Obsah (4)

§ 66§ 56§ 50§ 57

Väärteoasi nr.4-12-3656 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 26. septembril 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Kairit

§ 66

sätteid kuulub rahatrahv summas 800 eurot tasumisele kaheksas osas igakuiselt summas 100 eurot ning mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas, kohustuslik on märkida viitenumber

1. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikin´i 10.07.2012.a. väärteoasjas nr. 2373,12,003746 tehtud otsusega tuvastati, et 20.06.2012.a. kell 11:13 juhtis V.B Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee
2. kilomeetril, Harku vallas, Harju maakonnas, mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,44 mg. Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Vastulauset esitatud ei ole. Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse §-st 7’23 võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine. Seaduse § 7’24 lõige 1 sätete kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Pärast menetlusaluse isiku kontrollimist indikaatorvahendiga (näit oli positiivne) tuvastati alkoholisisalduse määr isiku väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga. 20.06.2012.a. kell 11:19 mõõdeti V.B alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0013, mille lõplik lugem oli 0,49 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,44 mg/l. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Politsei ja Piirivalve seaduse § 7’24 lõike 6’2 alusel 16.06.2011.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 79 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-12-00024) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. 2 Võttes arvesse ülaltoodut, on kohtuväline menetleja seisukohal, et V.B juhtis 20.06.2012.a. kella 11:13 ajal Harjumaal Harku vallas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee
3. km mootorsõidukit Peugeot Partner reg.märk xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,44 milligrammi. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kohutud materjalidega. Menetlusalune isik V.B rikkus seega Liiklusseaduse § 69 lg. 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 224 lg. 2 järgi. Karistust kergendav asjaolu on kahetsus ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku vastulauses toodud selgitustega, kuid arvestab ka asjaoludega, et sõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga-selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes

§ 56lõikest 1 määras kohtuväline menetleja V.B ´le LS § 224 lg.

2 alusel karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot ja võttis

§ 50lg.

1 p. 2 alusel V.B-lt LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 5 (viieks) kuuks. KAEBUSE SISU V.B esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub osaliselt tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikin´i 10.07.2012.a. otsuse väärteoasjas nr. 2373,12,

1. Põhistades oma kaebust sellega, et otsuses toodud asjaolud on õiged ja menetlusalusel isikul ei ole nende osas etteheiteid. Menetlusalune isik kaebab otsuse peale osaliselt. Menetlusalune isik tähistas oma kasutütre ülikooli lõpetamist
2. juunil 2012 ning tarbis tähistamisel alkoholi.
3. juuni hommikul püüdis menetlusalune isik oma seisundit hinnata võimalikult adekvaatselt enne liiklusesse asumist. Kahjuks menetlusalusel isikul ei olnud alkomeetrit, millega mõõta joovet/jääknähte. Menetlusalune isik ei poolda auto juhtimist joobeseisundis ning taunib ka sellist käitumist. Seega ebaõigetest hinnangutest tehtud otsust asuda autot juhtima pani menetlusaluse isiku kahetsema oma tegu ning on seisukohal, et tema tegu väärib karistamist. Siiski ei ole kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud kõikide

§ 56

lg 1 sätestatud põhimõtetega.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Osundatud paragrahvi teise lause kohaselt tuleb karistuse määramisel lisaks süüle arvestada kergendavate ja raskendavate 3 asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning seejärel õiguskorra kaitsmise huvidega. Vaidlustatud otsusest nähtub ainuüksi viimasena nimetatud asjaoluga - õiguskorra kaitsmise huvidega -arvestamine. Muude

§ 56

lg-s 1 nimetatud asjaoludega arvestamist vaidlustatud otsusest ei nähtu.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Isiku süü suurus sõltub teo tehioludest. Võimalikule süü suurusele vastavad karistusraamid annab vastava väärteo sanktsioon. LS § 224 lg 2 kohase väärteo toimepanemise korral võib isikule määrata karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut e. kuni 1200 eurot või aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Menetlusaluse isik juhtis sõidukit keelatud seisundis seetõttu, et ta ei saanud aru oma seisundi keelatusest. Samuti antud juhul puuduvad tõendid, millele tuginevalt saab väita, et menetlusalune isik pani teo toime kavatsetult või tahtlikult. Usaldades oma enesetunnet, pani menetlusalune isik väärteo toime ettevaatamatusest. Otsuse kohaselt on karistust kergendava asjaoluna tuvastatud menetlusaluse isiku kahetsus. Samas on karistust kergendavate asjaoludena

§ 57

lg 2 ning ka olemasoleva kohtupraktika kohaselt vaadeldavad ka muud,

§ 57Ig-s 1 nimetamata asjaolud.

Riigikohus on karistust kergendavate asjaoludena käsitlenud ka karistatu tööalast vajadust juhtimisõiguse järele. Menetlusalune isik tegutseb sissetuleku saamiseks kinnisvarahooldajana. Juhtimisõigus on menetlusalusele isikule vajalik oma tööülesannete täitmiseks ja sissetuleku saamiseks. Samuti on juhtimisõigus vajalik menetlusalusele isikule põhjusel, et menetlusalune isik saaks tööl käidud. Ülalnimetatud kaks asjaolu kokku tingivad menetlusalusele isikule vajaduse juhiloa ja juhtimisõiguse järele. Karistuse raskus peab olema objektiivselt õiglane mitte ainult riigi aspektist, vaid ka karistatava aspektist. Seega tuleb igal juhul karistuse määramisel arvestada ka karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Eelnimetatud asjaolud on vaadeldavad karistust kergendavate asjaoludena

§ 57lg 2 tähenduses.

Kui isik ei ole varasemalt liiklusalaseid süütegusid või analoogilist süütegu toime pannud, siis puudub põhjus arvata, et ta võiks hakata neid tulevikus korda saatma. Pigem on õige asuda seisukohale, et tegemist võis olla isiku elus episoodilist laadi juhtumiga. Menetlusaluse isiku varasem taust ei võimalda teha järeldust, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist süstemaatilise õigusrikkujaga, kelle mõjutamine ja kelle eest õiguskorra kaitsmine on võimalik vaid lisakaristust kohaldades e. isikut liiklusest reaalselt kõrvaldades. Kuivõrd menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistusandmed liiklusalaste süütegude kohta, siis on pigem võimalik asuda seisukohale, et kõnealune sündmus on menetlusaluse isiku elus episoodilist laadi juhtum, mis leidis aset menetlusaluse isiku valearvestuse tõttu. Käesoleval juhul on süüteo raskust, intensiivsust ja kergendavaid asjaolusid arvestades võimalik rikutud õiguskord heastada ning õiguskorda kaitsta ka ainult põhikaristust kohaldades. Ka kohaldatud 800 euro suurune rahatrahv on piisavaks motivaatoriks hoiduda uute süütegude ja nendega seotud uute rahaliste väljaminekute eest. Tegemist ei ole väikese rahasummaga ning menetlusalusel isikul püsiva sissetuleku puudumist arvestades, ei ole talle ka põhikaristuse kandmine lihtne. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole soovitava eesmärgi saavutamiseks piisav suhteliselt suur rahatrahv, vaid karisuse eesmärki on võimalik saavutada täiendavat lisakaristust kohaldades. Otsuses ei ole põhjendatud, miks õiguskord saab kaitstud vaid siis, kui lisaks põhikaristusele kohaldatakse ka lisakaristust. Üldjuhul võib õiguskord lugeda kaitstuks juhul, kui isik on rikutud õiguskorra heastanud määratud karistuse läbi ning karistusega on minimeeritud oht uute süütegude toimepanemiseks. Kuivõrd menetlusalusest isikust tulenev oht panna toime uusi analoogilisi väärtegusid ei ole suur, siis puudub vajadus tema kõrvaldamiseks liiklusest eripreventiivsel kaalutlusel. Tulenevalt menetlusaluse isiku taustast ja eluviisist võib asuda seisukohale, et menetlusalune isik ei jätka uute väärtegude toimepanemist ka siis, kui ta jäetakse liiklusest kõrvaldamata. 4 Karistus on isiku mõjutamiseks rakendatud eelkõige individualiseeritud sunnivahend. Lubatavaks ei saa pidada individualiseerimata karistuse määramist e. karistuse määramist nö „teistele hirmutamiseks" või õpetuseks. On õige, et riik peab andma küll selge signaali sellest, et rasketele liiklussüütegudele reageeritakse karmilt, kuid selline karmus peab samuti olema kooskõlas isiku karistustundlikkusega ja iga isiku ning konkreetse juhtumi individuaalse iseloomuga. Mis võib ühe jaoks tunduda mittekarm karistus, võib teisele olla põhjendamatult raske. Lisakaristuse äravõtmine ei saa olla obligatoorseks reaktsiooniks LS § 224 kohastele väärtegudele. Vastasel juhul oleks lisakaristus ka seaduses obligatoorsena sätestatud. Lisakaristuse kohaldamine võib olla obligatoorne liiklusalaste kuritegude või korduvate väärtegude puhul, kuid käesolevas väärteoasjas ei ole tegemist kummagi olukorraga. Seetõttu tuleks esmakordse väärteo puhul eriti hoolikalt kaaluda lisakaristuse kohaldamist, et kohaldatav karistus ei represseeriks karistatavat rohke, kui tarvis karistuse eesmärkide saavutamiseks. Käesoleval juhul on karistuse eesmärkide saavutamiseks piisav ka menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud põhikaristus. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 5