1 p. 2 alusel ja LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise osas 5 (viieks) kuuks. Teha uus otsus ning mõista H.H-le LS § 224 lg. 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 600 eurot. Teha uus otsus ning võtta H.H-lt LS § 224 lg. 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
1 p. 2 alusel ja LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks. Kohaldades
lg.2 sätteid määrata rahatrahv 600 (kuussada) eurot tasumisele 6 kuu jooksul, igakuiselt summas 100 (sada) eurot, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas, kohustuslik on märkida viitenumber 10220125097373. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 25.06.2012.a.. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikin´i 18.04.2012.a. väärteoasjas nr. 2317,12,004349 tehtud otsusega tuvastati, et H.H juhtis 31.03.2012.a. kell 22:55 Õismäe tee 8, Tallinna linnas, Harju maakonnas, mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg. Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega. Vastulause on esitatud. Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse §-st 7’23 võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine. Seaduse § 7’24 lõige 1 sätete kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Pärast menetlusaluse isiku kontrollimist indikaatorvahendiga (näit oli positiivne) tuvastati alkoholisisalduse määr isiku väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga. 31.03.2012.a. kell 23:18 mõõdeti H.H alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga 2 (mõõteseadmega) Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0031, mille lõplik lugem oli 0,59 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,54 mg/l. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Politsei ja Piirivalve seaduse § 7’24 lõike 6’2 alusel 16.06.2011.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 79 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-11-00095) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Võttes arvesse ülaltoodut, on kohtuväline menetleja seisukohal, et H.H juhtis 31.03.2012.a kella 22:55 ajal Tallinnas, Õismäe tee 8 juures mootorsõidukit Chrysler Stratus reg.märk XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 milligrammi. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusalune isik H.H rikkus seega Liiklusseaduse § 69 lg. 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 224 lg. 2 järgi. Karistust kergendav asjaolu on kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku kahetsusega ja vastulauses toodud selgitustega, kuid arvestab ka asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga-selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Senise kohtupraktika kohaselt taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel või lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Kohtuväline menetleja leiab, et vastulauses toodud põhjendus sõiduki kasutamise vajaduse kohta ei vähenda menetlusaluse isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust. Seetõttu jäetakse taotlus rahuldamata ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes
2 alusel karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot ja võttis
1 p. 2 alusel H.H-lt LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 5 (viieks) kuuks. KAEBUSE SISU 3 H.H kaitsja esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub osaliselt tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikin´i 18.04.2012.a. otsuse väärteoasjas nr. 2317,12,004349. Põhistades kaebust sellega, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud kõikide
lg 1 sätestatud põhimõtetega.
Osundatud paragrahvi teise lause kohaselt tuleb karistuse määramisel lisaks süüle arvestada kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning seejärel õiguskorra kaitsmise huvidega. Vaidlustatud otsusest nähtub ainuüksi viimasena nimetatud asjaoluga – õiguskorra kaitsmise huvidega – arvestamine. Muude
lg-s 1 nimetatud asjaoludega arvestamist vaidlustatud otsusest ei nähtu.
Isiku süü suurus sõltub teo tehioludest. Võimalikule süü suurusele vastavad karistusraamid annab vastava väärteo sanktsioon. LS § 224 lg 2 kohase väärteo toimepanemise korral võib isikule määrata karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut e. kuni 1200 eurot või aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulausest nähtuvalt juhtis sõidukit keelatud seisundis seetõttu, et ta ei saanud aru oma seisundi keelatusest. Väärteotoimikus puuduvad tõendid, millele tuginevalt saab väita, et menetlusalune isik pani teo toime kavatsetult või tahtlikult. Nõustub, et kohusetundlikuma suhtumise korral oleks menetlusalune isik ehk saanud oma seisundit kontrollida. Usaldades oma enesetunnet, pani menetlusalune isik väärteo toime ettevaatamatusest. Otsuse kohaselt on karistust kergendava asjaoluna tuvastatud menetlusaluse isiku puhtsüdamlik kahetsus. Samas on karistust kergendavate asjaoludena
lg 2 ning ka olemasoleva kohtupraktika kohaselt vaadeldavad ka muud,
Riigikohus on karistust kergendavate asjaoludena käsitlenud ka karistatu tööalast vajadust juhtimisõiguse järele. Menetlusalune isik tegutseb sissetuleku saamiseks kinnisvaramaaklerina. Juhtimisõigus on menetlusalusele isikule vajalik oma tööülesannete täitmiseks ja sissetuleku saamiseks. Lisaks on menetlusalune isik Tallinna Kesklinna Valituse otsuse alusel hooldajaks MP, kellele on määratud raske puue. Ülalnimetatud kaks asjaolu kokku tingivad menetlusalusele isikule vajaduse juhiloa ja juhtimisõiguse järele. Nõustub kohtuvälise menetlejaga, et nimetatud asjaolud ja vajadused olid menetlusalusele isikule ka enne teo toimepanemist teada, kuid leiab, et kohtuväline menetleja järeldab ebaõigelt, et sellisel juhul ei ole põhjust menetlusaluse isiku vajadustega arvestada. Karistuse raskus peab olema objektiivselt õiglane mitte ainult riigi aspektist, vaid ka karistatava aspektist. Seega tuleb igal juhul karistuse määramisel arvestada ka karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Eelnimetatud asjaolud on vaadeldavad karistust kergendavate asjaoludena
Kui isik ei ole varasemalt liiklusalaseid süütegusid või analoogilist süütegu toime pannud, siis puudub põhjus arvata, et ta võiks hakata neid tulevikus korda saatma. Pigem on õige asuda seisukohale, et tegemist võis olla isiku elus episoodilist laadi juhtumiga. Menetlusaluse isiku varasem taust ei võimalda teha järeldust, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist süstemaatilise õigusrikkujaga, kelle mõjutamine ja kelle eest õiguskorra kaitsmine on võimalik vaid lisakaristust kohaldades e. isikut liiklusest reaalselt kõrvaldades. Kuivõrd menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistusandmed liiklusalaste süütegude kohta, siis on pigem võimalik asuda seisukohale, et kõnealune sündmus on menetlusaluse isiku elus episoodilist laadi juhtum, mis leidis aset menetlusaluse isiku kogenematuse ja valearvestuse tõttu. Käesoleval juhul on süüteo raskust, intensiivsust ja kergendavaid asjaolusid arvestades võimalik rikutud õiguskord heastada ning õiguskorda kaitsta ka ainult põhikaristust kohaldades. Ka kohaldatud 800 euro suurune rahatrahv on piisavaks motivaatoriks hoiduda uute süütegude ja nendega seotud uute rahaliste väljaminekute eest. Tegemist ei ole väikese rahasummaga ning menetlusalusel isikul püsiva sissetuleku puudumist arvestades, ei ole talle ka põhikaristuse kandmine lihtne. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole soovitava eesmärgi saavutamiseks piisav suhteliselt suur rahatrahv, vaid karisuse eesmärki on võimalik 4 saavutada vaid täiendavat lisakaristust kohaldades. Otsuses ei ole põhjendatud, miks õiguskord saab kaitstud vaid siis, kui lisaks põhikaristusele kohaldatakse ka lisakaristust. Üldjuhul võib õiguskord lugeda kaitstuks juhul, kui isik on rikutud õiguskorra heastanud määratud karistuse läbi ning karistusega on minimeeritud oht uute süütegude toimepanemiseks. Kuivõrd menetlusalusest isikust tulenev oht panna toime uusi analoogilisi väärtegusid ei ole suur, siis puudub vajadus tema kõrvaldamiseks liiklusest eripreventiivsel kaalutlusel. Tulenevalt menetlusaluse isiku taustast ja eluviisist võib asuda seisukohale, et menetlusalune isik ei jätka uute väärtegude toimepanemist ka siis, kui ta jäetakse liiklusest kõrvaldamata. Karistus on isiku mõjutamiseks rakendatud eelkõige individualiseeritud sunnivahend. Lubatavaks ei saa pidada individualiseerimata karistuse määramist e. karistuse määramist nö „teistele hirmutamiseks“ või õpetuseks. On õige, et riik peab andma küll selge signaali sellest, et rasketele liiklussüütegudele reageeritakse karmilt, kuid selline karmus peab samuti olema kooskõlas isiku karistustundlikkusega ja iga isiku ning konkreetse juhtumi individuaalse iseloomuga. Mis võib ühe jaoks tunduda mittekarm karistus, võib teisele olla põhjendamatult raske. Lisakaristuse äravõtmine ei saa olla obligatoorseks reaktsiooniks LS § 224 kohastele väärtegudele. Vastasel juhul oleks lisakaristus ka seaduses obligatoorsena sätestatud. Lisakaristuse kohaldamine võib olla obligatoorne liiklusalaste kuritegude või korduvate väärtegude puhul, kuid käesolevas väärteoasjas ei ole tegemist kummagi olukorraga. Seetõttu tuleks esmakordse väärteo puhul eriti hoolikalt kaaluda lisakaristuse kohaldamist, et kohaldatav karistus ei represseeriks karistatavat rohke, kui tarvis karistuse eesmärkide saavutamiseks. Käesoleval juhul on karistuse eesmärkide saavutamiseks piisav ka menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud põhikaristus. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Kohtunik: 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.