Obsah (12)

§ 118§ 117§ 199§ 184§ 60§ 65§ 68§ 35§ 34§ 22§ 57§ 238

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-4458 (11230117375) Kohtukoosseis Ees

§ 118p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

juuni 2012 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav T.U, kaitsja adv Jugans Grossmann Süüdistatav Teised apellatsioonimenetluse pooled T.U, isikukood: xxx; EV kodanik; emakeel: vene keel; elukoht: xxxxxxxx; keskharidus; töökoht: xxxxxxxxxxx; viibimiskoht: Tallinna Vangla, Magasini 35, Tallinnas; varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral: - 07.01.1999 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel KrK § 140 lg 2 p 1 alusel mõisteti tingimisi vangistus 1 aasta katseajaga 3 aastat; - 29.08.2003 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel

§ 117

alusel mõisteti vangistus 6 kuud; - 13.07.2005 Harju Maakohtu otsuse alusel

§ 199

lg 2 p 4, 8, § 266 lg 2 p 1 ja § 203 alusel mõisteti lühimenetluses vangistus 1 aasta ja 4 kuud; - 11.12.2007 Harju Maakohtu otsuse alusel

§ 184

lg 1 ja § 199 lg 2p 4, 8 alusel mõisteti vangistus 1 aasta ja 6 kuud; - 08.12.2009 Harju Maakohtu otsuse alusel

§ 199

lg 2 p 4 - § 25 lg 2 ja § 121 alusel mõisteti lühimenetluses tingimisi vangistus 2 kuud, katseajaga 3 aastat. Väärteokorras karistatud 22-l korral. Kohaldatud tõkend: vahistamine alates 05.12.2011, kahtlustatavana kinni peetud 04.12.

1. Prokurör Alice Simm, kannatanu R M 1 RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. juuni 2012 otsus osaliselt, s.o mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus, millega mõista T.U-le

§ 60alusel karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Vähendada mõistetud karistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, mille järel jääb ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta vangistust. Suurendada mõistetud karistust

§ 65lg-le 2 tuginedes Harju Maakohtu 8.

detsembri 2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 kuu 28 päeva vangistust - võrra ja mõista liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

1. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
2. Määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 153,60 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
3. septembril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohtu
5. juuni 2012 otsusega lühimenetluses tunnistati T.U süüdi

§ 118p 1 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastat.

§ 65

lg 2 järgi suurendati käesoleva kohtuotsuse alusel mõistetud karistust Harju Maakohtu 08.12.2009 otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata karistuse – vangistuse 1 kuu 28 päeva võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks vangistus 4 aastat 1 kuu 28 päeva.

§ 68

lg 1 järgi loeti eelvangistuses viibitud aeg karistuse hulka ja karistuse kandmise aja alguseks 04.12.

1. T.U-lt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 362,50 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem, kui 30,21 eurot ning menetluskulu 409,71 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem, kui 34,14 eurot. Sundraha 362,50 eurot ja menetluskulu 409,71 eurot jäeti kohtuotsusega riigi kanda.
2. T.U-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 04.12.2011 kella 02.00 ja 04.00 vahel Tallinnas, Sõpruse pst 5-56 korteris ajendatuna armukadedusest, haaras kööginoa ning püüdis R M sellega lüüa. R. M kaitses ennast, haarates vasaku käega tema poole suunatud noa terast, millega tal õnnestus esimene löök endast eemale tõrjuda, kuid millest vigastas oma vasaku käe sõrmi. Seejärel lõi T.U kaks korda noaga kannatanut parema õla piirkonda, millega põhjustas R. Mle torkelõikehaavad parema õlaliigese piirkonnas (kaasneva parempoolse õhkrinnaga), so eluohtliku tervisekahjustuse.
3. Maakohus leidis otsuses, et T.U süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendatud kriminaalasjas esitatud ja istungil uuritud tõenditega. Kohus, tuginedes eksperdi 2 arvamusele tõdes, et kuigi T.U esineb märgatav vaimse arengu peetus (nõrgamõistuslikkus) kerge vaimse alaarengu tasemel koos olulise käitumishäirega F70.1 ja tal on diagnoositud orgaaniline segatüüpi meeleoluhäire F06.33 RHK 10 järgi, ei esinenud temal inkrimineeritava teo ajal sellise raskusega psüühikahäiret, mis oleks oluliselt piiranud T.U võimet toimunust

§ 35mõistes aru saada.

T.U-le mõistetud karistus (vangistus alla keskmist sanktsioonimäära) vastab kohtu hinnangul toimepandule ja süüdistatava ajutine isoleerimine ühiskonnast on õiguskorra kaitsmise huve silmas pidades hädavajalik. 4. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatav ja tema kaitsja. Süüdistatav T.U vaidlustab enda apellatsioonis üksnes talle mõistetud karistuse määra, taotledes tervislikust seisundist tulenevalt kohtu poolt talle mõistetud karistusaja lühendamist. Kaebuse kohaselt on ta psüühiliselt ebastabiilne ja üleliigse ärrituvuse korral ei ole suuteline oma tegusid kontrollima. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse osas ja uue otsuse tegemist, millega vähendada oluliselt T.U-le mõistetud karistust. Apellandi hinnangul esineb süüdistataval piiratud süüdivus, mistõttu tuleb T.U-le mõistetud karistust

§ 60alusel oluliselt vähendada.

Kaitsja arvates ei ole esimese astme kohus arvestanud karistuse määramisel ambulatoorse kohtupsühhiaatrile ekspertiisi aktis nr 677 esitatud arvamusega, mille kohaselt esineb T.U märgatav vaimse arengu peetus (nõrgamõistuslikkus) kerge vaimse alaarengu tasemel koos olulise käitumishäirega.

1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas oma seisukohad süüdistatav T.U, kes leiab, et teda ei ole õigesti süüdi tunnistatud. Ta tegutses hädakaitseseiundis ja ennast kaitstes. Leiab, et pole milleski süüdi. Tal on 70% töövõimekaotust. Palub karistusaega vähendada ja leiab, et veelgi parem kui ta lastakse koju. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
2. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides esitatud argumentidega leiab, et apellatsioonides esitatu väärib tähelepanu ja maakohtu otsus tuleb T.U-le mõistetud karistuse osas tühistada

§-s 35 sätestatud piiratud süüdivuse aluste esinemise kontrollimata jätmise tõttu. Enda seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Käesolevas asjas taotlevad apellandid süüdistatava tervislikust seisundist tulenevalt talle kohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist, tulenevalt piiratud süüdivusest. Kohtukolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et maakohus on lähtunud üksnes eksperdi arvamusest ning jätnud tähelepanuta asjaolu, et T.U esineb vähemalt piiratud süüdivus. Nii nähtub ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 677 (tl 86-90), et kuigi T.U esineb märgatav vaimse arengu peetus (nõrgamõistuslikkus) kerge vaimse alaarengu tasemel koos olulise käitumishäirega F70.1 ja tal on diagnoositud orgaaniline segatüüpi meeleoluhäire F06.33 RHK 10 järgi (eksperdi arvamuse p 1), oli süüdistatav temale inkrimineeritava teo toimepanemise ajal olemasoleva informatsiooni põhjal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Inkrimineeritava teo ajal ei esinenud T.U sellise raskusega psüühikahäiret, mis oleks oluliselt piiranud T.U võimet toimunust aru saada

§ 35mõistes (eksperdi arvamuse p 2).

Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-22-09 p-s 6.1 osutanud, et eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste 3 paigutamist

§ 34

p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus. Õigusliku hinnangu sellele, kas isikul esineb piiratud vastutus

§ 35mõttes, peab andma kohus, mitte ekspert.

1. T.U süüdivuse määratlemisel pidanuks maakohus arvestama ekspertiisi aktis nr 677 kirjeldavas osas märgituga, et statsionaarsel kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil 17.
2. – 14.06.2010 diagnoositi T.U kerge vaimne alaareng koos olulise käitumishäirega F70.1 ja orgaanilist segatüüpi mäluhäire F06.33, mis on hõlmatavad määratlusega “raske psüühikahäire”, mistõttu ei ole karistuse kandmine T.U puhul oma eesmärki täitev seoses tema piiratud võimega toimunut mõista. 15.12.2011 ambulatoorse kohtupshhiaatrilise ekspertiisiga on T.U tuvastatud täpselt samasugune diagnoos, kuid lisandunud on märgatav vaimse arengu peetus (nõrgamõistuslikkus). Kuigi ekspert on leidnud, et T.U oli 4.12.2011 võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist juhtima, puudub arvamuses põhjendus, miks täpselt samasuguse diagnoosi puhul asub ekspert hilisemalt vastupidisele arvamusele, leides et T.U enam elukestvat viibimist tugevalt kontrollitud ning raviga keskkonnas ei vaja. Ülalviidatud Riigikohtu lahendi p-s 6.2 nendib kolleegium, et on võimalik ka olukord, milles isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid isiku võime mõista teo keelatust ja oma käitumist vastavalt sellele juhtida on säilinud. Samas võib normikohane ehk kuulekas käitumine olla tema jaoks konkreetses situatsioonis tulenevalt tema psüühilisest seisundist siiski raskendatud. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, kuid tema süüdimatus

§ 34

mõttes on siiski välistatud, lasub kohtul seetõttu kohustus anda hinnang ka sellele, kas isiku psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine

§ 34p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid.

Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Kannatanu ütlustest nähtub, et T.U käitus inkrimineeritava teo ajal agressiivselt, ajas mingit segast juttu, lubas ära tappa kõik mehed, hankida trotüüli jms, mis kohtukolleegiumi arvates tõendab T.U võime puudumist normipäraselt käituda ja oli seega ka 4.12.2011 oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine

§ 34p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid.

Piiratud süüdivus ei ole olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu, mistõttu näeb

§ 35

ette võimaluse isikule mõistetava karistuse vähendamiseks

§ 60alusel.

8. Maakohus, võttes aluseks kohtumenetluses määratud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused, nõustus eksperdi seisukohaga selles, et T.U on süüdiv. Samas jättis maakohus lahendamata küsimuse, kas süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis temal esinevate psüühikahäirete tõttu olla

§ 35mõttes oluliselt piiratud.

Kohtukolleegium leides, et T.U võime oma teo keelatusest aru saada ja seda juhtida oli temal esinevate psüühikahäirete tõttu 4.12.2011 oluliselt piiratud, peab põhjendatuks kohaldada

§ 60tulenevalt madalamat karistusmäära.

Olgugi, et

§ 35

kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine

§ 60

alusel kohtule kohustuslik, leiab kohtukolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada. Jättes süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumide esinemise kontrollimata ja põhjendamata, kas isiku võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis olla oluliselt piiratud

§ 35mõttes, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust Kr

MS § 338 p 2 mõttes ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 4 Kergendava asjaolu arvestamine ei tähenda aga seda, et karistuse raamid sätestab

§ 60

.

§ 60

kohaldub juhul, kui karistusseadustiku konkreetne säte sõnaselgelt näeb ette, et kohus võib või peab karistuse mõistmisel lähtuma

§-st 60. Sellisteks juhtudeks on nt

§ 22

lg 5, § 24 lg 2, § 25 lg 5 ja § 26 lg 2.

§ 57aga §-le 60 ei viita.

Arvestades karistust kergendavate asjaoludega, leiab kohtukolleegium, et mõistetav karistus ei või olla sanktsiooni alammääras. Arvestada tuleb, et I. Hjnina on oma süüd tunnistanud ja kahetses, ta hoides ära kahjuliku tagajärje, kutsudes sündmuskohale kiirabi ning karistust raskendavate asjaolude puudumist, peab kohtukolleegium põhjendatuks karistuse vähendamist olulises määras, s.o 2 aasta 6 kuu võrra, mõistes karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Nimetatud karistust tuleb

§ 238

lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra, mille järel jääb karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 65lg-le 2 tuginedes tuleb mõistetud karistust suurendada Harju Maakohtu 8.

detsembri 2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 kuu 28 päeva vangistust - võrra ja mõista T.U-le ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust. 9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse T.U-le mõistetud karistuse osas osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. T.U riigi õigusabi korras kaitsnud advokaat J. Grossmann taotles T.U-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 153,60 euro (s.h käibemaks 25,60 eurot) suuruse tasu väljamõistmist. Ringkonnakohus nimetatud taotluse rahuldas. Et ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 punktis 4 nimetatud otsuse, jäävad menetluskulud riigi kanda. Urmas Reinola Sten Lind Malle Preimer 5