väärteoprotokolli (tl 38-40) selle kohta, et 25.02.2011. a kella 12.04 ajal toimus liiklusõnnetus X linnas X, kus L.K , juhtides sõidukit X reg märgiga X (edaspidi X), ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mille puhul oleks arvestanud liikluse tihedust ja muid liiklusolusid (ristmikul vasakpööret sooritav veok), et ta oleks suutnud peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava mis tahes takistuse ees, mille tõttu sõitis külge ristmikul seisvale X (edaspidi X). Liikluseeskirja (edaspidi
) § 123 nõuete rikkumise tõttu tekitas L.K varalise kahju X omanikule X sõiduki vasakpoolse esinurga muljumise näol. L.K pani oma tegevusega toime LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsusega (tl 20-21) jättis kohtuväline menetleja L.K vastulause arvestamata,
idis, et ta on rikkunud
nõudeid ning karistati teda LS § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200 eurot. 06.07.
idis kaitsja, et L.K teos puudub subjektiivne koosseis, kuna isik realiseerib LS § 7417 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu, kui ta tegutseb seda toime pannes vähemalt kaudse tahtlusega, sest eelnimetatud koosseis ei näe ette vastutust ettevaatamatu teo eest varalise kahju tekitamise korral. Antud väärteo puhul ei tegutsenud L.K vähemalt kaudse tahtlusega, kuna menetlusalune isik ei saanud üldse tema käitumises sisalduvat ohtlikkust ära tunda, sest ta liikus peateel lubatust väiksema sõidukiirusega ning teised liiklejad olid kohustatud talle teed andma. Menetlusaluse isiku kaitsja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on rikkunud oluliselt menetlusõigust, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu tõendite kajastamist ja nende analüüsi. Samuti ei ole võimalik seetõttu üheselt aru saada ning jälgida kohtuvälise menetleja siseveendumuse kujunemise käiku, mille alusel ta sellise otsuseni jõudis. Tartu Maakohtus 28.02.2012. a toimunud istungil jäi L.K kaitsja esitatud kaebuse juurde ning lisas kaebusele täiendavalt, et tunnistaja X ütlused on vastuolulised ning seetõttu ei ole võimalik arvestada tema ütlustega osas, mis puudutavad X liikumisega seotud asjaolusid, kuna ta ei saanud neid tajuda. Vastuolu on X ütlustes veel selles, et X järele olid koondunud teised autod, kes ootasid edasisõidu võimalust, kuid X
idis, et X oleks pidanud vasakule ehk vastassuunda pidurdama, kuigi vastassuunas liikunud autode tõttu sai L.K seisma jääda üksnes oma sõidusuunda. Lisaks andis X ütlusi asjaolude kohta, mida saab pidada vahendatud ütlusteks, väites, et L.K oli talle peale liiklusõnnetust väitnud, et X kiirus oli liiga suur ning pidurid ei olnud korras. L.K ei ole kordagi väitnud, et tema kiirus oleks olnud liiga suur või et tema sõiduvahend ei oleks olnud tehniliselt korras. Samuti on vastuolulised ning ebausaldusväärsed O.H ütlused, kuna ta on asja lahendist isiklikult huvitatud. Kaitsja
idis veel, et L.K vastutuse välistab X enda käitumine, kuna ta enda väite kohaselt sõitis enne kokkupõrke toimumist kõrvalteelt välja peateele ning põhjustas selle tegevusega X tekkinud varalise kahju. Korraga ei ole võimalik süüdi tunnistada nii O.H kui L.K, kuna nende teod välistavad üksteist. Lisaks taotles L.K kaitsja Eesti Vabariigilt L.K kasuks välja mõista täiendav kaitsjatasu seoses kohtuistungil osalemisega summas 420 eurot. Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik X vaidles kaebusele vastu ning
idis, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt pööranud tähelepanu sellele, et liiklusõnnetuse uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. Ainult nii saab tagada asja igakülgse, objektiivse ja erapooletu arutamise. Seetõttu ei saa olla L.K vastutust välistavaks asjaoluks olla see, et O.H on sama liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi mõistetud. L.K on rikkunud
nõuet, kuna keskmiselt mõistliku juhina ja hoolsuskohustuse täitmisega oleks Olev L.K olnud võimalik vähendada kiirust, seiskuda enne X või sellest ohutul viisil mööduda, 3 arvestades seda vahemaad, mille ulatuses oli tal võimalus tekkinud liiklussituatsioonile reageerida. 2. O.H väärtegu LS § 74 17 lg 1 järgi 10.05.2011. a koostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse avariipolitseinik X O.H-
väärteoprotokolli (tl 62) selle kohta, et 25.02.2011. a kella 12.04 ajal toimus X tänavate ristmikul liiklusõnnetus, kus O.H, juhtides mootorsõidukit X (edaspidi X) eriliigiliste teede ristmikul, ei veendunud enne vasakpöörde sooritamist piisavalt oma tegevuse ohutuses, mistõttu lõi pöördel oma tegevusega takistuse mööda peateed vastu liikunud X juhile, kes ohu ilmnemisel oli sunnitud järsult pidurdama, misjärel X libises otsa peateele välja sõitnud ning sõiduvõimalust oodanud sõidukile X.
§-de 91 ja 156 rikkumisega tekitati varaline kahju X vasakpoolse esiporitiiva ja esimese põrkeraua vigastamise näol ja L.K-
X parempoolse külje kahjustamisega. O.H pani oma tegevusega toime LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Lõuna Prefektuuri 15.06.
idis, et on
idnud tõendamist, et O.H rikkus oma käitumisega
II Kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus, ära kuulanud tunnistajad, menetlusalused isikud ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukoha, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud 4 kõiki tõendeid nende kogumis,
iab, et L.K kaitsja Robert Sarve ja O.H kaebused tuleb jätta rahuldamata ning Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsused muutmata. Esmalt võtab kohus seisukoha väärteoasja üldistes küsimustes (ütluste usaldusväärsus ja võimalus kasutada neid tõendina, võimalikud menetlusnormide rikkumised) ning seejärel analüüsib mõlema menetlusaluse isiku väärtegu eraldi. Liiklusõnnetuse hetkel kehtinud LS § 7417 lg 1 esimesest alternatiivist tuleneva koosseisu täitmise eelduseks on mootorsõiduki- või trammijuhti poolt liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on tekitatud varaline kahju ehk teo ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Kohtumenetluse pooled ei vaidle selle üle, et liiklusõnnetus toimus ning varaline kahju on X omanikule X ja X omanikule X tekkinud. Liiklusõnnetuse akti lisalehe nr 1 (tl 24) kohaselt sai liiklusõnnetuses kahjustada X vasakpoolne esistange ja esitiib ning liiklusõnnetuse akti (tl 23) kohaselt purunes X küljepeegel ja muljus parempoolne sõiduki külg. Liiklusõnnetuse skeemilt (tl 23 pöördel) ning sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 25-27) nähtub, et X tänavate ristmiku puhul oli tegemist 5-harulise ristmikuga, kus X poolt vaadates läheb Puiestee tänaval kulgev peatee üle X tänavale, mis suundub X poole. Nii X poolse X tänava, X tänava kui ka X tänava ristmiku poolses otsas on „anna teed“ liiklusmärk. X poolse X tänava „anna teed“ liiklusmärgil on „sõidueesõigusega liiklemise või peatee suuna“ lisatahvel, mis kohustab teed andma nii peateel liikujale, kui ka teistele sõidueesõigust omavatele juhtidele. L.K kaitsja
iab, et X roolis olnud X ütlused on vastuolulised. Kohtueelses menetluses väitis X, et ta nägi X enne kokkupõrke toimumist, kuid kohtus ütles X, et ta nägi X alles siis, kui kokkupõrge oli toimunud. Kohus sellise kaitsja väitega ei nõustu. X ütluste kohaselt hetkel, millal ta X tänavalt peateele välja sõitis, vasakult X tänavalt ta lähenevat X ei näinud. Kui ta peateel peatus, et võimaldada X sooritada peateelt vasakpööret X tänavale, kuulis ta pidurdamist ning keegi sõitis järsku X sisse ning alles siis nägi ta seda autot. Tulenevalt X poolt öeldust, avaldas kohus KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja ütlustes esinevate vastuolude tõttu tunnistaja usaldusvääruse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütlustest osa, kus X väitis, et: „Veoauto (X) oli juba pööret lõpetamas, kui X tänavalt minust vasakult poolt lähenes minu arvates liiga suure kiirusega X (X). X juht küll pidurdas ristmikul, kuid nägin, et pidurdades hakkas auto kiiva kiskuma ja tema poolt paremale libisema.“ Vastuolu selgitades väitis X, et ta kuigi palju nägi Puiestee tänavalt lähenevat sõidukit, märgates mõni sekund enne kokkupõrget peeglist, et talle liigub lähemale sõiduauto, kuid alles kokkupõrke toimumise järel nägi X, et tegemist oli konkreetselt Fordiga. Kohtu hinnangul ei saa X ette heita ning tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda seetõttu, et üks aasta peale toimunud liiklusõnnetust ei mäleta tunnistaja nii detailselt juhtunud liiklusõnnetust, kui kohtueelses menetluses ütlusi andes. Selleks, ett lugeda tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, peab vastuolu olema tunnistaja ütlustes selline, mis kahtlusteta viitab tunnistaja ebausaldusväärsusele ning faktile, et tunnistaja ei räägi tõendamiseseme asjaoludest, mida ta on tajunud. Riigikohus on kriminaalasja 3-1-1-18-08 otsuse p 16 öelnud: „/…/Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus 3-11-1-07, p 7.1-7.2 ja 19. märtsi 2007. a otsus 3-1-1-113-06, p 17).“ Eelpool viidatud põhjustel ei muuda X ütlusi ebausaldusväärseks ka asjaolu, et X ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldas kohus eeluurimises antud ütlusi täiendavalt osas, mis puudutasid toimunud liiklusõnnetuse kuupäeva ning L.K väiteid tema juhitud Fordi pidurite tehnilist seisukorra kohta. Antud juhtudel erinevad eelmenetluses antud ütlused ning kohtumenetluses 5 antud ütlused üksnes detailide täpsuses, mis on seletatav liiklusõnnetusest möödunud ajaga ja tunnistaja unustamisega, kuna Mihhail Pavlov väitis kohtus, et liiklusõnnetus toimus ammu ja juhtumit mäletab, kuid vahetult peale liiklusõnnetust olid asjaolud palju värskemalt meeles. Kaitsja väide, et X ütlused on vastuolulised veel osas, milles ta
idis, et L.K oleks pidanud pidurdama vastusuunda, kuigi oli samas väitnud, et vastassuunas olid X taga teised sõidukid, on paljasõnaline. Kohtuistungil andis X küll ütlusi, et X aeglase liikumise tõttu oli tema taha kogunenud suur järjekord autosid, kuid X ei ole kohtus väitnud, et L.K oleks pidanud pidurdama vastassuunda. L.K kaitsja väitel ei saa kohus tõendina arvestada X ütlusi, milles X väitis, et peale liiklusõnnetuse toimumist päris ta L.K-lt, kas tema kiirus ei olnud väga suur, mille peale L.K vastas, et natukene võib-olla oli, kuna tegemist on vahendlike ütlustega ning L.K ei ole neid ütlusi kohtus kinnitanud. Alates
idnud tõendamist, et L.K pani talle süüks arvatava väärteo toime ning mis alustel L.K-
karistus mõistetakse. O.H hinnangul on kohtuväline menetleja otsuses ekslikult asunud seisukohale, et O.H ei ole esitanud vastulauset. Kohus selle väitega ei nõustu. O.H koostas 16.03.
iab, et L.K ei ole rikkunud oma tegevusega
Seetõttu ei vastuta L.K LS § 74 tuleneva väärteo toimepanemise eest. 17 lg 1
kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Antud nõudega on seaduseandja soovinud tagada võimalikult ohutu liikluse, kus liiklejatelt nõutakse tähelepanelikkust ning vajadusel sõidukiiruse vähendamist alla lubatud piirkiiruse või sõiduki peatamist, kui teel esineb mis tahes takistus. Seadusandja ei ole ammendavalt loetlenud olukordi, kus
tuleb kohaldamisele, seega tuleb antud nõuet täita kõikides ohuolukordades, kus sõidukiga liigeldes võib tekkida mingi takistus või esineda oht. Tegemist on üldnormiga, mis kehtib kõigis liikluses esinevates olukordades, ka siis, kui teised liiklejad on oma rikkuva käitumisega tekitanud ohuolukorra. Samas peab liikluses olev takistus või oht olema juhile etteaimatav. Seega on normi eesmärk eelkõige vähendada sõiduki kiirust olukordades, kus liikluses esinev oht võib realiseeruda ning on juhile teadvustatav ja kus tavapärase lubatud piirkiiruse korral ei võimalik vähese reageerimisaja või väikese pidurdusmaa tõttu liiklusõnnetust ära hoida. L.K-
tehtud etteheide seisnes selles, et ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, arvestades liikluse tihedust ja ristmikul vasakpööret sooritanud veokit, mille puhul oleks L.K suutnud peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava mistahes takistuse ees, mille tõttu sõitis külge ristmikul seisvale sõidukile X. L.K ütluste kohaselt, lähenedes X tänavate ristmikule, märkas ta, et ristmikul peatus vastassuunas X poolt tuleval X tänaval kaubaauto (X) ning samuti seisis X poolt tuleval X tänaval X, kes oli peateele liiga palju välja sõitnud. L.K võttis tekkinud olukorra tõttu kiirust maha (kiirus oli 40-50 km/h vahel), kuid hinnates seisvate autode kaugust üksteisest
idis, et vahe kahe auto vahel on piisav ning ta mahub nende vahel läbi sõitma ning oma peatee õigust kasutama. Kuid kaubik asus järsku seisvast positsioonist sooritama vasakpööret, mis sundis L.K järsku pidurdama. L.K suutis küll kaubikuga kokkupõrget 8 vältida, kuid riivas ristmikul seisnud X, kuna auto juhitavuse kaotamist kartes ei proovinud ta Mitsubishist mööda laveerida. Samuti kinnitas X, et antud ristmikul puudusid nähtavust takistavad asjaolud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-10-10 p-s 11 on kriminaalkolleegium öelnud: „Kuna juht peab
kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.” Antud Riigikohtu lahendis kirjeldatud tehiolude kohaselt toimus liiklusõnnetus pimedal ajal, kus liiklusõnnetuse põhjustanud autojuht sõitis päevatuledega ning ei kohandanud oma kiirust vastavalt oludele, et ära hoida kokkupõrget autoga, mida kannatanud tee servas lükkasid. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et kui sõiduki juht teeb kõik endast oleneva, et tagada ohutu liiklemine ning juhi ohutust tagavast sõidustiilist hoolimata käitub kaasliikleja ootamatult ning toimub liiklusõnnetus, siis vabaneb ohutuse taganud sõiduki juht vastutusest, kuna liiklusõnnetuse põhjustanud tegur asus väljaspool tema mõjupiirkonda ning ta ei saanud selle ärahoidmiseks midagi teha. L.K väitis oma ütlustes, et ta nägi juba eemalt, et ristmikul on peatunud veoauto ning ristmikule on liiga palju välja sõitnud X. Seega oleks pidanud L.K, arvestades ristmikul toimunut, vähendama oma sõidukiirust selliseks või oleks pidanud seisma jääma, et vältida võimalikku ohuolukorda. Selle asemel hindas aga L.K ristmikul toimunut optimistlikult ning arvas, et ta mahub ristmikul seisnud veoautost ning peateele välja sõitnud X vahelt läbi ning vähendas sõiduki kiirust üksnes gaasipedaali pealt jala äravõtmisega. Kui veoauto asus ootamatult vasakpööret sooritama, ei suutnud L.K enam valitud kiiruse tõttu õigeaegselt takistuse ees seisma jääda ning põrkas X kokku. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-109-05 öelnud, et heites isikule ette ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viib varalise kahju põhjustamiseni LS § 7417 lg 1 mõttes, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda. Kohus
iab, et keskmine mõistlik sõidukijuht oleks valinud antud olukorras väiksema kiiruse ning järginud
nõudeid, kuna ristmikul oli tekkinud tavapärasest liiklusest erinevad liiklusolukord, mis viitas selgele ohule ning mõistlik sõidukijuht oleks vähendanud oluliselt kiirust, et tal oleks võimalik vastavalt olukorra kulgemisele reageerida. Kui L.K oleks hinnanud liiklusolusid (ristmikul seisev veoauto ning ristmikule liiga palju välja sõitnud X) õigesti
mõttes, oleks tal olnud võimalik kohaldada oma sõidukiirus selliseks, mis oleks minimaliseerinud ohu ning võimaldanud, vaatamata veoauto vasakpöördele, õigeaegselt peatuda või sõidukitest ohutult mööduda. Kuid L.K ei järginud
nõudeid ning sellest tulenevalt oli tema juhitava sõiduki kiirus niivõrd suur, et veoauto ootamatu manöövri korral pidi ta autot pidurdama niivõrd intensiivselt, et X pidurid blokeerusid ning X muutus juhitamatuks. Seda enam, et L.K avaldas koheselt peale toimunud liiklusõnnetust X, et tema juhitud X kiirus võis olla liiga suur. Samuti olid ristmikul toimunud asjaolud L.K-
etteaimatavad. L.K väitis oma ütlustes, et ta märkas juba eemalt, et ristmikul on tekkinud tavapärasest liiklusvoolust erinev olukord, kus seisva veoauto ning ristmikule välja sõitnud X asetuse tõttu oli tema peateel liikumine osaliselt häiritud, kuna ta pidi hindama, kas tal on võimalik sõidukite vahelt läbi 9 sõita. Seega oleks ta pidanud oma kiirust vähendama selliseks, mis oleks taganud ohutuse, kuna tekkinud liiklusolukorra tõttu oleks L.K pidanud arvestama sellega, et teised liikluses osalejad võivad ootamatult käituda, kuna ristmikul asetsevad sõidukid ei olnud juba eelnevalt liikluseeskirja nõudeid täitnud. Seda enam, et X ütluste kohaselt oli X suunatuli sisse lülitatud. Seega oli ristmikul tekkiv ohuolukord L.K-
etteaimatav, et X võib tekkinud olukorra tõttu keerata vasakule või X jätkata oma liiklemist, ning tal oli võimalus oma kiirus kohaldada selliseks, mis oleks liiklusõnnetuse ära hoidnud. Seega heidetakse L.K-
ette tegevusetust, mille eest KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutab isik siis, kui ta oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma.
LS § 7 lg 1 kohaselt on liikleja mh isik, kes osaleb liikluses juhina ning LS § 7 lg 4 kohaselt on juht isik, kes juhib sõidukit.
kohaselt ei tohi keegi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Seega on sõiduki juht liikluses erisubjekt ehk garant, kes on kohustatud järgima liikluseeskirja nõudeid ning vastavalt sellele liiklema ohutult, ära hoidma kõikvõimalikke ohuolukordi, mh liiklusavariisid.
kohaselt oleks pidanud menetlusalune isik L.K kiirust vähendama ulatuses, mis oleks ära hoidnud liiklusõnnetuse või vajadusel oleks pidanud enne takistus jääma seisma. Kuid L.K jättis talle seadusest tuleneva kohustuse täitmata ning tema tegevusetuse tõttu tekkis tagajärg ehk saabus varaline kahju. Seda enam, et
kohaselt peab juht ristmikule lähenedes olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi. Seega asus antud väärteoasjas liiklusõnnetuse põhjustanud tegur L.K mõjualas ning liikluseeskirjadele vastava käitumisega oleks L.K saanud liiklusõnnetuse ära hoida, hoolimata sellest, et veoauto juht sooritas seisvast positsioonist vasakpöörde ning X juht oli ristmikule liiga palju välja sõitnud. L.K kaitsja hinnangul puudub L.K teo ning saabunud tagajärje vahel põhjuslik seos, kuna liiklusõnnetuse põhjustas O.H ootamatu manööver, mille tõttu pidi Olav L.K järsult pidurdama ning seetõttu libises L.K vastu X. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-2-05 p 8 öelnud: Nõustuda tuleb kassaatori seisukohaga, et kohus oleks pidanud hindama ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist. Kui tuvastatakse, et menetlusalune isik rikkus liiklusnõudeid, tuleb välja selgitada, kas saabunud tagajärg on menetlusalusele isikule õiguslikult omistatav (kas X teo ja saabunud tagajärje vahel on olemas naturalistlik kausaalsus ning kas just X oli isikuks, kes kõnealuse teoga lõi õiguslikult relevantse ja tagajärjes realiseerunud ohu või suurendas seda). Isegi, kui menetlusalune isik rikkus liikluseeskirja, ei ole välistatud, et see ei põhjustanud ega suurendanud tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid seda tegi teine liiklusõnnetuse osapool. Kuna L.K pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega, tuleb põhjusliku seose tuvastamisel L.K teo suhtes kasutada skeemi, mille kohaselt esineb tegevusetuse korral põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel siis, kui tegutsema pidanud isiku kohustuslik tegu oleks tagajärje ära hoidnud. Kui L.K oleks täitnud
tulenevaid nõudeid ning vähendanud kiirust vastavalt tekkinud olukorra iseloomule, poleks kokkupõrget X toimunud, kuna L.K oleks suutnud X pidama saada enne X või möödapõikamisega vältida kokkupõrget. Kuid liiga suure kiiruse tõttu pidi Fordi juht L.K sooritama äkkpidurduse ning seetõttu muutus X blokeerunud rataste tõttu juhtimatuks. 17 L.K kaitsja
idis, et LS § 74 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu on võimalik realiseerida ainult siis, kui ta tegutseb seda toime pannes vähemalt kaudse tahtlusega, sest see ei näe ette vastutust ettevaatamatu teo eest varalise kahju tekitamise korral. Kohus kaitsja sellise sisukohaga ei nõustu. Kaitsja väite korral – mille kohaselt vastutab isik ainult siis, kui ta tekitab tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega) varalise kahju ehk tagajärje – ei täidaks isik 10 enam LS § 7417 lg 1 tulenevat väärteo koosseisu, vaid tegemist oleks olulise kahju puhul KarS § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, kuna isiku tahtlus on suunatud võõra omandi rikkumisele ning selline tegu sisaldab endas suuremat ebaõigussisu. Kui aga isiku tahtlus oleks suunatud LS § 7417 lg 1 teisest alternatiivist tuleneva tervisekahjustuse tekitamisele, paneks isik olenevalt tagajärje raskusest toime KarS §-des 121 või 118 sätestatud kuriteo. Sellisel juhul oleks mootorsõiduk üksnes kuriteo toimepanemise vahend ning liikluseeskirjadest tulenevate reeglite rikkumine neelduks raskemas tagajärjes. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on 17 L.K täitnud LS § 74 lg 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt eespool viidatud
§-st 4 on kõik liiklejad kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid, sh
§-st 123 tulenevat kohustust takistuse või ohu korral vähendada kiirust või peatuda ning
§-st 154 tulenevat kohustust olema ristmikule lähenedes ettevaatlik. Antud kohustustest hoolimata ei vähendanud Olav L.K piisavalt X sõidukiirust ning lootis, et ta mahub X ja X vahel olevast tühimikust läbi. Seega pani menetlusalune isik L.K temale etteheidetava tegutsemata jätmise toime hooletusest - hoolsa käitumise korral oleks ta ette näinud võimaliku liiklusohtliku olukorra tekkimist ja oleks saanud vältida tagajärje tekkimist, vähendades oluliselt sõiduki kiirust. Liiklusõnnetuse teist osapoolt X juhti O.H on karistatud 15.06.2011. a Lõuna Prefektuuri otsusega
ja 156 nõuete rikkumise eest, kuna ta kaaspõhjustas oma teoga toimunud liiklusõnnetuse. Riigikohus on oma lahendites nr 3-1-1-94-02; 3-1-1-3 ning 3-1-1106-10 öelnud: „Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. /…/ Vaid nii saab tagada asja erapooletu igakülgse ning objektiivse arutamise.“ Seega tuleb liiklusõnnetuse korral tuvastada kõigi liiklusõnnetuse osaliste õiguslik käitumine ning õigusnormide rikkumise korral neid ka karistada. Seega ei ole õigusvastasust välistavaks asjaoluks KarS § 27 mõttes teise liiklusõnnetuse osapoole süüline käitumine, mis välistaks esimese osapoole süü. Menetlusaluse isiku L.K süüd välistavad asjaolud puuduvad. 2. O.H väärtegu LS § 74 17 lg 1 järgi
kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid.
kohaselt peab rööbasteta sõiduki juht, pöörates vasakule või tagasi, andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. X juhti X ütluste kohaselt, kui tema sõitis ristmikule välja, ei lähenenud vasakult X tänavalt mitte ühtegi sõidukit. Kuna X poolt X tänaval peateel sõitnud X tahtis sooritada vasakpööret Paju tänavale, siis võimaldas X juhil seda teha. Veoauto sooritas oma pööret väga aeglaselt, tehes seda umbes 10 sekundit, ning pöörde lõpetamise hetkel ilmus vasakult X tänavalt X hinnangul liiga suurel kiirusel X, kes ei suutnud X enam kokkupõrget vältida. X hinnangul pidi X juht vähemalt 200 meetrit enne ristmikut nägema ristmikul toimuvat, kuna ristmikul puudusid nähtavust piiravad asjaolud. Seetõttu pidi ka X roolis olnud O.H märkama vastassuunast lähenevat X samadel tingimustel, seda enam, et veoauto kõrgemal asuvast 11 kabiinist on oluliselt parem vaade kui sõiduautol. X öeldut kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll (tl 25-27), millest on võimalik tuvastada, et X tänavate ristmikul on igast suunast hea ülevaade ristmikule. Kuna lubatud linnakiirusel 50 km/h liikuv sõiduk läbib iga sekund umbes 14 meetrit (50 000 meetrit / 3600 sekundiga), siis kulus L.K alates ristmiku nähtavusulatusest kuni kokkupõrke kohani kuluva vahemaa läbimiseks vähemalt 14 sekundit (200 meetrit / 14 m/s). Seega pidi enne manöövri alustamist L.K nägema ristmikul pööret ootavat X ning Arvi O.H pidi nägema mööda X tänavat lähenevat X, kuna enne pöörde algust pidi X ütlusi arvestades X juba kuni 4 sekundit sõitma alas, mida oli ristmikult näha. Seda kinnitavad ka L.K ütlused, mille kohaselt nägi ta juba eemalt, et ristmikul seisis X ning Mitsubishi ja ta nägi, kuidas X asus vasakpööret tegema, mille tõttu pidi ta ka äkkpidurduse sooritama. Seega rikkus O.H
§-de 91 ja 156 nõudeid, jättes veendumata, et tema sooritatav manööver oleks ohutu ega takistaks teisi liikujaid ning ei andnud teed vastassuunast otse mööda peateed liikuvale L.K-
, kes seetõttu pidi sooritama äkkpidurduse ning põrkas kokku X. Seega on olemas põhjuslik seos O.H teo ning tekkinud tagajärje vahel. 17 O.H on täitnud LS § 74 lg 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt eespool viidatud
§-st 4 on kõik liiklejad kohustatud täitma
nõudeid, sh
§-st 91 tulenevat kohustust tagada oma manöövrite korral teiste liiklejate ohutus ning
§-st 156 tulenevat kohustust anda vasakpöörde korral teed otse vastassuunas liikuvale sõidukile. Seega pani menetlusalune isik O.H temale etteheidetava teo toime hooletusest - hoolsa käitumise korral oleks ta veendunud oma sooritatava manöövri ohutuses ja oleks märganud vastassuunas otse liikuvad X ning oleks võimaldanud enne manöövri sooritamist Fordil oma eesõigust kasutada. Menetlusaluse isiku O.H süüd välistavad asjaolud puuduvad. III Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 7417 lg 1 järgi on mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, – karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsusega karistati L.K LS § 74 rahatrahviga 50 trahviühikut. 17 lg 1 järgi Menetlusaluse isiku L.K tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esine. L.K ei ole eelnevalt süütegude toimepanemise eest karistatud (tl 47). 12 Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et L.K-
kohtuvälise menetleja poolt LS § 7417 lg 1 järgi määratud rahatrahv, mis jääb väärteo eest mõistetava karistusraami alumisse kuuendikku, vastab isiku süüle. Karistuse määramisel on arvesse võetud asjaolu, et L.K ei olnud liiklusõnnetuse ainupõhjustaja. O.H karistati Lõuna Prefektuuri 15.06.
kohtuvälise menetleja poolt LS § 74 lg 1 järgi määratud rahatrahv vastab isiku süüle. Karistuse määramisel on arvesse võetud asjaolu, et O.H ei olnud liiklusõnnetuse ainupõhjustaja. IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Käesolevas asjas on L.K menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p-
1 vastavalt valitud kaitsjale makstud tasu 520 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel jätta L.K kanda. Ingeri Tamm Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.