4-12-1873 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuni 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-1873 (2317,12,003532) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekr

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: Z.I, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta Z.I kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 11.04.2012 otsusele nr 2317,12,003532 Z.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 11.04.2012 otsus nr 2317,12,003532 Z.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 12 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 12 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse 1 kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 05.06.
3. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 13.06.2012.Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 05.07.
4. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.06.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs 11.04.2012 otsusega nr 2317,12,003532 karistati Z.I LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks selles, et menetlusalune isik 15.03.2012 kell 00.23 Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee
6. kilomeetril Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 105 +/- 4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et on väga hästi teadlik sellest, et tal on mitu kehtivat karistust. Hetkel töötab projektijuhina DAS ja tema igapäeva töös on mootorsõiduki juhtimine lahutamatu osa. On vestelnud tööandjaga ja käesoleval hetkel ei ole tööandjal talle pakkuda nii pikaajaliselt tööd, kus ei oleks mootorsõiduki juhtimine hädavajalik. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine nii pikaks ajaks tähendaks töökoha kaotust. Soovib, et määratud karistus asendataks rahalise karistusega. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et taotleb karistuse vähendamist poole määrani. Sõitis linnast välja, kiirust mõõdeti 70 km märgi taga. Nägi märki ja kiirendas, et eessõitvast sõidukist mööda sõita. Kakumäe Selveri juures on pikk sirge tee. Eessõitja sõitis kiirusega 60 km/h või 55 km/h. Viis kedagi ära ja oli väsinud ning tahtis koju jõuda. Sõiduk kuulub äriühingule DAS. Eelmised tasumata trahvid on tasumisel, käis kohtutäituri juures, tehakse maksegraafik. Tasumata trahve on alla 1000 euro. Aasta on päris pikk aeg, töö tegemine sõltub juhtimisõigusest, trahve on siis ka raske ära maksta. Võiks näiteks vähendada juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuule ja ülejäänu asendada rahatrahviga. Kohtuväline menetleja leidis, et rahatrahvi määramine ei ole põhjendatud, eelmised trahvid on tasumata, seega rahatrahv kui karistusliik ei ole otstarbekas. Mis puudutab põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, siis see on põhjendatud. Kiiruste vahe, so 50 alas sõita 105ga, on tahtlik tegu, selline kiiruste vahe ei saa jääda juhile märkamata. Kui eessõitja sõitis 50 alas 55ga, siis temast möödumine saab olla vaid tahtlik. Väärteoasjas ei ole tuvastatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Peale selle tuleb arvestada eripreventiivset eesmärki, so võimalust mõjutada isikut käituma seaduskuulekalt. Kaebuse esitajat on korduvalt karistatud ka pikemaks ajaks juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid mingit mõju see ei ole avaldanud ja kaebuse esitaja jätkab õiguserikkumiste toimepanemist. Seetõttu on range karistuse määramine põhjendatud. Mis puudutab üldpreventiivset eesmärki, siis kui isik on ohtlik ja rikub liiklusseaduse nõudeid, tuleb ta liiklusest eemaldada, kui aga pidevalt rikub, siis pikaks ajaks. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni ning lõike 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 3 järgi 2 põhikaristusena juhtimisõiguse ülemmääras. äravõtmisega 12 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja kaebuse esitaja poolt toimepandud väärteos karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on mõningal määral üle keskmise, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg 3 sätestatud vahemikus ületatud vahemiku keskmist määra mõningal määral ületavas määras. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või seda mõningal määral ületavana. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud alates 2003 aasta juulist kuni menetlusesemeks oleva teo toimepanemiseni 43 korda, neist 26 korda liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Ainuüksi poole aasta jooksul enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist on menetlusalust isikut karistatud väärtegude toimepanemise eest 9 korda, neist 2 korda liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seejuures on menetlusalust isikut karistatud aastate jooksul seitsmel korral lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, seejuures kuuel korral samalaadsete väärtegude toimepanemise eest. Samas on kaebuse esitajat samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ka 2011 aasta jooksul kahel korral karistatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab üheselt seda, et ei määratud rahatrahvid, lühiajaline arest ja lühiajalised lisakaristused ja pikemaajaline lisakaristus ei ole suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on juhtimisõigus kaebuse esitajale eluliselt vajalik töö tegemiseks ning kaebuse esitajat ähvardaks töö kaotus kui temalt juhtimisõigus ära võetaks. Väärteoasja materjalidest ei saa järeldada, et juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks oleks tulnud kaebuse esitajale üllatuslikult ja ootamatuna pärast väärteo toimepanemist. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitajale oli juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks teada ka väärteo toimepanemise ajal, kuivõrd väärtegu toime pannes juhtis ta tööandja kasutuses olevat sõidukit. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaatamata korduvatele karistustele mingeid järeldusi teinud, kuigi sellise karistuste pagasi juures juht teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel, mille osas on kaebuse esitajal ka pikaajaline kogemus olemas ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse ja veelgi raskema väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitanud isik väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise 3 huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahvid ja lühiajalised liiklusest eemaldamised ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Kaebuse arutamisel ilmnes kaebuse esitaja selgitustest ka seda, et tal on senini tasumata trahve ligi 1000 euro ulatuses ning kohtutäitur on koostamas maksegraafikut. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitajal puuduvad piisavad rahalised vahendid temale määratud rahatrahvide tasumiseks. Seega puuduksid kaebuse esitajal rahalised vahendid uue ja sedakorda ka süü suurusest tulenevalt suhteliselt suure rahatrahvi tasumiseks, kuivõrd ta ei ole olnud suuteline tasuma ka väiksemaid rahatrahve. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja rahatrahv kui karistusliik on ammendunud ning kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja valitud karistusliik on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist rahatrahviga, kuivõrd senised trahvid ei ole oodatud mõju avaldanud. Mis puudutab määratud karistuse määra, siis leiab kohus, et kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus, kui võtta karistamise aluseks vaid süü suurus, ei vastaks määratud karistusele ning määratav karistus pidanuks olema mõningal määral leebem, kuid oluliselt suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäär, so suurem kui 6 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine. Samas tuleb karistuse määra määratlemisel lähtuda ka võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohus leiab, et süü suurus koosmõjus eelmärgitud asjaoludega tingib kaebuse esitaja karistamise ettenähtud sanktsiooni maksimummääras, sest varasemad korduvad rahatrahvid ja korduvad lisakaristused juhtimisõiguse äravõtmise näol 1 kuust kuni 6 kuuni ei ole sundinud kaebuse esitajat uute süütegude toimepanemisest hoiduma ning kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates suurt ohtu nii kaebuse esitajale endale, kaasliiklejatele, kõrvaliste isikute varale ja tööandja varale. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on karistuse määranud põhjendatult ettenähtud sanktsiooni maksimummääras. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus karistusliigi ja määra osas tühistamata ja muutmata. Märt Toming Kohtunik 4