Obsah (4)

§ 33§ 50§ 35§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2012.a. Tallinnas Kriminaalasja number 1-12-1594 (10230121320) Kohtunik Aulike Salo Sekretär

§ 33

lg 1)/, jättis XXXjuures oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, millega arvestaks ilmastikutingimustega /pime aeg; tehisvalgustus/, tee seisundiga /ebatasane tee/ ja muude liiklusoludega /teiste võimalike liiklejatega/, et ta suudaks peatada oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel etteaimatava mis tahes takistuse ees /LE § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2)/, sõitis kurvist väljudes paremale teelt välja haljasalale otsa seal olnud LM-le nr 152 /ebatasane tee/ ja sealt edasi jätkas liikumist kõnniteele, kus oli etteaimatav jalakäijate viibimine, ohustas seal viibinud jalakäijat NK/LE § 44 (1.

§ 35

lg 1)/, sõites kõnniteel /LE § 117 (1.

§ 45

lg 11)/ liikuvale jalakäijale selja tagant otsa, mille tulemusel paiskus jalakäija vasakule asfaldile, saades rasked tervisekahjustused. L.K põgenes avariilise sõidukiga sündmuskohalt /LE § 68 p 1 (1.

§ 33lg 2 p 2)/.

L.K rikkus järgmisi liikluseeskirja nõudeid: LE § 44 (1.

§ 35lg 1) /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust.

Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 64 (1.

§ 33

lg 1) /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 68 p 1 (1.

§ 33

lg 2 p 2) /juht on kohustatud enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima teel olles selle tehnoseisundit/; § 117 (1.

§ 45

lg 11) /kõnniteel ja jalgrattateel tohib liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik/; § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. L.K pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtuistungil süüdistatav L.K avaldas, et esitatud süüdistus on talle arusaadav, süüdi ta ennast ei tunnista. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu NK, kes on esitanud tsiviilhagi L.K vastu mittevaralise kahju ja õigusabikulude nõudes ning kohtuistungil ta jäi esitatud hagi juurde. 3 Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad SK, TK, LB ja AB. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: NK poolt 18.03.2011.a. esitatud hagiavaldus mittevaralise kahju ja õigusabikulude nõudes koos lisadega (tl. 38 – 43); tunnistaja LB poolt kaardil joonistatud skeem (tl. 44); sõiduauto Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 45 – 61); 14.06.2010.a. koostatud liiklusõnnetuse akt nr. 1102 koos skeemiga (tl. 64); 14.06.2010.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 65 – 76); 16.11.2010.a. koostatud sündmuskoha täiendav vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 77 – 83); sõiduauto Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX täiendav vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 84 – 87); asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 88 – 90); EKEI ekspert Helen R (R ) poolt 02.11.2010.a. koostatud värvkatteekspertiisi ekspertiisiakt nr. AV-1017-10/3381 (tl. 91 – 93); EKEI kohtuarst-ekspert Anu Adamsi poolt 03.08.2011.a. koostatud isiku ekspertiisiakt nr. 140 (tl. 94 – 98); andmed L.K juhilubade kohta (tl. 99); Maanteeameti vastus uurija päringule (tl. 100); väljatrükk Maanteemeti andmebaasist sõiduauto Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX kohta (tl. 101); Maanteeameti vastus uurija järelepärimisele (tl. 102 – 104); taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta ja määrus (tl. 105 – 106); teatis süüdistatava tulude kohta 2009. aastal (tl. 107); õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjatele tehtud koopiate kulude kohta (tl. 108); taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta ja määrus (tl. 109 – 112); tunnistaja TK 14.06.2010.a. ülekuulamise protokollist avaldatud 1 osa, mis avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel (tl. 62 pöördel); L.K 18.06.2010.a. tunnistajana ülekuulamise protokollist 1 lause mis avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel (tl. 114 – 117); L.K 14.02.2010.a. kahtlustatavana ülekuulamise protokollist 1 lause, mis avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel (tl. 118 – 121). Maakohtu seisukoht L.K poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. KarS § 422 lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumises vähemalt kaudse tahtlusega. Olemuselt on KarS § 422 lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole KarS-i jäävate õigusaktidega. Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: 1) ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt; 2) inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, s.o kannatanu NK tekitatud raske tervisekahjustusega. Hindamaks seda, kas L.K on talle süüks arvatud kuriteo toime pannud, tuleb kohtul esmalt hinnata, kas L.K juhtis süüdistuses toodud ajal ja kohas talle kuuluvat mootorsõidukit. Vaidlust ei ole liiklusõnnetuse toimumise kohas ja ajas, 14.06.2010.a. kella 00.30 ajal Tallinna linnas XXXjuures. Nimetatud asjaolud on tõendatud kannatanu NK, tunnistajate SK , TK ja LB ütlustega. Teo toimepanemise koht on leidnud kajastamist ka kirjalike tõenditega: liiklusõnnetuse akti ja sellele lisatud skeemi ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga (tl. 64, 65). 4 Süüdistatav L.K on kohtuistungil väitnud, et tema nimetatud kellaajal mootorsõidukit ei juhtinud, kuid on samas tunnistanud, et ka keegi teine ei saanud tema sõidukit sel ajal juhtida. L.K sõnu sõiduki juhtimise kohta tõendavad ka tunnistaja AB ütlused selle kohta, et ainult L.K juhtis oma autot (tl. 26 pöördel). Tunnistaja LB on kohtuistungil avaldanud, et 14.06.2010.a. kella 00.30 ajal sõitis temast ülekäigurajal mööda punast värvi universaalkerega Volkswagen Passat, mille tagumised aknad olid toonitud (tl. 17 pöördel). Tunnistaja ütlused haakuvad fototabelis (tl. 47 – 61) jäädvustatuga. Tunnistaja LB on kohtuistungil ära tundnud sõiduauto roolis olnud isiku, osutades L.K-le. Samuti kinnitas tunnistaja TK, et sündmuskohalt põgenes universaalkerega tumepunane auto (tl. 23). Ka tunnistaja SK nägi sündmuskohalt ära sõitmas universaalkerega punakat või punakaspruuni kandilise välimusega vanemat autot ( tl. 24). Süüdistatava sõnade kohaselt sõitis tal sel päeval oma autoga ajavahemikul kella neljast kuueni Astangu lähedal metsatukas, kus otsisid koos tuttava ABiga kohta šašlõki tegemiseks. Kella 10 või 10.30 ajal kui hakkasid metsast välja sõitma hakkas juba pimenema ja ta ei saanud aru, kas seal oli paremal mingisugune ämber või midagi, ta täpselt ei mäleta. Pööras rooli natuke vasakule, seal oli kallak ja auto ratas sattus just sinna. Löögi sai vasak ratas ja siis auto sõitis täielikult sinna kraavi, peale seda auto peatus. Kaitseraua alt lendas mingisugune osa ära. Ta tõstis selle üles, tõstis pakiruumi, tahtis selle pärast tagasi paigutada, aga tuli välja, et see ei kõlba enam. Kui nad auto välja said, siis hakkasid sõitma maja poole, tahtis auto parkida kuskile Astangu lähedale. Parkis auto oma maja juurde oma toa akende alla. Koju jõudis kella 11 või 11.30 ajal õhtul. Kohast, kus liiklusõnnetus toimus, ta sellel päeval mööda ei sõitnud (tl. 31, 31 pöördel, 32). Tunnistaja AB kinnitas samuti kohtus, et enne jaanipäeva otsisid pikniku kohta, sõitsid ringi ning suurest prügihunnikust mööda sõites sõitsid vasakule kraavi. Kraav oli sügav, vaevu lükkasid auto sealt välja. Enne kraavi sõitu autol väliseid vigastusi ei olnud. Peale kraavi sõitu oli auto eest igalt poolt katki (tl. 27, 28, 28 pöördel). Maakohus, asudes vastust otsima esimesele küsimusele, leiab, et asja kohtulikul uurimisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt süüdistatava ja tunnistaja ABi ning teiselt poolt tunnistajate SK, TK , LB ütlustes. Kannatanu aga ei oska liiklusõnnetuse toimumise kohta ütlusi anda. Analüüsinud esmalt L.K ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. See ilmneb näiteks selles, kuidas L.K püüdis kohut veenda selles, et kohas, kus liiklusõnnetus toimus, ta sellel päeval üldse ei sõitnud ning tema sõidukil olevad vigastused tekkisid kraavi sõitmise tagajärjel. Hindamaks L.K-le esitatud süü tõendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Kohus leiab, et tunnistajate SK , TK, LB ütlused on usutavad. Puudub alus kahelda kõnealuste tunnistajate ütluste õigsuses, kes kõik nägid punase universaalkerega sõiduauto ärasõitmist sündmuskohalt. Tunnistaja LB sõnul sõiduki eemaldumisel sündmuskohalt oli ratas tühi ja tõukeraud lohises mööda asfalti, kuna kuulis kolinat, mis selliste vigastustega kaasneb (tl. 19, 21). Ka tundis tunnistaja fototabelil oleva L.K-le kuuluva sõiduki ära, kuna tal on samasugune auto (tl. 20). Tunnistaja sõnul nägi ta seda sõidukit vahetult enne hetke, kui sõiduk liikus sündmuskohale (tl. 18). Samuti on nii tunnistajad K kui ka K kinnitanud, et auto lahkumisel oli kuulda tühjade rehvide häält, kolinat ja näha oli sädemeid, mis tekivad metalli kokkupuutel asfaltiga (tl. 22, 22 pöördel, 23, 23 pöördel, 24). Ka tunnistas TK, et koha peal oli liiklusmärk maha sõidetud ja maas oli plastiku ja tule tükke (tl. 23 pöördel). TK ütlustega haakuvad ka SK ütlused, et kõnnitee äärest oli üles sõidetud ja maas olid kas auto tule või mingid plastiku tükid. Üks märk oli ümber ja rehvijäljed olid kõnnitee peal ning sõidetud oli ka muru peale (tl. 24). 5 Kõik 3 tunnistajat kirjeldavad üksikasjalikult otsasõiduga seonduvaid helisid ja lahkuvat sõidukit ning kohus peab tunnistajate SK, TK, LBohtulikul uurimisel antud ütlusi õigeteks ja seda alljärgnevatel põhjustel – kohtu hinnangul ei ole usutav, et kolm isikut, kes süüdistatavat ei tunne, annaks sündmuse kohta teadvalt erapoolikuid, L.K süüstavaid valeütlusi, samuti on tunnistajate poolt antud ütlused omavahel kooskõlas. Samuti ei ole tunnistajad näinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuid nende ütlused haakuvad ka liiklusvahendi ja sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga (tl. 45, 65). Sõiduteelt kõnniteele ja jalakäijale otsasõitmist tõendavad ka L.K poolt juhitud sõiduautol Volkswagen Passat Variant olevad vigastused. Nii toimiku lehekülgedel 47 – 61 asuvast fototabelist kui ka toimiku leheküljel 45 – 46 asuvast liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtub, et sõiduautol Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX on juhipoolne tahavaatepeegel purunenud, parem esirehv ja velg on deformeerunud, parem tagumine velg vigastatud; esistange paremalt poolt lahti, vasema esimese suunatule klaas purunenud ning värvikahjustus suunatule kohal. Kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatava L.K ütlusi selle kohta, et ta sõitis autoga metsas kraavi. Löögi sai vasak ratas ja siis auto sõitis täielikult sinna kraavi, peale seda auto peatus. Ka tunnistaja ABi ütlused selle kohta, et nad sõitsid autoga metsas kraavi, pole usaldusväärsed. Tunnistaja on öelnud, et nad sõitsid autoga vasakule kraavi ja auto vajus vasakule. Kraavi sõidu tulemusena purunesid sõiduauto esimesed rehvid. Lisaks kortsus ära auto esimene numbrimärk (tl. 28, 28 pöördel, 29). Toimiku lehekülgedel 47 – 61 asuvast fototabelist kui ka toimiku leheküljel 45 – 46 asuvast liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtub aga, et sõiduautol Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX on purunenud parem esirehv ja deformeerunud esimene parem velg, samuti on näha tagumise parema velje deformatsiooni. Sõiduauto vasakul küljel pole ükski rehv purunenud ega velg deformeerunud. Samuti nähtub fotodelt, et sõiduauto esimene number ei ole kortsunud. Eeltoodu kinnitab asjaolu, et sõiduauto Volkswagen Passat Variant liikudes mööda Astangu tänavat Paldiski maantee poole, sõitis paremale teelt välja haljasalale. Sõiduauto parema esirehvi ja velje vigastused on iseloomulikud suurel kiirusel vastu tänava äärekivi sõitmisele. Samuti on sõiduautol lahti esistange parempoolne nurk, mis viitab asjaolule, et esimese löögi teelt väljasõidul sai sõiduauto esistange. Jalakäijale otsasõitmine on tõendatud asitõendi vaatlusprotokolli ja täiendava fototabeliga, milledelt nähtub, et NK õnnetuse hetkel jalas olnud teksapükstel on pükste tagapoolel vasakul pool istmiku piirkonnas punakat tooni nühkejäljed. Püksid võeti kannatanul jalast avariijärgselt SA PERH Mustamäe korpuses meditsiinitöötajate poolt ja paigutati koos muude isiklike asjadega plastikaatkotti, kus need olid politsei saabumiseni puutumatuna (tl. 88 – 90 pöördel). Jalakäijale otsasõit on tõendamist leidnud ka EKEI värvkatteekspertiisi ekspertiisakti eksperdiarvamusega, millest nähtub, et ekspertiisiks esitatud jalakäija NK teksapükstel taga vasakul pool istmiku piirkonnas olev punakat tooni värvi jälg on samaliigiline sõiduautolt Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX vasakult eest suunatule kohalt poritiiva juurest võetud värviprooviga (tl. 92). Kannatanu NK on kohtuistungil öelnud, et selja tagant tuli löök vasakult poolt (tl. 16 pöördel). Värviproov võeti L.K sõiduautolt Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX 15.09.2010.a. toimunud eelnimetatud sõiduauto täiendava vaatluse käigus, mille kohta koostati täiendav liiklusvahendi vaatlusprotokoll ning lisati täiendav fototabel (tl. 84 – 87). Kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, on jõudnud veendumuseni, et kannatanu NK otsasõit on toime pandud L.K poolt tema poolt juhitud sõiduautoga Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX. Olles tuvastanud, et mootorsõidukit Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX juhtis avarii momendil L.K, tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklusvõi käitusnõuete eeskirjade rikkumised L.K toime pani, mis tõid kaasa NK raske tervisekahjustuse. 6 Vaidlust ei ole, et otsasõit jalakäijale toimus kõnniteel. Kannatanu sõnul suundus ta tol õhtul peale tööd s.o kella 24 paiku oma elukohta ja liikus Astangu tänaval Paldiski mnt suunas kõnniteel (tl. 15, 15 pöördel). Ka tunnistaja LB sõnul lamas naisterahvas jalakäijate teel kõhuli peaga sõidutee suunas (tl. 18, 18 pöördel, 19). Naisterahva lamamist kõnniteel on kinnitanud ka tunnistaja TK (tl. 23) ja tunnistaja SK (tl. 24). Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub Tallinnas, XXX juures asuva autobussipeatuse „Harku – Kalda“ juures. Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemilt ja sündmuskoha vaatlusprotokollilt on sõidutee kaetud asfaltbetoonkattega ning on ebatasane. Sõidutee kogulaius on 10 m, millest paremal asub haljasala laiusega 2,4 m, millest omakorda paremal asub kõnnitee laiusega 2,4 m. Maha sõidetud ajutine liiklusmärk 152 asub paremal pool haljasalal. Liiklusmärgi esialgne asukoht on tänavavalgustuspostist Järve otsa tee suunas 11,5 m. Liiklusmärk 152 asub sõidutee ja bussipeatuse vahelisel alal äärekivil kaugusega peatuse postist 21 m ning asfaltkattel asub veretaoline vedelik läbimõõduga 27 cm, mis asub peatuse postist 14 m kaugusel. Haljasalal algusega Järveotsa tee pool algavad sõiduauto Volkswagen jäljed kogupikkusega 45,6 m, mis kulgevad haljasalalt paremale kõnniteele, osaliselt kaldub jälg ka kõnniteelt paremale jäävale haljasalale ning peale autobussipeatuse posti suunaga tagasi vasakule haljasalale. Sõiduauto Volkswagen poolt jäetud kraapejälg asub kõnniteel kaugusega Järve otsa tee poole jäävast kanalisatsiooniluugist 2,5 m. Kraapejälje kogupikkus on 1,1 m, mis kulgeb 0,6 m sõiduauto Volkswagen parempoolsest esijäljest ja 0,8 m vasakust jäljest. Lubatud suurim sõidukiirus sündmuskohal on 50 km/h (tl. 64, 65, 66 – 76). Kohus on seisukohal, et L.K on rikkunud sündmuse ajal kehtinud liikluseeskirja § 123, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Tunnistaja LB ütluste kohaselt ta sõiduki kiirust ei oska hinnata, kuid universaalkerega Volkswagen Passat „lendas“ temast ülekäigurajal mööda (tl. 17 pöördel). Tunnistaja TK sõnul kuulis ta kõigepealt kiirel kiirusel lähenevat autot, siis kuulis pauku, peale seda oli näha maja tagant autot põgenemas (tl. 23). Kohtu hinnangul viitavad auto suurele kiirusele esirehvi purunemine ja velje deformatsioon. LE § 123 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LE § 123 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Näiteks on selliseks takistuseks teele paigutatud ajutine liiklusmärk. Kõike eelnevat arvestades ja kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et L.K jättis pimedal ajal oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, millega oleks arvestanud kõikide võimalike liiklusoludega, mis võivad kurvi sisenedes tekkida ning et ta suudaks võimalikult kiiresti oma sõiduki peatada teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. L.K ei viinud oma sõiduki kiirust vastavusse tee iseärasustega, mille tulemusena leidis aset sõitmine ajutise liiklusmärgi otsa ning teelt välja haljasalale, millelt omakorda kõnniteele, kus liikus jalakäijana NK. Tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi NK. L.K, peale liiklusmärgile ja äärekivi vastu sõitmist, jätkas sõitu tehniliselt mittekorras autoga ja sõitis otsa jalakäijale NK ning lahkus seejärel sündmuskohalt, pannes toime LE § 68 p 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise. Eeltooduga on tõendamist leidnud L.K-le esitatud süüdistuses süüks arvatud alljärgnevad liikluse nõuete rikkumised: 7 Liikluseeskiri (LE) § 44 (1.

§ 35lg 1) /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust.

Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; LE § 64 (1.

§ 33

lg 1) /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; LE § 68 p 1 (1.

§ 33

lg 2 p 2) /juht on kohustatud enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima teel olles selle tehnoseisundit/; LE § 117 (1.

§ 45

lg 11) /kõnniteel ja jalgrattateel tohib liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik/; LE § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Otsasõidu tagajärjel sai NK vigastusi, mis on kajastamist leidnud ka kohtule esitatud kirjalikes tõendites. Haigusloo väljavõtte järgi hospitaliseeriti NK erakorraliselt 14.06.2010.a. põhjusel, et isik oli autoavariis kannatada saanud, saades jalakäijana autolt löögi. Avarii tagajärjena on ta saanud näo piirkonna, selgroo nimmepiirkonna ja vaagna hulgivigastusi (tl. 41). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anu Adamsi eksperdiarvamusest nähtub, et NKl sedastati peaajuvapustus ning hulgalised näokolju- ja vaagnaluude murrud: parem ülalõualuu, parema silmakoopa, vasaku häbemeluu ülemise ja alumise haru ning parema häbemeluu serva murrud häbemeliiduse rebendiga. Lisaks esinesid lülisamba

1. nimmelüli vasaku ristjätke murd, põrutushaav paremal kulmul ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid näol. Tuvastatud tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel toimunud liiklusõnnetuses (tl. 96 – 97). Teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 2 lg 1 järgi pidid kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohu ja kahju tekkimist (sama kohustus on sätestatud käesoleval ajal kehtivas LS § 14 lg 2). Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli NK õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. NKl oli õigus eeldada, et sõiduauto juht ei sõida sõiduteelt kõnniteele, kus tema liigub jalakäijana. Tal oli õigus eeldada süüdistatava L.K poolt liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava poolt juhitud sõiduki liikumine jalakäijate liikumiseks mõeldud teele oli kannatanu jaoks täiesti ootamatu ja ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega, kuna auto suundus tema poole selja tagant. Kannatanule ei ole konkreetsel juhul alust ette heita liikluseeskirjade rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud kannatanul võimalik vältida talle otsasõitu. Asjas kogutud tõenditega pole tuvastamist leidnud, et kannatanu oleks rikkunud muul moel liikluseeskirja nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Seega hinnates tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et jalakäijale kõnniteel otsasõit on toimunud süüdistatava L.K poolt LE § 44, § 64, § 68 p 1, § 117, § 123 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kannatanu tervisekahjustused ja nende iseloom on tõendatud kannatanu NKütlustega, SA PERH väljavõttega haigusloost (tl. 15, 15 pöördel, 16, 41 pöördel). Käesolevas asjas on läbi viidud ka isiku kohtuarstliku ekspertiis, milles eksperdiarvamuse kohaselt ei ole NKvigastused eluohtlikud, kuid kannatanule tekitatud tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 kuud (tl. 96 – 97). Seega on tõendamist leidnud, et NK sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse. 8 Kuigi süüdistatav on kohtuistungil avaldanud, et ta ei ole kedagi kahjustanud või rikkunud liikluseeskirju teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil, pole olemasolevate tõendite pinnalt kahtlust, et üldise elukogemuse ja omandatud autojuhtimise kogemuse ning intellektuaalse taseme tõttu sai süüdistatav L.K aru, et Astangu tänaval ebatasasel teel pimedal ajal auto juhtimine nõuab tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. Kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-142-05, 3-1-1-4-08) on korduvalt asutud seisukohale, et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seevastu kergemeelsuse puhul isik loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje saabumata jäämisele. Järeldub, et kõnesoleval kahe subjektiivse suhtumise piiritlemisel tuleb igal konkreetsel juhul selgitada, kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse. Käesoleva kriminaalasja materjalidest järeldub, et mootorsõiduki juhtimise kogemust omav L.K, nähes küll tagajärje saabumise võimalust, kuna elades samal tänaval, kus õnnetus aset leidis, teades Astangu tänava tee ebatasasustest, ei valinud sobivat liikumiskiirust. Kohtu arvates polnud sellisel moel liikumiskiiruse hindamine seotud juhi tähelepanematuse või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski – ta hindas ebaõigesti tee olukorda. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena. Seega leiab kohus, et L.K käitumine arutuselolevas liiklusolukorras ja saabunud tagajärje tõttu vastab KarS § 422 lg 1 dispositsioonile - mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Mis puudutab kaitsja väidet, te kriminaalasjas kohtule esitatud dokumentide numeratsioon ei ole üheselt arusaadav ning jälgitav, siis kohtu hinnangul ei ole vaidlust liiklusõnnetuse toimumise koha ega aja üle, samuti on ka süüdistatav kinnitanud enda autol esinevaid vigastusi (tl. 35), mis tähendab, et dokumentides esinev mõningane ebatäpsus ei muuda neid kõlbmatuteks tõenditeks. Kohus on seisukohal, et tõendatud on L.K tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas L.K raske kehavigastuse NK. Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisest, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje – kannatanu NK tekitatud tervisekahju vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt Karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. 9 Süüdistatav L.K on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liikluseeskirja rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Süüdistatav L.K on varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistataval on seitse kehtivat väärteokaristust liiklusseaduse ning NPALS sätete rikkumise eest. Seega ei saa L.K käsitada õiguskuuleka isikuna. Süüdistatav L.K on toime pannud KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo. Tema tegevuse tulemusena sai üks inimene raske tervisekahjustuse. Süüdistatavale KarS § 422 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. Süüdistatava L.K puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh. tema enda huvides. Süüdistatav L.K ei ole varem karistatud kuritegude toimepanemise eest, kuid on korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest sh. korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seega ei saa väita, et süüdistatav on olnud eelnevalt õiguskuulekas liikleja. Süüdistatava käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Kohtulikul uurimisel ilmnes, et süüdistatav suhtus äärmiselt üleolevalt kaasliiklejatesse, tema sõidustiil oli teisi liiklejaid ohustav, mis väljendus ülekäiguraja raja ees mittepeatumises. Tänu jalakäija kiirele reageerimisele jäi talle otsasõit toimumata (tl. 21 pöördel). Selline käitumine süüdistatava poolt väljendab veelkord tema ignorantsust kehtivatesse liiklusnõuetesse, mille tagajärjel sai raskelt viga kõnniteel liikuv jalakäija. Ka ei saa kohus jätta tähelepanuta süüdistatava käitumist peale liiklusõnnetuse toimumist, kus L.K lihtsalt lahkus sündmuskohalt tundmata huvi jalakäija seisukorra vastu. Süüdistatava käitumisest sündmuskohal nähtub tema ükskõikne ja küüniline suhtumine juhtunusse. Eelnevatest seisukohtadest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus sanktsiooni keskmise määra lähedaselt. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid 10 erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning L.K suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid. L.K on olnud korduvalt probleeme liiklusseaduse nõuete täitmisega ning teda on karistatud ka narkootiliste ainete tarvitamise eest arsti ettekirjutuseta. Kohus peab antud juhul otstarbekaks L.K allutamist kriminaalhooldaja järelevalve alla. Ka ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistataval puudub töökoht, kuid seonduvalt käesoleva kriminaalasjaga tulenevad süüdistavale ka rahalised kohustused, mistõttu nende täitmine kriminaalhooldaja järelevalve all võib osutuda tulemuslikumaks kui ilma järelevalveta. Kuna karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on L.K olnud probleeme narkootiliste ainete tarvitamisega, siis peab kohus vajalikuks määrata temale katseajaks KarS § 75 lg 2 p 2 sätestatud lisakohustus – mitte tarvitada katseajal alkoholi ja narkootikume. Arvestades L.K isikut ja tema senist käitumist peab kohus põhjendatuks karistusest tingimisi vabastamisel küllaldaseks KarS § 74 lg 3 ettenähtud katseajast 2-aastast katseaega. Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. L.K on enne kõnealust sündmust toime pannud 3 liiklusalast rikkumist, sealhulgas mootorsõiduki juhtimise juhile keelatud seisundis. Nimetatud asjaolu iseloomustab L.K kui ohtlikku liiklejat. Arvestades eelnevat peab kohus võimalikuks ja vajalikuks kohaldada L.K-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 aastaks. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et
2. juulil 2011 jõustunud Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Tsiviilhagi Kannatanu NK on esitanud tsiviilhagi 3000.00 euro ulatuses mittevaralise kahju hüvitamiseks (lk 38, 38 pöördel). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. 11 VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Vastavalt VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et NK on tekkinud tervisekahju. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anu A eksperdiarvamusest nähtub, et NK sedastati peaajuvapustus ning hulgalised näokolju- ja vaagnaluude murrud: parem ülelõualuu, parema silmakoopa, vasaku häbemeluu ülemise ja alumise haru ning parema häbemeluu serva murrud häbemeliiduse rebendiga. Lisaks esinesid lülisamba
3. nimmelüli vasaku ristjätke murd, põrutushaav paremal kulmul ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid näol. Tuvastatud tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel toimunud liiklusõnnetuses. Tervisekahjutused ei ole eluohtlikud, kuid põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 kuu. Kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega (tl. 96 – 97) NK sõnul tekkis tal liiklusõnnetuse tulemusena hulgaliselt luumurde: kaks vaagnaluumurdu, selgroomurd, ninaluu-, silmakoopa- ja ülalõuamurd. Samuti liigese võruketta ja ligamentide vigastused ning hulgalised põrutused. Kannatanu viibis peale liiklusõnnetust haiglas orienteeruvalt 2 nädalat. Peale haiglaravi oli kodus kuu aega ning kodunt välja minna ei saanud, liikus karkudega. Karkudega pidi liikuma 3,5 kuud. Vasak jalg valutas väga kaua. Ta ei saanud tõsta kotti, mis oli raskem kui 2 kg. Ei saanud enam liikuda nii nagu varem ega vannis käia. Tööle asus 16.12.2010.a. (tl. 15 pöördel, tl. 16, 38, 38 pöördel, 40, 41, 41 pöördel). Kohtu hinnangul tähendab eelpool kirjeldatu kannatanu elukvaliteedi langust. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused sai isik liiklusõnnetuses, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise 12 vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kuigi süüdistataval L.K pole käesoleval ajal kindlat ametlikku töökohta, teeb ta enda sõnul juhuslikke töid. Omab lukksepp-santehniku eriala, kuid vajadusel teeb ka muid töid. Ülalpeetavaid ei oma. Samuti ei ole tuvastatud L.K pikaajaliste rahaliste kohustuste olemasolu. Eeltoodust lähtudes peab kohus NK hagi põhjendatuks ja mõistab välja L.K-lt NK kasuks 3000.00 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohtukulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et L.K esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et L.K-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-
4. Seega tuleb L.K-lt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha 435.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 5 alusel isiku ekspertiisi ja värvkatteekspertiisi kulud kogusummas 163.89 eurot, kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 0.45 eurot ja tasu õigusabi osutamise eest 479.95 eurot. Samuti tuleb L.K-lt välja mõista kannatanu NK kasuks tema poolt kantud õigusabikulud. Kannatanu on palunud välja mõista õigusabikulud summas 90.00 eurot (tl. 38 pöördel, 42, 43). Õigusabi on osutatud seoses tsiviilhagi esitamisega kriminaalmenetluses. Õigusabikulud hõlmavad konsultatsiooni ning hagiavalduse koostamist. Õigusabi osutamiseks kulutatud summa on mõistlik ning õigusabi osutamiseks kulunud aeg jälgitav kriminaalasjas sisalduvate dokumentide kaudu. Kohus peab põhjendatuks ja mõistlikuks tasu maksmist summas 90.00 eurot. Samas arvestades väljamõistetud menetluskulude summade suurust, käesolevast kriminaalasjast tulenevat tekitatud kahju hüvitamise kohustust ja L.K sissetulekute ebastabiilsust, peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Asitõendid 13 Sõiduauto Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX vaataluse käigus kaasa võetud värviproov, milline asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas – hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Kannatanu NK ära võetud teksapüksid, millised asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas – tagastada peale kohtuotsuse jõustumist NK. Aulike Salo Kohtunik 14