1-11-14419/24

1-11-14419 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-14419 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi L.H süüdistuses KarS § 314 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. oktoobri 2013 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav L.H Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Marge Püss Süüdistatav L.H eriasjade prokurör elukoht ja aadress: XXX isikukood: XXX tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Kohtuistungi toimumise aeg
3. detsember 2013 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-14419 muutmata ja süüdistatava L.H apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga kaudu 96 eurot, sealhulgas käibemaks 16 eurot, advokaat Marina Valgele tema poolt L.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista L.H-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Marina Valge poolt osutatud õigusabi eest 96 eurot riigituludesse. L.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr
5. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „L.H 1-1114419 kohtukulud“. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui menetluskulud pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 21.10.2013 otsusega tunnistati L.H süüdi KarS § 314 järgi ning karistuseks mõisteti rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses, s.o summas 800 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et L.H on õigus mõistetud rahalist karistust tasuda 10 võrdses osas, s.o 80 eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest iga järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks kuni mõistetud rahalise karistuse täieliku tasumiseni. L.H süüdistatakse selles, et ta 12.09.2011-13.09.2011 tõstis ebaseaduslikult, s.o pöördumata kohtusse ja ilma jõustunud kohtuotsuseta Tartus XXX korterist välja O.N., J. N, T.N. ja J.N., kes elasid nimetatud korteris 10.02.2011 sõlmitud üürilepingu alusel. 12.09.2011 katkestas L.H omavoliliselt, st Eesti Energiasse pöördumata ja ilma Eesti Energia sellekohase otsuseta antud korteri elektrienergiaga varustamise. 12.09.2011 või 13.09.2011 vahetas L.H ära korteri ukseluku, mille tagajärjel keegi ülalnimetatud üürilistest korterisse ei pääsenud. Korterisse jäid O.N. , T.N. , J. N ja J. N kuuluvad järgmised esemed: sektsioon väärtusega 100 eurot, diivanikomplekt 3+2+1 koguväärtusega 1500 eurot, voodi väärtusega 300 eurot, 6 tooli koguväärtusega 500 eurot, 8 garderoobikappi koguväärtusega 500 eurot, arvutilaud väärtusega 60 eurot, nurgadiivan väärtusega 150 eurot, külmetuskapp väärtusega 500 eurot, kummut väärtusega 70 eurot, laste jalgratas väärtusega 150 eurot, köögi- ja lauanõud koguväärtusega 200 eurot, 2 telerit koguväärtusega 800 eurot, köögikombain 400 eurot, printer ja arvuti koguväärtusega 1000 eurot, muusikakeskus 100 eurot, triikraud 60 eurot, tolmuimeja 200 eurot, kõik laste ja naisteriided ning jalatsid koguväärtusega 4500 eurot, tekid ja padjad koguväärtusega 300 eurot, ravimid koguväärtusega 250 eurot, 4 valgustit koguväärtusega 200 eurot, ehitusmaterjalid koguväärtusega 200 eurot, põrandalamp väärtusega 100 eurot, kuldehted koguväärtusega 300 eurot ja dokumendid, sealhulgas üürileping ja EV passid. Loetletud esemetest osa oli L.H tõstnud keldrisse, korterisisustuse (mööbel, kodutehnika, elektroonikaseadmed, köögi-, lauanõud) jättis uute üüriliste kasutusse. Sellega pani L.H toime KarS § 314 järgi kvalifitseeritava teo, s.o ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise. 2 Maakohus asus seisukohale, et L.H on toime pannud ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise ja ta tuleb KarS § 314 järgi süüdi mõista. Süüdistatavale etteheidetava kuriteo objektiivne koosseis seisneb ebaseaduslikus eluruumist väljatõstmises. Maakohus leidis, et L.H põhjustas oma tegevusega olukorra, kus T.N. ja O.T. olid sunnitud 12.09.2011 lahkuma nende poolt üüritud korterist Tartus XXX, sest korterist lülitati välja elekter. Kannatanud ei lahkunud korterist vabatahtlikult, vaid just sel põhjusel. Korterisse jäid kõik üürnike mööbliesemed ja tehnika ning valdav osa nende muudest asjadest. Alates 14.09.2011 puudus kannatanutel võimalus ligi pääseda nii oma kodule kui ka seal olevatele isiklikele asjadele. L.H ei ole kohtu poole isikute väljatõstmiseks pöördunud. Seega puudub väljatõstmise alusena jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsust oleks saanud täita täitur. Kui võlgnik peab välja andma, üle andma või vabastama kinnisasja, sealhulgas korteriomandi või osa sellest, eluruumi või muu ruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Sama seaduse ja paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui võlgnik ei täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse. Väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Vajaduse korral kaasab kohtutäitur kinnisasja väljaandmiseks politsei. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et väljatõstmine ilma kohtuotsuseta on ebaseaduslik ka siis, kui üürnik ei vabasta eluruumi pärast lepingu lõppemist, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 kohaselt on omanikul üksnes omandiõiguse tunnustamise ja asja ebaseaduslikust valdusest tagasinõudmise õigus. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 314 koosseis tahtlust kõigi objektiivsete asjaolude suhtes ja koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega, mis tähendab seda, et isik peab pidama vähemalt võimalikuks, et väljatõstmiseks puudub õiguslik alus. Käesolevas kriminaalasjas tähendab kaudne tahtlus seda, et L.H, kellele oli ka tunnistaja M.O. selgitanud üürilepingusse puutuvate asjaolude vaidlustamise kohtulikku korda, möönis oma tegevuse ebaseaduslikkuse võimalust ja leppis sellega. Seega on kohus seisukohal, et vähemalt kaudse tahtluse vormis on L.H täitnud oma tegevusega teo subjektiivse koosseisu. Karistuse mõistmisel märkis maakohus, et süüdistuses kajastatud teokirjeldus iseloomustab L.H kui isikut, kes ei hooli ei seaduses sätestatust ega ka politseiametniku poolt selgitatust. Samuti ilmestab tema suhtumist teiste isikute õigustesse asjaolu, et oma eesmärkide saavutamiseks lülitas ta korterist välja elektri ja takistas seega muuhulgas ka väikeste lastel oma kodus igapäevatoimingute teostamise. Kohus ei tuvastanud L.H puhul KarS § 57 ja § 58 kohaseid karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid. Karistusmäära valikul pidas kohus L.H isikut puudutavaid asjaolusid (ülalpeetavate arv) ja eripreventiivset eesmärki silmas pidades võimalikuks mõista karistuse keskmisest määrast väiksemas määras, s.o 100 päevamäära ulatuses, s.o. summas 800 eurot. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava L.H, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist. Apellandi seisukohad on järgmised. 3 Süüdistatav talle esitatud süüdistuses end süüdi ei tunnista, sest väljatõstmist pole toimunud. Üürileping lõppes 10.09.2011 üürniku enda soovil, mis leidis tõendamist kohtuistungil. Üürnik teatas, et ostis endale uue korteri ja soovib lepingu lõpetada. Samas üüri ja kommunaalmaksete maksmisega oli pidev maksete hilinemine ning peale teadet, et soovitakse leping lõpetada alates 10.09.2011, mingit tasu üürniku poolt enam ei makstud, kuigi leping seda ette nägi. Peale üürnikupoolset teadet, et ta soovib lepingu lõpetada 10.09.2011, asus üürileandja uusi üürilisi otsima. Ka uutele üürnikele kinnitas T.N. ise, et kolib välja 10.09.
6. Seega süüdistatav leidis uued üürnikud ja sõlmis nendega uue lepingu, millega kohustus neile korteri üle andma 11.09.
7. Eelmine üürileandja oli teadlik sellest, et uued üürnikud on leitud ja nad soovivad kohe peale tema lahkumist sisse kolida s.o 11.09.
8. Üürnik ei teavitanud üürileandjat mitte kordagi, et oleks mingeid takistusi väljakolimisel, kuid 10.09.2011 ta korterit ei tagastanud, kuigi tal oli kolimiseks aega olnud terve kuu. Mitte mingeid põhjendusi ta ei toonud, seega jäi üürileandjale mulje, et tegelikult oli T.N. l plaanis lihtsalt ilma maksmata ning korterit koristamata välja kolida ning suuremad esemed sinna hoiule jätta ajani, millal tal on aega või võimalust vms. Antud arvamust kinnitab ka üürniku käitumine järgmistel päevadel, kui ta asus asju ära viima. Apellant juhib tähelepanu kolimise faktile – selle fikseeris politsei ning seda kinnitas korteriühistu esimees. Arvestades eeltoodud väljakolimise fakte, mis olid ajaliselt varasemad elektri väljalülitamisest, ei saanud elektri väljalülitamine olla üürnike korterist lahkumise põhjuseks. Seetõttu on maakohtu järeldused tõlgendatud süüdistatava kahjuks ilma tõendites olevaid fakte arvestamata. Lisaks juhib süüdistatav kohtu tähelepanu sellele, et tegemist ei olnud mingi „välja lülitamisega“ vaid kõigest kaitsme nupule vajutus, seega reaalselt oleks võinud elektri iga hetk tagasi panna. Samuti tuleb arvestada, et süüdistataval puudus igasugune kohustus tagada korteris elektrienergia olemasolu, sest leping oli lõppenud. Igasugune lepinguline suhe oli lõppenud. Süüdistatav kinnitab, et kuna üürileping oli 10.09.2011 lõppenud. Kannatanutel oli terve kuu aega kolimiseks nende uude ostetud korterisse. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et üürnik oli asunud juba ise vabatahtlikult välja kolima. Asjad olid pakitud ning osa asju viidi ka enne elektri väljalülitamist ära. Antud kohtupoolne arusaam on meelevaldne ka seetõttu, et kui nt teenuseosutaja Eesti Energia oleks võlgnevuse tõttu elektri välja lülitanud ja üürnikud ära läinud, kas siis oleks väljatõstjaks olnud Eesti Energia? Tegemist ei olnud enam üürnike koduga vaid pigem soovisid nad seal suuremaid asju hoida ja kasutada seda enda laopinnana. Süüdistatava arvates oli 12.09.2011 korteris selline olukord, millest sai järeldada, et üürnikud olid sealt lahkunud ja jätnud suuremad esemed korterisse (tõenõoliselt seetõttu, et need uuele elamispinnale ei sobinud või ei mahtunud). Seejärel vahetas süüdistatav luku, mida ta teeb peale iga üürniku lahkumist, tagades sellega nii enda ja võimalike uute üürnike vara kaitsmine. Luku vahetamine on üldjuhul tavaprotseduur. Süüdistatav teavitas T.N. t korduvalt vajadusest asjad ära viia. Antud juhul arvab süüdistatav, et tegelikult sõitis T.N. Soome (väidetavalt töötas ta seal) ja naases alles oktoobris. Seetõttu, ei võtnudki ta Eesti numbril kõnesid vastu. Ka politseis on T.N. käinud vaid oktoobris. 4 Tunnistaja M.O. avaldas ristküsitlusel, et tema meelest näitas süüdistatav ka üürilepingut ja seal oli üks kuupäev, milleni oli veel aega, aga süüdistatav seletas, et tema oli saanud kirja, et isikud soovivad välja kolida. Tunnistaja kinnitas kohtus, et lepiti kokku uus kuupäev, mil üürnikud lubasid välja kolida ja mõlemad nõustusid selle kuupäevaga. Tunnistaja avaldas kohtus, et see oli mõistlik aeg väljakolimiseks, aga mitte kuu aega. Apellant juhib tähelepanu sellele, et ühepoolselt ei saa kokkuleppeid sõlmida, tema ei ole uut üürilepingut sõlminud, iga lepinguga kaasnevad ka ettemaksud jne. Politsei pigem lahendas tekkinud olukorda, mitte ei sõlminud uut lepingut. Samuti oli politsei väljakutse nn agressiivse käitumise lahendamiseks mitte väljatõstmise lahendamiseks. Seega on kohtu poolt väär arusaamine nagu oleks politsei väljakutse ajal selgitanud süüdistatavale, ebaseadusliku väljatõstmise olemust ja põhimõtteid. Süüdistatav rõhutab, et kannatanutel oli olemas uus kodu, puuduvad igasugused tõendi selle kohta, kuhu kannatanud väidetavalt läksid, süüdistatav kaldub arvama, et reaalselt oli neil uus pind olemas. Lisaks oli korduvalt peale 14.09.2011 kuupäeva saadetud sõnumeid, et millal ta järelejäänud asjad ära viib, sõnumid on toodud välja eelnevalt käesolevas apellatsioonis. Süüdistatav leiab, et üürnik oli juba varasemalt kõik oma eluks vajaliku ära viinud ja seetõttu ta üürileandja kõnedele ja SMS-idele ei reageerinudki. Antud juhul on igasugused kahtlused tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Aluseks on võetud kannatanute ebausaldusväärsed ütlused (pidev ütluste muutmine, pidev meeldetuletamine jne). Põhimõtteliselt on süüdistatavat juba süüdiolevana käsitletud enne igasugust kohtumenetluse algust. Uurija järgepidevalt helistas, kui vastu ei võtnud järgnesid kirjad stiilis „kui sa nüüd seda ei tee“, siis mina teen „sinuga nii“ jne Samuti teatab maakohus, on põhjendustes, et väljatõstmine on ebaseaduslik jne. Süüdistatav rõhub, et elu ei ole must ja valge, tuleb ikka kaaluda tõendeid kogumis, antud kohtuotsuses igasugune kaalumise moment puudub vaid otsus on ülesehitatud süüdistatava süüdioleku tõendamisele. Apellandile on jäänud ka arusaamatuks, miks võetakse aastal 2011 keskmise aastasissetuleku määramisel aluseks aasta 2009, mitte aasta
9. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi L.H esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ja palus selle rahuldada. Kaitsja toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära L.H, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja L.H apellatsioon rahuldamata. Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud L.H-le KarS § 314 järgi esitatud süüdistust. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise L.H süüküsimuse lahendamisel. 5 Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas pole vaidlust selles, et L.H ja T.N. vahel oli sõlmitud üürileping Tartus XXX asuva korteri kasutamiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et T.N. teatas L.H-le oma soovist üürileping enne lepingus näidatud tähtaega lõpetada. Oma viimases,
10. augustil 2011 saadetud elektronkirjas L.H-le, teatab T.N. , et vabastab üürikorteri
11. septembril
12. Vaidlust pole selleski, et
13. septembril 2011 lülitas L.H Tartus XXX asuvast korterist välja elektri, järgmisel või ülejärgmisel päeval vahetas ära korteri ukseluku ning tõstis seejärel korterist välja T.N. le ja tema lähikondsetele kuuluvad esemed, paigutades need keldrisse. Esitatud apellatsioonis taotleb L.H enese õigeksmõistmist kuna ei ole kuritegu toime pannud. Oma taotlust põhjendab süüdistatav sisuliselt kahe asjaoluga. Esmalt leiab L.H, et tema süüdimõistmiseks puudub alus kuna üürileping tema ja T.N. vahel oli lõppenud, s.o üürileping lõppes L.H arusaama kohaselt
14. septembril
15. Teiseks leiab L.H, et tema ei ole T.N. t ja tema lähikondseid üürikorterist välja tõstnud, sest üürnikud kolisid korterist välja ise ja tegid seda vabatahtlikult. Ringkonnakohus L.H ülalesitatud väidetega ei nõustu ning leiab, et need ei alust maakohtu süüdimõistava kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et L.H tegevust T.N. lähikondsete suhtes tuleb vaadelda kui kannatanute korterist väljatõstmist. ja tema ™S § 180 käsitleb väljatõstmist kui mitmeetapilist erinevatest tegudest koosnevat protsessi, mille eesmärk on tagada täitemenetluse läbiviimine. Kuna karistusõigus lähtub konkreetsest teost, siis on vajalik välja selgitada, milline tegu on väljatõstmine KarS § 314 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-17-09 leidnud, et väljatõstmisteo sisustamisel tuleb lähtuda ™S § 180 kolmandast lõikest. Selle lõike esimene lause kõneleb kinnisasja võlgniku valdusest äravõtmisest. Jättes tähelepanuta täitemenetluse spetsiifikat peegeldava sõna "võlgnik", saab viidatud normi põhjal öelda, et isiku väljatõstmisega on tegu siis, kui elanikult võetakse ära kinnisasja valdus. Samas tuleb ™S § 180 kolmanda lõike esimese lause kõrval pöörata tähelepanu ka sama lõike teisele lausele, mis sätestab, et väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Sellest normist tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele. Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. Ringkonnakohus leiab, et lülitades üürile antud korterist välja elektri ja vahetades korteri ukseluku võttis L.H T.N. lt ja tema lähikondsetelt ära korteri valduse, s.o võimaluse kasutada korterit oma eluruumina. Samas, tõstes korterist välja T.N. le ja tema lähikondsetele kuuluvad asjad, soovis L.H jätta üürnikud püsivalt ilma eluruumi kasutamise võimalusest. 6 Eeltoodule tuginedes loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et L.H tõstis temalt korteri üürinud T.N. ja tema lähikondsed eluruumist välja. Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures L.H väitega nagu oleks T.N. ja tema lähikondsed üüritud korterist vabatahtlikult välja kolinud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt nõudis L.H
16. septembri 2011 õhtul T.N. lt, et viimane vabastaks eluruumi, mida T.N. , viidates veebruaris 2011 sõlmitud üürilepingule, aga keeldus tegemast. T.N. kohtus antud selgituste kohaselt lepiti
17. septembril 2011 sündmuskohal viibinud politseitöötaja juuresolekul L.H-ga kokku päev, millal T.N. korteri vabastab. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda T.N. ütluste tõelevastavuses, sest taolise kokkuleppe sõlmimist kinnitab ka politseitöötaja M. O, kes viibis kokkuleppe sõlmimise juures. Samas nähtub T.N. ülalkirjeldatud käitumisest üheselt, et ta ei soovinud koos oma lähikondsetega korterist välja kolida. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et vaatamata
18. septembril 2011 saavutatud kokkuleppele, lülitas L.H järgmisel päeval korterist välja elektri ning vahetas hilisemalt ka korteriluku. T.N. ja O.T. ütluste kohaselt olid nad sunnitud pärast korterist elektri väljalülitamist sealt lahkuma, sest lapsel puudus võimalus õppimiseks ning ka süüa ei olnud võimalik teha. Järgmisel päeval läksid nad korterisse tagasi ning võtsid sealt kaasa vaid hädavajaliku, mida nad ise olid suutelised korterist ära viima. Ülejärgmisel päeval nad aga enam korterisse ei pääsenud, sest korteri lukk oli vahetatud. Kuna lukk oli vahetatud, siis püüdsid nad L.H-ga kokkuleppida aega millal nad oma asjad kätte võivad saada. Lõpuks õnnestus neil asjad kätte saada alles 2011 novembri lõpus. Neile kuuluvad asjad oli L.H tõstnud keldrisse. Mööbel ja külmik olid aga korteris. Arvestades T.N. ja O.T. ütlusi ning L.H käitumist (elektri väljalülitamine, korteri luku vahetamine, esemete paigutamine keldrisse) puudub ringkonnakohtu arvates igasugune alus väiteks, et T.N. ja O.T. lahkusid üüritud korterist vabatahtlikult. Seda enam, et nii T.N. kui ka O.T. on ühetaoliselt kinnitanud, et korterist lahkumine oli tingitud elektri väljalülitamisest ning ukseluku vahetamisest. Apellatsioonis on L.H oma väidet üürnike vabatahtliku väljakolimise kohta põhjendanud sellega, et üürnikele kuulunud asjad oli juba
19. septembril 2011 pakitud ning
20. septembril 2011 viisid nad autoga oma asju ka ära. Ringkonnakohtu arvates ei anna asjaolu, et T.N. ja O.T. olid
21. septembriks 2011 neile kuuluvaid asju pakkinud, veel alust väiteks, et nad oleksid vabatahtlikult korterist välja kolinud, sest asjade pakkimine ei ole samastatav korterist väljakolimisega ja seda isegi siis, kui osa kokkupakitud asjadest korterist ära viiakse. On igati mõistusepärane, et enne eesseisvat kolimist alustatakse asjade pakkimisega varasemalt, kui toimub reaalne korterist väljakolimine ning osa igapäevaeluks mittevajalikke asju viiakse uude elukohta enne lõplikku väljakolimist. Puutuvalt L.H väitesse, nagu oleks korteriühistu esimees P. K näinud, kuidas kannatanud
22. septembril 2011 viisid autoga ära neile kuuluvaid asju ning mis justkui kinnitaks tema väidet üürnike vabatahtliku lahkumise kohta, leiab ringkonnakohus, et nimetatud väide ei rajane kriminaalasjas kogutud tõenditele. 7 P.K. kohtus antud ütluste kohaselt nägi ta tõepoolest L.H-lt korterit üürinud isikute väljakolimist, kuid ta ei tea, mis ajavahemikul see toimus. Kaitsja täpsustavale küsimusele vastates on P. K väitnud, et kolimine ei toimunud koheselt pärast elektri väljalülitamist. See toimus paari-kolme nädala pärast ja see toimus periooditi. Seega ei ole P. K oma ütlustes väitnud, et L.H-lt korterit üürinud isikud kolisid korterist välja
23. septembril
24. Küll aga kinnitavad P. K ütlused ringkonnakohtu arvates T.N. ja O.T. ütlusi, milliste kohaselt toimus neile kuulunud asjade kolimine alles novembris 2011 ning
25. septembril 2011 võtsid nad korterist lahkudes kaasa vaid niipalju asju, kui nad jõudsid ise ära viia. Põhjendamatu on ringkonnakohtu arvates ka L.H apellatsioonis esitatud väide nagu oleks
26. septembriks 2011 kujunenud olukord, kus üürnikud olid korterist lahkunud ning jätnud sinna vaid suuremad esemed. Ringkonnakohus leiab, et L.H taoline väide on ümberlükatud ainuüksi asjaoluga, et osa kannatanutele kuuluvaid esemeid said nad kätte L.H keldrist, mis teadupärast suuremaid esemeid aga ei mahuta. Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus ümberlükatuks L.H väite, et T.N. ja O.T. kolisid L.H-lt üüritud korterist välja vabatahtlikult. Ringkonnakohtu arvates ei oma L.H väide tema ja T.N. vahel sõlmitud üürilepingu lõppemisest süüdistatava käitumise ebaseaduslikkuse tuvastamisel õiguslikku tähendust. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Nimetatud sättest tulenevalt on omanikul seega õigus nõuda omandiõiguse tunnustamist ja asja ebaseaduslikust valdusest tagasinõudmist. VÕS § 334 lg 1 kohaselt peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Nimetatud sättest tulenevalt tekib seega üürnikul reeglina asja tagastamise kohustus. Samas, kui üürnik seda kohustust ei täida, siis tekib üürileandjal vaid õigus asja tagastamist hageda kuid üürileandja ei või oma õigust realiseerida ebaseaduslikult. Taolisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses 3-2-1-123-
27. Nimetatud otsuses märgib kolleegium, et isegi kui üüri- või rendileping oleks olnud lõppenud ning hagejal olnuks kohustus kinnisasi kostjale VÕS § 334 lg 1 järgi üle anda, ei tähendanuks see, et rendileandjal oleks olnud õigus kinnisasi jõuga oma valdusse võtta. Tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Ringkonnakohtu arvates saab eeltoodust teha järelduse, et eluruumist väljatõstmise ainsaks aluseks on jõustunud kohtuotsus. Nimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsustes nr 1-1-29-99 ja 3-1-1-77-
28. Seega tuleneb ülaltoodust, et igasugune isiku eluruumist väljatõstmine on ebaseaduslik, kui selleks puudub jõustunud kohtuotsus ja seda isegi juhul kui üürileandja ja üürniku vahel sõlmitud üürileping on väljatõstmise hetkeks lõppenud. Kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et 2011 aasta septembris, mil süüdistuse kohaselt toimus T.N. ja tema lähikondsete väljatõstmine, ei olnud olemas jõustunud 8 kohtuotsust, mis oleks ainsana saanud olla T.N. õiguslikuks aluseks. ja tema lähikondsete väljatõstmise Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd puudus jõustunud kohtuotsus T.N. ja tema lähikondsete väljatõstmiseks nende poolt L.H-lt üüritud korterist, siis tuleb L.H poolt kannatanute väljatõstmist vaadelda ebaseadusliku väljatõstmisena. Apellatsioonis on L.H leidnud, et maakohus on talle rahalise karistuse mõistmisel arusaamatutel põhjustel võtnud tema keskmise päevasissetuleku arvutamisel aluseks 2009 sissetulekud, mitte aga 2010, nagu näeb ette seadus. KarS § 44 lg 3 kohaselt arvutatakse keskmine päevasissetulek lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Ringkonnakohtu istungil kinnitas prokurör, et L.H suhtes ei ole 2010 aasta tulumaksuga maksustatava tulu kohta käivad andmed maksukohuslaste registris kättesaadavad ning seetõttu võetigi tema keskmise päevasissetuleku väljatoomisel arvesse 2009 kohta käivad andmed. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda prokuröri taolises väites ning tulenevalt KarS § 44 lg-st 3 on maakohus õigustatult arvestanud rahalise karistuse mõistmisel L.H-le tema keskmise päevasissetuleku 2009 andmetele tuginedes. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab L.H suhtes maakohtu otsuse muutmata, tuleb menetluskulu, s.o kaitsjatasu, välja mõista L.H-lt. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 9 Tiit Lõhmus