KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsembril 2015. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-15-8918 Kohtukoosseis Kohtunik Peet

§ 15

lg 6 p-de 2 ja 3; § 16 lg 1 p 2 ning Majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.10.

1. a määruse nr 88 § 7 ning pani toime ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 01.10.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2 2780,15,007325 (tl 18) karistati K.I ÜTS § 54 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. K.I esitas Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-d 1-4). Kaebuse põhiseisukohad on järgmised:
3. Menetlusalune isik leiab, et ta ei ole Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

§ 15lg 6 p 3 rikkunud, kuna sõidukile oli hinnakiri paigaldatud.

1. Menetlusalune isik möönab, et hinnakirja sisu ei vastanud taksomeetri kohandamise tunnistusele. Samas väidab menetlusalune isik, et tegu oli soodustariifiga, mida igal vedajal on iseseisev õigus kehtestada. Kuidas aga soodustariife kehtestama ning rakendama peaks, seda õigusaktid ei täpsusta. Tartu Linnavalitsuse ühistranspordi peaspetsialisti M.O.kinnitusel võis vedaja niimoodi kehtestada ajutisi soodustariife. Juhul, kui tegemist oleks nn püsiva soodustusega, siis oleks M.O.sõnul tulnud taotleda ka taksomeetri kohandamise tunnistuse muutmist. Lisaks on menetlusalune isik igale oma kliendile selgitanud, et arvestab 40 senti lõpphinnast maha, et rakendada lubatud soodustust.
2. Veel märgib menetlusalune isik, et ta ei osutanud kontrollimise hetkel üldse sõitjateveo teenust. Nimelt transportis ta mootorsõidukit remonditöökoja juurde, et seal saaks teostada planeeritud töid.
3. Menetlusalune isik leiab, et kohtuvälise menetleja tegevuse eesmärk ei saa olla isikute karistamine, vaid isikute tegevuse juhtimine õiguskuulekale käitumisele. Praegusel juhul menetlusalune isik isegi ei teadnud, et ta rikub mõnda ÜTS-is või mõnes muus õigusaktis sätestatud kohustust. Menetlusalune isik on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt esmase meetmena karistamine rahatrahviga ei ole põhjendatud, sest rikkumisele oleks võinud tähelepanu juhtida näiteks kirjaliku või suulise hoiatusega, mis oleks menetlusaluse isiku suhtes kõige vähem koormavam meede, kuid piisavalt tõhus, et mõjutada menetlusalust isikut tekkinud probleemi lahendama tööandja juhtkonnaga. Vastavale rikkumisele peab järgnema ka antud sätte alusel proportsionaalne karistus, mis on väärteo toimepanijale üheaegselt kõige vähem koormavam, kuid piisav, et mõjutada teo toimepanijat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Rahatrahvi tasumine määras 200 eurot on menetlusalusele isikule liigselt koormav ega teeni karistamise eesmärki. Eeltoodust tulenevalt leiab menetlusalune isik, et tema tegevus oli kooskõlas taksoveoteenuse osutamist reguleeriva seadusandlusega. Kui kohus leiab aga vastupidist, siis palub menetlusalune isik vähendada temale karistuseks määratud rahatrahvi, kuna see ei ole toime pandud rikkumisega proportsionaalne ega vasta KarS §-s 56 sätestatud alustele. 2 Kohtuväline menetleja esitas K.I kaebuse osas kohtule kirjaliku seisukoha (tl-d 12-14). Kohtuväline menetleja leiab, et K.I on temale süüks arvatava väärteo toime pannud. Tema argumendid on järgnevad:
4. K.I poolt takso aknale paigaldatud hinnakiri ei vastanud taksomeetri kohandamise tunnistusele märgitud hindadele, kuna hinnakirja kohaselt oli sõidu alustustasuks märgitud 2,50 eurot, kuid taksomeetri kohaldamise tunnistusel, samuti takso arve väljatrükil oli starditasuks 2,90 eurot. Takso armatuurlauale aga ei olnud hinnakirja üldse pandud. Kohtuvälist menetlejat ei veena menetlusaluse isiku poolt kaebuses märgitu, et igale kliendile selgitatakse, et lõpphinnast arvestatakse 40 senti maha. Nimelt on üldteada, et iga klient väljatrükki ei küsi ja kasutab taksoteenust heausksena, eeldades, et teenuse osutaja on aus ning kõik nõuded on kooskõlas seadustega. Õigusaktide järgi peavad kõik teenuste hinnakirjale kantud tariifid olema kantud ka taksomeetrile ja taksomeetri kohaldamise tunnistusele, mida praegusel juhul aga tehtud ei olnud.
5. Samuti ei veena kohtuvälist menetlejat K.I väide, et ta transportis sõidukit remonditöökoja juurde ega osutanud kontrollimise hetkel üldse sõitjateveo teenust. K.I taksojuhina oleks pidanud teadma, et kui taksoveoteenust ei osutata, siis peavad plafoon ja hinnakiri olema eemaldatud. Antud juhul ta seda aga teinud ei olnud.
6. Lisaks märgib kohtuväline menetleja, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, kusjuures seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust ei välista.
7. Ka ei nõustu kohtuväline menetleja sellega, nagu oleks K.I-le määratud ebaproportsionaalselt range karistus rikkumise asjaoludega võrreldes. Nimelt nägi 2 K.I teo toimepanemise ajal kehtinud ÜTS § 54 lg 1 maksimaalse karistusena ette 200 trahviühikut, kuid K.I-le määrati karistuseks 50 trahviühikut, mis on sanktsiooni maksimummäärast vaid üks neljandik. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht väärteo tõendatuse ja kvalifikatsiooni osas 05.09.
8. a kehtinud ÜTS § 542 lg 1 nägi ette väärteokaristuse autojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise eest. 01.10.
9. a jõustunud ja käesoleval ajal kehtiv ÜTS § 86 lg 1 näeb ette karistuse taksoveo korraldamisel taksoveo nõuete rikkumise eest. 05.09.
10. a kella 02.03 ajal juhtis K.I Tartu linnas Võru tänaval Side tänava suunas mootorsõidukit Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX, millel olid takso tunnused – katusel plafoon kirjega „TAKSO“ ning tagumistel külgmistel akendel hinnakirjad. Lisaks esitas K.I ka sõidukikaardi taksoveoks nr XXX. Eelnimetatud asjaolud on üheselt tõendatud tunnistaja T.V.ütluste (tl 17) ning väärteoasjas tehtud fotodega (tl-d 19-26) kogumis. Ka menetlusalune isik ei ole neile asjaoludele ei väärteoprotokollis sisalduvates ütlustes (tl 15) ega kohtule esitatud kaebuses vastu vaielnud.
11. Taksona kasutatava mootorsõiduki juhtimine, millele paigaldatud taksomeeter oli nõuetekohaselt sõidukiga kohandamata 05.09.
12. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 p 2 3 sätestas, et taksona kasutataval sõidukil peab lisaks muudele lõikes 6 loetletud taksotunnustele olema ka mõõteseaduse nõuete kohaselt metroloogilise kontrolli läbinud mootorsõidukiga kohandatud taksomeeter. Tunnistaja T.V.ütluste kohaselt olid K.I juhitud sõidukil all rehvid mõõtudega 205/55 R

1. Sõiduki taksomeetri kohandamise tunnistusest tehtud fotolt (tl 21) ilmneb aga, et nimetatud sõidukile paigaldatud taksomeetri viimane kohandamine toimus rehvimõõtudega 205/60 R
2. 05.09.
3. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.10.
4. a määrus nr 88 «Taksomeetri kohandamise tingimused ja kord ning lubatud veapiirid taksomeetri kasutamisel“ § 7 sätestas, et taksomeeter tuleb uuesti kohandada hiljemalt taksomeetri vastavushindamise või taatluse kehtivusaja lõppemisel või kui on toimunud muudatusi taksomeetri kohandamistunnistusele kantud andmetes. Seejuures tulenes viidatud määruse lisast 2, et taksomeetri kohandamise tunnistusele kantavad andmed on muuhulgas ka rehvi mõõdud (lisa 2 p 6). Eelnevast tulenevalt saab asuda seisukohale, et K.I juhtis taksona kasutatavat mootorsõidukit, millele paigaldatud taksomeeter oli sõidukiga kohandamata. Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta ei osutanud kontrollimise hetkel üldse sõitjateveo teenust. Nimelt transportis ta mootorsõidukit remonditöökoja juurde, et seal saaks teostada planeeritud töid. Kohus, andmata siinkohal hinnangut sellele, kui usutav on see, et sõidukit transporditakse remonditöökoja juurde kella 02.03 ajal öösel, peab seda väidet asjakohatuks. Nimelt sätestas 05.09.
5. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 7 ls 2, et taksoveoteenuse mitteosutamisel peavad plafoon ja hinnakiri olema sõidukilt eemaldatud. Ka 01.10.

1. a jõustunud ning käesoleval ajal kehtiv ÜTS § 64 lg 7 sätestab, et kui taksovedu ei teostata, peab sõidukilt olema eemaldatud plafoon ning et kui plafoon on eemaldamata, loetakse, et sõidukijuht teostab taksovedu. Nagu nähtus eespoolt, K.I sõidukil plafooni ega hinnakirju tagauste akendel eemaldatud ei olnud. Seega tuleb asuda seisukohale, et tema juhitud sõidukit sai kontrolli hetkel käsitleda taksona kasutatava sõidukina. Seega rikkus K.I 05.09.
2. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 p 2 ning Majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.10.

1. a määruse nr 88 «Taksomeetri kohandamise tingimused ja kord ning lubatud veapiirid taksomeetri kasutamisel“ § 7 nõudeid. Ehkki nii Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.
2. a määrus nr 141 kui ka 20.10.
3. a määrus nr 88 kaotasid tervikuna kehtivuse 01.10.
4. a, näeb kehtiv õigus ette eelviidatuga analoogsed nõuded. Nimelt sätestab Majandus- ja taristuministri 25.09.2015 a määruse nr 118 „Nõuded taksoveol kasutatava sõiduki plafoonile, taksomeetrile ja hinnakirjale ning nende paigutusele“ § 2, et taksomeeter peab olema paigutatud sõitjale nähtavale kohale armatuurlaual või asuma salongi tahavaatepeeglis ja olema sõidukiga kohandatud ning sobima paigaldatud printeriga. Majandus- ja taristuministri 05.10.
5. a määruse nr 123 „Taksomeetri kohandamise tingimused ja kord, lubatud veapiirid taksomeetri kasutamisel ning üleminekukiiruse väärtus üleminekul 4 ajatasult sõidukilomeetritasule ja vastupidi” § 7 lg 1 p 2 näeb aga ette, et kui on toimunud muudatusi taksomeetri kohandamistunnistusele kantud andmetes, milleks on nimetatud määruse lisa 2 kohaselt ka rehvi mõõdud, välja arvatud taksomeetri kohandamist teostanud ettevõtja aadressi või telefoninumbri muutumise korral, tuleb taksomeeter uuesti kohandada. Seega on K.I rikkumine talle etteheidetav ka käesoleval ajal.
6. Taksona kasutatava sõiduki juhtimine, millele paigaldatud hinnakirjad ei vastanud taksomeetri kohandamise tunnistusele ning millel puudus taksomeetri kohandamise tunnistusele vastav hinnakiri armatuurlaualt paremal pool 05.09.
7. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 p 3 kohaselt peab taksona kasutataval sõidukil lisaks muudele lg-s 6 nimetatud taksotunnustele olema ka hinnakiri. Seejuures sätestab sama määruse § 16 lg 1 p 2, et taksojuht on kohustatud panema takso parempoolse tagaukse aknale (sisse- ja väljapoole) ja armatuurlaua paremale poole nähtavale kohale selgelt loetava ja arusaadava hinnakirja, mis vastab taksomeetri kohandamise tunnistusele. Ka 01.

1. a jõustunud ning käesoleval ajal kehtiv Majandus- ja taristuministri 25.09.2015 a määruse nr 118 „Nõuded taksoveol kasutatava sõiduki plafoonile, taksomeetrile ja hinnakirjale ning nende paigutusele“ §-st 3 tuleneb, et taksoveol kasutatava sõiduki hinnakiri peab vastama taksomeetri kohandamistunnistusele, olema selgelt loetav ja arusaadav ning et see tuleb paigaldada sõiduki armatuurlaua paremale poole nähtavale kohale ja parempoolse tagaukse aknale nii, et see oleks nähtav nii sõiduki seest kui väljast. Tunnistaja T.V.ütluste (tl 17 pöördel) kohaselt ei olnud K.I juhitud sõidukil armatuurlaual paremal pool takso hinnakirja. See asjaolu nähtub selgelt ka sõidukist tehtud fotodelt (tl-d 25-26). Lisaks nähtub väärteoasjas tehtud fotodelt (tl-d 21-23), et K.I juhitud sõiduki vasakpoolse tagaukse aknal oli hinnakiri, kuid see ei kattunud taksomeetri kohandamise tunnistusele kantud hinnakirjaga. Nimelt oli taksomeetri kohandamise tunnistusele sõidu alustamise tasuna märgitud 2,90 eurot, kuid aknale paigaldatud hinnakirjas oli sõidu alustamise tasuna märgitud 2,90 eurot maha tõmmatud ning selle alla oli märgitud soodushind 2,50 eurot. Ka T.V.ütlustest (tl 17 pöördel) nähtub, et K.I juhitud sõiduki külgmistel tagumistel akendel olid hinnakirjad, kuid need ei vastanud taksomeetri kohandamise tunnistusel olnud hinnakirjale. Nimetatud asjaolu ei ole eitanud ka menetlusalune isik ise (tl 2). Sellega loeb kohus üheselt tõendatuks, et K.I juhitud sõidukil puudus armatuurlaualt hinnakiri ning et ka tagumistele akendele paigaldatud hinnakirjad ei vastanud taksomeetri kohandamise tunnistusele. Asjakohane ei ole menetlusaluse isiku väide, et on alati igale oma kliendile selgitanud, et arvestab 40 senti lõpphinnast maha, et rakendada hinnakirjas lubatud soodustust. Nimelt ei kummuta selline selgitus mingilgi moel tõsiasja, et sõiduki tagumistele akendele paigaldatud hinnakirjad ei vastanud taksomeetri kohandamise tunnistusele. Lisaks sätestas 05.09.
2. a kehtinud ÜTS § 24 lg 3 p 1, et kõik vedaja kehtestatud taksoteenuste tariifid peavad olema programmeeritud taksole paigaldatud taksomeetrisse, mis on läbinud mõõteseaduse nõuete kohase metroloogilise kontrolli, sama paragrahvi lõike 4 kohaselt 5 mootorsõidukiga kohandatud ning varustatud sellele taksomeetrile sobiva printeriga. Ka 01.10.
3. a jõustunud ÜTS § 66 lg 2 ls 1 sätestab, et taksoveol teeliikluses osutatavate teenuste hinnad peab vedaja programmeerima sõidukile paigaldatud taksomeetrisse ja need peavad olema kantud taksomeetri kohandamise tunnistusele ning hinnakirjale. Seega oleks vedaja poolt pakutav soodustariif (sh ka ajutine soodustariif) tulnud programmeerida taksole paigaldatud taksomeetrisse, mis on läbinud mõõteseaduse nõuete kohase metroloogilise kontrolli, sama paragrahvi lõike 4 kohaselt mootorsõidukiga kohandatud ning varustatud sellele taksomeetrile sobiva printeriga. Takso arve väljatrükk ja taksomeetri kohandamise tunnistus (tl 22) näitasid, et seda tehtud ei olnud. Sellele menetlusaluse isiku väitele, mille kohaselt ei osutanud ta kontrollimise hetkel üldse sõitjateveo teenust, andis kohus hinnangu eespool ega pea vajalikuks seda siinkohal üle korrata. Järelikult rikkus K.I 05.09.
4. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 p 3 ja § 16 lg 1 p 2. Asjakohane ei ole seegi K.I väide, et ta ei ole Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

§ 15lg 6 p 3 rikkunud, kuna sõidukile oli hinnakiri paigaldatud.

Kohus on seisukohal, et 05.09.2015. a kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 p 3 tuleb käsitleda koostoimes sama määruse § 16 lg 1 p-ga 2 ning seetõttu on takso tunnuseks hinnakiri mitte üksnes tagumisel uksel, vaid ka armatuurlaual paremal pool. Nagu leidis tõendamist eespool, K.I juhitava sõiduki armatuurlaual hinnakirja ei olnud. 2 Eelkirjeldatud nõuete rikkumisega pani K.I toime ÜTS § 54 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje, s.o autojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise. Kohus on seisukohal, et vastava erialase ettevalmistuse saanud isikuna, st taksojuhina pidi K.I olema teadlik taksoveo nõuete õiguslikust regulatsioonist. Sõiduki juhina pidi olema ta teadlik ka selle sõiduki tehnilisest varustusest, st sellest, milliste mõõtudega rehvid tema poolt kasutataval sõidukil parasjagu all olid. Oma seisundist lähtuvalt oli K.I ilmselgelt teadlik ka hinnakirjas kajastatud tariifidest ning taksomeetri kohandamise tunnistusse kantud andmetest. See, et ta oli teadlik asjaolust, et taksomeetri kohandamise tunnistusele kantud andmed ei vasta hinnakirjas kajastatud andetele, ilmneb otseselt ka tema poolt esitatud kaebuse sisust. Kui K.I kõigele vaatamata kasutas sellist sõidukit taksona, siis subjektiivsest küljest tegutses ta vähemalt otsese tahtlusega karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 16 lg 3 mõttes. Kohtu seisukoht teo õigusvastasuse ning isiku süü osas Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut K.I tuleb karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas 05.09.

1. a kehtinud ÜTS § 542 lg 1 nägi karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut. Samasuguse karistuse näeb ette 01.10.
2. a jõustunud ja käesoleval ajal kehtiv ÜTS § 86 lg
3. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline 6 menetleja karistas K.I rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, seega oluliselt alla ÜTS § 542 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni keskmist trahvimäära, mis on 101,5 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku K.I tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. K.I süü suurust mõjutab lisaks asjaolu, et talle saab ette heita mitmeid erinevaid taksoveo nõuete rikkumisi. Eelnevat kogumis hinnates võib väita, et K.I süü oli keskmine. Karistusregistri teatise (tl 33) kohaselt ei ole K.I varem süütegude eest karistatud. Ka ei ole ta pärast käsitletavat väärtegu süütegusid toime pannud. Sellest teeb kohus järelduse, et K.I on varem käitunud õiguskuulekalt, ega pane suure tõenäosusega ka tulevikus analoogseid rikkumisi enam toime. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kohtuväline menetleja on valinud K.I-le kohase karistuse ja järelikult tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 01.10.
4. a otsusega väärteoasjas nr 2780,15,007325 jätta muutmata. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7