Obsah (4)

§ 15§ 38§ 73§ 81

4-13-5480 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2013 (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-13-5480 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoas

§ 15lg 1 p 1 nõuet.

Samuti luges kohus tõendatuks, et E.L 20.08.2013 kella 01.33 paiku juhtis Ida-Virumaal Sonda vallas Kiviõli tee maja nr 1 juures mootorsõidukit BMW 318i reg.nr. XXX ning eiras tahtlikult sõiduki kohustusliku peatamise märguannet,

§ 38lg 1 nõuet.

Veel luges kohus tõendatuks, et E.L 20.08.2013 kella 01.33 paiku juhtis Ida-Virumaal Sonda vallas Kiviõli tee maja nr 1 juures mootorsõidukit BMW 318i reg.nr.XXX millel ei olnud läbitud korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll,

§ 73lg 2 nõuet.

Samuti luges kohus tõendatuks, et E.L 20.08.2013 kella 01.33 paiku juhtis Ida-Virumaal Sonda vallas Kiviõli tee maja nr 1 juures mootorsõidukit BMW 318i reg.nr. XXX ilma liikluskindlustuse lepinguta või kehtiva poliisita,

§ 81lg 1 nõuet.

1.2 E.L tunnistas end LS § 15 lg 1 p 1, § 90 lg 1 p 3, § 38 lg 1; 73 lg 2 ja § 81 lg 1 nõuete rikkumises süüdi ning otsuse tegemisel juhindus maakohus eelkõige tema ütlustest, mille usaldusväärsuses ei olnud kohtul alust kahelda. E.L-i ütlustega on tõendatud, et 20.08.2013 kell 01.33, liikudes Sondas Kiviõli tee 1 maja juures Erra aleviku suunas, juhtis tema mootorsõidukit BMW 318i reg.nr.XXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles varem juhtimiselt kõrvaldatud, juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 149+/- 7 km/h, ületades lubatud kiirust mitte vähem kui 52 km/h, samuti eiras politsei peatumismärguannet, samuti puudus sõiduautol korraline tehnoülevaatus ning kehtiv liikluskindlustuse poliis. 1.3 Maakohus asus seisukohale, et E.L pani väärteod toime tahtlikult. Menetlusalune isik oli teadlik, et tal puudub juhtimisõigus, vaatamata sellele asus ta sõidukit juhtima ja sõiduki juhtimisel rikkus liiklusreegleid - ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h, eiras politsei peatumismärguannet, sõidukil puudus tehnoülevaatus ning liikluskindlustuse poliis.

1. Karistuse mõistis Viru Maakohus KarS § 63 lg 1 järgi. Kohus leidis, et kuna isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. E.L pani toime ühe teo, nimelt juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, ületades seejuures kiirust, eirates peatamismärguannet, ilma poliisita ning tehnoülevaatuseta, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Järelikult tuleb talle mõista üks karistus selle sätte järgi, mis näeb ette raskeima karistuse ehk LS § 201 lg 2 järgi. 2.1 Oma määruses nõustus kohus kohtuvälise menetleja põhjendustega ja leidis, et rahatrahv karistuse liigina ei vasta käesoleval juhtumil karistuse eesmärkidele. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (RKKKo nr 3-11-10-09, p 30.2). 2 E.L-i on varem seitsmel korral väärteomenetluse korras karistatud, neist kolm karistust on määratud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kõigil kordadel mõistis kohtuväline menetleja karistuseks rahatrahvi ning siiani on kõik trahvid tasumata. Eeltoodu alusel sedastas maakohus, et eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt ei ole otstarbekas E.L-ile rahatrahvi kui kergemaliigilise karistuse määramine. Seega kohaldas kohus E.L-i suhtes käesolevas väärteoasjas aresti. 2.2 Karistuse määra üle otsustamisel võttis kohus arvesse, et tegemist oli kolmanda samalaadse liiklusväärteo toimepanemisega menetlusaluse isiku poolt, millega on kaasnenud ka teiste liiklusnõuete eiramine E.L-i poolt. Kohus leidis, et isiku süü on üle keskmise määra. Ületades oluliselt kiirust, olles seejuures ilma juhtimisõiguseta, lõi isik teistele liiklejaile reaalse ohu, millega seoses ei saa pidada isiku süüd ebaoluliseks. 2.3 Tegemist on noore inimesega, kellesse ei ole seadusevastased tõekspidamised ja hoiakud veel sügavalt juurdunud. Karistust kergendava asjaoluna arvestati süü tunnistamist E. E.L-i poolt. Karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohaldatava aresti pikkus peab olema keskmisest veidi suurem. Arvestades toimepandud tegude raskust ja E.L-i süüd, aga ka eripreventiivseid eesmärke E.L-i mõjutamiseks, pidas maakohus võimalikuks karistada E.L-i LS § 201 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, s.o. 20 päevase arestiga. 2.4 KarS § 68 lg 2 kohaselt arvatakse väärteomenetluses kinnipidamine karistusaja hulka. Maakohus leidis, et E.L peeti kinni 20.08.2013 kell 01.33 ning karistusaja arvestus algas sellest ajast. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja esindaja, kes palub maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse osas ja teha uus kohtuotsus ning mõista E.L-ile karistuseks KarS § 63 lg 1, 3 järgi 30 päeva aresti ning rahatrahv 100 eurot (25 TÜ), st LS § 201 lg 2, § 227 lg 3 ja § 207 järgi kvalifitseeritud väärtegude eest KarS § 63 lg 1 kohaldamisega 20 päeva aresti, LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo eest KarS § 63 lg 3 kohaldamisega 10 päeva aresti ning LKindlS § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo eest KarS § 63 lg 3 kohaldamisega rahatrahv 100 eurot (25 TÜ). 3.1 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsuse tegemisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Karistuse mõistmisel tugines kohus KarS §-le 63 lg 1, kuigi kohtuvälise menetleja seisukoha järgi on antud väärteoasja raames tegemist mitme teoga, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule KarS § 63 lg 3 mõttes, seega kohus pidi tuginema KarS §-le 63 lg 3 ning mõistma karistust mitte ühe, vaid mitme teo eest. Määruskaebuses viidatakse Riigikohtu otsuse 3-1-1-120-06 p-le 5, kus on kirjas seisukoht, et väärteo ja kuriteo ideaalkonkurents on võimalik siis, kui ühe teoga kahjustati kahte erinevat õigushüve ja seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta ühte õigushüve väärteomenetluse, teist aga kriminaalmenetluse korras. Erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole käsitatavad sama teona põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti eristatavad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et ka LS § 201 lg 2 ja LS § 234 lg 1 süüteokoosseisud on oluliselt erinevad. Nende kahe sättega on kaitstud erinevad õigushüved. Seadusandja on pidanud vajalikuks tagada liiklusturvalisuse, keelates juhtida mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta ning tõhustada riikliku liiklusjärelevalvet ning süütegude menetlemist, kohustades sõidukijuhte alluma peatumismärguandele. Lisaks on 3 menetleja seisukohal, et ka LKindlS §-ga 66¹ lg 1 on kaitstud eraldi õigushüve, nimelt kolmandate isikute õigustatud ootus, et liikluses osalevad sõidukid omavad kehtivat liikluskindlustust ning kindlustusjuhtumi saabumisel on asjaajamine lihtsustatud. 3.2 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et LS § 201 lg 2 koosseisuliseks teoks olev mootorsõiduki juhtimine ei tähenda veel, et kõik juhtimise ajal toimepandud liiklusrikkumised on selle koosseisuga hõlmatud. Menetlusalune isik hakkas mootorsõidukit juhtima ilma tahtluseta politsei eest ära sõita. Tahtlus peatumismärguannetele mitte reageerida tekkis tal hiljem, teises kohas ning teisel ajal. Seega ka keskmise mõistliku inimese tavaarusaama järgi on tegemist erinevate tegudega. Juhtides mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta, olulise kiiruseületamisega ning eirates politsei peatumismärguannet sõidukiga, millel on läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll ning puudub ka kehtiv liikluskindlustuse poliis, pani menetlusalune isik toime mitu rasket liiklusalastest rikkumist, mille eest mõistetav karistus peab kohtuvälise menetleja seisukoha järgi olema sanktsiooni maksimumpiirile lähedane. KarS § 63 lg 1 kohaldades jättis aga kohus menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegudest mitu sisuliselt ilma õigusliku hinnanguta, seega kohtu mõistetud karistus on kohtuvälise menetleja arvates alusetult kerge. 3.3 Aresti kandmise alguseks määras maakohus 20.08.2013 kell 01.
3. Kohtuväline menetleja märgib, et antud aeg on väärteo toimepanemise aeg. Menetlusalune isik peeti kinni 20.08.2013 kell 11.00, s.t. rohkem kui 9 tundi pärast sündmust. Maakohtu vea tõttu vabastati menetlusalune isik Jõhvi arestimajast, kus ta kandis karistust, 19 päeva ja 13 tunni möödumisel pärast tema reaalset kinnipidamist. Seega, lähtuvalt KarS § 68 lg 2 ning kooskõlas RKKKo 3-1-1-22-13 punktiga 7, kandis isik vaid 19 päeva aresti. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et selline viga on võimalik ringkonnakohtul parandada uue kohtuotsuse koostamisega.
4. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 07.10.2013 määrusega määrati väärteoasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes menetlusalusele isikule kirjaliku seisukoha esitamiseks aega kuni 18.10.
5. Nimetatud kuupäevaks menetlusalune isik enda seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalide, kaevatava kohtuotsuse ja apellatsioonis esitatud seisukohtadega, leiab, et apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o osas, milles apellant taotleb et E.L-i kinnipidamise aja täpsustamist. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu.
7. Määruskaebuses viidatakse Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-120-06, kus leiti, et kõik juhtimise ajal toimepandud liiklusrikkumised ei ole alati ühe süüteokoosseisuga hõlmatud ning vajalik on hinnata, kas erinevad rikkumised moodustavad ühe süüteo KarS § 2 lg 3 mõttes või tuleb neid käsitada erinevate süütegudena. Tulenevalt sellest seisukohast peab kohtuvälise menetleja esindaja ebaõigeks E.L-i karistamist KarS § 63 lg 1 järgi ning leiab, et menetlusalust isikut tuleks karistada KarS § 63 lg 3 alusel. 6.
8. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et määruskaebuses toodud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-120-06 tegemisel lähtuti sellel ajal Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt lahendis Franz Fischer vs. Austria väljendatud seisukohast, kus küsimuse lahendamine seati sõltuvusse esmajoones erinevate koosseisutunnuste omavahelisest kattuvusest või mittekattuvusest. 6.
9. EIK värskema kohtupraktika (10.02.2009 otsus Sergey Zolotukhin vs. Venemaa) kohaselt on „sama teo“ sisustamisel loobutud koosseisutunnuste omavahelisest võrdlusest kui asjakohasest piiritlemiskriteeriumist ning asutud seisukohale, et lähtuda tuleb konkreetse teo 4 samasusest, kusjuures arvesse ei võeta enam teo õiguslikku kvalifikatsiooni. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
10. lisaprotokolli
11. artiklit tuleb seega mõista viisil, mis keelab isiku teistkordse vastutusele võtmise ja kohtumenetluse, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte, mis esimene menetlus. Seega tuleb ne bis in idem küsimuse lahendamisel tegelda faktide võrdlemisega, kuid seda just inimkäitumisele antava tervikhinnangu, mitte aga teo kui konkreetse delikti objektiivses küljes sisalduva koosseisulise tunnuse mõttes. Seega enam ei hinnata isikule etteheidetavate süütegude koosseisude objektiivseid tunnuseid, et kinnitada nende omavahelist kattumist, vaid hinnatakse objektiivses reaalsuses aset leidnud käitumisakte (vt ka EIÕK otsus Gradnier vs. Austria). Selline tõlgendus vastab ka enam Põhiseaduse § 23 lõike 3 sõnastusele, mille järgi kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kehtiva tõlgenduse kohaselt olukorras, kus tegusid võib õiguslikult hinnata küll erinevalt, kuid kõik karistusotsused käivad sama teo kohta, ei ole alust isikut mitu korda karistada. Küsimust, kas pandi toime üks või mitu tegu, on käsitletud nt Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-1-08, 3-1-1-15-08, 3-1-1-22-
12. 6.
13. Ringkonnakohus on nõus maakohtu seisukohaga, et antud kaasuse puhul on menetlusalune isik E.L pannud toime ühe teo, nimelt juhtinud mootorsõidukit, millega kaasnesid teised talle süüks arvatud rikkumised. Tulenevalt eelnevalt väljendatud EIÕK praktikast ei ole alust karistada E.L-i mitu korda sama teo eest, kuigi tegu võib õiguslikult erinevalt hinnata. Kõik E.L-ile omistatavad teod algasid ja kulgesid aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Kaitstav õigushüve kõigi nende tegude puhul on kaasliiklejate turvalisus, vt RKKKo nr 3-1-1-124-06, p
14. KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik paneb toime ühe teo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega on maakohus E.L-ile karistuse mõistmisel lähtunud asjakohasest õiguslikust alusest ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu poolt mõistetud karistust muuta. Maakohus lähtus sellest, et karistuseks võib mõista 30 päeva aresti, kuna aga esines üks karistust kergendav asjaolu ja karistust raskendavad asjaolud puudusid, siis oli põhjendatud karistuse mõistmine üle sanktsiooni keskmise ja eripreventiivsetest eesmärkidest lähtudes peeti otstarbekaks karistuseks 20 päeva aresti. Ringkonnakohus nõustub sellega.
15. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis toodud seisukohaga, et maakohus on ekslikult märkinud aresti kandmise alguseks 20.08.2013 kell 01.
16. Väärteoasja materjalidest nähtub, et E.L peeti kinni 20.08.2013 kell 11.
17. Apellatsiooni kohaselt on isik kandnud aresti 19 päeva ja 13 tundi. 7.
18. Kaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile 3-1-1-22-13, mille järgi alla ühe ööpäeva kestva kinnipidamise arvestamise aresti tähtaja hulka välistab KarS § 67 lg 2 esimene lause, mille kohaselt arvestatakse aresti tähtaega päevades. KarS § 68 lg 2 tekstist nähtub otsesõnu, et alles kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti ja see arvestatakse karistusaja hulka. Kui süüdlast on väärteomenetluses kinni peetud vähem kui kakskümmend neli tundi, siis seda aega karistuse hulka ei arvestata. 7.
19. Maakohus on valesti tuvastanud kinnipidamise aja ja seega on isik kandnud karistust 11 tundi vähem kui ta oleks kandnud, kui kohus oleks lähtunud õigest kinnipidamise ajast. Nimetatud eksimus ei tulene aga menetlusalusest isikust vaid kohtu hooletusest. Seepärast pole viga võimalik apellatsioonimenetluses parandada, sest sellega muutuks E.L-i olukord raskemaks. Kuna arest arvutatakse päevades, ei ole ringkonnakohtul võimalik määrata menetlusalusele isikule 11 tundi aresti. Määrates aga E.L-ile 1 päeva aresti, raskendaks kohus ebamõistlikult menetlusaluse isiku olukorda. 5 7.
20. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi maakohus on valesti tuvastanud E.L-i kinnipidamise aja ja sellest tulenevalt ei ole isik kandnud täielikult ära talle Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistust, ei ole võimalik praeguses menetluse etapis määrata täiendavat karistust. Seepärast tuleb lugeda arest E.L-i poolt kantuks.
21. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p 2 jätab Tartu Ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, täpsustades vaid E.L-i kinnipidamise aega ning rahuldab esitatud apellatsiooni osas, milles taotletakse E.L-i kinnipidamise aja täpsustamist ning muus osas jätab apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Kohtunik 6