Obsah (6)

§ 68§ 63§ 66§ 48§ 56§ 424

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-13-74 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma,

§ 68lg 2 alusel kinnipidamise arvastamise osas.

2.

§ 68

lg 2 alusel arvestada Z.N-i karistuse hulka tema kinnipidamine alates 06.01.2013 kell 03.48 kuni tema vabastamiseni 08.01.2013, s.o 2 ööpäeva.

1. Z.N jääb aresti kanda 13 päeva.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ning samuti jätta muutmata Viru Maakohtu
3. jaanuari 2013 määrus.
4. Z.N-i apellatsioon rahuldada osaliselt, määruskaebus jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Menetlusalusel isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
5. Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liikluspolitseinik Pavel Reškin koostas 06.01.2013 väärteoprotokolli nr AB 1290916 Z.N-i kohta selles, et viimane juhtis 06.01.2013 kell 03.47 Ida-Virumaal Maidla vallas Savala-Arvila tee 1-sel kilomeetril mootorsõidukit, omamata vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust ning kontrollimisel tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest mõõdeti juhi väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,69+/-0,05 mg/l. Lõplik mõõtetulemus 0,64 mg/l. Oli eelnevalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Samuti eiras juht tahtlikult peatumismärguannet, mis oli antud patrullauto siniste-punaste vilkuritega ning peale sõiduki kinnipidamist juht hüppas tagaistmele. Sellega rikkus Z.N Liiklusseaduse § 90 lg 1 p 3, § 69 lg 5, § 33 lg 11, § 16 lg 2 ja § 200 lg 1 p 3 sätteid ning pani toime Liiklusseaduse § 201 lg 2, § 224 lg 2 ja § 234 lg 1 sätestatud väärteod.
6. Viru Maakohtu 07.01.2013 kohtuotsusega tunnistati Z.N süüdi Liiklusseaduse § 224 lg 2, § 201 lg 2 ja § 234 lg 1 järgi ning mõisteti Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel

§ 63

lg 1 kohaldamisega karistuseks 15 päeva aresti.

§ 66

lg 1,3 alusel määrati, et arest tuleb Z.N ära kanda järjestikustel nädalavahetustel alates 11.01.

1. Lisaks arvati Z.N-i karistuse hulka tema kinnipidamine (alates 06.01.2013 kell 03.48 kuni vabastamiseni 07.01.2013).
2. 11.01.2013 tegi Z.N maakohtule taotluse, milles palus edasi lükata maakohtu 07.01.2013 kohtuotsusega mõistetud aresti täitmisele pööramine kuni märtsi lõpuni 2013 või kuni apellatsioonkaebuse sisulise lahendamiseni antud väärteoasjas. Samuti palus ta täpsustada, miks on karistuse hulka arvatud kinnipidamine alates 06.01.2013 kuni 07.01.2013, kuna arestimajast vabastati ta alles 08.01.
4. 16.01.2013 määrusega jättis maakohus Z.N-i taotluse aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
5. Viru Maakohus oma otsusega luges kogutud tõenditega tuvastatuks, et Z.N juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit alkoholijoobes, mistõttu tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Samuti luges kohus tõendite alusel tuvastatuks, et menetlusalusel isikul puudus mootorsõiduki juhtimisõigus, mistõttu on ta rikkunud Liiklusseaduse § 201 lg-s 2 sätestatut ning samuti on tõendatud ka tema käitumises Liiklusseaduse § 234 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis.
6. Z.N-ile karistuse mõistmisel märkis maakohus järgmist. LS § 201 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti, LS § 224 lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni ja LS § 234 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. 2 Kohtuväline menetleja taotles menetlusalusele isikule

§ 63lg 1 kohaldamisega aresti 15 päeva.

Kuna

§ 48

alusel võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva, on menetlusväline isik taotlenud Z.N-ile aresti mõistmist keskmises määras. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud Z.N-i süü talle esitatud väärtegude toimepanemises, samuti

§ 56

sätestatud nõudeid, rikkumiste raskusastet, juhi isikut ning kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja kahetsust, leidis maakohus, et

§-s 56 sätestatud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – ei ole võimalik saavutada rahatrahviga ja aresti mõistmine on käesoleval juhul põhjendatud. Maakohus osundas asjaolule, et Z.N on 22.08.2011 karistatud kriminaalkorras

§ 424järgi sätestatud kuriteo toimepanemise eest.

Lisaks sellele on teda veel ka 11.05.2011 karistatud Alkoholiseaduse § 71 järgi ning 05.08.2012 LS § 239 lg 1 p 2 järgi. Mõlemal eelnimetatud korral määrati talle väärtegude toimepanemise eest rahatrahv, mille menetlusalune isik on tasunud. Maakohus märkis, et käesoleval juhul võib teha järelduse, rahatrahvide määramine ei ole menetlusalusele isikule mingit mõju avaldanud, tasub rahatrahvid ja jätkab väärtegude toimepanemist. Kriminaalkaristus on talle mõistetud samuti sõiduki juhtimise eest alkoholijoobes. Maakohus märkis, et arvestades 3 erineva väärteo toimepanemist, varasemat karistatust nii kriminaal- kui ka väärteokorras ning süü tunnistamist ja kahetsust, peab maakohus põhjendatuks mõista Z.N-ile karistuseks arest keskmises määras, s.o 15 päeva. Maakohus osundas

§ 66

lg-le 1, mille kohaselt võib kohus aresti mõistmisel süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse kandmise ositi. Kogu ärakantava aresti kestuse määrab kohus. Järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt kaks päeva. Maakohtus taotles menetlusalune isik aresti kandmise võimaldamist osade kaupa puhkepäevadel, põhjendades sellega, et tema ema on vana ja ei saa talvel üksi oma majas hakkama ning aresti kandmisel tööpäevadel kaotab ta töökoha. Kohus leidis, et eeltoodud põhjendused on arvestatavad ja määras, et arest 15 päeva tuleb Z.N ära kanda ositi järjestikustel puhkepäevadel alates 11.01.2013.

§ 68

lg 2 alusel arvestas maakohus Z.N-ile mõistetud aresti hulka tema kinnipidamise alates 06.01.2013 kell 03.48 kuni tema vabastamiseni. Kohtumääruse sisu

1. Maakohtu 16.01.2013 määrusega jäeti Z.N-i taotlus aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata. Maakohus viitas VTMS § 209 lg-le 1, mille kohaselt, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega näeb eelnimetatud säte ette võimaluse lükata aresti täitmisele pööramine edasi juhul, kui selle viivitamatu täitmine ei ole võimalik. Käesolevas väärteoasjas ei ole Z.N-ile mõistetud arest pööratud täitmisele viivitamatult. Vastupidi, menetlusaluse isiku enda taotlusel võimaldati tal kanda aresti nädalavahetustel 2 päeva kaupa, kusjuures maakohtu istungil esitatud taotluse põhjendused olid samad, mis 11.01.2013 esitatud kirjalikus taotluses. Seega võttis maakohus istungil esitatud taotluse põhjendused arvesse, mistõttu aresti ei pööratud kandmisele viivitamatult. 3 Apellatsioonis ja määruskaebuses esitatud taotluste sisu
2. Apellatsioonis taotleb Z.N maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja palub mõista talle rahatrahv ning arvata karistusaja hulka kogu arestimajas viibitud aeg. Apellant märgib, et esmapilgul võib tunduda, et maakohus mõistis talle kerge karistuse, s.o 15 päeva aresti mitme väärteo eest. Peale selle käitus kohus inimlikult ning määras karistuse ositi kandmisele. Samuti ei eita Z.N, et ta on ka varem väärteokorras karistatud. Talle määratud rahatrahvid on ta täielikult tasunud. Z.N tunnistab, et käitus 06.01.2013 kergemeelselt ning mittevääriliselt, mille tagajärjel pani ta toime mitu väärtegu. Z.N märgib, et 06.01.2013 peeti ta kinni ning paigutati arestimajja, kus ta vabastati 08.01.
3. See aeg oli tema jaoks piisav aru saamaks ja otsustamaks enda jaoks lõplikult, et ta rohkem seadust rikkuma ei hakka. Z.N kinnitab, et ta on kõigest aru saanud ja kahetseb. Maakohtu istungil apellant selgitas, et elab koos emaga eramajas ning ema vajab pidevalt tema abi. Samuti viitas ta enda töö iseärasustele, mis on seotud loomakasvatusega ja seetõttu peab ta tihti töötama ka nädalavahetustel. Z.N soovib, et ringkonnakohus usuks teda viimast korda ning kergendaks talle mõistetud karistust, määrates talle rahatrahvi. Lisaks palub ta arvestada karistuse hulka ajavahemik 06.01.2013 kuni 08.01.2013, kuna ta vabastati arestimajast alles 08.01.2013, mitte 07.01.2013, nagu märkis maakohus.
4. Määruskaebuses palub Z.N tühistada maakohtu 16.01.2013 määrus ning rahuldada tema 11.01.2013 taotlus 07.01.2013 kohtuotsusega mõistetud aresti täitmisele pööramise edasilükkamise kohta. Z.N märgib, et seoses perekondlike ja tööalaste asjaoludega tekitab kohtu poolt määratud ajal karistuse kandmine palju ebamugavusi ja probleeme emale, kellega ta elab kahekesi. Samuti tekivad tõsised probleemid ka tööandjal tema töölt äraoleku ajal isegi puhkepäeviti. Vastus apellatsioonile
5. Vastuseks apellatsioonile ja määruskaebusele märgib kohtuvälise menetleja Politsei ja Piirivalveameti Ida prefektuuri esindaja A. Malahhova järgmist. 10.1 Z.N on pannud toime kolm rasket liiklusalast väärtegu. Oma vastutustundetu teoga seadis ta reaalsesse ohtu enda ja teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Riik peab näitama ranget suhtumist sellistesse õigusrikkumistesse ja andma selge signaali, et sellised õigusrikkumised saavad karmilt karistatud. Vaatamata noorele eale on Z.N ka varem karistatud kriminaalkorras

§ 424järgi.

Praegu on tal katseaeg kuni 21.08.

1. Kohus on eelnevalt juba andnud talle võimaluse vangistuse vältimiseks, kuid Z.N on suhtunud sellesse kergekäeliselt ja ükskõikselt. Z.N-i näol on tegemist isikuga, kellele on jäänud arusaamatuks, et mootorsõidukit alkoholijoobes ning juhtimisõigust omamata juhtida ei tohi. Sellist käitumist tuleb käsitleda vastutustundetuna ning kuritahtlikuna teiste seadusekuulekate isikute suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et varasemad määratud karistused ei ole täitnud oma eesmärki, mõjutamaks isikut hoiduma süütegude toimepanemisest. Eeltoodu alusel kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta Z.N-i apellatsioon kohtuotsuse tühistamisest karistuse osas ning rahatrahvi määramisest rahuldamata. 10.2 Samas kinnitab esindaja, et Z.N tõepoolest viibis kaks ööpäeva arestimajas alates 06.01.2013 kuni 08.01.
2. Nimetatud kaks ööpäeva tuleb

§ 68lg 2 alusel arvestada karistusaja hulka ning Z.N jääb kanda aresti 13 päeva.

4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, esitatud apellatsiooni ja määruskaebuse põhjendustega ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega esitatud kaebuste osas, leiab, et Z.N-i apellatsioon talle maakohtu poolt mõistetud karistusliigi muutmisest rahuldamisele ei kuulu. Samuti jääb rahuldamata ka Z.N-i määruskaebus. Alljärgnevalt esitab kriminaalkolleegium oma põhjendused kaebustes esitatud väidete osas.
2. Apellatsioonis taotleb Z.N talle väärtegude eest mõistetud karistusliigi muutmist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud põhjendused ei oma sellist kaalu, mille tõttu tuleks maakohtu otsus Z.N-ile mõistetud aresti osas tühistada. Ringkonnakohtul puudub vähimgi põhjus teha maakohtule etteheiteid Z.N-ile mõistetud karistusliigi valiku osas. Maakohus on oma otsuses käsitlenud kõiki karistuse mõistmist mõjutavaid asjaolusid ning nendest lähtudes õigesti asunud seisukohale, et Z.N-ile ei ole võimalik käesoleval juhul talle süüksarvatud kolme liiklusalase väärteo eest mõista kergemaliigilist karistust - rahatrahvi. Siinkohal puudub igasugune vajadus korrata maakohtu otsuses toodud põhjendusi, mida ringkonnakohus käesoleva otsuse sissejuhatavas osas ka piisavalt põhjalikult käsitles. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga selles, et

§-s 56 sätestatud eesmärki, s.o mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ei ole antud juhul võimalik saavutada rahatrahviga. Z.N on varem kahel korral väärtegude eest karistatud, käesoleval juhul pani ta toime kolm liiklusalast väärtegu, millest üks oli mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimine. Ka ei ole võimalik eirata fakti, et samalaadse süüteo toimepanemise eest on Z.N 22.08.2011 kohtuotsusega karistatud ka kriminaalkorras

§ 424järgi.

Seega on juba nimetatud asjaolud sellise kaaluga, mis kriminaalkolleegiumi hinnangul välistavad Z.N-ile kergemaliigilise karistuse mõistmise. Seda seisukohta ei kummuta ka asjaolud, et Z.N on varasemad mõistetud rahatrahvid tasunud ning käesolevas väärteomenetluses oma süüd tunnistanud ja kahetsenud. Apellatsioonis osundab Z.N veelkord juba ka maakohtu istungil esitatud perekondlikele ja tööalastele asjaoludele (elab koos emaga eramajas, kes vajab tema abi, samuti peab ta tihti töötama ka nädalavahetustel) ning soovib, et teda usutaks viimast korda. Ringkonnakohus ei näe võimalust arvestada veelkord Z.N-i poolt nimetatud asjaolusid. Nimelt märkis menetlusalune isik ka maakohtus, et tal on vana ema, kes vajab tema abi, samuti viitas ta võimalikule töökohast ilmajäämise võimalusele, mistõttu palus talle määrata karistus osade kaupa (kohtuistungi protokoll, tl 16). Maakohus on kohtuotsuses neid asjaolusid arvestades määranudki aresti kandmise ositi järjestikustel puhkepäevadel. Eeltoodud asjaolusid arvestades jätab ringkonnakohus Z.N-ile mõistetud aresti muutmata. 13. Z.N palub arvestada karistuse hulka tema kinnipidamine arestimajas 06.01.2013 kuni 08.01.2013, kuna ta vabastati alles 08.01.2013, mitte 07.01.2013, nagu märkis maakohus. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud osas tuleb menetlusaluse isiku apellatsioon rahuldada. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus vastuses samuti kinnitanud, et Z.N-i vabastamise kuupäevaks oli 08.01.2013. Kuna maakohus on Z.N-i kinnipidamisest vabastamise kuupäeva osas eksinud, tuleb kohtuotsus tühistada osaliselt, s.o Z.N-ile

§ 68

lg 2 5 alusel tema kinnipidamise aja karistuse hulka arvestamise osas ning ühtlasi määrata, et Z.N jääb kanda 13 päeva aresti.

1. Määruskaebuses palub Z.N tühistada kohtumäärus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus aresti täitmisele pööramise edasilükkamisest. Ka siinkohal põhjendab menetlusalune isik eeltoodud taotlust perekondlike ja tööalaste asjaoludega, kuna karistuse kandmine maakohtu poolt määratud ajal tekitavat palju ebamugavusi ja probleeme emale ja tekivad tõsised probleemid tööandjal isegi tema töölt äraolekul puhkepäeviti. Nagu juba käesoleva kohtuotsuse punktis 11 märkis kriminaalkolleegium, et Z.N-i määruskaebus jääb rahuldamata ning nõustub maakohtu määruses toodud põhjendustega neid siinkohal täies mahus üle kordamata. Esmalt tuleb märkida, et käesoleva ajal ei ole enam aktuaalne maakohtu otsuses märgitu, mille kohaselt pidanuks Z.N asuma aresti kandma järjestikustel nädalavahetustel alates 11.01.
2. Käesoleva väärteoasja materjalidest võib järeldada, et Z.N nimetatud kuupäeval aresti kandmisele ei asunud ning see on kuni käesoleva ajani kandmata. Nimetatud olukorda saab juba iseenesest pidada Z.N-ile määratud karistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks. Kolleegium leiab, et alates maakohtu otsuse tegemist kuni ringkonnakohtu poolt tehtava lahendini möödunud aja jooksul oli Z.N piisavalt aega ka oma isikliku elu ja töö korraldusliku küljega tegelemiseks, millele ta jätkuvalt viitab. Põhjendatud on ka maakohtu 16.01.2013 määruses osundatu, et V™S § 209 lg 1 alusel võib kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, kui esinevad asjaolud, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti. Käesoleval juhul maakohus ei pööranud Z.N-ile määratud aresti viivitamatult täitmisele, vaid määras selle ositi kandmisele nädalavahetustel. Eeltoodud põhjustel on menetlusaluse isiku taotlus aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks ainetu ning maakohtu 16.01.2013 määrus jääb muutmata. Maarika Kuusk Paavo Randma 6 Aarne Sarjas