4-15-9964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2015. a Tallinn Väärteoasja number 4-15-9964 (2302,15,015720) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud RESOLUTSIOON Menetlusalune isik: R.N, ik: XXX, elukoht: XXX. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras 1. Jätta R.N-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Merilyn Linnase 28.10.2015 otsusele nr 2302,15,015720 R.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Merilyn Linnase 28.10.2015 otsus nr 2302,15,015720 R.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud 1 kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 03.12.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 11.12.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 04.01.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.01.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Merilyn Linnase 28.10.2015 otsusega nr 2302,15,015720 karistati R.N LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et R.N-i juhtis 06.10.2015 kella 14:40 paiku Järvevana teel mootorsõidukit kiirusega 114 (+/-4 ) km/h, teelõigul kus suurim lubatud kiirus oli 70 km/h, ületades sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 40 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles palub juhtimisõiguse äravõtmine lükata edasi 1. jaanuariks 2016, kuna vajab seniks autot, et arsti juurde sõita ja pühade ajal soovib sõita Soome emale külla. Antud reisile on piletid ostetud. Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtule esitatud kirjaliku seisukoha kohaselt leiab kohtuväline menetleja, et kuivõrd väärteomenetluse seadustiku järgi puudub võimalus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise täitmisele pööramise edasilükkamiseks, puudub seaduslik alus kaebuse rahuldamiseks. Tulenevalt sellest palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi ning kohtuväline menetleja on samuti oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 2 Kiirusmõõturi kasutamise salvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja R.N-i juhitud mootorsõiduki Škoda Superb registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 06.10.2015 kell 14.40 mõõteseadet LaserCam 4 LE0046 ning sõidukiiruseks oli 114 km/h asulasisesel teel, kus vastavalt liikluskorraldusvahendile oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 110 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 40 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/

1. h)mitte vähem kui 40 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Merilyn Linnas, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristust määratud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (§ 133 p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 40 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust möödasõidu tegemiseks, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/
2. h)mitte vähem kui 40 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. 3 Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuni 3 kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on maksimaalne, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 sätestatud vahemikus ületatud maksimummääras, s.o määras, millise rikkumise puhul saab väärtegu veel kvalifitseerida LS § 227 lg 2 järgi ning juhul, kui lubatud kiirust oleks ületatud vaid 1 km/h võrra rohkem, oleks tegemist LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteoga. See aga omakorda peaks süü suuruse tõttu tingima karistuse ranguse, s.o karistuse määramise LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni maksimummääras või selle lähedasena. Kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut mõningal määral keskmist määra ületavas määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust ning määratud karistuse määra vaadeldes on karistuse määramisel kergendava asjaoluga ka arvestatud, kuna karistust ei ole mõistetud maksimaalses määras, kuigi süü suurus andnuks selleks piisava aluse. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteotoimikus leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajal kolm kehtivat väärteokaristust LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Seejuures on süüteod toimepandud 15.08.2015, 21.05.2015 ja 18.12.2014, s.o vähem kui aasta jooksul ning menetlusesemeks oleva samalaadse väärteo pani kaebuse esitaja toime kahe kuu möödudes viimase otsuse tegemisest ja enne viimase rahatrahvi tasumist. Eelmised rahatrahvid on tasutud, kuid see asjaolu aga ei takistanud kaebuse esitajat toime panemast uut samalaadset väärtegu ja uue väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmised määratud ja täidetud karistused ei ole suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja jätkab liikluses samalaadset ja süstemaatilist õigusvastast käitumist. Seega seni kohaldatud rahaline mõjutamine ei avalda menetlusalusele isikule oodatud mõju ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid, so menetlusaluselt isikult juhtimisõigust ära võttes menetlusalune isik liiklusest kõrvaldada, takistamaks tal edaspidi juhina liikluses osalemise ja kaasliiklejate ohtu seadmise. Kohtuväline menetleja on seda ka teinud ning kohus leiab, et täiesti põhjendatult. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib isikult juhtimisõiguse ära võtta kui lubatud piirmäära on oluliselt ületatud või isikut on korduvalt samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud ning on küllaldane alus eeldada, et ta jätkab süütegude toimepanemist. Kuigi menetlusalune isik pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, siis antud juhul ületati lubatud suurimat sõidukiirust LS § 227 lg 2 sätestatud määra ülemmääras, mida saab juba hinnata olulisel määral ületamisena. Lisaks sellele on menetlusalust isikut aasta jooksul juba kolm korda samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud ning neljanda samalaadse süüteo toimepanemine viitab üheselt isiku süsteemsele allumatusele kehtestatud korrale. Seetõttu on juba eripreventiivsest eesmärgist tulenevalt menetlusaluse isiku suhtes juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena õigustatud ja vajalik. 4 Kohus leiab, et isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ning et senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ja heaolusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised liiklejad. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liiklusnõudeid korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja liiklusnõudeid järjekordselt järgida ei soovinud. Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt leiab kohus, et ka sellel eesmärgil põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud, kuivõrd süstemaatilise õigusrikkuja eemaldamine liiklusest tagab ka teiste liiklejate ohutust ning õiguskuulekatel liiklejatel peab olema õigustatud ootus, et teiste suhtes ohtlikult käituvad juhid liiklusest eemaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, süü suurust, menetlusaluse isiku suhtumist liikluskorda, seda et varasemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei ole sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Arvestades karistust kergendava asjaolu esinemist leiab kohus, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras on olnud põhjendatud. Kuigi kohus suhtub süstemaatiliselt samalaadseid süütegusid toime paneva isiku kahetsusse kriitiliselt, ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda kaebemenetluses raskendada ning kohus peab määratud karistust lugema proportsionaalseks. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse äravõtmise edasilükkamisega kuni 1. jaanuarini 2016 märgib kohus, et see võib inimlikust aspektist vaadatuna olla küll mõistetav, kuid vastavalt väärteomenetluse seadustikule sellist võimalust seadus ette ei näe. V™S § 209 näeb ette võimalused karistusena mõistetud aresti või rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamist, kuid eriõiguse äravõtmise edasilükkamist ette nähtud ei ole. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et ka eelmärgitud karistuse liikide puhul, so arest või rahatrahv, on edasilükkamine võimalik vaid juhul, kui otsus on jõustunud. Kui otsusele esitatakse kaebus, ei jõustu karistamisotsus enne kui on jõustunud kaebemenetluses tehtud otsus. Sellest tulenevalt ei oleks ka aresti või rahatrahvi täitmise edasilükkamine kaebuse esitamise tõttu võimalik. Seega ei ole kohtul võimalik mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise täitmisele pööramist edasi lükata, kuna sellega rikuks kohus väärteomenetlusõiguse norme ja koostaks teadvalt ebaseadusliku otsuse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5