lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: E.M, ik: XXX; elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta E.M-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 27.10.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,010397 E.M-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-menetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 27.10.2015 otsus väärteoasjas nr 2317,15,010397 E.M-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et E.M juhtis 07.10.2015 kell 19.30 Tallinnas, Sõpruse pst 225 juures suunaga Ehitajate tee poole mootorsõidukit BMW 535D registreerimismärgiga XXX kiirusega 124 +/- 7 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 67 km/h. Taolise käitumisega rikkus E.M LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist lisakaristuse määramise osas, jättes alles mootorsõiduki juhtimisõiguse või määrata karistus alla miinimummäära arvestades tema puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti määrata talle rahaline karistus, mis oleks talle kui töötule isikule jõukohane, st täidetav ja anda talle võimalus maksta rahatrahv osadena võimalikult pikema aja jooksul, kui see on otsusega kehtestatud. Kaebuses märkis kaebuse esitaja, et ta ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et lisakaristuse määramine, juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks on õigustatud õiguskorra kaitsmise huvidest ja tema näol on tegemist isikuga, kelle suhtes on range lisakaristuse määramine igati hädavajalik ja põhjendatud. Kohtuväline menetleja ei saa väita, et tema varasem eluviis, va nimetatud süütegu, on andnud alust arvata, et on olnud kunagi varem ühiskonnaohtlik isik. Kohtuväline menetleja ei ole tema süü ülestunnistamist faktiliselt tõsiselt võtnud, temale määratud karistusest see ei nähtu. Kohtuväline menetleja leidis, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad, samas karistuse määramisel ei ole antud asjaolu arvesse võetud. Rahalise karistuse määramine 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ületab karistusmäära keskmisi piire ja on iseenesest väga range karistus, kuid juhtimisõiguse 2 äravõtmine tingib veelgi raskemaid tagajärgi, so takistab töökoha leidmist. Karistuse eesmärgi täidab rahalise karistuse määramine igal juhul. Võib ausalt kinnitada, et edaspidi sellist rikkumist ei kordu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et on väga keeruline olukord. Leidis töökoha, et raha teenida. Samas on emal tervisega probleeme, käib teda haiglas vaatamas. Vend elab eraldi. Probleem selles, et kuidas emaga haiglas käia. Tähtis on, et saaks tööl käia, makse maksta, trahvi maksta. Kui on pool aastat juhtimisõiguseta, ei saa tööd teha. Saaks tagasi varasema töökoha, kuid seal on vajalik juhtimisõigus. Vajutas liiga järsult gaasi, jalga tekkis kramp. Ületas kiirust seetõttu rohkem kui oleks ületanud. Ületas kuni 80 km/, siis edasi terviserikke tõttu oli nii suur ületamine. Sõiduk kuulub venna naisele. Nii kiire ei olnud, jäi tõesti hiljaks. See ei ole vabandus kiiruse ületamiseks. On nõus maksimaalse rahatrahviga, kuid et jääks juhtimisõigus alles. Elab Keilas koos emaga, haiglas käib Tallinnas Mustamäel. Ka vend elab Keilas, kuid tal on väike laps. Seetõttu sai venna autot kasutada. Muud töökohta ei ole leidnud. Oli taksojuht, töötas mitmes firmas, ka ehitusel abitöölisena. Praegu on tööpakkumisi olnud kullerina, juhina. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses toodud seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja süü on leidnud tõendamist. Antud juhul oli ületati asulasisesel teel suurimat sõidukiirust kahekordselt ning süü on väga suur. Ei saa mööda vaadata ka teo toimepanemise kohast. Samal ajal liikus teel teisi sõidukeid ning isik pani ohtu ennast, kaasreisija ja kaasliiklejad. Karistuse määramisel tuleb arvestada karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid. Raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust. Põhikaristus on määratud õiglane ja proportsionaalne. Lisakaristust kohaldatakse samamoodi nagu põhikaristust. Lisakaristus oleks olnud põhjendatud ka kõrgemas määras. Kohtuväline menetleja on arvestanud kergendavat asjaolu ja kohaldanud lisakaristust miinimummääras. Lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kaebuse esitajal on eraelulisi asjaolusid ning juhtimisõigus on vajalik ema abistamiseks, kuid need asjaolud ei ole juhtimisõiguse kohaldamist välistavateks asjaoludeks. Üldpreventiivset eesmärki silmas pidades on politsei kohustatud reageerima, selliseid tegusid toime panevaid isikuid tuleb karmilt karistada ja liiklusest eemaldada. Ühiskonnal on õiguspärane ootus, et juhid, kes kujutavad endast ohtu, kõrvaldatakse liiklusest. Et tutvusringkonnast kedagi on karistatud leebemalt, siis tuleb rõhutada asjaolusid: tegemist oli tiheda liiklusega asulasisese teega, selline käitumine saab olla ainult tahtlik. Et lihaskrambi korral jalg üleni krampi läheb, ei ole eluliselt usutav. Jätta kaebus rahuldamata ja otsus tühistamata. Ei ole vastu kui rahatrahv määratakse tasumisele maksimaalse tähtaja jooksul. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada 3 väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja E.M-i juhitud sõiduki BMW535D reg märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 07.10.2015 kella 19.30 ajal kiirusmõõturit Stalker Dual SL 9. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 124 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 7 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 117 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 67 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 67 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, s.o 200 trahviühikut, on määratud LS § 227 lg 4 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja määratud lisakaristus, s.o 6 kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 5 p 3 ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja arvestades süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 67 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellisel määral lubatud 4 sõidukiiruse ületamine saab olla ainult teadlik ja eesmärgipärane käitumine. Seetõttu arvestades menetlusaluse isiku ütlusi, et ta oli teadlik sõidukiiruse ületamisest, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 67 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 2 sätestatut, et asulasisesel teel on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist mitte vähem kui 67 km/h võrra, siis on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud väga suures määras, ületades lubatud suurimat lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda. Seega on ka menetlusaluse isiku süü väga suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kohtuistungil selgitusi andes kordas kaebuse esitaja kahetsust, kuid samas tõi välja võrdlusi teiste isikutega, keda on samuti lubatud sõidukiiruse ületamiselt tabatud, kuid on piirdutud vaid rahatrahviga ning kaebuse esitaja leidis, et taoline karistamine lisakaristuse kohaldamisega ei ole tema suhtes õiglane. Seejuures jättis kaebuse esitaja võrreldavad isikud ja täpsed asjaolud nimetamata. Põhirõhk oli aga kaebuse esitaja selgitustes põhjenduste esitamisel juhtimisõiguse vajalikkuse kohta. Lõppkokkuvõttes taotles kaebuse esitaja lisakaristuse kohaldamise osas vaidlustatud otsuse tühistamist, leides, et sellisel juhul saaks ta tööle asuda ja ema aidata. Kohus leiab, et eelmärgitud asjaolud ei saa olla karistust kergendavaks või lisakaristuse kohaldamist välistavaks teguriks. Kaebuses on leitud ka seda, et kuivõrd kaebuse esitaja on töötu, tuleks temale mõista karistus, mida ta on võimeline tasuma. Kohus leiab, et töötu vastutab õiguserikkumise eest samadel alustel kui teised isikud ja seda KarS § 56 lg 1 sätestatud alusel. Töötuks olemine ei muuda ka KarS § 47 lg 1 sätestatud trahviühiku suurust, milline on ühesuguse suurusega kõigi jaoks. Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata suurele süüle kergendava asjaoluga arvestanud ning kohus ei saaks kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga olukorras, kus kohtuväline on arvestanud kahetsusega. 5 Menetlusalusele isikule on põhikaristusena määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 2/3 ulatuses LS § 227 lg 4 sanktsiooni ülemmäärast. Samas näeb LS § 227 lg 3 ette karistuse suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h ning sellise väärteo toimepanemise eest saab karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Menetlusalune isik aga ületas lubatud suurimat sõidukiirust 67 km/h võrra. Seega on menetlusaluse isiku süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise puhul ja talle on määratud karistus, mis võrdub LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratava karistuse ülemmääraga. Seega arvestades süü suurust leiab kohus, et määratud põhikaristust võib kergendava asjaolud arvestamise tõttu lugeda proportsionaalseks. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 67 km/h võrra ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Selline käitumine näitab teadlikult nii enese, kui ka teiste liiklejate, samuti kasutusse võetud võõra vara ohtu seadmist. Kiirusel 117 km/h ei ole mootorsõiduki juht asulasisesel teel võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt oli väärteo toimepanemise ajal ka teisi sõidukeid ja kaebuse esitaja juhitud sõiduk möödus teistest. Need asjaolud olid näha ka kohtuistungil vaadatud videosalvestusel ning sõidukite rohkusest teelõigul võib teha järelduse tihedast liiklusest. Videosalvestusest nähtus ka seda, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukis viibis ka kaasreisija. Seega seadis ta teadlikult ohtu nii ennast, kaasreisijat kui ka kõiki teisi sõidukijuhte ja nendes sõidukites viibivaid reisijad. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole menetlusalusel isikul kehtivat karistust. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et suurimat lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda ületades seadis 6 menetlusalune isik teadlikult ohtu nii kaasreisija elu ja tervise, kasutusse võetud võõra vara ning teised kaasliiklejad, keda oli videosalvestusest nähtuvalt palju. Hilisem kahetsuse avaldamine vastulauses ja kaebuses ei vähenda kohtu arvates ei süü suurust ega muuda olematuks süüdlase suhtumist oma teosse selle teo toimepanemise ajal. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saa ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust. Arvestades aga menetlusaluse isiku süüd asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine oli põhjendatud. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tulevikus leitava ja tehtava töö iseloomu tarvis, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus leiab, et töise tulu saamise ainukeseks eelduseks ei saa olla juhtimisõiguse olemasolu. Kui isegi võtta menetlusaluse isiku põhjendus aluseks ja ainsaks võimaluseks lugeda töötamine juhtimisõiguse olemasolul, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli temale süüks arvatud väärtegu toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik ka tulevikus töö tegemiseks, samuti väidetavalt haige ema eest hoolitsemiseks. Seejuures ei ole kaebuse esitaja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta on väidetavalt pikaajaliselt töötu ja on otsinud tööd. Samuti ei ole esitatud tõendeid ei ema haiguse ega liikumisraskuste kohta. Seega on tegemist tõendamata väidetega. Kohtuistungil selgitusi andes avaldas kaebuse esitaja, et ta küll ületas kiirust, kuid ainult kuni 80 km/h. Gaasi järsult vajutades tekkis tal jalas kramp, mis tingis sõidukiiruse suurenemise. Seejuures arvas kaebuse esitaja, et seda versiooni nii kui nii ei usuta. Kohus on sunnitud kaebuse esitaja seisukohaga versiooni usutavuse osas nõustuma. Kohtuvälisel menetlusel on menetlusalune isik ülekuulamisprotokolli märkinud, et ületas kiirust kuna oli väga kiire. Kiirusmõõturi kasutamise protokolliga on menetlusalune isik tutvunud, kuid avaldusi või märkusi protokolli teinud ei ole. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses on menetlusalune isik märkinud, et ei hakka ennast õigustama mis iganes kiiruse ületamise põhjus see ka ei oleks. Sellistest menetlusdokumentidest ilmneb, et menetlusalune isik ei ole kogu kohtuvälise menetluse jooksul avaldanud kiiruse ületamise põhjusena jalas äkki tekkinud krampi, kuigi sellisest krambist tekkiv terav valu peaks isikul meeles olema vahetult peale kinnipidamist ja selgitusi andes. Selline valu peaks mõjutama ka käimist, kuid videosalvestuselt nähtuvalt liigub menetlusalune isik sõidukist väljumise järgselt reipalt ning miski ei viita sellele, et äsja oleks olnud jalas valu, mis välistas sõiduki juhtimise liiklusnõuetele vastava kiirusega ja segaks krambi järgselt käimist ning sunniks lonkama. Vastupidi, politseinike poolt kinnipidamisel paluti menetlusalusel isikul sõita hoovi ja menetlusalune isik juhtis sõidukit ilma igasuguste takistusteta. Sellistest asjaoludest teeb kohus järelduse, et kohtuistungil esitatud versioon menetlusalust isikut sõidu ajal tabanud 7 krambist ei riimu ühegi teise tõendiga ning on välja toodud kohtuistungil lootuses vähendada oma süüd ning põhjendada õiguserikkumist ootamatu terviserikkega. Seejuures teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine kaebuse esitajat väärteo toimepanemisest loobuma ei sundinud. Seejuures on menetlusalune isik kohtuvälisele menetlejale vastulauset esitades esitanud taotluse, milles palus tema mitte kohaldada ranget rahalist karistust ja jätta lisakaristus kohaldamata ning rahatrahvi tasumine määrata ositi ja pikemale ajale. Seega oli menetlusalune vägagi hästi teadlik võimalikust negatiivsest tagajärjest, so karistusest ja selle liigist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise ning kõrvaliste isikute vara säilimise näol üles kaebuses esitatud põhjendused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h väga suurt lubatud piirmäära ületamist ja sellest tulenevat menetlusaluse isiku süüd, siis määratud põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ja määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses on taotletud määratud rahatrahvi tasumise võimaldamist osadena võimalikult pika aja jooksul. KarS § 66 lg 2 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab isik esitama menetlejale tõendid sellekohaste põhjuste esinemise kohta ning menetleja saab nende tõendite pinnalt asuda otsustama kas need põhjused on mõjuvad. Rahatrahvi ositi tasumist saab põhjendada vaid majanduslike põhjustega. Seega peab isik tõendama oma maksejõuetust. Käesoleval juhul ei ole kaebusele lisatud ning ka kohtuistungil ei esitatud ühtegi tõendit põhjuste kohta, mis võiks anda aluse määrata rahatrahvi tasumist ositi. Samas on vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsusega kaebuse esitajale juba rahatrahv määratud tasumisele ositi ning otsuses on ära näidatud rahatrahvi tasumise tähtajad. Kaebuse esitamise tõttu ei ole need rahatrahvi tasumise tähtajad aga enam täidetavad. Kuigi kaebemenetluses ei esitatud kohtule tõendeid, mis annaks alust määrata rahatrahvi tasumist ositi, siis kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada. Seetõttu ei saa kohus ka määrata, et määratud rahatrahv tuleks tasuda edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul ja jätta vaidlustatud otsuses ositi tasumisele määramist tähelepanuta. Sellest tulenevalt peab kohus määrama uued tähtajad. Kuivõrd kohtuvälise menetleja otsusega määrati rahatrahvi 8 tasumine ositi 10 kuu jooksul 80 euroste osadena, siis leiab kohus, et on küllaldane alus jätta ka selles osas kohtuvälise menetleja otsus muutmata, määrates, et vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 80 euro kaupa kuus vaidlustatud otsuses märgitud rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.