Obsah (7)

§ 266§ 199§ 202§ 65§ 68§ 64§ 21

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-13294 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmu

§ 266

lg 2 p 1, § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi; Jüri Svirilini süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 4,7 järgi; Marek Raudla süüdistuses

§ 199

lg 2 p 7 järgi ja D.R süüdistuses

§ 202lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 4.

aprilli 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Marek Raudla kaitsja advokaat Aivar Hint, Jüri Svirilin ja tema kaitsja advokaat Anu Pärtel, D.R kaitsja advokaat Mart Sikut Prokurör Silva Rood Tarmo Mändla, isikukood: 38112036529, ei tööta, kriminaalkorras varasemalt karistatud 9-l korral; Jüri Svirilin, isikukood: 38408232740, elukoht: XXX, kriminaalkorras varasemalt karistatud 11-l korral; Marek Raudla, isikukood: 37412312759, elukoht: XXXX, töökoht: XXX, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; D.R, isikukood: XXX, elukoht: XXX, töökoht: XXX, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad. Advokaadid Aivar Hint ja Mart Sikut, jurist Ain Laansalu Süüdistatavad Kaitsjad RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 Tarmo Mändla süüditunnistamises ja karistamises

§ 199lg 2 p-de 7,9 järgi kvalifitseeritud 24.

mai 2009 varguse episoodis, samuti Tarmo Mändlale liitkaristuse mõistmise osas; 1.2 Jüri Svirilini süüditunnistamises ja karistamises

§ 199

lg 2 p-de 4,7 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas; 1.3 Marek Raudla süüditunnistamises ja karistamises

§ 199

lg 2 p 7 järgi; 1.4 D.R süüditunnistamises ja karistamises

§ 202lg 1 järgi; 1.5 Süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmise osas.

1. Tühistatud osas saata kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus.
2. Maakohtu otsus Tarmo Mändla süüditunnistamises ja karistamises

§ 266lg 2 p 1 järgi jätta muutmata.

Moodustada liitkaristus

§ 65

lg 1 alusel ning

§ 266

lg 2 p 1 järgi mõistetud 4 kuud vangistust lugeda kaetuks Tartu Maakohtu 20.10.2009 otsusega mõistetud karistusega 6 kuud. Seoses karistuse ärakandmisega lugeda see karistus kantuks. 3.1 Maakohtu otsus jätta muutmata ka Tarmo Mändla süüditunnistamises ja karistamises

§ 199lg 2 p-de 8,9 järgi 5.

oktoobril 2010 ning

1. ja
2. märtsil 2011 toimepandud vargustes. Mõistetud karistusest - 6 kuud vangistust – arvata

§ 68

lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista Tarmo Mändlale vangistus kestusega 5 kuud 28 päeva. Karistuse kandmise alguse osas –

1. juuni 2011 – jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
4. Mõista Eesti Vabariigilt D.R kasuks välja 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
5. Jüri Svirilini kaitsja advokaat Anu Pärteli 17.05.2012 taotlus kaitsekulude ulatuse kindlaksmääramiseks jätta läbi vaatamata.
6. Marek Raudla kaitsja advokaat Aivar Hindi 14.05.2012 taotlus kaitsekulude ulatuse kindlaksmääramiseks jätta läbi vaatamata. 8.1 Advokaat Aivar Hindi 20.06.2012 taotlus kaitsekulude ulatuse kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks rahuldada. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Tartu I Advokaadibüroo kasuks välja 19 (üheksateist) eurot ja 20 senti apellatsioonimenetluses advokaat Aivar Hindi poolt Marek Raudlale riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest. Välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse Tartu Ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2
7. Tartu Maakohus arutas üldmenetluse raames järgmist süüdistust. 1.1 Tarmo Mändla isikuna, kes on aasta jooksul pannud vargusi toime süstemaatiliselt, Jüri Svirilin, kes on varem toime pannud vargusi ja Marek Raudla grupis koos ja eeluurimisel tuvastamata isikuga, võtsid 24.05.2009 kella 20.00 paiku Tartus Sepa ja Turu tn ristmikul asuvalt ehitusplatsilt, kasutades vahendlikku täideviijat K.K. , võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära OÜ-le Põdra Maja kuuluvad 7 sadevee kanalisatsioonitoru koguväärtusega 8052,87 eurot (126 000 krooni) ning toimetasid need Põlvamaale Vastse-Kuuste valda XXX külla XXXX tallu. Jüri Svirilin pani toime

§ 199

lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt, isikuna, kes on varem toime pannud varguse. Marek Raudla pani toime

§ 199

lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt. 1.2 D.R süüdistatakse selles, et tema 24.05.2009 Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas XXX külas XXX talus omandas 24.05.2009 Tarmo Mändla, Jüri Svirilini, Marek Raudla ja kohtueelsel uurimisel tuvastamata isiku poolt Tartus, Sepa 23 tänava nurgalt varastatud OÜ Põdra Majale kuuluvad 7 sadevee kanalisatsioonitoru koguväärtusega 126 000 krooni (8052,87 eurot), mida hoidis Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas XXX külas XXX talus, kuni need 28.05.2009 politsei poolt ära võeti. D.R pani toime

§ 202

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmise. 1.3 Tarmo Mändlat süüdistati veel selles, et tema isikuna, kes on aasta jooksul pannud vargusi toime süstemaatiliselt: - 6.10.2010 kella 17:25 paiku püüdis Tartust, Turu 14 asuvast Maxima Eesti OÜ-le kuuluvast kauplusest Maxima ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta ühte pudelit brändit Zolotoi Aist väärtusega 5,75 eurot, kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni; - 13.03.2011 ajavahemikul kella 01:00-09:00 vahel tungis sisse paokile jäänud ukse kaudu Tartus, Ülikooli 11 asuvasse Mattias Cafe OÜ-le kuuluvasse kohvikusse Werner, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära vallasasju kokku summas 239,78 eurot; - 14.03.2011 kella 02:30 paiku tungis välikohviku poolse akna lõhkumise teel varguse eesmärgil sisse Tartus, Ülikooli 11 asuvasse Mattias Cafe OÜ-le kuuluvasse kohvikusse Werner, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna T. Mändla peeti politseipatrulli poolt kinni. Tarmo Mändla pani toime

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt, sissetungimisega ja süstemaatiliselt. Tarmo Mändlat süüdistatakse veel ka selles, et tema 23.04.

1. a kella 04:44 paiku tungis ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt Tartus, Soola 6 asuvasse OÜ Dorpat kuuluva hotelli Dorpat tuppa nr
2. Sellega pani Tarmo Mändla toime

§ 266

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise vähemalt teist korda. 2. Tartu Maakohtu 4. aprilli 2012 otsusega tunnistati Tarmo Mändla süüdi

§ 199lg 2 p-de 7, 9 järgi 24.

mail 2009 toimepandud varguses ning mõisteti talle karistuseks 11 kuud vangistust. 3 Süüdi tunnistati Tarmo Mändla veel

§ 266

lg 2 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti Tarmo Mändlale liitkaristuseks 11 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel loeti kergem Tartu Maakohtu 20.10.2009 otsusega mõistetud karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti Tarmo Mändlale liitkaristuseks 11 kuud vangistust, millest arvati maha Tartu Maakohtu 20.10.2009 otsuse järgi ärakantud karistus 6 kuud vangistust ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud vangistust. Edasiselt tunnistati Tarmo Mändla süüdi

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi 5.

oktoobril 2010;

1. ja
2. märtsil 2011 toimepandud vargustes ning mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõisteti Tarmo Mändlale liitkaristuseks 11 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus 14.–15.03.2011, s.o 2 päeva ning mõisteti Tarmo Mändlale kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 10 kuud ja 28 päeva vangistust. Jüri Svirilin tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 4, 7 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustati liitkaristus Tartu Maakohtu 20.02.2007 otsusega mõistetud kandmata karistuse 3 kuu ja 26 päeva vangistusega ja mõisteti Jüri Svirilinile liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva vangistust. Marek Raulda tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 7 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära, s.o 800 eurot. D.R tunnistati süüdi

§ 202

lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära, s.o 975 eurot.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus 1.03.2011, mis vastab 3 päevamäärale ning mõisteti D.R-ile kandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 247 päevamäära, s.o 963 eurot ja 30 senti. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti Tarmo Mändlalt välja 1944 eurot ja 04 senti; Jüri Svirilinilt 1724 eurot ja 44 senti; Margus Raudlalt 1781 eurot ja 96 senti ning D.R-ilt 435 eurot ja 45 senti riigituludesse menetluskulude katteks. 2.1 Süüdimõistvat kohtuotsust motiveeris kohus järgmiselt (kirjapilt muutmata): „Tunnistaja A.A. ütluste järgi laaditi torud nende esialgsest asukohast Tartus Turu ja Sepa tänavate ristist veoautole numbrimärgiga XXX. Tunnistajate K.K. ja Meelis Maksi ütlused tõendavad, et K.K. tööauto kandis numbrimärki XXX. K.K. ei täitnud torusid vedades tööülesandeid. Tunnistaja M.P. ütlused tõendavad K.K. sõitu Võru tänava Statoili parklasse, kust ta võttis autosse isiku. Selle kohta andis tunnistaja menetlejale turvasalvestise, mida ise oli vaadanud. Tunnistaja ütlusi toetab dokumentaalne tõend, vaatlusprotokoll. Tunnistaja K.K. ütlused tõendavad Tarmo Mändla, Jüri Svirilini, Marek Raudla ja D.R seost kuriteoga. Tunnistaja ütlusi toetab dokumentaalne tõend, isiku äratundmiseks esitamise protokoll, mille andmetel K.K. on tundnud ära 3 foto hulgast Tarmo Mändla foto ja viitab isikule, kes teda juhatas torude esialgsesse asukohta. Tunnistaja ütlused tõendavad ka kuriteo toimepanemise viisi. Kuriteo toimepanemise viisi kinnitavad ka tunnistaja A.A. ütlused. Tunnistaja K.K. ütlused tõendavad kuriteo toimepanemise päeval ja ajal tema telefonikontakte D.R-iga. Ütlusi toetab jälitusprotokoll, mille andmetel on süüdistatavatel olnud kuriteo toimepanemise ajal telefonisuhtlust asjas olulist tõendusteavet omava tunnistajaga, samuti 4 süüdistatavate omavaheline suhtlemine kuriteo toimepanemise ajal, sellele eelnenud ja sellele järgnenud ajaperioodil. Nimetatud tõendid tõendavad kuriteo toimepanemise viisi, grupi liikmete omavahelise sideme hoidmist ja ülesannete jaotamist. Dokumentaalsed tõendid, väärteomenetluse protokoll ja väärteoasjas tehtud kiirmenetluse otsus tõendavad, et Jüri Svirilin kasutas sõiduautot Opel Omega. Dokumentaalne tõend, vaatlusprotokoll tõendab, et turvakaamera lindistusel Statoili Võru tänava tanklas oli sama auto, mis pärast veoki tanklast lahkumist ära sõitis. Tunnistaja K.K. ütlused tõendavad, et punane Opel Omega järgnes tema juhitud sõidukile Põlva maanteel. Kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlusi ei ole seatud kahtluse alla ning ka kohtul ei ole põhjust nende ütlustes kahelda. Nimetatud tõendid on lubatud tõendid. Süüdistatavate Tarmo Mändla ja Jüri Svirilini ütluste usaldusväärsust kontrolliti KrMS § 289 lg 1 ja § 293 lg 1 alusel süüdistatavate küsitlemisel korduvalt. Kohtus antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütluste vastuolusid süüdistatavad ei selgitanud asjakohaselt ning seetõttu jäid vastuolud kõrvaldamata. Jüri Svirilin põhjendas korduvalt, et ta on kohtus ütlusi muutnud oludest ja enda huvidest olenevatel põhjustel. Ütluste muutmise ja kõrvaldamata vastuolude tõttu on süüdistatavate Tarmo Mändla ja Jüri Svirilini ütlused mitteusaldusväärsed ning kohus jätab need tõendite hulgast kõrvale. KrMS § 289 lg 1 ja § 293 lg 1 alusel kontrolliti süüdistatavate küsitlemisel ka Marek Raudla ja D.R ütluste usaldusväärsust. Süüdistatavad põhjendasid tekkinud vastuolusid ja seetõttu kohtuistungil ütlustes vastuolud kõrvaldati. Süüdistatavate Marek Raudla ja D.R ütlusi toetavad teised tõendid: tunnistaja K.K. ütlused ja dokumentaalsed tõendid. Süüdistatavate omavahelised ütlused on kooskõlas. Marek Raudla tegi D.R juures tööd. Kalakasvatuse kollektori ehitamisel otsiti parimaid vähem töömahukaid lahendusi ja Marek Raudla pakkus välja lahenduse torude kasutamisega. Torusid ei otsitud kaubandusest. Marek Raudla pakkus torude leidmiseks välja tema laia tutvusringkonda, kust väidetavalt ka torude pakkumine tuli. Süüdistatavad Marek Raudla ja D.R vahetasid omavahel teavet ja tegutsesid ühiselt torude hankimise eesmärgiga. Marek Raudla ütluste järgi oli tal kontakte ka seoses hobiga, tätoveerimisteenuse osutamisega ning sealt oli side Jüri Sviriliniga. Jüri Svirilin ja Tarmo Mändla olid tuttavad lapsepõlvest ja nii juhatas Jüri Svirilin Marek Raudla Tarmo Mändlani. Torude äratoomiseks Tartusse jõudmiseks kutsus Tarmo Mändla Jüri Svirilini järele ja kasutas tema teenuseid ka tagasisaamiseks Tartusse. Marek Raudla ütlused tõendavad tema seost kuriteo toimepanemisel Tarmo Mändlaga ja D.R-iga . D.R ütlused kinnitavad tema seost kuriteo toimepanemisel Marek Raudlaga. Dokumentaalsed tõendid, äratundmiseks esitamise protokollid ei tõenda Marek Raudla äratundmist Tarmo Mändla või Jüri Svirilini poolt. Samas ei ole ka tõendeid, mis välistavad süüdistatavate omavahelised seosed kuriteo toimepanemise ahelas. Tunnistaja K.K. ja süüdistatav D.R tõendavad dokumendi, lepingu olemasolu, mis oli vormistatud Tarmo Mändla nimel ja millega näiliselt tõendati Tarmo Mändla valdust torudele. Tarmo Mändla ja Jüri Svirilin arutasid omavahel lepingu asjaolusid. Seda asjaolu ei lükka uuritud tõendid ümber. Seega olid süüdistatavad teadlikud torude ebaseaduslikust päritolust. D.R maksis torude eest Tarmo Mändlale ja Marek Raudlale raha samas kohas, Tartu-Põlva maanteel Karilatsi-Kiidjärve teeristis. Raha maksmine kinnitab tasu saamist ning omakorda tahet pöörata võõrast asja enda kasuks. Nad panid kuriteo toime otsese tahtlusega. Marek Raudla valitses tegu oma kohalolekuga nii vallasasjade esialgses asukohas Tartus Sepa ja Turu tänavate ristmikul kui ka sihtkohas Kiidjärve ja Krislatsi vahelisel teel. Tarmo Mändla ja Jüri Svirilin olid teost teadlikud esimene torude transportimisel kaasasõitjana ja teine Tarmo Mändlale transpordi osutamisega. Vargus on toime pandud grupis ning seetõttu on kõigil kolmes koosseisuline vastutust raskendav asjaolu

§ 199lg 2 p 7 järgi.

Tõendid kinnitavad veel ühe isiku osalemist grupis, kes on jäänud eeluurimisel tuvastamata. 5 Tartu Maakohtu 20.02.2007. a otsusega (II kd, tl 50-62) on tõendatud Jüri Svirilini karistatus

§ 199lg 2 p 4 järgi.

Varasem karistatud on temale teiseks vastutust raskendavaks koosseisuliseks asjaoluks

§ 199lg 2 p 4 järgi.

Karistusregistri teatise andmetega (II kd, tl 109 – 112) on tõendatud Tarmo Mändla varasem korduv karistatus varguste eest.

§ 199

lg 2 p 9 järgi on see asjaolu Tarmo Mändlal teiseks vastutust raskendavaks koosseisuliseks asjaoluks. Kohus ei tuvastanud süüdistatavate süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Seega Jüri Svirilin pani toime

§ 199lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o.

võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt, isikuna, kes on varem toime pannud varguse. Seega Marek Raudla pani toime

§ 199lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o.

võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt. Varastatu omandas D.R, kes hoidis seda mõned päevad enda elukohas kuni politsei saabumiseni. Marek Raulda ja D.R tegutsesid kalakasvatusse kollektori ehitamisel koos ühise eesmärgiga. Kui otsiti paremaid lahendusi, ei otsitud selleks vajalikke torusid kaubandusvõrgust. Vajalike torude kohta teabe saamisel ei käinud D.R neid vaatamas ega veendunud nende sobivuses temale vajaminevaks kasutuseks. Ta usaldas Marek Raudlat, kes torude olemasolust talle teavet andis. D.R ei sõlminud torude omandamiseks lepinguid. Teda ei huvitanud isik, kes torud autojuhile kätte juhatas ning kellel oli väidetavalt leping. D.R teadis vara väärtust, mis temale tuuakse. Vara väärtus iseenesest nõudis tehingusse tähelepanelikku suhtumist, vähemalt tehingupoolte ja nende kontaktandmete tuvastamist. Ta vältis seoseid isikutega, kes olid seotud torude kohaletoimetamisega. Eeltoodust järeldub, et D.R pidas võimalikuks ka varguse läbi saadud torude omandamist ja möönis seda. Ta pani kuriteo toime kaudse tahtlusega.

§ 202koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.02.2008. a otsuses nr. 3-1-1-93-07 on vaagitud omandamist ja hoidmist ning leitud, et need ei ole kaks erinevat tegu (otsuse p 2). Arutatav süüdistus on sarnane eelnimetatud lahendis kirjeldatud kaasusega. Eeltoodust lähtudes on D.R vara omandanud ja omandatud vara hoidmist ei ole võimalik kvalifitseerida eraldi. D.R kuriteos ei ole koosseisulisi vastutust raskendavaid asjaolusid. Kohus ei tuvastanud D.R süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Seega D.R pani toime

§ 202lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o.

süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise.“

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Marek Raudla kaitsja advokaat Aivar Hint, Jüri Svirilin ja tema kaitsja advokaat Anu Pärtel ning D.R kaitsja advokaat Mart Sikut. Apellantide taotlused ja põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 M. Raudla kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 3.1.1 Kaitsja hinnangul põhineb maakohtu süüdimõistev otsus ainult oletustel. Tõendamata on M. Raudla viibimine varguse toimepanemise juures, tema kui kaastäideviija teopanus on jäänud avamata. Õige ei ole järeldus, et M. Raudla ütlused tõendavad tema seost kuriteo toimepanemisega. Ka ei olnud M. Raudla teadlik torude ebaseaduslikust päritolust. 3.2 J. Svirilini kaitsja advokaat A. Pärtel taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Svirilini õigeksmõistmist. 6 3.2.1 Puuduvad tõendid, mis võimaldaks seostada J. Svirilinit toimepandud kuriteoga. Ta osutas küll transpordiabi T. Mändlale, kuid see ei tõenda osalust torude vargusel. Kõik kohtu järeldused on oletuslikku laadi ning kohtu mõttekäik J. Svirilini süü tuvastamisel ei ole jälgitav. 3.3 Maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist taotleb ka J. Svirilin. 3.3.1 Apellant kinnitab, et ta küll sõidutas T. Mändlat viimase palvel ning majanduslikel kaalutlustel, kuid varguse toimepanemisest ei teadnud tema midagi. Kohus ei ole selgitanud, millised olid need diametraalsed vastuolud tema ütlustes, mis tingisid nende kõrvaldamise tõendikogumist. Samuti on kohus tuginenud T. Mändla eeluurimisel antud ütlustele, mille kohus on eelnevalt ise tunnistanud ebausaldusväärseks. 3.4 D.R kaitsja advokaat M. Sikut taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja D.R õigeksmõistmist. 3.4.1 Kaitsja hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et D.R oleks teadnud, et torud olid eelnevalt varastatud. Ta usaldas M. Raudlat, endal tal nende torude ning nende sobilikkuse osas kogemus puudus ning seetõttu puudus tal ka vajadus neid isiklikult vaadata; selle süüstava seose on kohus loonud asjaolusid arvestamata ja kunstlikult. Süüdistatavale ei saa ette heita ka seda, et ta püüdis leida odavamat varianti torude soetamiseks. D.R ütlusi ei ole seejuures kahtluse alla seatud, vaid vastupidi, kohus on pidanud neid usaldusväärseks.
2. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
3. mai 2012 määrusega määrati kriminaalasi seoses KrMS § 327 lg 1 p-s 1 nimetatud rikkumise ilmnemisega eelistungile.
4. Ringkonnakohtu istungil leidsid kõik kaitsjad, et maakohtu otsus tuleks tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks kas siis teises kohtukoosseisus või vaid uue kohtuotsuse tegemiseks. Prokurör leidis samuti, et tuvastatav on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis ei ole ringkonnakohtus kõrvaldatav; riikliku süüdistaja hinnangul tuleb kriminaalasi saata samale kohtunikule uue kohtuotsuse tegemiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kaitsjate ning prokuröri arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi tuleb saata esimese astme kohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks (erinevalt kohtuasjast nr 1-11-4302 ei ole ringkonnakohtu poolt tuvastatud minetused käesoleval juhul apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad). Tuginevalt KrMS § 331 lg-le 3 laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire ka süüdistatav T. Mändlale, kelle osas ei ole maakohtu otsust iseenesest vaidlustatud. I
5. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks kriitiliselt viidata maakohtu otsuse terviklikule vormistusele. 6.1 Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus ei ole pidanud kinni KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-
6. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, 7 millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Samuti on vajalik märkida, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise (üldmenetluses ka lindistamise) kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub seetõttu nii igasugune vajadus kui ka põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste täiemahulist taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega (selliselt ka RKKKo 3-1-1-22-10 p 8.1 jj; 3-1-1-46-10, p 7.3 jj). 6.2 Käesolevas kriminaalasjas on maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul otsuse koostamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud. Peamises osas on otsuses refereeritud üksnes ülekuulatud isikute ütlusi ning kajastatud kohtuistungi käiku (vt otsuse lk 5-14), mis on kohtuotsuse motiveeringu ning kohtu siseveendumuse kujunemise aspektist sisuliselt ilma igasuguse tähenduseta. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et selline toimimine põhjustab juhul, kui kohtuotsust peaks olema vaja veel ka tõlkida, nii ajaliselt kui ka rahaliselt märkimisväärseid ning samas täiesti põhjendamatuid kulutusi (mida praegusel juhul, tõsi küll, ei esine). 6.3 Seega tuleb nentida, et kohtus ristküsitletud isikute ütluste ning protsessi kulgemise täiemahuline kajastamine otsuses on põhjendamatu, arusaamatu ning kohtuotsuse sisulise hindamise seisukohalt ka täielikult ilma tähenduseta. Viimane arusaam tuleneb tõigast, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole tõendite selline pelk kajastamine otsuses käsitletav tõendite analüüsina, mis peab aga olema otsuse peamiseks, kandvaks osiseks.
7. Eeltoodust johtuvalt ei ole maakohtu otsuse sisulise põhjendusena käesolevas kriminaalasjas vaadeldav maakohtu otsus lk 5-14; neil arvukatel lehekülgedel ei toimu isikute süüküsimuse sisulist arutamist vähimalgi määral. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, samuti tähendab see uuritud tõendite asetamist omavahelisse konteksti (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06). Osundatud lehekülgedel sellist tõendite analüüsi ilmselgelt ei nähtu. 24.05.2009 toimepandud grupiviisilise varguse süüdistuse osas tuleb nentida, et maakohtu sisulised motiivid on võetavad kokku vähem kui 1,5 lehel (vt otsuse lk 15-16). Iseenesest ei viita see mahuline moment eraldivõetult küll kohtuotsuses motiivide puudumisele (teatud kaasuste puhul võib see olla enam kui piisav; selle ning ka eelneva kohta vt veel RKKKo 3-1-1-61-12, p-d 12-13), küll aga ei saa käesolevas kaasuses ringkonnakohtu hinnangul maakohtu neid sisulisi motiive lähemalt vaadates rääkida põhistatud kohtuotsusest kehtivate nõuete tähenduses. 7.1 KrMS § 3051 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud. Kohtuotsuse põhistatus tähendab lihtsustatult seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-21-10). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt (selliselt ka RKKKo 3-1-1-41-12). Nagu ringkonnakohus eelnevalt sedastas, maakohtu otsus neile nõuetele ilmselgelt ei vasta. 8 II
8. Eelnevalt sedastatu tähenduses kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul sisuliselt puudub. Maakohus on eelnevalt mainitud 1,5 lehel äärmiselt segaselt viidanud erinevatele tõenditele ja asjaoludele, mis on omavahel seejuures osaliselt ka vastuoksed, samuti on esitatud järeldused asjakohaselt põhistamata (vt käesoleva otsuse p 2.1). Konkreetselt viitab ringkonnakohus järgnevale. 8.1 Nii märgib maakohus esmalt, et süüdistatavate seost kuriteoga tõendavad tunnistaja K. K. ütlused – kuidas ning millisel viisil/ulatuses on nimetatud tunnistaja ütlused konkreetse süüdistatava osas kohus arvesse võtnud, jääb aga täielikult selgusetuks. Iseäranis arusaamatu on seejuures, kuidas tõendavad tema ütlused ka D.R „seost kuriteoga“, kuivõrd teda ei ole varguse toimepanemises üleüldse süüdistatudki ning ka maakohus leiab otsuse lk 16, et ta lihtsalt usaldas M. Raudlat, kuigi tal oleks pidanud erinevate asjaolude tõttu kahtlused tekkima torude päritolu osas. Sisuliselt jääb maakohtu otsusest mulje, nagu tuvastaks kohus ka D.R osaluse toimepandud varguses – nii viitab kohus veel (seejuures paljasõnaliselt, s.o vastavat väidet vähimalgi määral sisustamata) K. K. telefonikontaktidele D.R-iga, samuti M. Raudla ütlustele, mis tõendavad tema seost kuriteo toimepanemisel D.R-iga ning D.R ütlustele, mis kinnitavat tema seost kuriteo toimepanemisel M. Raudlaga. Milliseid ütlusi ning millises tähenduses on kohus silmas pidanud, on seejuures täielikult arusaamatu ning motiveerimata. 8.2 Samuti viitab kohus jälitusprotokollile, milles väidetavalt sisalduvat olulist tõendusteavet. Kus asub see jälitusprotokoll ning mida ta sisaldab, on kohtuotsuse pinnalt aga täielikult arusaamatu. Täielikult jääb selgusetuks, mida tähendab jälitusprotokollis väidetavalt kajastatud „süüdistatavate omavaheline suhtlemine kuriteo toimepanemise ajal, sellele eelnenud ja sellele järgnenud ajaperioodil“, millele kohus otsuses viitab. Seejuures leiab maakohus isegi, et see jälitusprotokoll tõendab „kuriteo toimepanemise viisi, grupi liikmete omavahelise sideme hoidmist ja ülesannete jaotamist“ – kuidas ning mil viisil kohus tõendit analüüsides sellisele järeldusele jõudis ning näiteks millisest ülesannete jaotamisest käib jutt, on täielikult jäetud sisustamata (selle kohta vt ka määruse p 9.2 jj). 8.3 Seejuures on kohus lugenud süüdistatavate M. Raudla ja D.R ütlused sõnaselgelt usaldusväärseks tõendiks. Samal ajal on mõlemad nimetatud süüdistatavad kategooriliselt eitanud mistahes kuriteo toimepanemist; kuidas või millises ulatuses on sellises situatsioonis (st nende suhtes siiski süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel) nende ütlused jätkuvalt usaldusväärseks tõendiallikaks, on täielikult arusaamatu ning taaskord motiveerimata. 8.4 Tuleb märkida, et taaskord (vt täiendavalt p 8.1) tuvastab maakohus lk 16 sisuliselt D.R puutumuse toimepandud vargusega, viidates sisuliselt tema tegevusele ettevalmistavas staadiumis (nn võltsitud leping) ja märgib, et süüdistatavad – nende hulgas ka D.R – olid teadlikud torude ebaseaduslikust päritolust. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et alates
9. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus aga kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni vaid siis, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub küsimus kuriteo kvalifikatsiooni muutmise kohta. Kui maakohus peab vajalikuks kohtuotsuse uuel arutamisel seda võimalust rakendada, tuleb aga samas silmas pidada KrMS § 307 lg 1 p-s 2 sätestatut, s.o kohtulik 9 arutamine tuleb uuendada. Käesoleval hetkel on kohtuotsus aga sisemiselt täielikult vastuoluline, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise kõigi süüdistatavate osas 24.05.2009 varguse episoodis ja ka süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara väidetava omandamise süüdistuses.
10. Edasiselt viitab ringkonnakohus mõningatele täiendavatele küsimustele, mida maakohtul tuleb kohtuotsuse tegemisel silmas pidada. 9.1 Arutades 24.05.2009 varguse episoodi leiab maakohus otsuse lk 16 ühe lõigu lõpus, et „nad panid kuriteo toime otsese tahtlusega“. Esmalt ei ole üheselt aru saada, keda kohus „nende“ all silmas peab; kuivõrd selles lõigus on aga tervikuna nimetatud kõiki nelja süüdistatavat, võib aimata, et kohus hõlmab selle lausega kõik kohtualused (siinkohal on taaskord vajalik osundada sellele, et D.R ei ole varguse toimepanemises üldse süüdistatudki; tuleb märkida aga sedagi, et edasiselt leiab kohus eelnevaga vastuoluliselt, et D.R pani kuriteo toime kaudse tahtlusega). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et

§ 199

lg 1 nõuab nn objektiivsest küljest üleulatuva tahtlusena võõra vallasasja omastamise eesmärki ehk siis kavatsetust. Kui isik tegutseb omastamise tunnuse suhtes otsese tahtlusega, ei saa talle varguse koosseisu inkrimineerida. Seejuures ei ole tahtluse vormi nõutavalt individualiseeritud ning asjakohaselt osundatud tõenditele, mis kohtu sellisele järeldusele viisid. Iseenesest võiks ju väita, et sellises situatsioonis ei ole maakohus tuvastanud isikute kriminaalvastutuse eelduseks olevat asjaolu ning kuivõrd prokurör ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, tuleks süüdistatavad neile süüks arvatud kuriteos õigeks mõista. Samas ei olnud prokuröril kujunenud situatsioonis adekvaatne reageerimine sisuliselt võimalik. Nimelt kuulutas kohus esmaselt kohtuotsuse resolutiivosa (

1. aprillil 2012), motiveeritud kohtuotsus oli kättesaadav alates
2. maist
3. Kuivõrd resolutiivotsusest nähtuv rahuldas prokuröri täielikult, ei olnud tal ka vajadust anda teada apellatsiooniõiguse kasutamise soovist; mida kohus enda motiividesse kirja paneb, puudus tal võimalus teada. Seega oleks selline minetus iseenesest ringkonnakohtus ehk kõrvaldatav (kui tegemist oleks ainukese etteheitega maakohtu otsusele), kuid koostoimes teiste (ennekõike motiivide) puudustega, mis toovad vältimatult kaasa maakohtu otsuse tervikliku tühistamise, ei ole selline toimimine apellatsioonikohtu poolt võimalik. 9.2 Lisaks eeltoodule puuduvad maakohtu otsuses ka igasugused asjakohased motiivid süüdistatavatele omistatud toimepanemisvormi osas. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 9.2.1 Eesti karistusõiguses valitseva ja Riigikohtu praktikas tunnustatud teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära nn eesseisjat (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine). 9.2.2 Käesoleval juhul on T. Mändlale, J. Svirilinile ja M. Raudlale esitatud süüdistus selles, et nad panid toime varguse „kasutades vahendlikku täideviijat K.K. “. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks esmalt selgitada, et vahendlik täideviija on seaduse mõttes see, kes tagaseisjana tegu valitseb ning kellele „vahendi“ poolt toimepandud tegu karistusõiguslikult omistatakse. Seega ei ole K. K. süüdistuse ülesehitust silmas pidades mitte vahendlik täideviija, vaid vahend; vahendlikeks täideviijateks on süüdistuse loogika kohaselt hoopis T. Mändla, J. Svirilin ja M. Raudla. 10 9.2.3 Vahendlik täideviimine tähendab klassikalisel juhtumil seda, et teo tegelik/vahetu toimepanija (vahend) ei pane õiguslikus mõttes toime süütegu. Sellisel juhul esineb teo toimepanija ja tagaseisja vahel nn ärakasutamissuhe, mis seisneb teo valitsemises ülekaaluga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt saab see toimuda kolmes vormis - valitsemine ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil. Tagaseisja käitumises on sellisel viisil vaja tuvastada nn teovalitsemise kvaliteet (kokkuvõtvalt RKKKo 3-1-1-24-06). Maakohtu otsuses puuduvad absoluutselt igasugused motiivid selle kohta, millise vahendliku täideviimise vormiga siis käesoleval juhtumil kohtu hinnangul tegemist oli. Võib ehk eeldada, et selleks oli täideviimine ülekaaluka teadmisega (nn tahtluseta tegutseva vahendi ärakasutamine), kuid asjakohaseid põhistusi selle kohta kohtuotsusest ei leia, mida ringkonnakohus peab samuti KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumiseks. Milline oli T. Mändla, J. Svirilini ja M. Raudla igaühe teopanus, mis lubab rääkida neist igaühest kui K. K. eksimusse viijast ning seeläbi tema kui vahendi ärakasutajast, jääb samuti täiesti selgusetuks. Ilmselgelt ei ole sellise järelduse tegemiseks piisav maakohtu pelk viide, et M. Raudla valitses tegu oma kohaolekuga ja T. Mändla ning J. Svirilin sellega, et nad olid teost teadlikud esimene kaassõitjana ning teine T. Mändlale transpordi osutamisega. Ehk veelkord – otsuses puuduvad igasugused asjakohased motiivid selle kohta, mis näitaks esmalt juba vahendlikku täideviimist kui sellist ning teisalt teovalitsemise kvaliteeti iga varguse toimepanemises süüdistatava käitumises. Muuhulgas peab maakohus lahendama õigusliku küsimuse ka selle kohta, kas juhul, kui tegemist on nn tagaseisjate paljususega ehk mitme vahendliku täideviijaga, kuid ärakasutatud „vahendeid“ on vaid üks, on tegemist grupiviisilise kuriteo toimepanemisega varguse kvalifitseeritud koosseisu tähenduses või on õiguslikuks mõttes tegemist siiski üksiktäideviimisega. 9.2.4 Silmas tuleb pidada aga veel ka järgmist. Süüdistuse kohaselt panid T. Mändla, J. Svirilin ja M. Raudla kuriteo toime (vahendlike) kaastäideviijatena (selle kohta vt RKKKo 3-1-1-108-06, p 13). Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba viitas, tuleb kaastäideviimise mõistet

§ 21

lg 2 tähenduses sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Maakohtu otsuses puuduvad absoluutselt igasugused motiivid selle kohta, et süüdistatavad tegutsesid varguse toimepanemisel ühiselt ning kooskõlastatult kaastäideviimise tähenduses ning vaatluse all olev kuritegu sai toimuda vaid seetõttu, et igaüks (kaas)täideviijatest täitis kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel ning hoidis kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. Ka selles näeb ringkonnakohus põhjendamiskohustuse rikkumist maakohtu poolt.

1. Seega on maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata, mis on käsitletav kohtuotsuses motiivide puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Tuvastades sellise minetuse, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg 2 kohaselt vältimatult tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, sest nimetatud rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (selliselt ka RKKK otsuses 3-1-1-75-11, p 10). Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasi tuleb saata uue kohtuotsuse tegemiseks samale kohtukoosseisule. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka süüdistatavatelt väljamõistetud menetluskulude osas, kuivõrd nende väljamõistmine sõltub vahetult kohtu poolt langetatavast uuest otsusest. Kuna maakohtu otsus T. Mändla süüditunnistamises ja karistamises jääb osaliselt muutmata, moodustab ringkonnakohus tema suhtes ka uue liitkaristuse. III 11
2. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.
3. Advokaadid A. Hint ja A. Pärtel osutasid enda kaitsealustele õigusabi riigi õigusabi korras. Koos apellatsiooniga esitasid mõlemad kaitsjad ka taotluse osutatud õigusabi tasustamiseks advokaat A. Hint summas 192 eurot ja advokaat A. Pärtel summas 230.40 eurot. Nende taotlustega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. 12.1 Kõnealuste taotluste lahendamisel tuleb juhinduda Riigi õigusabi seaduses kehtestatust. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 sätestab järgmist: Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile taotluse, milles märgitakse: 1) käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluv tasu ja hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut; 2) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud, nende tegemisele kulunud põhjendatud aeg, iga toimingu tegemise kuupäev ning toimingu algus- ja lõppkellaaeg, kui riigi õigusabi tasu arvestatakse ajatasuna; 3) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud ning iga toimingu tegemise kuupäev, kui riigi õigusabi tasu arvestatakse koondtasuna; 4) põhjendused riigi õigusabi osutamisel kulutatud aja, tehtud toimingute ja kantud kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. 12.2 Edasiselt sätestab Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 5, et taotluse vormi kasutamine ja selle esitamise korra järgimine on advokaadile kohustuslik. Taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ei esitata vormikohast taotlust, taotluses ei ole märgitud kõiki käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt nõutud andmeid või kui taotlust ei esitata kehtestatud korras. Seejuures toonitab ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikast on Riigi õigusabi seaduse § 22 lgst 1 ja lg-st 5 sätestatust juhindumine kohustuslik nii advokaadile kui ka taotlust lahendavale kohtule (vt selle kohta RKKKm 3-1-1-56-10; 3-1-1-25-10). 12.3 Kumbki taotlustest kehtestatud nõuetele ei vasta (vt kd 2, tlk 220 ja tlk 226); mõlemad kaitsjad on piirdunud sellega, et on pannud kirja enda väitel õigusteenuse osutamisele kulunud pooltundide arvu ning seejärel kajastanud summa, mida kaitsja taotleb. Muud andmed, mis seaduse kohaselt on taotluse esitamisel kohustuslik märkida (s.o konkreetsed osundused, millal seda õigusteenust teostati), taotlustes aga ei sisaldu. Seaduses sätestatud ning ringkonnakohtu poolt eelnevalt viidatud nõude mittejärgmine kaitsjate poolt on seda mõistetamatum, et mõlema taotluse blankett sisaldab sõnaselgelt viidet eelnevalt tsiteeritud seadusetekstile (vt mõlema taotluse p 3). Seega on kaitsjad teadlikult jätnud taotluse nõuetekohaselt täitmata. Sellisele minetusele on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kestvalt reageerinud kaitsja esitatud taotluse läbivaatamata jätmisega (vt nt kriminaalasjad 1-08-3124, 1-10-13857, 1-11-3972, 1-10-3821, 1-10-15415). 12.4 Juhindudes Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja lg-st 5 jätab ringkonnakohus seetõttu advokaat A. Hindi 14.05.2012 ja advokaat A. Pärteli 17.05.2012 taotluse riigi õigusabi ulatuse kindlaksmääramiseks tervikuna läbi vaatamata. Nagu öeldud, on mõlemas taotluses vaid abstraktselt märgitud, et kaebuse koostamisele kulus kaitsjal teatud arv pooltunde, kuid täielikult on avamata jäänud selle toimingu tegemise kuupäev, samuti toimingu algus- ja lõppkellaaeg. Seega ei vasta 12 taotlus Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning sama paragrahvi lg 5 kohaselt on kohus, juhindudes seadusest, kohustatud selle taotluse jätma läbi vaatamata. 12.5 Apellatsioonikohtu istungil esitas advokaat A. Hint taotluse õigusabikulude hüvitamiseks sellel istungil osalemise eest summas 19.20 eurot (koos käibemaksuga). Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja see taotlus on põhjendatud, kuna taotlus on vormistatud seaduse nõuetele vastavalt. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 1 pooltunni, mistõttu rahuldab kriminaalkolleegium taotluse selle eest 19.20 euro väljamõistmiseks. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning teeb KrMS § 185 lg-s 1 märgitud lahendi, jääb see menetluskulu riigi kanda.
4. Taotluse kaitsekulude hüvitamiseks on esitanud ka D.R lepinguline kaitsja advokaat M. Sikut. Taotluse kohaselt on D.R tasunud kaitsjale maakohtu otsusega tutvumise ning selle vaidlustamise eest 480 eurot (koos käibemaksuga). 13.1 KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale maksutud mõistliku suurusega tasu menetluskuluks. Hinnates esitatud apellatsiooni, kaitsja esinemist ringkonnakohtu eelistungil ning kriminaalasja terviklikku olemust leiab ringkonnakohus, et tegemist on mõistliku kulutusega õigusabile, mis ei irdu vastavasisulisest praktikast lepinguliste kaitsjate poolt tehtud õigusabikulude hüvitamisel. Isikul on kriminaalsüüdistuse esitamise korral õigus valida endale vabalt kaitsja, seda õigust on D.R kasutanud ning sellega seoses on ta kandnud ka kulusid. Ka see menetluskulu tuleb jätta riigi kanda. IV
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 331 lg-st 3, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7, § 341 lg-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning saadab kriminaalasja maakohtule tühistatud osas uue kohtuotsuse tegemiseks. Maakohtul on õigus teha aga täiendavaid menetlustoiminguid, mis on kohtu hinnangul vajalikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Tiit Lõhmus Mati Kartau 13