) § 17 lg 5 p 1,
lg 2 p 8,
lg 6 nõuded ja pani toime
lg 1 ja
Väärteoprotokollis on tõenditena kajastatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, tunnistajate ütlused ja menetlusaluse isiku ütlused Väärteoprotokolli on selle esilehele menetlusalune isik D.P omakäeliselt kinnitanud, et talle on väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-s 19 sätestatud menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, milliste tekst on trükitud järgmisele lehele teatavaks tehtud. Väärteoprotokolli lõpus on menetlusalune isik D.P kinnitanud enda 10.09.2015.a antud allkirjaga, et on teadlik õigustest, esitada kohtuvälisele menetlejale vastulause ja tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul väärteoprotokolli kättesaamisest alates Veel on D.P 4 kinnitanud enda 10.09.2015.a allkirjaga väärteoprotokolli lõpus, et on väärteoprotokolli ärakirja kätte saanud ja on väärteoprotokolliga tutvunud Väärteoprotokollis märgitu kohaselt on kohtuvälise menetleja lahend kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 06.10.2015.a. Vastulauset menetlusalune isik D.P ei esitanud. 02.oktoobri 2015.a üldmenetluse otsusega (lk 40) karistas Politsei- ja Piirivalveamet D.P väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegude toimepanemise eest
lg 2 p 8 ja
lg 5 p 1 nõuete täitmata jätmise eest
lg 1 järgi rahatrahviga 65 trahviühikut, s.o 260 eurot riigituludesse ja
lg 6 nõuete täitmata jätmise eest
Selle otsuse kohaselt on väärtegude toimepanemine tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, tunnistajate ütlustega ning menetlusaluse isiku ütlustega. 02.10.2015.a otsuse kohaselt puuduvad D.P karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. 02.10.2015.a otsuse kohaselt on selle otsuse peale kaebuse esitamise viimane tähtaeg 27.10.2015.a. 25.10.2015.a kohtusse tähtaegselt saabunud menetlusaluse isiku D.P 25.10.2015.a kaebuses taotletakse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt ei vasta väärteoprotokoll V™S § 69 nõuetele , kohtuväline menetleja on eksinud faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel ning süü tuvastamisel . Kaebaja hinnangul on küsitav ka see, kas kohtuväline menetleja on järginud mõistliku menetlusaja põhimõtet . Kaebuse punktis 1 kajastatu kohaselt on menetlusalusele isikule etteheidetavate tegude kirjelduses kajastatud mõisted „terviskahjustus“ ja „varaline kahju“ liialt laialivalguvad. Kaebuse kohaselt ei ole tõendatud tervisekahjustuse tekitamine D.M., kuna vahetult pärast seda, kui D.M. oli kaebaja juhitud mootorsõidukile otsa sõitnud, tõusis D.M.püsti ja lahkus sündmuskohalt, ilma et tal oleks olnud vähimaidki kaebusi või tema kehal vähimaidki vigastuste tundemärke. Kaebuse kohaselt ei ole V™S 31 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 63 tähenduses tõendiks teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, kuna KrMS § 63, mis loetleb tõendite liigid, ei näe niisugust tõendit nagu „teatis“ ette. Teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest ei saa kaebuse esitaja hinnangul tõendada tervisekahjustuse olemasolu ega laadi. KrMS § 63 loetelust sobiks tervisekahjustuse tõendamiseks ekspertiisiakt või asjatundja ütlus, kuid väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest selliseid tõendeid nähtu. Kaebuse kohaselt võis D.M.saada tervisekahjustuse hiljem, koduteed jätkates. Kaebuse kohaselt tuleneb tõstatatud kahtlus sellest, et sündmuskohalt lahkudes ei olnud D.M. väliseid vigastusi ega mingeid kaebusi. Hoopiski vastupidi – D.M.oli küll ehmunud, kuid lahkus pealtnäha heatujuliselt ja 5 sõitis jalgrattaga edasi. Kaebaja hinnangul tuleks kõrvaldamata kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kaebuse kohaselt on alust kahelda D.M. väidetava tervisekahjustuse ja liiklusõnnetuse vahelise põhjusliku seose olemasolus ja selle tõendatuses, kuna alla 16-aastane D. M. ei kandnud kõnealuse sündmuse hetkel kiivrit.Kaebaja leiab, et kiivri kandmise korral oleks tervisekahjustus võinud jääda olemata ja kaebajale süüks arvatud
Kaebuse kohaselt ei ole alust heita kaebajale ette liiklusõnnetusega R.V.varalise kahju tekitamist. Kaebaja D.P on R.V. perekonnaliige (XXX), nad jagavad ühist majapidamist, sh vajalikke kulutusi. Kaebaja on liiklusregistrisse märgitud kõnealuse mootorsõiduki kasutajana ja mis iganes kahjustusi ta sellele sõidukile kunagi põhjustanud on, on ta korraldanud nende kahjustuste likvideerimise enda vahenditest. R.V. ei ole kaebajale varalisi pretensioone olnud. Seega sisuliselt heidetakse kaebajale ette iseendale kahju tekitamist. Kohtuväline menetleja, olles piirdunud süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamisega, ei ole sellele tähelepanu pööranud. Lisaks on varalise kahju tekitamine tõendamata ja väärteoprotokollis konkreetse summana väljendamata. Kaebuse kohaselt on kohtuväline menetleja meelevaldselt asunud seisukohale nagu oleks kaebaja rikkunud liiklusseaduse (
) § 169 lg 6 sätteid ja sellega pannud toime
242 lg 1 väärteo. Selleks, et tuvastada isiku süü
lg 6 sätestatud kohustuse eiramises, tuleks tõendada, et isik teadis, et on saabunud tagajärg – vigastus või varaline kahju. Kaebaja leiab, et vahetult pärast seda, kui D.M.oli kaebaja juhitud mootorsõidukile otsa sõitnud, ei olnud tal välisel vaatlusel vähimaidki vigastuste tundemärke ega kaebusi. Ta näis ehmunud, kuid sõitis rõõmsalt edasi. Samuti ei olnud esmasel vaatlusel (enne auto liigutamist) võimalik mootorsõidukil tuvastada väliseid vigastusi, s.t. varalise kahju tundemärke. Mootorsõiduk võib liikluses saada kergemaid kriimustusi ka igati õiguspärastest olukordadest, näiteks sõiduki alt paiskuvad kivikesed, kitsamal teel läbipääsu takistavad puuoksad jmt. Isegi, kui kaebaja oleks käesoleval juhul autot enne selle liigutamist üle vaadates tuvastanud mõne kriimustuse, ei tähenda see, et tal oleks tekkinud kohustus pidada seda konkreetse intsidendi tagajärjeks ja intsidenti ennast seega liiklusõnnetuseks. Pealegi võib varaline kahju selguda alles hilisemal põhjalikul vaatlusel või sõiduki hilisema kasutamise käigus. Kaebaja ei saa pidada õiglaseks praktikat, mille kohaselt peetakse vajalikuks ja võimalikuks karistada iga isikut, kes ei suuda momentaalselt tuvastada varalise kahju tekkimist, s.t määratleda mis iganes kergemat juhtumit liiklusõnnetusena. Kaebuse kohaselt ei olnud käesoleval juhul esmasel vaatlusel võimalik tuvastada tervisekahjustuse ning varalise kahju tundemärke ehk „liiklusõnnetuse“ definitsioonile vastavaid tunnuseid. Kaebuse kohaselt puudus kaebaja D.P tegevuses kokkupõrkekohalt lahkumisel nii tahtlus kui ettevaatamatus. Sel hetkel ei olnud võimalik ette näha, et mootorsõiduki põhjalikumal vaatlusel tuvastatakse kokkupõrkekohal kriimustus ja et jalgrattur või tema lähedased otsustavad pöörduda arsti poole. Seega leiab kaebaja, et etteheited
lg 6 ette nähtud kohustuse täitmata jätmise kohta on alusetud ja kaebajal puudub süü
6 Kaebuse kohaselt ei ole kaebajale arusaadav mootorsõiduki vigastuste asukohast lähtudes (tagumises otsas, keskel, otse VW embleemi all), kuidas on kohtuväline menetleja saanud asuda seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas just kaebaja sooritatud parempööre. Mootorsõiduki vigastuste asukohast lähtudes on objektiivsel kõrvaltvaatajal võimalik asuda eeskätt seisukohale, et jalgrattur on mootorsõidukile otse tagant otsa sõitnud ja seda arvatavasti pikivahe nõude eiramise tõttu. Kui kaebaja oleks tõesti jalgratturile ette keeranud, oleks kokkupõrke jäljed pidanud olema mootorsõiduki paremal küljel. Selleks, et jõuda arusaamisele, nagu oleks olemasolev vigastus tekkinud seoses sellega, et täisnurkset parempööret teinud mootorsõiduk keeras jalgrattale ette, oleks vajalik tuvastada erilised asjaolud, mis sundisid jalgratturit olema kokkupõrke hetkel sõiduteel mootorsõidukiga samasuguse nurga all või tulnuks läbi viia liiklustehniline ekspertiis, mida aga käesolevas väärteoasjas ei ole tehtud. Kaebuse kohaselt on liiklusvahendite kokkupõrke kaasa toonud hoopis D.M. poolt
lg 1 p 2 või
Elulise usutavuse seisukohalt võis kokkupõrke põhjustada jalgratturi D.M. poolt pikivahe kohustuse eiramine, s.o sellise kohustuse eiramine, mis võimaldab pikivahet hoides vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. Kaebuse punktis 3 kajastatu kohaselt on küsitav ka see, kas kohtuväline menetleja on asja keerukusest lähtudes järginud mõistliku menetlusaja põhimõtet. Kaebuses avaldatakse, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta ja soovib kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses . 25.novembri 2015.a kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas kaebuse kohta (lk 13) ei nõustu kohtuväline menetleja esitatud kaebusega ning põhjendab väärteootsust järgmiselt. D.M.vigastused on tõendatud kogutud tõenditega, sealhulgas 19.04.2014.a kell 16:04 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi väljastatud teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, millest lähtuvalt 12-aastasel jalgratturil D.M.tuvastati kerged vigastused - peahaav ja parema põlve põrutus. Ekspertiis, sealhulgas isiku kohtuarstlik ekspertiis, määratakse raske või üliraske vigastuse korral. Kuigi D.M.ei kandnud jalgrattaga sõites kiivrit, ei ole see asjaolu liiklusõnnetuse põhjuseks. Maanteeameti registri andmetel on liiklusõnnetuses osalenud mootorsõiduki VW Passat reg nr XXX omanik R.V.. Liiklusõnnetuses sai kahjustada VW Passat reg nr XXX tagumine luuk. Seega leiab kohtuväline menetleja, et oma tegevusega põhjustas D.P R.V.varalise kahju sõidukile tekitatud vigastuste näol.
p 32 järgi on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Antud liiklusõnnetusega tekitati varaline kahju ja tervisekahjustus.
lg 6 kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Tunnistaja E.T.ütluste kohaselt soovisid nad klaarida sündmuskohal asjad ära, sest D.P poolt juhitud VW Passat reg nr XXX oli katki. Vahetult enne liiklusõnnetust sõitis D.P mööda kahest samas suunas liikunud jalgratturist ning seega pidi D.P parempöördel hoovi arvestama, et jalgratturid liiguvad talle järgi. 7
lg 5 p 1 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed sõiduteelt ära sõites jalakäijale, tasakaaluliikuri juhile, jalgratturile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.
lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Kohtuväline menetleja on enda kirjalikus seisukohas kinnitanud, et on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht Kohus, hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis, on seisukohal, et menetlusalust isikut D.P on põhjendatult väärteo toimepanemise eest Politsei- ja Piirivalveameti 02.10.2015.a otsusega karistatud
lg 2 p 8 ja
lg 5 p 1 nõuete täitmata jätmise eest
lg 1 järgi rahatrahviga 65 trahviühikut, s.o 260 eurot riigituludesse ja
lg 6 nõuete täitmata jätmise eest
Kohtul alust Politsei- ja Piirivalveameti 02.10.2015.a otsuse tühistamiseks ei ole. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et väärteoprotokollis ja väärteootsuses kajastatud ajal ja kohas põrkasid 19.04.2014.a kella 14.19 ajal Tartu maakonnas, Meeksi vallas, Mehikoormas, Kesk tn 18 juures kokku kaks sõidukit – D.P juhtimisel olnud R.V.kuuluv sõiduauto Volkswagen Passat reg nr XXX ning D.M.juhtimisel olnud jalgratas. Väärteoasjas ei ole vaidlust ka selles, et kokkupõrke ajal tegi D.P juhtimisel olnud sõiduauto Volkswagen Passat reg nr XXX parempööret enda Mehikoormas, Kesk 18 asuva elukoha hoovi. Selles osas on tõenditest [tunnistaja D.M.ütlustest (lk 29-31), tunnistaja V.M. (lk 32-36), tunnistaja E.T.ütlustest (lk 27), sündmuskoha vaatlusprotokollist (lk 14-20), menetlusaluse isiku D.P ütlustest (lk 37, 26) ] nähtuvad asjaolud omavahel kooskõlas ja vastuolusid ei ole. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (lk 14-20), tunnistaja D.M.ütlustest (lk 29-31), tunnistaja V.M.(lk 32-36), tunnistaja E.T.ütlustest (lk 27), menetlusaluse isiku D.P (lk 37, 26) kogumis nähtuvaga on veenvalt ja usaldusväärselt ütlustest tõendatud, et sõiduauto ja jalgratta kokkupõrke tulemusena sai vigastusi R.V.kuuluv sõiduauto VW Passat reg nr XXX ja sellega põhjustati varaline kahju sõiduki omanikule R.V. Eelkajastatud tõenditest nähtuvalt ei olnud kohtuvälises menetluses vähimatki kahtlust ja vaidlust selles osas, et sõiduauto ja jalgratta kokkupõrke tulemusena sai vigastada sõiduauto tagaosa. Selles osas on kohtuvälises menetluses kogutud tõenditest nähtuvad asjaolud omavahel täielikult kooskõlas ja vastuolusid ei ole. Sõidukile VW Passat reg nr XXX vigastuste näol kahju tekkimine on ilmekalt näha sündmuskohal tehtud fotodelt . Fotodelt nähtuvalt on sõiduauto tagaluugil ning ühe tagatule (kõrvalistujapoolse) juures paremal küljel selgelt näha silmatorkavad värvikahjustused – tumesinise värvusega sõidukil on kahjustustega kohtadest tumesinine sõiduki värv mitmest kohast täielikult maas kuni terashalja värvusega plekini välja ja värvita jäänud osa ümbrus on selgelt nähtavalt erkneoonkollase värvusega. Fotodelt nähtuvalt on sõiduki tagaluugi ümbruses näha veel ka väiksemaid kergemat laadi värvikriimustusi. Sündmuskoha vaatlusprotokolli on D.P omakäeliselt kinnitanud tema kasutuses olnud R.V.kuuluval sõiduautol vigastuste tekkimist sõiduki tagaluugile Hilisema menetluse käigus 8 on D.P enda varasemat seisukohta muutnud, hakates enda 25.10.2015.a digitaalselt allkirjastatud kaebuses kahtluse alla seadma sõidukile vigastuste tekkimist ja sellega sõiduki omanikule kahju põhjustamist. Kohtu hinnangul on D.P esitatud kaebuses alles esmakordselt väärteomenetluses tõstatud kahtlused R.V.kuuluvale sõidukile vigastuste tekkimises ja sellega kahju põhjustamises veenvalt ja usaldusväärselt ümber lükatud väärteoasjas kohtuvälises menetluses kogutud ning eelnevalt käesolevas kohtuotsuses juba kajastatud tõenditega kogumis. Kuna kohtuvälises menetluses kogutud tõenditest nähtuvad asjaolud on sõiduautole vigastuste tekkimises omavahel kooskõlas ja vastuolusid ei ole, siis pole kohtul alust selles osas tõendite usaldusväärsuses kahelda. Kuna sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluvatelt fotodelt nähtuvalt on sõiduautol kokkupõrke tulemusena tekkinud vigastused selgelt nähtavad, sest erkneoonkollane värv ei saa kuidagi jääda tumesinist värvi autol märkamatuks, siis pole kahtlust selles, et auto sai jalgrattaga kokkupõrke tulemusena varalist kahju sõidukile tagaossa tekkinud vigatuste näol. See, et sõiduautol on jalgrattaga kokkupõrke tulemusena värv autol tagaosas kohati laikudena täiesti maas ning kohati on autol värvikriimustused ning kohati on sinine sõiduauto värv kattunud erkneoonkollase värviga, on üldteada olevalt käsitletav varalise kahjuna, kuna põhjustab sõiduki väärtuse olulist langust. Üldtuntuks olev asjaolu ei vaja eraldi täiendavat tõendamist . Seejuures ei ole väärteoasjas nõutav ja vajalik eraldi välja tuua rahasummat, millises ulatuses kahju tekkis. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et D.P ei olnud R.V.kuuluvale sõiduautole VW Passat reg nr XXX vigastuste näol kahju tekkimise ajal selle omanik, vaid üksnes selle sõiduki kasutaja. Neil eelkajastatud asjaoludel ei ole kohtul kahtlust selles, et jalgratturi ja sõiduauto kokkupõrge kvalifitseerub
p 32 tähenduses liiklusõnnetuseks, kuna kokkupõrke tulemusena tekkis varaline kahju.
punktis 32 sätestatu kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Jalgratturi ja sõiduauto kokkupõrge kvalifitseerub
p 32 tähenduses liiklusõnnetuseks ka seetõttu, et kokkupõrke tulemusena sai jalgrattur D.M.vigastada. Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnast 19.04.2014.a kell 16:04 väljastatud ning välja trükitud teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest ja 19.04.2014.a patsiendikaardiga ning tunnistaja D.M.ütlustega (lk 29-31) ja tunnistaja V.M.(lk 32-36) ütlustega on kogumis tõendatud asjaolud, et sõiduautoga 19.04.2014.a Mehikoormas kokku põrganud 12-aastane jalgrattur D.M.sai kokkupõrke tulemusena laadilt kergeid vigastusi – peahaava ja parema põlve põrutuse ning talle määrati ambulatoorne ravi. Tunnistaja D.M.ütlustest (lk 29-31) nähtuvalt oli ta autoga kokkupõrke järgselt toimunust šokis, keegi tal sündmuskohalt lahkumist ei takistanud, kohapeal sõiduauto juht ja üks naine nõudsid talt raha 100€, kuna auto oli katki, kodus kutsus ema talle kiirabi. Tunnistaja V.M.(lk 32-36) ütluste kohaselt kukkus jalgrattur D.M.pärast sõiduautoga kokkupõrget maha. V.M.ütluste kohaselt oli jalgrattur D.M.pärast sõiduautoga kokkupõrget verine, kuid keegi talle kohapeal kiirabi ei kutsunud, sündmuskohalt lahkumist keegi ei takistanud. Tunnistaja V.M. ütluste kohaselt tal endal telefoni ei olnud ja seepärast ei saanud kuskile ka helistada. Ka tunnistaja E.T.ütlustest nähtuvalt kukkus jalgrattur pärast sõiduautoga kokkupõrget maha, kuid suutis koos rattaga ise püsti tõusta. 9 E.T.ütlustest nähtuvalt hakkas sõiduautoga kokku põrganud jalgratturist tüdruk sündmuskohal nutma. Kohtul pole alust kahelda eelkajastatud tõenditest kogumis nähtuvas selle kohta, et jalgrattur D.M.sai sõiduautoga kokkupõrke tulemusena laadilt kergeid vigastusi – peahaava ja parema põlve põrutuse. Kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist (lk 14-20) nähtuvad ka kokkupõrkes osalenud sõiduautol kohati tugevad värvikahjustused (värv laiguti täiesti maas ja haljas plekk näha), siis pole kohtul kahtlust selles, et jalgrattur D.M.sai sõiduautoga kokkupõrke tulemusena vigastada. D.P kaebuses tõstatatud kahtlused selle kohta, kas Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnast 19.04.2014.a kell 16:04 väljastatud ning välja trükitud teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest on ikka lubatav tõend, ei anna kohtule põhjendatud alust nimetatud teatise lubamatuks tõendiks hindamiseks. Tegemist on dokumentaalse tõendiga, mis V™S § 31 lg 1 ja KrMS § 63 lg 1 tähenduses on kajastatud seaduses muu dokumendi nimetuse all. Kehtiv seadus ei sätesta kergemat laadi vigastuste fikseerimiseks ekspertiisi tegemise nõuet ning ka asjatundja ülekuulamise nõuet. Neil asjaoludel hindab kohus D.P kaebuses esitatud kahtlused teatise liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest tõendina lubatavuse osas ainetuteks. Kuna teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest oli valmis ja trükiti välja 19.04.2014.a juba kell 16:04 ning ka patsiendikaardilt nähtuvalt on D.M.suhtes otsus edasiselt perearstile suunamise osas tehtud enne kella 16 (15:57), siis pole kahtlust selles, et D.M.fikseeriti just jalgratturi ja sõiduauto kokkupõrke tulemusena tekkinud vigastused. Ajaline vahe sündmuse toimumise (14:19) ja vigastuste fikseerimise vahel (16:04) on liialt väike selleks, et oleks põhjust uskuda kaebuses esitatud oletuslikke väiteid, nagu oleks D.M.saanud endale vigastused pärast sõiduauto ja jalgratta kokkupõrget, teel koju. Pealegi nähtub D.M.ema V.L. avaldusest Ida prefektuurile , et ta kutsus kiirabi tütrele peaaegu kohe pärast tütre koju jõudmist, kes võeti aga edasisteks uuringuteks Tartusse kaasa, enne kui meditsiiniasutuses vormistati teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest. D.M.ema V.L. avaldusest Ida prefektuurile nähtub, et tema laps D.M.sai jalgrattaga sõites toimunud sõiduautoga kokkupõrke tulemusena vigastused näole ja paremale jalale, sõiduauto juht ei osutanud mittemingisugust meditsiinilist abi ning ei kutsunud sündmuskohale kiirabi ja politseid, vaid hakkas nõudma hoopiski sõiduki kahjustamise eest raha. V.L. politseile esitatud avalduse kohaselt jõudis lahtise lõuahaavaga šokiseisundis laps lõpuks iseseisvalt elukohani ja sel ajal kui osutas tütrele esmaabi, tuldi nende juurde sisse nõudma raha sõiduki kahjustamise eest, kuid selle vestluse ajal ei tuntud lapse tervise suhtes huvi. V.L. politseile esitatud avalduse kohaselt hakkas lapsel halb, ta hakkas kurtma valu rinnus ja iiveldust, mistõttu kutsus välja kiirabi. V.L. politseile esitatud avalduse kohaselt vaatasid kohale tulnud kiirabi meedikud lapse läbi ja toimetasid edasisteks uuringuteks Tartusse kliinikusse. Neil eelkajastatud asjaoludel ei ole kohtule veenvad ja usutavad D.P kaebuses tõstatatud kahtlused selle kohta, et jalgratast juhtinud D.M.võis vigastused saada ka kuskilt mujalt pärast sõiduki ja jalgratturi kokkupõrke toimumist, näiteks teel koju. Kohus hindab nimetatud D.P kaebuses tõstatatud kahtlused alusetuteks ja neist otsuse tegemisel ei lähtu. 10 Sündmuskoha vaatlusprotokollist (lk 14-20) nähtuvaga on tõendatud, et Mehikoormas, Kesk 18 asuva kinnistu ümber on aed ja sellele kinnistule hoovi sõitmist võimaldavad aiaväravad asetsevad sõidutee suhtes selliselt, et tänavalt peab hoovi pööramiseks tegema järsu pöörde, kuna sõiduteelt hoovi on nurk 90°. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvaga on kooskõlas ka tunnistaja E.T.ütlustest (lk 27) nähtuv selle kohta, et teelt hoovi sissesõit on järsk. Ka menetlusaluse isiku D.P ütlustest (lk 37, 26) nähtuvalt tegi ta hoovi sisse sõites paremat pööret, mis oli järsk. (lk 37, 26) nähtuvalt nägi ta tee ääres enne Menetlusaluse isiku D.P ütlustest hoovi parempöörde tegemist sõitmas jalgrattureid, neist üks oli umbes 25m kaugusel, kui näitas parempoolset suunda, oli päikseline päev, jalgrattur sõitis autole tagant sisse ja ütles pärast seda, et ei näinud autot. Kohus, olles hinnanud tõendeid kogumis, on seisukohal, et sõiduauto juht D.P jättis enda koduhoovi parempööret tehes täitmata
lg 2 p 8 ja
lg 5 p 1 nõuded, mis lõppes tema juhitud sõiduauto ja jalgratturi kokkupõrkega, milles sai vigastada jalgrattur ja varalise kahju sai sõiduauto omanik R.V. autole kokkupõrke tulemusena tekkinud vigastuste näol.
lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.
lg 2 p 8 kohaselt pidi sõiduauto juht D.P enne sõiduteelt paremale koduhoovi manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ning ei takista ja ei ohusta teisi liiklejaid, sealhulgas tuli tal veenduda selles, et ta enda manöövriga ei ohustaks ja ei takistaks tee ääres liikunud jalgrattureid.
lg 5 p 1 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed sõiduteelt ära sõites jalakäijale, tasakaaluliikuri juhile, jalgratturile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt ei olnud teeandmise kohustus liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisti.
lg 5 p 1 kohaselt pidi sõiduauto juht D.P sõiduteelt ära sõites andma teed jalgratturile. Menetlusaluse isiku D.P ütlustest (lk 37, 26) nähtuvalt oli ta enne sõiduteelt parempöörde alustamist teadlik temaga samas suunas liikuvatest ning tema taha jäänud jalgratturitest. Neil asjaoludel tulnuks D.P täita
lg 2 p 8 ja
lg 5 p 1 nõudeid, et sõiduteelt koduhoovi parempöörde tegemine oleks kõigile liikluses osalejatele ohutu. Käesoleval juhul aga D.P pööras tunnistaja D.M.ütlustest (lk 29-31) ja tunnistaja V.M.(lk 32-36) ütlustest nähtuvalt tema juhtimisel olnud sõiduauto jalgratturile ette, nii et jalgratturil D.M.ei õnnestunud vaatamata pidurdamisele ja vasakule pööramisele siiski kokkupõrget talle ette keeranud sõiduautoga vältida, mistõttu jalgratas põrkus vastu sõiduauto tagaosa parempoolset (kõrvalistujapoolset) tagumist nurka ja tagaosa. Kohtul ei ole alust nendes tunnistajate D.M.(lk 29-31) ja V.M. (lk 32-36) ütluste tõele ja tegelikkusele vastavuses kahelda, kuna nende ütlustega on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv sõidukile tekitatud vigastuste asukoht – kokkupõrkest sai sõiduauto vigastused tagumisele parempoolsele (kõrvalistujapoolsele) nurgale ja sõiduki tagaosale, selle tagaluugile. 11 Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt oli liiklusõnnetuses osalenud D.P juhtimisel olnud sõiduauto liiklusõnnetuse kohalt enne politsei kohale jõudmist ära toimetatud ja pargitud Mehikoormas, Kesk 18 hoovi ning liiklusõnnetusega seonduvate esemete, sõiduki asend ja jäljed olid jäetud fikseerimata. Sellise käitumisega jättis liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto juht D.P täitmata
lg 6 nõuded.
lõikes 6 sätestatu kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.
lg 5 p 1,
lg 2 p 8,
S § 18), hooletusest (KarS § 18 lg 3). Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks olnud
lg 5 p 1,
lg 2 p 8,
Sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatu kohaselt on liiklusõnnetuses osalenud D.P-le juhiluba väljastatud 25.03.2010.a (lk 19). Neil asjaoludel, olles läbinud mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamiseks vajaliku koolituse ja saanud juhiloa omandamiseks sellekohase väljaõppe, pidi D.P 19.04.2014.a mootorsõidukit juhtides olema igakülgselt teadlik nõuetest, milliseid tal tuleb sõiduautot juhtides täita. Isegi kui mõni säte ei olnud D.P meeles, siis ei välista seaduse mittetundmine karistusseadustiku (KarS) § 17 lõikes 3 sätestatu kohaselt tahtlust ega ettevaatamatust. KarS § 15 lõikes 3 sätestatu kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Väärteoasjas puuduvad D.P käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Hooletusest
lg 5 p 1 ja
lg 2 p 8 nõuete täitmata jätmisega pani D.P toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo - mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega tekitati teisele isikule varaline kahju ning ettevaatamatusest tervisekahjustus. Hooletusest
lg 6 nõuete täitmata jätmisega pani D.P toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo - mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise, kui puudub
§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Seonduvalt D.P kaebuses esitatud erinevate väidetega, millistel kohus ei ole eelnevalt peatunud, peab kohus vajalikuks lühidalt täheldada järgmist. Asjaolu, et jalgrattur D.M.ei kandnud kiivrit, ei välista D.P käitumise õigusvastasust, sest D.M.tuvastati ka paremal põlvel põrutus (lk 41), millise vigastuse tekkimine ei ole välditav kiivri kandmisega. Kuna jalgratturi ema politseile tehtud avaldusest nähtuvalt tuvastati D.M.peahaav lõua juures, millise haava vältimine ei ole samuti välditav kiivri kandmisega, siis ei välista D.P käitumise õigusvastasust asjaolu, et jalgrattur D.M.ei kandnud kiivrit. 12 Kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt olid D.P juhtimisel olnud R.V.kuuluval sõidukil jalgratturiga kokkupõrke tulemusena ilmselged äratuntavad ja kahtlusteta nähtavad vigastused ning , ning sündmuskohal pärast kokkupõrke toimumist oli jalgrattur toimunust endast väljas, hakkas nutma , ning sõidukil märkimisväärsete vigastuste tekkimisest tulenevalt oli alust arvata ja eeldada, et liiklusõnnetuses osalenud nõrgem pool, s.o jalgrattur sai eeldatavasti tugevasti kahjustada, siis pidi autojuhile D.P-le olema sündmuskohal igakülgselt arusaadav, et toimunud on liiklusõnnetus, mil enne politsei kohale jõudmist ei tohi liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid liigutada või kui seda teha, siis tuleb enne sõiduki ja esemete asend ja jäljed ära märkida. Neil asjaoludel ei ole kohtule kaebuses esitatud väited selle kohta, et D.P-le ei olnud arusaadav liiklusõnnetuse toimumine ja
lg 6 sätete järgmise kohustus, kohtule veenvad ja usutavad ning kohus nendest D.P väidetest otsuse tegemise ka ei lähtu. Seonduvalt kaebuses esitatud väidetega selle kohta, et kui kaebaja oleks tõe poolest jalgratturile ette keeranud, siis oleksid olnud kokkupõrke jäljed mootorsõiduki paremal küljel, peab kohus vajalikuks täheldada, et D.M.ja V.M.ütlustest nähtuvalt üritas jalgrattur D.M.talle ootamatult ette keeranud sõiduautoga kokkupõrget igati vältida, jalgrattur pidurdas, keeras rooli ka vasakule (möödumaks sõiduautost tagant), kuid kokkupõrget sellele vaatamata vältida ei õnnestunud ja riivamisi kokkupõrge ikkagi sõiduki tagaosaga toimus. Nende D.M.ja V.M.ütlustega on täielikult kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv kokkupõrke tulemusena autole tekkinud vigastuste asukoht – vigastused sõiduki tagaosas parempoolse tule ümber sõiduki küljel ning auto tagaosas tagaluugi juures. Neil asjaoludel pole kohtul kahtlust selles, et jalgrattur üritas sõiduautoga kokkupõrget vältida, püüdmaks sellest mööduda sõiduki tagaosast, kuid vaatamata pidurdamisele ja vasakule keeramisele see ikkagi ei õnnestunud. Neil asjaoludel ei ole kohtu hinnangul vältimatult vajalik väärteoasjas liiklustehnilise ekspertiisi tegemine. Väärteoasjas on asjaolud piisavalt selged, mistõttu ei ole kaebuses tehtud etteheited liiklustehnilise ekspertiisi tegemata jätmise kohta põhjendatud ja asjakohased. Kaebuses esitatud väited selle kohta, nagu ei oleks jalgrattur D.M.hoidnud sõiduautoga vajalikku pikivahet, ei ole kohased ja põhjendatud olukorras, kus suurema ja kiirema ohuallika valdajana sõiduauto juht D.P ise möödus tema juhtimisel olnud sõiduautoga jalgratturitest ja keeras neist ühele ootamatult ette, jättes seejuures parempööret tehes täitmata
lg 5 p 1 ja
Seonduvalt kaebuse punktis 3 tõstatud küsimusest selle kohta, kas asja keerukusest lähtudes on järgitud mõistliku menetlusaja põhimõtet, peab kohus vajalikuks täheldada, et asjaajamist ning menetlust on raskendanud jalgratturite alalise elukoha asumine teises Eesti otsas. D.P-le senine menetlus kuidagi kahjulik ei ole olnud, sest talle mõistetud karistuste leebest määrast lähtudes on eelduslikult seda kaebuses tõstatatud mõistliku menetlusaja põhimõtet karistuste mõistmisel ka arvesse võetud. 13 V™S § 132 punktis 2 on sätestatud kaebemenetluses maakohtule keeld menetlusaluse isiku olukorra raskendamiseks. Karistusseadustiku (KarS) § 47 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut ning trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.
lõikes 1 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, – rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lõikes 1 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. Karistusseadustiku § 56 lõikes 1 sätestatu kohaselt on karistamise alus isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lähtudes D.P süü ulatusest – liiklusnõuete täitmata jätmise pani toime ettevaatamatusest, hooletusest, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, ei ole kohtul põhjendatud alust D.P-le kohtuvälise menetleja 02.10.2015.a otsusega
lg 1 järgi karistuseks mõistetud 65 trahviühiku (260€) ja
lg 1 järgi karistuseks mõistetud 10 trahviühiku (40€) rahatrahvi vähendamiseks, kuna mõlemad karistused on rikkumiste kaalukust arvestades juba niigi minimaalsed. Oluline on siinjuures täheldada, et jalgratturiga võrreldes oli Taavi D.P liiklusõnnetuses igati soodsamas olukorras – liiklusõnnetuse tulemusena D.P endal mingeid vigastusi ei olnud, kahjustada sai üksnes tema kasutuses olnud teisele isikule kuuluv sõiduk. Jalgrattur aga pidi D.P liiklusnõuete eiramisest tulenevaid tagajärgi aga nii-öelda enda nahal tajuma ja tundma, kuigi ta tegi endast oleneva selleks, et kokkupõrget talle ootamatult ette keeranud sõiduautoga igati vältida. Sellistel asjaoludel karistuste vähendamiseks põhjendatud alus puudub. Õiguskorra kaitsmise huvides ning ka eri- ning üldpreventiivsetel kaalutlustel ei kuulu D.P-le karistuseks mõistetud rahatrahvid vähendamisele. Kohtunik Heli Sillaots /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.