4-16-8766 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2017. a Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi 1, kirjalikus menetluses Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja number

) § 85 lg 1 näeb ette vastutuse kehtiva piletita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis.

§ 67

lg 1 p 1 kohaselt on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama, vastava seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. D.A ütlused kinnitavad, et tal puudus 30.11.2016. kell 15.31 Tartu linnas avaliku liiniveo bussis liininumbriga 20 Kalda tee bussipeatusest Jõe bussipeatusesse sõites kehtiv pilet. D.A andis rikkumise kohta kohtueelses menetluses järgmise selgituse: „30.11.2016 sõitsin bussiga nr 20 ilma piletita, kuna viipasin kaarti läbi rahakoti ja ei veendunud tuvasti ekraanil näidatus. Kaardile on laetud raha. Tulin bussi peatusest Kalda tee.“ Esitatud kaebuses on D.A selgitanud, mis põhjustel tal valideerimine ebaõnnestus: rahakoti, milles oli ISIC-kaart, kättesaamine võttis aega; peatuses tuli bussi liiga palju inimesi; ei tahtnud oma isiklike asjadega teistele jalgu jääda; asetas ISIC-kaardiga rahakoti vastu validaatorit kiirustades, järeldades, et valideerimisega ei teki probleeme. Samuti on ta asunud seisukohale, et ISIC-kaardil olev vajaminev rahasumma on võrdsustatav kehtiva piletiga.

§ 9

sätestab, et pilet on paberil või muul kujul, sealhulgas elektroonilisel kujul, dokument, mis tõendab sõitja sõiduõigust. Tartu Linnavolikogu 25.06.

1. a määruse nr 85 (edaspidi määrus) „Ühistranspordi elektrooniline piletisüsteem“ § 2 lg 2 kohaselt kasutatakse elektroonilise sõidupileti tõendamiseks isikustatud või isikustamata kontaktivabalt loetavat andmekandjat (märgis), mis on vormistatud plastikkaardi või kleepsuna või muul piletisüsteemis kasutaval viisil. Märgis ei ole sõidupilet. Määruse § 2 lg 5 kohaselt tuleb sõiduõiguse omandamiseks bussi sisenedes sõit märgise abil tuvastis registreerida või osta bussijuhilt ühe sõidu pilet. D.A ütlustest ja esitatud kaebusest järeldub üheselt, et ta ei asunud kaarti valideerima koheselt, vaid püüdis seda teha alles siis, kui oli jõudnud Kalda tee peatusest Eedeni peatusesse. Kuna määruse alusel tuleb sõiduõiguse omandamiseks sõit registreerida koheselt bussi sisenedes, on selge, et D.A on jätnud määruse nõude täitmata. D.A puudus kehtiv sõidupilet ka Jõe bussipeatuses, kui kontrolörid bussi sisenedes piletite olemasolu kontrollima asusid. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et väärteootsuses märgitud ajal ja kohas puudus D.A Tartu linna liiniveo bussis sõites kehtiv sõiduõigust tõendav pilet. D.A põhjendusi valideerimist takistavate asjaolude kohta ei saa pidada rikkumist välistavateks. Isikul, kes on planeerinud bussiga sõita, on võimalik varasemalt, näiteks kodus või bussi oodates, otsida sõitmiseks vajaminev kaart välja ja paigutada see kohta, kust seda on võimalik valideerimiseks kiiresti välja võtta. Kaardi varasem väljaotsimine ning valideerimisprotsessi õigeaegne läbiviimine, s.o kohe bussi sisenedes, välistab ohu tekkimise teiste isiklike asjade säilimisele, välistades sealjuures ka teiste isikute takistamise. Kohus ei nõustu D.A väidetega, et tal oli kehtiv pilet olemas, kuivõrd tema ISIC-kaardil oli olemas vajaminev summa pileti lunastamiseks. Ühistranspordiseaduse ja määruse koosmõjust selgub üheselt, et sõiduõiguse tekkimiseks ei piisa vaid paberil või muul kujul oleva sõiduõigust tõendava dokumendi, sealhulgas vastaval kaardil vajaliku rahasumma olemasolust. Sõiduõigus tekib alles siis, kui sõit on bussi sisenedes nõuetekohaselt registreeritud. Kohtu seisukohta kinnitab ka D.A enda käitumine: kui D.A oleks tõsikindlal veendumusel, et sõiduõiguse, kehtiva pileti olemasoluks piisab vaid vajamineva summa olemasolust, ei oleks ta üritanud sõitu registreerida. D.A aga üritas kaarti valideerida, mis näitab, et ta oli ja on teadlik, et sõiduõiguse tekkimiseks tuleb teha teatud toiminguid, s.t kaart tuvasti juures registreerida. D.A ei ole viidanud ja kohus ei ole tuvastanud, et D.A oleks tasuta sõidu õigus. Eeltooduga tegi kohus kindlaks, et D.A puudus 30.11.
2. a kell 15.31 Tartu linnas bussiga liininumbriga 20 Kalda tee bussipeatusest Jõe bussipeatusesse sõites kehtiv pilet, millega ta rikkus

§ 67

lg 1 p 1 nõudeid, pannes toime

§ 85lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. D.A pani talle etteheidetava teo toime vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna ei veendunud piisavalt kaardi valideerimisprotsessi õnnestumises. Juhul, kui D.A oleks pööranud suuremat tähelepanu kaardi valideerimisega kaasnevatele helisignaalidele ja tuvasti ekraanile kuvatud tekstidele, oleks tal olnud võimalik veenduda, et tema esialgne valideerimistegevus, küll oluliselt hiljem, kui määrus seda ette näeb, ei olnud edukas. Sellest teadmisest lähtudes oleks tal olnud võimalik oma tegevust korrata, s.t sõit õnnestunult registreerida. Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.

§ 85

lg 1 näeb kehtiva piletita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis ette karistusena rahatrahvi kuni 10 trahviühikut. D.A-le määras kohtuväline menetleja

§ 85lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 4 trahviühiku ulatuses, s.o 16 eurot.

Väljakujunenud praktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

§ 85

lg 1 maksimaalne sanktsioon on 10 trahviühikut ning selle keskmine määr on 5 trahviühikut. Kohtuväline menetleja, määrates karistuse 4 trahviühiku ulatuses, on seega kohaldanud D.A-le karistust alla sanktsiooni keskmise määra. Kohus on seisukohal, et karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja võtnud arvesse, et D.A on karistamata isik ning samuti on arvestatud kohtueelses menetluses väljendatud kahetsust. Arvestades, et D.A ei ole karistusregistrisse kantud ning asjaolu, et kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks kohaldada karistust 4 trahviühiku ulatuses, s.t oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra, seaduses ettenähtud minimaalse määra (3 trahviühikut) lähedase karistusega, ei ole mõistetud karistuse muutmiseks alust. Määratud karistus vastab nii süü suurusele kui ka toimepandu raskusele. Kokkuvõtvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/