4-17-315/7

(233016005388)Väärteoprotokolli number AB1504281 Kohtunik Astrid Asi (kirjalikus menetluses) Menetlusalune isik/kaebuse L.Z isikukood xxx, elukoht xxx, registrijägne elukoht xxx; määratlemata kodakondsus, emakeel vene keel, keskeriharidus, töökoht xxx esitaja Kohtuväline menetleja Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskond asukoht Vahtra 3, 21003 Narva. Väärteoasi L.Z-i kaebus Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 02.01.2017 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 233016005388 RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 § 132 p 2 ja § 155-156 Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 02.01.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 233016005388 osaliselt, s.o põhikaristuse määramise osas ning teha uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Karistada L.Z liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 (kahesaja) trahviühiku ulatuses, s.o 800 (kaheksasada ) eurot. Määrata L.Z-ile KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel rahatrahvi summas 800 (kaheksasada) eurot tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul igakuiste maksetena alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pangas, arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas, arveldusarvele nr EE403300333416110002 Danske Bank pangas, või arveldusarvele nr EE701700017001577198 №rdea Bank pangas, viitenumber

1. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud ja menetluse käik Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino koostas 02.01.2017 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2330,16,005388, mille kohaselt L.Z juhtis 04.12.2016 kella 01:09 ajal Narvas, Rakvere 85 juures mootorsõidukit ning juhil tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,67+/-0,05 mg/l, seega väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l. Otsuse kohaselt pani L.Z sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseadus § 224 lg 2 järgi, rikkudes liiklusseaduse § 69 lg
2. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanek tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistaja Xxxi ütlustega, indikaatorivahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ja muude dokumentidega. Otsuses on karistust kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohtuväline menetleja arvestas ka asjaoludega, et tegemist on tahtlikult toime pandud süüteoga ning ühe enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Arvestades asjaolu, et isik kahetses ning varem ei ole karistatud, jättis menetleja kohaldamata lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtuväline menetleja määras liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 250 trahviühiku ulatuses, so summas 1000 eurot ning andis KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel õiguse tasuda rahatrahv ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. 16.01.2017 esitas L.Z eelnimetatud otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, milles palus Politsei-ja Piirivalve Ida Prefektuuri otsuse tühistada karistuse osas ning teha uus otsus, millega vähendada määratava rahatrahvi suurust, arvestades tema majanduslikku olukorda. Kaebuse kohaselt on politsei poolt jäetud küll kohaldamata lisakaristus ning on võimaldatud maksta rahatrahv ositi, kuid määratud rahatrahv on peaaegu maksimaalses määras. Kaebuse esitaja leiab, et tema majanduslikku olukorda arvestades on see äärmiselt karm karistus. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd, mis on kergendav asjaolu. 02.01.2017 2 otsuses on seda küll märgitud, kuid karistuse määramisel arvesse võetud ei ole. Kaebuse esitaja kuu keskmine töötasu on 565 eurot. Samuti on kaebuse esitaja juba tasunud rahatrahvi 50 eurot. Kaebaja elab koos abikaasaga, kellel ei ole püsivat sissetulekut tervislikel põhjustel, mistõttu on ta ainuke pere ülalpidaja. Abikaasale ravimite ostmine ning Tartus arsti juures käimine nõuab täiendavaid kulutusi. Kuna kaebaja on ainuke töötaja, siis on kulud tema kanda. Igakuised kulutused korterile on talvel 110 eurot ning üüriarve 150 eurot. Arvestades neid kulutusi jääb perele elamiseks 305 eurot. Kahest täisealisest isikust saab üks pikaajalist ravi, mistõttu sellest summast ei piisa. Muud materiaalset abi pere ei saa, seetõttu tuleb ära elada kaebaja töötasust. Määratud karistus, mis on ligilähedane maksimaalsele karistusele, ei ole kaebaja puhul põhjendatud. Menetlusalune isik palus lahendada kaebust kirjalikus menetluses. Kohus edastas 17.01.2017 kaebuse Ida Prefektuurile, paludes arvamust kirjaliku menetluse kohaldamise osas ja kirjaliku menetlusega nõustumise korral seisukohta kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja esitas 30.01.2017 kohtule oma nõusoleku kirjaliku menetluse rakendamiseks ning seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja leidis, et vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3 -le otsuse tegemisel oli kergendava asjaoluna arvestanud süü tunnistamist ja kahetsust. Samuti oli arvestanud asjaolu, et isikul ei ole kehtivaid karistusi. Võttes neid asjaolusid arvesse leidis menetleja, et esineb võimalus jätta kohaldamata lisakaristus (juhtimisõiguse äravõtmist) aga see on siiski leebema karistuse mõistmiseks ebapiisav, sellise raske õigusrikkumise toimepanemise eest. Kaebaja perekonna raske varaline olukord ei olnud menetlusalusele isikule üllatus. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja asja tõsidusega. Alkoholi piirmäär, mis oli tuvastatud menetlusalusel isikul, oli sellises suuruses (0,67 mg/l), kus ta pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus menetlusalune isik tahtlikult sõidukit juhtima ja seadis sellega reaalsesse ohtu eelkõige enda, samuti teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Asudes mootorsõidukit juhtima alkoholijoobes, pidi menetlusalune isik aru saama, et sellisele teole järgneb karistus ja see karistus ei tohi olla mugav, ta peab menetlusaluse isiku elu piirama. Kohtuväline menetleja arvab, et L.Z-ile määratud karistus vastab toimepandud süüteole ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Arvestades kaebaja ja kohtuvälise menetleja nõusolekut ja juhindudes V™S § 120 lg-st 1 vaatab kohus kõnealuse kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud L.Z-i kaebusega, väärteoasja materjalidega ning kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, et juhindudes V™S § 132 p-st 2 tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 233016005388 osaliselt tühistada ning teha karistuse mõistmise osas uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt heidetakse L.Z-ile ette LS § 224 lg 2 rikkumist, mis seisnes selles, et L.Z, juhtis 04.12.2016 kell 01:09 Narvas, 3 Rakvere tänaval mootorsõidukit, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,67+/-0,05 mg/l, seega mitte vähem kui 0,62 mg/l. Selle teoga rikkus L.Z LS § 69 lg-s 3 sätestatut ning pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Sealjuures näeb liiklusseaduse § 224 lg 2 ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kaebaja ise on tunnistanud, et ta sõitis otsuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukiga olles ebakaines olekus. Seda kinnitab ka tunnistaja Koskinen öeldes, et pidas politseiametnikuna teenistuses olles 04.12.2016 kell 01.09 kinni sõiduki, mida juhtis L.Z. Sõiduki juhi dokumente kontrollides tundis ta alkoholi lõhna ning palus L.Z läbida indikaatorvahendi testi. Tulem oli positiivne ning ta toimetas L.Z-i politseijaoskonda. Tunnistaja ütlustega haakub indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtuvalt teostati 04.12.2016 kell 01:22 Narva politseijaoskonnas L.Z-i suhtes menetlustoiming ning selle raames tuvastati tõendusliku alkomeetriga, et L.Z-i väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,62 mg/l. Fakti, et L.Z juhtis otsuses nimetatud ajal mootorsõidukit, kinnitab ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise protokoll, milles on fikseeritud aeg ja koht, kus isik sõiduki juhtimiselt kõrvaldati. Eelnevat kokkuvõttes on tõendatud, et L.Z juhtis vaidlustatud otsuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit. Samuti on tuvastatud, et mootorsõiduki juhtimise ajal oli Sergei L.Z-i väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,62 mg/l. Taolises seisundis mootorsõiduki juhtimine on LS § 69 lg 3 kohaselt keelatud ning L.Z-i tegevuses esinevad LS § 224 lg-s sätestatud väärteo objektiivsed tunnused. Kuivõrd kaebaja oli enda sõnul teadlik, et ta oli enne sõidu alustamist tarbinud alkoholi, siis pidi ta vähemalt möönma, et tema organismis võib olla alkoholi koguses, mis toob kaasa mootorsõiduki juhtimise keelu. Kuid vaatamata sellele läks ta autoga sõitma. Sealjuures ei olnud L.Z selleks mingit mõjuvat põhjust. Eelnevast lähtuvalt leiab kohus, et kõnealune väärtegu on pandud toime vähemalt kaudse tahtlusega. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, ette karistuse rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg-ga 2 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. Menetlusalusele isikule on võimalik kohaldada põhikaristusena nii rahatrahvi (kuni 300 trahviühikut), aresti kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist (kuni 12 kuuni). Samuti saab sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldada kolmest kuust kuni üheksa kuuni esmakordse rikkumise puhul või kuni 12 kuuni korduva teo puhul. Käesoleval juhul võib ühes liitris väljahingatavas õhus olnud alkoholisisalduse määra (0,62 mg) arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü liiklusseaduse § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise, kuivõrd lubatud piirmäära ületati liiklusseaduse § 224 lg-s 2 kontekstis üle keskmise määra. See tingib ka karistuse ranguse, s.o karistuse määramise oluliselt üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemise hindamisel on kohtuväline menetleja asjakohaselt toonud välja kahetsuse ning asjaolu, et L.Z ei ole kehtivaid karistusi. Kuid neid asjaolusid on arvestatud üksnes lisakaristuse kohaldamise otsustamisel. Erinevalt kohtuvälisest menetlejast on kohus seisukohal, et kergendavaid asjaolusid tuleb arvestada ka põhikaristuse määramisel. Lisaks eelnevale ei saa kohtu hinnangul jätta tähelepanuta ka L.Z-i poolt süü tunnistamist. Seda fakti tuleb samuti arvestada kergendava asjaoluna, kuid kohtuvälise menetleja otsuses on see ekslikult jäänud kajastamata. Olukorras, kus isikul puuduvad varasemad kehtivad karistused, peaks lisakaristuse kohaldamine olema pigem erand ning lisakaristuse kohaldamist tuleks täiendavalt motiveerida. St põhjendada miks konkreetsel juhul ei ole eripreventiivseid eesmärke silmas pidades ainult põhikaristuse määramine piisav. Lisakaristuse kohaldamiseks peaks olema alust arvata, et põhikaristus ei ole piisav meede suunamaks isikut edaspidi õiguskuulekale käitumisele. Vastav alus tuleb ka otsuses välja tuua. Antud juhul ei ole otsuses põhjendusi, miks pidanuks kohtuväline menetleja üldse kaaluma lisakaristuse kohaldamist. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest tehiolusid vm fakte, mis annaks alust arvata, et käesoleval juhul ei ole ainult põhikaristuse rakendamine piisav. Kohtu hinnangul on neil põhjustel põhjendamatu jätta põhikaristuse määramisel arvestamata kergendavate asjaolude esinemine ning arvestada neid üksnes lisakaristuse kohaldamise otsustamisel. Samas nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et trahvimäära vähendamise aluseks ei peaks olema ainuüksi isiku raske majanduslik olukord ning karistuse kandmine ei pea olema isikule mugav. Karistuse määramisel tuleb eelkõige lähtuda süü suurusest ja eripreventiivsetest kaalutlustest, st milline karistus oleks konkreetsel juhul mõjus ja kohane. Arvestades süüteo raskust ja süü suurust ning võttes karistust kergendavate asjaoludena arvesse süü tunnistamist ja kahetsust (viimast kinnitab ka tõik, et kaebaja on asunud karistust täitma), samuti fakti, et L.Z ei ole kehtivaid karistusi, leiab kohus, et antud juhul on põhjendatud karistus üle keskmise määra, kuid mitte maksimaalsele (300 trahviühikut) lähedases määras. Viimast saaks kohaldada juhul, kui teo raskus konkreetse süüteokoosseisu kontekstis oleks maksimaalne või tegemist oleks korduva rikkumisega või esineks muud erakordsed asjaolud. Kohtu hinnangul on antud juhul kohaseks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 200 trahviühikut ehk 800 eurot. 5 Ülaltoodust lähtuvalt tühistab kohus vaidlustatud otsuse osaliselt, st põhikaristuse mõistmise osas, ning teeb uue otsuse, mis ei raskenda kaebaja olukorda. Kohus teeb uue otsuse, mõistes L.Z-ile liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 200 trahviühikut, so 800 eurot. Arvestades kaebuse esitaja majanduslikku olukorda, peab kohus põhjendatuks taotlust võimaldada rahatrahvi ositi tasumist. Seetõttu määrab kohus KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel rahatrahvi summas 800 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 6