← Eesti

4-15-10859/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-15-10859 Kohtukoosseis Andres Parmas, Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Väärteoasi T.A (ik xxx) väärteoasi LS § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Kaebuse esitaja Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo esindaja Oleg Lodeikini apellatsioon RESOLUTSIOON
  4. Jätta rahuldamata apellatsioonis esitatud taotlus võtta väärteoasja materjalide juurde koopia kohtuvälise menetleja otsusest väärteoasjas nr
  6. Jätta Harju Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik GN koostas
  10. novembril 2015 väärteoprotokolli nr AB1391822 (2317,15,011859) selle kohta, et
  11. novembril 2015 kell 12:59 Saue vallas, Harju maakonnas, Ääsmäe-Hageri tee
  12. km liikudes Hageri suunas juhtis T.A mootorsõidukit 1 seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,40+-0,05mg/l. Lõplikuks mõõtetulemuseks on seega 0,35 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud mõõteseadmega DRÄGER ALCOTEST 7110 EST, seeria nr ARAF-0019, taatlustunnistus nr TTRC-15
  13. Sellega rikkus T.A LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
  14. Harju Maakohtu
  15. jaanuari
  16. a otsusega tunnistati T.A süüdi LS § 224 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti 15 päeva aresti, mis KarS § 69 lg 1 alusel asendati üldkasuliku tööga 15 tundi. KarS § 69 lg 3 alusel määrati üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 4 kuud. KarS § 69 lg 4 alusel määrati T.A üldkasuliku töö tegemise ajaks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri järelevalve alla. Maakohus leidis, et T.A süü talle etteheidetava väärteo toimepanemises on tõendatud. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS §-st 56 ning ei tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestas maakohus puhtsüdamlikku kahetsust. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on T.A varem kahel korral väärteokorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades rahatrahviga. Sellise käitumisega on T.A näidanud enda lugupidamatut ja ükskõikset suhtumist õiguskorda isegi olukorras, kus tema õigusvastasele käitumisele on juba tähelepanu juhitud. Maakohus leidis, et arvestades T.A süü suurust ning asjaolu, et teda on varem korduvalt väärteokorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades, on põhjendatud teda toimepandud väärtegude eest karistada arestiga. T.A puhul ei ole rahatrahv karistusena põhjendatud, kuna teda on eelnevealt rahatrahvidega karistatud ja need ei ole mõjutanud teda väärtegude toimepanemisest hoiduma. Maakohus leidis, et T.A-le tuleb LS § 224 lg 2 rikkumiste eest mõista põhikaristusena arest sanktsiooni keskmise määra suuruses, mille maakohus pidas võimalikuks asendada üldkasuliku tööga, sest T.A ei ole varem arestiga karistatud. Maakohus ei kohaldanud lisakaristust, sest mõistetud põhikaristus on maakohtu arvates piisav süüdlase mõjutamiseks.
  17. Maakohtu
  18. jaanuari
  19. a otsusele on apellatsiooni esitanud kohtuvälise menetleja esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kohaldada T.A suhtes LS § 224 lg 3 p 2 aluse lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 9 kuuks. Apellant palub võtta väärteoasja materjalide juurde koopia kohtuvälise menetleja otsusest väärteoasjas nr
  20. 3.
  21. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust VTMS § 149 p 1 tähenduses, kui jättis T.A suhtes lisakaristuse kohaldamata. Apellant leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristuse tagajärjed ei ole proportsionaalsed tema poolt toime pandud väärteoga. Menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki ilma lisakaristust kohaldamata. Määratud karistus ei ole kooskõlas seaduse nõuetega. Kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning arvestamata on jäetud õiguskorra kaitsmise huvid. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastamata karistuse eesmärkidele. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud T.A elustiiliks. T.A, teades, et teda on korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, oleks pidanud veelgi enam jälgima oma liiklusalast käitumist. Apellant leiab, et liiklusnõuete jätkuva eiramisega väljendab menetlusalune isik oma ükskõikset suhtumist kehtestatud lii klusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. T.A peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana. Rikkudes liiklusreegleid ning suhtudes 2 liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab menetlusalune isik ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku rikkumise toime pannud juhtide võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul saab üksnes LS § 224 lg 3 p-s 2 sätestatuga tagada PS §-des 16 ja 28 sätestatut. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Riigikohus on korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt RKKKo nr 3-11-10-03, p 7 ja 3-1-1-122-13, p 10) asunud seisukohale, et isiku poolt korduv nõuete rikkumine näitab tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. 3.
  22. Isikute karistamise peamine eesmärk on uute süütegude toimepanemise ärahoidmine. Apellant leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristus ei täida piisavalt preventiivset eesmärki. Üksnes lühiajalise ühiskondlikult kasuliku töö tegemine ei kinnita menetlusaluse isiku seaduskuulekust ja soovi teha talle määratud karistusest vajalikud järeldused. Menetlusalust isikut iseloomustab asjaolu, et viimane kuuekuuline lisakaristus, mis oli määratud samaliigilise väärteo toimepanemise eest, lõppes
  23. septembril 2015 ning kõigest 2 kuud hiljem istus T.A, olles juhile keelatud seisundis, taas autorooli ja pani toime uue liiklusalase väärteo. Vastavalt KarRS § 24 lg-le 3 kustutatakse lisakaristus registrist pärast lisakaristuse ärakandmist ja kohtuvälisel menetlejal puudub karistusregistri seadusest tulenev õigus saada andmeid registri arhiivist. Kuivõrd asjaolu, et T.A on varasemalt LS § 224 lg-s 2 sätestatud süüteo eest 6 kuu pikkuse lisakaristusega karistatud, ilmnes alles kohtuistungil, palub apellant võtta väärteoasja juurde koopia kohtuvälise menetleja otsusest väärteoasjas nr
  24. Kuna T.A on varem korduvalt pannud toime sarnaseid rikkumisi, on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine võimalikult pikaks ajaks, sest üksnes üldkasuliku töö määramine ei suuda ilmselgelt järjekordse süüteo toimepanemise ära hoida. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel on alkoholi tarvitamisega probleeme, teeb kõik endast oleneva, et vältida järjekordse liiklusalase süüteo tahtlikku toimepanekut.
  26. veebruaril 2016 määras Tallinna Ringkonnakohus apellatsiooni läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtule on esitanud oma seisukoha T.A, kes palub mitte kohaldada tema suhtes lisakaristust. Ta selgitab, et on oma süüst aru saanud ja rohkem selliseid asju ei juhtu. Ta elab maapiirkonnas, kus puudub ühistransport ja lähima tugimaanteeni on 4 km. Tema hooldada on 85-aastane vanatädi, kellega peab käima arstivisiitidel ja kauplustes. Seega on juhtimisõigus talle väga oluline. Samuti satuks raskustesse tema väikefirma, mis tegeleb küttematerjali tootmise ja laialiveoga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
  28. Apellant palub lisada kohtuasja materjalidele Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo
  29. märtsi
  30. a otsuse väärteoasjas nr 278015001069, millega määrati T.A-le LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 900 eurot ja võeti LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg lõppes
  31. septembril
  32. Kohtuväline menetleja selgitab, et asjaolu, T.A on varem karistatud 6-kuulise juhtimisõiguse äravõtmisega, ilmnes alles kohtuistungil. V™S § 139 lg 2 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda 1) maakohtus uuritud tõenditele; 3 2) tõenditele, mille uurimiseks esitatud taotlus on jäetud maakohtus rahuldamata; 3) maakohtule esitamata tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et KarRS § 24 lg 3 kohaselt kustutatakse lisakaristus registrist pärast lisakaristuse ärakandmist ning seetõttu ei olnud kohtuvälisel menetlejal enne maakohtu istungit teavet T.A suhtes varasemalt kohaldatud lisakaristuse kohta, ei anna alust uue tõendi esitamiseks apellatsioonimenetluses. Kohtuvälisele menetlejale oli
  33. märtsi
  34. a väärteootsus kättesaadav ka eelnevalt ning apellatsioonis ei ole esitatud asjaolusid, mis näitaksid, et seda otsust ei olnud võimalik maakohtule esitada. Samuti tuleb märkida, et karistusregistri seaduse kohaselt on registrist kustunud karistusandmete õiguslik tähendus piiratud. KarRS § 5 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil arhiveeritud andmeid arvestada saab ning väärteoasjas karistuse või lisakaristuse kohaldamisel ei ole seda ette nähtud. Kuna T.A
  35. märtsi
  36. a otsusega lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lõppes
  37. septembril 2015, on see lisakaristus KarRS § 24 lg 3 alusel kustunud. Seega ei ole apellandi poolt väärteoasja materjalidele lisamiseks taotletav otsus lisakaristuse kohaldamise kohta praeguses asjas ka õiguslikult relevantne. Sellest tulenevalt jätab kriminaalkolleegium apellandi taotluse täiendavate tõendite lisamiseks rahuldamata.
  38. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub eelkõige juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seega, kuigi lisakaristuse üldpreventiivseid eesmärke ei saa kõrvale jätta, ei ole lisakaristuse mõistmine ainuüksi üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud. Seega ei saa lisakaristuse kohaldamise aluseks olla ainuüksi asjaolu, et isik on toime pannud süüteo, vaid tuleb tuvastada, et lisakaristuse kohaldamata jätmisel on oht, et isik jätkab süütegude toimepanemist.
  39. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Ühes liitris väljahingatavas õhus mõõdeti T.A 0,35 mg/l, mis on LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku (0,25 – 0,74 mg/l) alampiiri lähedane mõõtetulemus. T.A on 2 kehtivat väärteokaristust. Nimelt on teda karistatud
  40. veebruari
  41. a otsusega LS § 209 ja § 207 alusel ning
  42. märtsi
  43. a otsusega LS § 224 lg 2 ja § 207 alusel. Mõlemad rahatrahvid on tasutud.
  44. juuni
  45. a otsusega määratud rahatrahv on praeguseks hetkeks kustunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et T.A väärteokaristused annavad juba alust arvata, et väärtegude toimepanemine on muutunud tema elustiiliks. Kuigi apellant on õigesti märkinud, et kohtupraktika kohaselt tuleb alkoholijoobes juhtimise eest juhtimisõigus üldjuhul ära võtta (RKKKo nr 3-1-1-10-03, p 7), on Riigikohus rõhutanud, et ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada (RKKKo nr 3-1-1-122-13, p 10). Kuna T.A on varasemalt korduvalt karistatud liiklusrikkumiste toimepanemise ees väärteokorras, sh ka mootorsõiduki juhtimise eest lubatud piirmäära ületades, pidas maakohus põhjendatuks kohaldada T.A suhtes karistusliigina aresti sanktsiooni keskmises määras, mis asendati üldkasuliku tööga. Maakohus ei kohaldanud lisakaristust, kuna mõistetud põhikaristus oli kohtu arvates süüdlase mõjutamiseks piisav. Märkimist väärib ka asjaolu, et maakohus määras üldkasuliku töö tegemise ajaks 4 kuud, mille jooksul määrati T.A KarS § 69 lg 4 alusel politsei järelevalve alla. Arvestades seda, et T.A on 2 kehtivat väärteokaristust ning kõik rahatrahvid on tasutud, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kuna T.A-le mõisteti esmakordselt raskemaliigilisem karistus 4 sanktsiooni keskmises määras, on see karistuse eesmärkide saavutamiseks praegusel hetkel piisav.
  46. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.