xxx, isikukood xxx, elukoht xxx, töökoht xxx Irina REINO Politseija Piirivalveameti Ida vanemväärteomenetleja Prefektuuri Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina REINO 22.02.2016 otsus väärteoasjas nr.2330,16,000287 I.E karistamise osas
summas 1100 (üks tuhat ükssada) eurot ja
lg.3 p.1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 3 (kolm) kuud – tühistada põhikaristuse suuruse osas. Mõista I.E-le
summas 600 (kuussada) eurot. Ülejäänud osas jätta Ida Prefektuuri 22.02.2016 otsus muutmata. I.E kaebus rahuldada osaliselt. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 19.04.
lg.3 ja pani toime väärteo
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 22.02.2016 otsusega väärteoasjas nr.2330,16,000287 määrati I.E-le
summas 1100 € ja
lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Otsuse kohaselt oli kergendavaks asjaoluks kahetsus ning raskendavad asjaolud puudusid. I.E esitas 09.03.2016 Viru Maakohtule kaebuse. Tegemist oli puudustega esitatud kaebusega. Viru Maakohtu 04.04.2016 määrusega jäeti I.E kaebus käiguta ja selle esitajale anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. I.E esitas 07.04.2016 Viru Maakohtule parandatud kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada, teha uus otsus, vähendada rahatrahvi suurust ning lühendada lisakaristuse kohaldamise tähtaega. Kaebuse kohaselt näeb
Seega, arvestades puhtsüdamlikku kahetsust, käesoleval juhul määratud kaebuse esitajale peaaegu maksimumkaristus. See karistus on kaebuse esitaja pere jaoks liiga range – kaebuse esitaja maksab alaealisele pojale elatist, lisaks on tal veel rahalisi kohustusi. Kaebuse esitaja töötab xxx, tööga seotud liikumiseks on vajalik juhiloa olemasolu. Seetõttu palub kaebuse esitaja lisakaristust mitte kohaldada või lühendada selle tähtaega. Kaebuse esitaja kinnitab, et ta ei ole arvel psühhiaatri ega narkoloogi juures, teda ei ole varem kriminaalvastutusele võetud ning arvestada tuleb puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. 2 Kaebuse esitaja palus asi lahendada kirjalikus menetluses. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 13.04.2016 kirjalikus vastuses nr.3.11.1/7518-4 palub jätta kaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt arvestas otsuse tegija eelkõige toimepandud süüteo raskust. Väärtegu on toime pandud otsese tahtlusega. Menetlusalune isik peab mõistma, et teo eest tuleb kanda karistust ja see karistus ei tohi olla mugav, see peab menetlusaluse isiku elu piirama. Varem on kaebuse esitajat karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, rahatrahv on tasumata vaatamata sellele, et isik töötab ja omab sissetulekut. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et valitud karistus vastab menetlusaluse isiku süüle. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et I.E kaebus on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas asjas nähtub menetlusaluse isiku poolt maakohtule esitatud kaebusest, et ta palub asi lahendada kirjalikus menetluses. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 13.04.2016 kirjalikust vastusest nr.3.11.1/7518-4 Viru Maakohtu 08.04.2016 päringule nr.4-16-1781 nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on karistus määratud
lg.2 alusel.
lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, kas alkoholijoove on kindlaks tehtud seaduse alusel ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja toimepandud väärteole. 3 Nagu nähtub 24.01.2016 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1449644 ja vaidlustatavast 22.02.2016 otsusest väärteoasjas nr.2330,16,000287, on menetlusalune isik rikkunud
lg.3 nõudeid.
lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lg.1 kohaselt tuvastatakse joobeseisundi või sama paragrahvi lg.3 nimetatud piirmäära ületamine Korrakaitseseaduses sätestatud korras. Korrakaitseseaduse §38 lg.1 kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Nagu nähtub käesoleva väärteoasja materjalides asuvast Indikaatorvahendi kasutamise 24.01.2016 protokollist ja Tõendusliku alkomeetri kasutamise 24.01.2016 protokollist koos väljatrükiga, on alkoholijoove menetlusalusel isikul tuvastatud indikaatorvahendiga (AlcoQuant 6020 nr. A 104486) 24.01.2016 kell 21.13 (näit oli 0,79 mg/l) ja tõendusliku alkomeetriga (Dräger Alcotest 7110 EST nr.ARAF-0024) 24.01.2016 kell 22.37 (näit oli 0,81 mg/l ja lõplik lugem 0,74 mg/l). Samast Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikule oli selgitatud toimingu põhjust ja eesmärki, õigust keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest, õigust tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse, õigust esitada vaie politseiasutuse juhile või kaebus halduskohtule. Samuti selgitati kontrollile allutatud isikule, et tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringuga. Asjaolu, et need õigused olid menetlusalusele isikule selgitatud, on viimane kinnitanud omakäeliselt allkirjaga. Maakohus leiab, et eeltooduga on alkoholijoove menetlusalusel väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kindlaks tehtud seadusekohaselt. isikul Nimetatud Indikaatorvahendi kasutamise ja Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidega on kooskõlas ka menetlusaluse isiku enda ütlused ja kaebuse väited. Menetlusalune isik on alates esimesest ülekuulamisest oma süüd tunnistanud ja kahetsenud. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et menetlusalust isikut oli põhjendatult karistatud
lg.2 järgi, kuna ta rikkus
Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et 4 väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 275 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatud süü tunnistamist. Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud karistuse tunduvalt üle sanktsiooni keskmise määra. Kuigi väärteomenetlusega on kindlaks tehtud menetlusaluse isiku süü
lg.2 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas ei ole kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada rahatrahvi määramisega ja aresti kohaldamine ei ole põhjendatud, kuid rahatrahvi määr on käesolevas väärteoasjas ilmselgelt põhjendamata. Nagu nähtub vaidlustatavast 22.02.2016 otsusest, on kohtuväline menetleja karistuse määramist põhjendanud üleüldiste väidetega joobes juhi tekitatavate ohtudega – menetlusalune isik pani toime ohtliku rikkumise, asetades ohtu mitte ainult enda, vaid ka teisi liiklejaid ja tema sõiduautos oleva sõitja; tegemist on tahtliku teoga ja menetlusaluse isiku käitumine oli kavatsetud; tegemist oli otsese tahtlusega. Selline põhjendus sobib igasugusesse otsusesse. Vaidlustatavas 22.02.2016 otsuses ei ole ühtegi põhjendust karistuse määramise osas konkreetsele menetlusalusele isikule ja sellest otsusest ei nähtu, missugustel kaalutlustel on just konkreetsele menetlusalusele isikule vajalik määrata maksimaalsele lähedase suurusega rahatrahv. Kohtuvälise menetleja otsuse viited perekondlikele asjaoludele ei põhjenda kuidagi rahatrahvi sellist suurust. Asjaolu, et alkoholi piirmäär oli
lg.2 ettenähtud maksimaalses suuruses, ei saa olla raskendavaks asjaoluks, kuna see sisaldub juba
Kohtuvälise menetleja 13.04.2016 kirjalikus vastuses kaebusele on küll viide asjaolule, et menetlusalust isikut on varem võetud 5 vastutusele liiklusalase süüteo toimepanemise eest, kuid maakohus leiab, et sellekohane väide tuleb jätta tähelepanuta. Vaidlustatavas 22.02.2016 otsuses puuduvad igasugused viited varasemale karistusele ning Karistusregistri väljavõttele. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et karistuse määramisel on otsuse tegemisel arvestatud varasema karistusega. Lisaks sellele peab maakohus vajalikuks juhtida kohtuvälise menetleja tähelepanu vastuolule 22.02.2016 otsuses. Nimelt on selle otsuse esimesel lehel märgitud, et menetlusalune isik ei esitanud vastulauset, kuid teisel lehel on kohtuvälise menetleja esindaja märkinud vastulauses esitatud väidete mittearvestamise põhjendused. Seega jääb kohtuvälise menetleja otsuse pinnalt arusaamatuks, kas menetlusalune isik on siis esitanud vastulause või mitte. Maakohus leiab, et eeltoodu alusel on rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas seaduslik alus olemas. Maakohus peab vajalikuks rõhutada, et iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema eelmisest rangem. Kuna käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt arvestatud varasemat karistust, siis tuleb kõigepealt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ning menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamisest ja kahetsusest. Maakohus leiab, et seega tuleb menetlusalusele isikule mõista karistus sanktsiooni keskmises määras. Maakohus arvestab siinjuures menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust alates esimesest ülekuulamisest, samuti seda, et kohtuväline menetleja ei ole oma otsusest nähtuvalt selle tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku varasemate karistustega. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi suuruse osas tühistada. Käesolevas väärteoasjas on võimalik teha uus otsus rahatrahvi suuruse osas, vähendada rahatrahvi suurust ning mõista menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmises määras.
lg.3 p.1 näeb ette võimaluse kohaldada lisakaristusena samas paragrahvis sätestatud süüteo eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud menetlusalusele isikule
lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 3 kuud. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud väärteoasjas on põhjendatud. Alkoholi piirmäär, mis oli tuvastatud menetlusalusel isikul, oli sellises suuruses, kus ta pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus menetlusalune isik sõidukit juhtima ja seadis sellega reaalsesse ohtu eelkõige enda, samuti teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga selles, et eeltoodu alusel ei ole vaid põhikaristuse määramine piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt. Lisakaristus on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema mitteosalemine liikluses. Kohtuväline menetleja on käesolevas väärteoasjas kohaldanud lisakaristust miinimummääras. Maakohus leiab, et selline lisakaristuse tähtaeg on igati põhjendatud. Isegi selline lisakaristuse määr ei võimalda menetlusalust isikut lubada liiklusesse ja võimaldab menetlusalusel isikul teha endale selgeks/korrata 6
s sätestatud reeglid. Aluseid kohaldada lisakaristust alla sanktsiooni miinimummäära maakohus antud asjas ei tuvastanud. Kaebuse esitaja on oma kaebuses viidanud sellele, et töötab keevitajana ja juhtimisõigus on talle vajalik seoses tööga. Maakohus peab vajalikuks märkida, et nimetatud asjaolu ei anna alust kaebuse rahuldamiseks ka lisakaristuse kohaldamise tähtaja osas, kuna töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest vastavalt KarS §50 lg.2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (vt. ka Riigikohtu 30.04.2010 lahendit kohtuasjas nr.3-1-1-26-10). Keevitaja elukutse ei ole ilmselgelt seotud mootorsõiduki juhtimise õigusega. Kaebuse esitaja on oma kaebuses viidanud sellele, et ta ei ole arvel narkoloogi ja psühhiaatri juures. Tegemist on positiivse ja kiirust vääriva asjaoluga. Kaebuse esitaja on oma kaebuses viidanud sellele, et kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja süü tunnistamine. Nimetatud asjaolusid on kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel juba arvestatud, nende teistkordne arvestamine ei ole põhjendatud ja seadusekohane. Kokkuvõttes nõustub maakohus kohtuvälise menetleja esindaja poolt kirjalikus vastuses väljatooduga selles osas, et pannes toime väärteo, peab menetlusalune isik arvestama karistuse järgnemisega ning karistus ei saa ega tohi olla kindlasti selline, mille kandmist menetlusalune isik ei taju. Karistus peab ilmselgelt menetlusaluse isiku elukorraldust piirama. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada põhikaristuse suuruse osas, teha selles osas uus otsus ning kokkuvõttes rahuldada menetlusaluse isiku kaebus osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.