KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2017, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-17-1133 Kohtunik Tiit Kullerkupp Väärteoasi U.M-i kaebus Jõhvi Val

§ 241lg 1 järgi 5 trahviühiku suuruse rahatrahviga summas 20 eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul kohtuvälise menetleja otsuses toodud arveldusarvele. Kohtuotsus toimetada kätte kaebuse esitajale ning kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest, välja arvatud VTMS § 156 lõikes 11 nimetatud juhul. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 ASJAOLUD

1. Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P G koostas 09.02.2017 väärteoasjas nr 325116000052 väärteoprotokolli. Väärteoprotokollist nähtub, et U.M rikkus mootorsõidukit juhtides liiklusseaduse nõudeid sellega, et parkis mootorsõiduki xxxx registreerimisnumbriga xxxx xxxx kinnistu juures asuvale kõnniteele, kus ei olnud liikluskorraldusvahenditega ettenähtud parkimist ja kus puudus parkimiskorda täpsustav liikluskorraldusvahend. Kohtuväline menetleja kuulas 09.02.2017 kell 10:08 menetlusaluse isikuna üle U.M-i . Menetlusaluse isiku poolt väärteo kohta antud ütlustest nähtub, et U.M-i (isikukood xxx, töökoht xxxx) kasutuses olev sõiduauto xxxx (registreerimismärgiga xxxx) seisis 28.10.2016 kell 11:04 xxxx asuva maja ees sõiduteel. Menetlusalune isik lisas, et kuna kohas, kus sõiduk seisis, ei ole sõidutee kõnniteest liiklusmärkide või teekattemärgistega eraldatud (puudub haljas- või muu riba või äärekivi), leiab menetlusalune isik, et sõiduk seisis sõiduteel ja tema teos ei ole väärteokoosseisu. Menetlusaluse isiku palvel lisati väärteotoimiku juurde foto.
2. 09.02.2017 koostas Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P G üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 325116000052 U.M-i suhtes. Kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsusest nähtub, et U.M 28.10.2016 kell 11:04 xxxx juhtides mootorsõidukit, rikkus liiklusseaduse nõudeid sellega, et parkis mootorsõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx xxxx kinnistu juures asuvale kõnniteele, kus ei olnud liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimist ja kus puudus parkimiskorda täpsustav liikluskorraldusvahend. Kohtuväline menetleja asus kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et väärtegu on tõendatud 28.10.2016 kell 11:04 aadressil xxxx tehtud fotodest vaatluse protokolli ja selle juurde kuuluvate fototabelitega, millest nähtub, et 28.10.2016 kell 11:04 xxxx maja juures asuvale kõnniteele, kus puudub kõnniteele parkimist lubav liikluskorraldusvahend on pargitud sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx ning xxxx tänava kõnnitee ehitusprojektiga (Töö nr: TP 07-16, joonise nr 2.2), millest nähtub, et xxxx maja ees asub jalgtee. Üldmenetluse otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik

§ 20

lg 4 p 3 nõudeid ning väärtegu kvalifitseeriti

§ 241lg 1 järgi.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja, arvestades karistuse määramisel KarS § 56 lg 1 ning juhindudes VTMS § 73 lg 1 p-st 1, otsustas U.M karistada

§ 241lg 1 järgi 5 trahviühiku suuruse rahatrahviga summas 20 eurot.

3. 21.02.2017 esitas menetlusalune isik U.M Viru Maakohtu kaebuse Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P Gi 09.02.2017 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 325116000052, millega temale määrati

§ 241lg 1 rikkumise eest karistuseks rahatrahv summas 20 eurot.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on eksinud ning määranud temale karistuse olukorras, kus väärteokoosseis tegelikult puudub. Kaebuse esitaja viitab, et antud kohas ei ole kõnnitee äärekiviga või muul viisil sõiduteest eraldatud, mistõttu on antud kohas tegemist sõiduteega ja tema poolt pargitud sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx seisis 28.10.2016 kell 11:04 sõiduteel. Seda fakti kinnitavad ka väärteoasja materjalide juurde lisatud fotod. Kaebuse esitaja leiab, et väär on kohtuvälise menetleja arusaam selles, et antud asjas ei ole võimalik kõnniteed tähistada ja ainukeseks tähtsust omavaks asjaoluks on kõnnitee ehitusprojekt. Sellisel ehitusprojektil ei ole õiguslikku tähendust. Kaebuse esitaja esitab otsuse peale kaebuse täies ulatuses. Ta vaidlustab väärteo toimepanemise fakti ning karistuse määramist. Kaebuse esitaja palub tühistada Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P Gi 09.02.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 325116000052 ja lõpetada väärteoasja menetlus VMTS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2 4. 03.05.2017 esitas Jõhvi Vallavalitsus Viru Maakohtule kohtuvälise menetleja seisukoha U.M-i esitatud kaebuse suhtes väärteoasjas nr 325116000052. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P Gi 09.02.2017 üldmenetluse otsus on seaduslik ning U.M on toime pannud

§ 241lg-s 1 sätestatud väärteo.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja jätta Jõhvi Vallavalitsuse 09.02.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 325116000052 jõusse. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuses esitatud väitega, nagu puuduks antud juhul väärteokoosseis. Väärteomenetluse käigus kogutud tõenditest tuleneb üheselt, et U.M on 28.10.2016 toime pannud

§ 241lg-s 1 sätestatud väärteo – parkinud sõiduki selleks keelatud kohas.

U.M on kaebuses väitnud, et antud kohas ei ole kõnnitee äärekiviga või muul viisil sõiduteest eraldatud ja seega on antud kohas tegemist sõiduteega. Seega nimetab U.M ise kohta, kuhu ta sõiduki parkis, kõnniteeks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et 28.10.2016 vaatluse protokollist ja selle juurde kuuluvatest fototabelitest on igati arusaadav, et sõiduk seisab kõnniteel: sõiduk xxxx registreerimismärgiga xxxx asetseb xxxx ümbritseva aia ning autodele liiklemiseks mõeldud sõidutee vahelisel asfalteeritud alal. Xxxx maja ning sõidutee vahel on sõiduteest selgelt eristuv kõnnitee, mis on sõiduteest eraldatud kruusaga ning kõnnitee eristub selgelt sõiduteest erineva teekattega. Fotodelt on näha, et sõidukist eespool liiguvad asfalteeritud kõnniteel inimesed.

§ 2

p 25 sätestab, et kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud tee osa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Järelikult ei välista kõnnitee olemasolu antud kohas asjaolu, et see asfalteeritud tee on liiklusmärkide või teekattemärgistega kõnniteena märgistamata, kuivõrd

§ 2p 25 kohaselt ei ole see kohustuslik.

Kohtuvälise menetleja hinnangul vastab nimetatud tee, mis jääb xxxx maja ja sõidukitele liiklemiseks mõeldud sõidutee vahele ning kus seisis U.M-i poolt pargitud sõiduk,

§ 2p 25 määratlusele.

Nimetatud asfalteeritud ala liigitaks kõnniteeks ka keskmine mõistlik kõrvalseisja. Antud juhul omab tähendust ka asjaolu, et xxxx kinnistu on U.M-i elukohaks ning ta pidi teadma, et tegemist on kõnniteega.

§ 20

lg 4 p 3 lubab kõnniteel parkida üksnes siis, kui seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale kõnniteeserval vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Nimetatud nõuded ei ole alternatiivsed ehk nad peavad esinema koos. Käesoleval juhul puudus kõnniteel parkida lubav liikluskorraldusvahend ning seega on

§ 241lg-s 1 sätestatud väärtegu objektiivselt toime pandud.

Subjektiivse külje olemasolu tõendavad U.M-i antud ütlused ning tuvastatud asjaolud kogumis, millest saab järeldada, et kaebuse esitaja parkis mootorsõiduki teadlikult xxxx majaga külgnevale kõnniteele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et U.M on pannud väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole väärteomenetluse käigus tuvastatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et asjas kogutud tõenditest saab teha ühese järelduse, et U.M rikkus 28.10.2016 xxxx kinnistu juures

§ 20lg 4 p 3 nõudeid, parkides oma sõiduki kohas, kus see oli keelatud.

Järelikult on U.M toime pannud

§ 241

lõikes 1 sätestatud väärteo, mille eest karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut. Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P Gi 09.02.2017 üldmenetluse otsusega määrati U.M-ile eelkirjeldatud väärteo eest 5 trahviühiku suurune rahatrahv, s.o 20 eurot. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud KarS §-s 56 sätestatud nõudeid. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole väärteomenetluse käigus tuvastatud. Tulenevalt vajadusest mõjutada U.M-i edaspidi hoiduma süüteo toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt, on kohtuvälise menetleja määratud rahatrahv, mis on pool

§ 241lg-s 1 sätestatud väärteo karistuse maksimummäärast, põhjendatud.

3 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt maakohtunik lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le
2. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses.
3. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuvälise menetleja 09.02.2017 üldmenetluse otsuse kohaselt U.M 28.10.2016 kell 11:04 juhtides mootorsõidukit, rikkus liiklusseaduse nõudeid sellega, et parkis mootorsõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx xxxx kinnistu juures asuvale kõnniteele, kus ei olnud liikluskorraldusvahenditega ettenähtud parkimist ja kus puudub parkimiskorda täpsustav liikluskorraldusvahend. Sellega rikkus U.M

§ 20

lg 4 p 3 nõudeid ning väärtegu kvalifitseeriti

§ 241

lg 1 järgi.

§ 241

lg 1 näeb ette vastutuse sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes.

§ 20

lg 4 p 3 sätestab, et asulas tohib alla kuue meetri pikkuse A- ja haagiseta B-kategooria ning haagiseta D1-alamkategooria mootorsõiduki peatada või parkida ka osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale sõiduteest kaugemal kõnniteeserval vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Selleks, et omistada U.M-ile

§ 241

lg-s 1 nimetatud rikkumine, tuleb tuvastada, kas U.M parkis üldmenetluse otsuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx xxxx maja juures asuval kõnniteel, rikkudes sellega

§ 20lg 4 p 3 nõudeid.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et U.M-i poolt pargitud sõiduk xxxx registreerimismärgiga xxxx asetses 28.10.2016 kell 11:04 xxxx kinnistu juures asfalteeritud alal. Vaidlus puudub ka selles, et antud mootorsõiduki seismise puhul oli tegemist parkimisega. Sõiduki parkimist U.M-i poolt kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas on kinnitanud menetlusalune isik ise väärteo kohta antud ütlustega (tl 36), väärteotoimikusse lisatud pildiga (tl 39) ning kaebusega (tl 3). Sõiduki asumist antud kohas kinnitavad lisaks ka kohtuvälise menetleja fotod (tl 30, 31). Kohtule esitatud tõenditest (tl 30, 31, 39) ei nähtu, et xxxx juures oleks kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Parkimist lubava liikluskorraldusvahendi olemasolu ei ole väitnud ka menetlusosalised. Seega ei ole kahtlust, et xxxx juures puudus kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Kõnealusel juhul on vaidlus selles, kas kõnealuses parkimise kohas - xxxx maja juures – on tegemist kõnniteega või sõiduteega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud kohas ei ole 4 kõnnitee äärekiviga või muul viisil sõiduteest eraldatud ja seega on antud kohas tegemist sõiduteega ning tema poolt pargitud sõiduauto seisis sõiduteel.

§ 2

p 25 sätestab, et kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Kohus, tutvunud kohtuvälise menetleja fotodega (tl 30, 31) ning menetlusaluse isiku poolt väärteotoimiku juurde lisatud pildiga (tl 39), asub seisukohale, et kinnistut xxxx ümbritseva aia ning autodele liiklemiseks mõeldud sõidutee vaheline asfalteeritud ala vastab

§ 2p 25 määratlusele.

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt antud kohas ei ole kõnnitee äärekiviga või muul viisil sõiduteega eraldatud. Kohus selgitab, et

§ 2

p 25 grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole äärekivi olemasolu kindlasti vajalik. Oluline on, et kõnnitee oleks sõiduteest arusaadaval viisil eraldatud. Kohtu hinnangul nähtub fotodelt (tl 30, 31, 39) selgelt, et kõnnitee on sõiduteest eraldatud kruusaga (kruusaribaga) ning kõnnitee eristub selgelt sõiduteest erineva teekattega. Ühtlasi on fotodelt näha, et sõidukist eespoolt liiguvad asfalteeritud kõnniteel inimesed (tl 30, 31). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et nimetatud asfalteeritud ala liigitaks kõnniteeks ka keskmine mõistlik kõrvalseisja. Nimetatud järeldust ei väära ka asjaolu, et xxxx tänava kõnnitee ehitusprojektist (tl 33) nähtuvalt asub xxxx maja ees jalgtee, kuna kõnealusel juhul on ehitusprojektil vaid informatiivne tähendus. Kõnnitee olemasolu ei välista antud kohas ka asjaolu, et vaidlusalune asfalteeritud tee on liiklusmärkide või teekattemärgistega kõnniteena märgistamata, kuivõrd

§ 2p 25 kohaselt ei ole see kohustuslik.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et objektiivse süüteokooseisu esinemine menetlusaluse isiku tegevuses tõendatud – menetlusaluse isiku U.M-i poolt juhitud mootorsõiduk xxxx registreerimismärgiga xxxx parkis 28.10.2016 kella 11:04 ajal xxxx kinnistu juures asuval kõnniteel, kus puudus parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Sellega rikkus U.M

§ 20

lg 4 p 3 sätestatud nõuet ning pani toime

§ 241lg-s 1 sätestatud väärteo.

1. Kohus leiab, et väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuses on väärteokirjeldus esitatud piisava täpsusega, menetluses on järgitud seaduses sätestatud nõudeid ja viidatud on kohalduvale normile, mille rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 lg 1 p 1 sätestatud alusel.
2. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et U.M pani väärteo toime otsese tahtlusega – U.M , parkides mootorsõiduki selleks keelatud kohta, teadis või vähemalt pidi möönma, et paneb sellega toime väärteo. Kahtlust ei ole selles, et menetlusalune isik parkis mootorsõiduki üldmenetluse otsuses märgitud kohta teadlikult. Samuti oli U.M teadlik sellest, et kõnnitee võib olla sõiduteest eraldatud muul viisil – menetlusalune isik on viidanud, et sõidu- ja kõnniteed võib eraldada lisaks äärekivile ka haljas- või muu riba (tl 36). Lisaks eeltoodule ei saa jätta tähelepanuta, et xxxxkinnistu on U.M-i elukohaks. 5 Kohtu hinnangul viitab eeltoodu, et menetlusalune isik pidi vähemalt möönma, et kõnealusesse kohta parkimine on keelatud.
3. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendamist on leidnud, et

§ 241

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik U.M. 10. Liiklusseaduse § 241 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni kümme trahviühikut. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks 5 trahviühikut. Menetlusalusele isikule U.M-ile määras kohtuväline menetleja

§ 241

lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 5 trahviühikut s.o 20 eurot, milline on sanktsiooni keskmine määr. Kohtuväline menetleja on üldmenetluse otsuses märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule U.M-ile sanktsiooni keskmises määras rahatrahvi määramisega arvestanud karistuse määramisel õiguskorra kaitsmise huvisid ning vajadust mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süüteo toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku süü suurusele, on põhjendatud ja seaduslik. 11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1, § 132 p-st 1, § 133-134 jätab kohus Jõhvi Vallavalitsuse xxxx P Gi 09.02.2017 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 325116000052 muutmata ja U.M-i kaebuse rahuldamata. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Tiit Kullerkupp 6