Obsah (4)
§ 238§ 175§ 179§ 337KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2010.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-18863 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Ke
§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Kar
S § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 29.07.-31.07.2009. a, s.o 3 päeva karistusaja hulka ning loeti kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1,2,3 kohaselt määrati, et VG-le kohaldatavast karistusest kuulub kohe ärakandmisele 4 kuud vangistust ja ülejäänud osa karistusest, s.o 2 aastat 7 kuud ja 27 päeva vangistust jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui VG 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi. VG allutati katseajaks käitumiskontrollile ning pandi kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Iseseisvalt kuulub VG-l kandmisele Pärnu Maakohtu 03.09.2009.a Pärnu Maakohtu otsusega kohaldatud rahaline karistus 9700 krooni. Tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti 2
(6)muutmata, karistuse kandmise algust arvati alates karistuse kandmisele asumisest. Katseaja algust arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 25.02.2010.a. Sama otsusega tunnistati KarS § 200 lg 2 p 5,7 järgi süüdi ka K.A, keda karistati 4 aastase vangistusega.
§ 238
lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 kohaselt kohaldati K.A-le liitkaristust, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise, s.o Pärnu Maakohtu 13.11.2009.a määrusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuulise vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 30.07.-31.07.2009. a, s.o 2 päeva karistusaja hulka ning loeti kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust. Tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti muutmata, karistuse kandmise algust arvata alates karistuse kandmisele asumisest.
§ 175
lg 1 p 4 alusel mõisteti VG-lt välja 1320 krooni ja K.A-lt välja 2160 krooni kaitsjatasu riigi tuludesse;
§ 175
lg 1 p 5 alusel mõlemalt 173 krooni toimiku materjalidest kaitsjatele koopiate tegemise kulude eest;
§ 175
lg 1 p 3 alusel mõlemalt solidaarselt ekspertiisitasu 2875 krooni ning
§ 179lg 1 p 1 alusel mõlemalt välja sundraha 10875 krooni riigi tuludesse. 2. VG ja K.A tunnistati Kar
S § 200 lg 2 p 5,7 järgi süüdi selles, et nemad 24.06.2009.a kella 00.30 ja 1.30 vahelisel ajal, olles alkoholijoobes ning tegutsedes ühise tahtlusega, võtsid XXX asuva XXX autotankla juurest enda kasutuses oleva sõiduauto Opel Omega, reg. nr. XXX XXX peale alkoholijoobes olnud JM, kes palus end viia Pärnus, XXX asuva korterelamu juurde ning maksis sõidu eest VG-le 100 krooni. Peale sõidu alustamist käskis VG autojuhiks võetud MS-l sõita autoga Pärnu maakonda, Tahkuranna valda, Reiu külla, Pärnu lahe ja Mereküla tee vahel asuvasse metsa asfalteeritud platsile, eesmärgiga nõuda kannatanult raha. Olles JM autost välja käsutanud, nõudsid VG ja K.A JM-lt raha üleandmist. Kui kannatanu ütles, et tal raha ei ole, nõudis VG kannatanult kõikide temal olevate asjade üleandmist. JM võttis pükste taskutes lahtiselt olevad rahatähed ja andis need K.A kätte, kes raha maha viskas. Samuti võttis JM pükste tagataskust rahakoti ja näitas, et seal on ainult 25 krooni ja pani rahakoti tagasi taskusse. Asjaolu, et JM-l oli vähe raha, vihastas VG ja K.A, mispeale K.A läks kannatanule selja taha ja katsus tal taskud läbi ning lõi JM ühel korral rusikaga kukla piirkonda, VG lõi aga JM rusikaga vasaku silma piirkonda. Saadud löökide tagajärjel kukkus JM asfalteeritud platsile pikali, misjärel VG lõi maas lamavat kannatanut eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt 10-l korral jõhkralt jalgadega pea ja rindkere piirkonda, K.A lõi JM ühel korral jõhkralt jalaga näo piirkonda. Seejärel üritas VG ära võtta JM-l vasaku käe sõrmes olevat kullast klotsersõrmust väärtusega 5000 krooni, kuid see ei õnnestunud, kuna JM sõrmed oli turses. Seejärel võtsid VG maaslamavalt kannatanult kätest ja E. K.A jalgadest kinni, vedades ta peksmiskohast eemale ning viskasid maapinnale. VG ja K.A otsisid oimetult maas lamava JM taskud läbi ning võtsid ära pükste tagataskust mobiiltelefoni Nokia 6288 maksumusega 1300 krooni, nahast rahakoti Marco Polo väärtusega 500 krooni koos selles olnud 25 krooni sularahaga, ID kaardi ja Haigekassa liikmekaardi JM nimele, 2 liinibussi sõidutalongi maksumusega 20 krooni, „Grand Prix“ ja „Olympia“ kasiino liikmekaardid, Bingo loto loteriipileti maksumusega 15 krooni, väikese ikooni ja rahalist väärtust mitteomava hieroglüüfidega kaardi. Samuti korjas VG üles K.A poolt mahavisatud rahatähed kogusummas 50 krooni. Peale kannatanu röövimist jätsid VG ja K.A vigastatud kannatanu metsa maha ja sõitsid minema. Röövimisega tekitati JM-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi- vasaku ülemise lau turse ja verevalum, 7.-10. roide murd vasakul koos vasakpoolse veriõhkrinnaga, mille tüsistusena tekkis vasaku kopsu kollaps, mis on eluohtlik tervisekahjustus ning varalist kahju 1910 krooni. 3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu JM, kes palub asja uuesti kohtuistungil läbi vaadata. Oma taotlust põhjendab ta sellega, et süüdistatavat K.A karistati tema arvates liialt karmilt, kuigi tunnistajate sõnul ei olnud K.A tema suhtes nii karm ja agressiivne kui VG, kelle 3
(6)süütegu võis olla suurem, kuid keda karistati naeruväärselt väiksema karistusega. JM soovib ka tunnistajate NJ ja MS osavõttu kohtuistungist ning leiab, et tema kui kannatanu oleks rohkem huvitatud moraalse kahju materiaalsest kompenseerimisest. 4.Ringkonnakohtu istungil loobus kannatanu apellatsiooni nõuetest tunnistajate ülekuulamise, moraalse kahju kompenseerimise ja süüdistatavale K.A-le mõistetud karistuse vaidlustamisest. Kannatanu palus tühistada maakohtu otsuse VG tingimisi karistusest vabastamise osas ja karistada VG reaalse vangistusega. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte arvamused leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon otsuse tühistamiseks alust ei anna. 5.Puutuvalt VG-le mõistetud karistusse rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 sätestatud karistamise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi arvates selliseid VG-le mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on VG-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka apellant ise ei ole oma apellatsioonis viidanud asjaoludele, mida maakohus tema arvates arvestamata on jätnud või alusetult arvestanud. Apellatsioonis tugineb kannatanu VG-le mõistetud karistuse vaidlustamisel üksnes tunnistajate ütlustele, millest järeldab, et VG oli tema suhtes toimepandud teos K.A-st karmim ja agressiivsem ja kelle süütegu võis olla suurem. 6.Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. 7.Maakohus on hinnanud tunnistajate MS ja NY kohtuistungil antud ütlusi ja leidnud põhjendatult, et erinevad isikud tajuvad ja mäletavad asetleidnud sündmusi mõnevõrra erinevalt. Samas on õige kohtu hinnang selles, et kõigi kannatanu ja tunnistajate aga ka süüdistatavate enda ütlused kinnitavad siiski seda, et kannatanu raha ja muude esemete hõivamiseks tungisid süüdistatavad koos grupis tegutsedes kannatanule kallale, murdsid kannatanut koos pekstes viimase vastupanu ning hõivasid kannatanult rahakoti koos sisuga ning mobiiltelefoni. Samas on maakohus VG-le mõistetava karistuse osas arvestanud asjaoluga, et tema osa kuriteo toimepanemises oli K.A osavõtu astmest mõnevõrra suurem ja karistanud VG suuremas karistusmääras kui K.A. 8. Nähtuvalt SA Pärnu Haigla teatisest 24.06.2009.a (tlk 11), SA Pärnu Haigla ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisidest (tlk 11,12) ja isiku ekspertiisiaktist nr 52 (tlk 26-29) diagnoositi JM-l VII – X roide murd koos vasakpoolse veriõhkrinnaga, mille tüsistusena tekkis kopsu kollaps. Samuti tuvastati tal nahaalune verevalum ning pehmete kudede turse vasaku silma ülalaul. Nimetatud tervisekahjustusi on peetud eluohtlikeks. Kumb kohtualustest kannatanule peksmise tagajärjel esinevad kehavigastused tekitas, on jäänud kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata ja seetõttu vastutavad VG ja K.A saabunud tagajärje suhtes solidaarselt. Kannatanul fikseeritud vigastuste raskuse pinnalt ei saa subjektiivselt väita, et VG käitud kannatanu suhtes agressiivsemalt, kui seda leidis maakohus. Samas on oluline märkida, et kannatanu füüsilist vastupanu ründe tõrjumisele pärssis kannatanul esinenud alkoholijoove (tlk 14). 4
(6)Arvestades VG karistust kergendavat asjaoludena süü puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanule tekitatud varalise kahju hüvitamist ning seda, et VG ei ole varem kandnud reaalset vangistust, siis ei ole talle pikaajalise reaalse vangistuse kui kõige raskema karistusliigi kohaldamine veel hädavajalik. Põhjendatud, nagu maakohus leidis, oli kohaldada talle vangistus, millest kohe reaalselt ärakandmisele kuuluks lühemaajaline, s.o 4 kuuline vangistuse osa. Ülejäänud vangistuse osa tingimuslikult kohaldamata jätmine ja maksimaalseks pikaajaliseks tähtajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla jätmine tagab VG hoidumise edaspidi kuritegude toimepanemisest ning on ka õiguskorra kaitsmise huvides, kuna kuriteo toimepanemise eest kohaldatakse ka hoiatavat reaalset vanglakaristust. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5). VG-le mõistetud karistus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ja kohtukolleegium ei tuvastanud VG-le mõistetud karistuse mittevastavust kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 9.Eeltoodu alusel ja juhindudes
§ 337
lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu 25.veebruari 2010.a otsus VG suhtes tuleb jätta muutmata ja kannatanu JM apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Malle Preimer 5
(6)6
(6)