4-16-2097 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-2097 (2302,16,001438) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisek

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: H.A, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta H.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 19.02.2016 otsusele nr 2302,16,001438 H.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 19.02.2016 otsus nr 2302,16,001438 H.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja 1 jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 08.04.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 16.04.2016. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 09.05.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.05.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 19.02.2016 otsusega nr 2302,16,001438 karistati H.A LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et H.A 29.01.2016 kell 11.23 Järvevana teel Tallinnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 100 +/- 3 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ning pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et soovib otsust vaidlustada seoses sooviga mitte juhilubade äravõtmist vaid eelistaks ühiskondlikult kasulikku tööd või aresti mida saaks kanda nädalavahetustel. Kuna seoses töö ning eraeluga on väga vajalik juhilubade olemasolu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et vajab juhilubade olemasolu sellepärast, et töötab, aitab oma vanemaid ja vanavanemaid. 29.01.2016 kiirustas kaupa ära viima, tähelepanematusest tõusis kiirus 100ni. Sõitis Nõmmele, oli kaubikuga ning kapp oli peal ja pidi selle ära viima. Kuidagi kiirustas, kiirus läks suureks. Olude sunnil on elu väga kiire. Kiirustamist on ka varem ette tulnud, sellepärast tahetaksegi lube ära võtta. Elu on kiire, kohustusi palju, aega on vähe. Rahatrahve ei ole ära tasunud, finantsiliselt ei ole väga võimalik. On palju kohustusi, kõik karjuvad raha järgi, siblib selle nimel, et saaks elatud, korter, mida peab maksma, elama, sööma. Kohustusi on päris korralikult, lisaks vanavanemad, kelle asju peab korras hoidma. Mainiski, et oleks võimeline nädalavahetustel tegema üldkasulikku tööd. Ühe korra on juba käinud, saab veel teha. On kursis, et sellise väärteo eest on karistuseks rahatrahv, teisi karistusi ei tea. On enne olnud rahatrahve, mis läinud täituri kätte, saaks ka edasi nii. Kui otsus jõustub, siis saaks, kuid nad ei tegele sellega. Kui suhtleb nendega, siis saadavad edasi, aga keegi ei tee seda. Kohustusi palju ja tahestahtmata peab saama tehtud kõik õigeaegselt. Püüab vältida kiiruse ületamist või üldse liiklusseaduse rikkumist. Sissetulek on 600-700 eurot, tuleb tasuda kommunaalid ja lisaks veel korteri remont. Elab üksi. Kunagi on rahatrahvi maksnud. Karistusi on kaksteist, taotleb asenduskaristust, et saaks asjad korda ajada. Elab XXX on vanavanemate maja. Soovib, et lisakaristust ei kohaldataks, et juhilubasid ära ei võetaks. Saaks tõsta rahalist karistust, et saaks edasi töötada, sõita kaubikuga ringi, et ei jääks tööst ilma. Et ei peaks minema töötukassasse, midagi korraldama. Soovib rahalist karistust, et see asendataks üldkasuliku tööga või arestiga. See on tingitud närvilisest keskkonnast, kahjuks Eesti keskkond on selline, pole midagi teha. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kaebuse esitajat on varem 12 korda karistatud väärteo korras, karistused kehtivad. Nimetatud karistused on kandmata, va üks rahaline karistus, mis on asendatud üldkasuliku tööga. On ilmne, et kui isik ei kanna karistust rahatrahvi näol, ei maksa seda, ei saa see ka soovitud mõju avaldada. Ainuüksi asjaolu, et karistusregistris numbrid üleval, ei ole käesoleval juhul korrale kutsuvaks asjaoluks. Selliste isikute, juhtumite tarvis on seadusandja näinud ette alternatiivkaristuse, mida kohtuväline menetleja ongi kohaldanud, so juhtimisõiguse äravõtmist. H.A näol on tegemist isikuga, kes süstemaatiliselt paneb toime liiklusalaseid väärtegusid. Kuivõrd rahatrahvid on 2 ennast ammendanud, siis kohtuväline menetleja on kohaldanud ainuvõimalikku karistust ja loodab, et tunnetades vahetult juhtimisõiguse äravõtmist, kaebaja teeb vajalikud järeldused. Tagajärg, mis hetkel isikule on saabunud, on tema enda tegude, otsuste, sisemise distsipliini puudumisest. Kiiruse ületamise osas esitas kaebaja selgituse, millest nähtub, et kaebaja seab isiklikud vajadused, aja puudumise kõrgemale eesti seadustest ja kaasliiklejate ohutusest. Sellist juhti tuleb karistada ja saab kasvatada vaid juhtimisõiguse äravõtmist kohaldades. Kohtuvälise menetleja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõturi kasutamise salvestuse väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja H.A Kevini juhitud sõiduki Peugeot Boxer registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 19.01.2016 kell 11.23 kiirusmõõturit LaserCam 4 nr LE0046. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 100 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli liikluskorraldusvahendiga lubatu kohaselt 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 97 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/

1. h)mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes ning kuna tegemist on politseiametnikuga, on ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks 3 kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 4 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et menetlusalust isikut on väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ja uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud. Seega oli tal juba mõningane kogemus karistuste osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellega on menetlusalune isiküheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditelt edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Seetõttu leiab menetleja, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja on ka seisukohal, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud, kuna need on jäetud tasumata ning ei ole isikule soovitud mõju avaldanud. Seetõttu leidis kohtuväline menetleja, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks kohaldamine mõjutada H.A edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7). Seega puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas sõidukiirust jõudmaks kaubikus olevat kaupa viima, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/
2. h)mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat 4 sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud keskmises määras, s.o 27 km/h võrra. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem suurimat lubatud sõidukiirust ületatakse, seda suurem on süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 2 piirmäärasid, milleks on 21-40 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 27 km/h ehk sätestatud piirmäära keskmise määra lähedane, seega on ka isiku süü keskmine ja karistus peaks vastama vastava karistuse määra keskmise määra lähedasele määrale. Karistuseks on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, mis on keskmine ja asjaolu, et menetlusalust isikut on 2015 aasta jooksul viiel korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh ka kahel korral samalaadsete väärtegude eest. Need määratud karistused ei ole soovitud mõju avaldanud. Seejuures nähtub kaebuse esitaja karistusandmetest sedagi, et kaebuse esitajat on ka 2013 ja 2014 aasta jooksul korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega ning nii 2013, 2014 kui ka 2015 määratud rahatrahvid on jäetud tasumata ning ühe karistusena määratud rahatrahv on karistuse täitmise võimatuse tõttu asendatud üldkasuliku tööga. Seega on juba aastaid kaebuse esitajat püütud rahatrahvidega mõjutada, kuid see on jäänud tagajärjetuks ning kaebuse esitaja jätkab süsteemset ja järjekindlat liiklusnõuete eiramist ja paneb toime väärtegusid. Seega saab kaebuse esitaja suhtes kohaldada vaid teist sanktsioonis ettenähtud karistuse liiki ja selleks on sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, kuivõrd senini kohaldatud rahatrahv soovitud mõju ei ole avaldanud ega ole sundinud kaebuse esitajat süütegude toimepanemisest loobuma. Seejuures väitis kaebuse esitaja, et tema igakuiseks töötasuks on 600-700 eurot, mis viitab sellele, et kaebuse esitajal on piisavad sissetulekud määratud trahvide tasumiseks, kuid kaebuse esitaja teadlikult jätab määratud trahvid tasumata ja eeldab, et need trahvid asendatakse üldkasuliku töö või arestiga. Selline kaebuse esitaja suhtumine viitab üheselt sellele, et rahatrahv kui karistusliik on ammendunud ega ole kaebuse esitaja suhtes kohaldatav. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ning selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka kohus. Ka kaebemenetluses kaebuse esitaja mingit kahetsusele viitavat väidet ei esitanud ning arvestades kaebuse esitaja selgitusi ja õigustusi saab tulla järeldusele, et liiklusnõuete süsteemne eiramine on kaebuse esitaja ellusuhtumise lahutamatu ja normaalne osa. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse karistuse määramisel/mõistmisel ka isiku käitumisega enne ja pärast süüteo toimepanemist, kuivõrd need andmed iseloomustavad isiku käitumisharjumusi ning aitavad hinnata uue samalaadse süüteo toimepanemise tõenäosust. Karistusregistri andmete kohaselt on kaebuse esitajat samalaadsete väärtegude toimepanemiselt kinni peetud ka 17.07.2015 ja 14.10.2015 ning menetlusesemeks olev süütegu on toime pandud 29.01.2016. Seega on kaebuse esitaja samalaadsed väärteod toime pannud kolmel korral poole aasta jooksul ning taolist samalaadsete väärtegude toimepanemist saab hinnata süsteemsena ning järjestikused väärtegude toimepanemiselt kinnipidamised ja rahatrahvide määramised kaebuse esitajat õiguskuulekusele ei sunni, mis viitab sellele, et 5 korduvad kinnipidamised ja karistamised kaebuse esitajat ei mõjuta. Selline süsteemne õigusvastane käitumine viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohtu arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata/mõista süüdlasele karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul on sellise põhimõtte kohaldamine kaebuse esitaja suhtes kohane ja seda on kohtuväline menetleja ka teinud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes järjekindlalt ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate väärteokaristuste olemasolu, mis on määratud ainuüksi 2015 aasta jooksul, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda, so saavutada karistusliigi muutmine ja saada võimalus jätkuvalt juhina liikluses osaleda. Selline seisukoht ilmnes ka kohtuistungil kaebuse esitaja antud selgitustest. Seejuures taotles kaebuse esitaja kohtuistungil, et temale määrataks suurem rahatrahv, mille ta jätaks tasumata ja edaspidi asendataks see kas üldkasuliku töö või arestiga. Seega kaebuse esitaja taotleb sellise karistuse määramist, millise ta teadlikult jätaks kandmata. Esitatud kaebuses taotletakse määratud karistuse, so juhtimisõiguse äravõtmise asendamist ühiskondlikult kasuliku töö või arestiga. Taoline taotlus kohaldada karistust, mida seadus sellise väärteo eest ette ei näe, viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja ei ole senini teadlik liiklusseaduse nõuetest ega liiklusalaste väärtegude eest määratavate karistuste liikidest ja määradest. Kohus peab vajalikuks selgitada ka seda, et üldkasulik töö on kohaldatav asenduskaristusena, st kohus saab mõistetava aresti asendada üldkasuliku tööga kui aresti ärakandmine ei oleks otstarbekas või teatud ajahetkel kohane. Seega saab kohus asendada vaid sellist aresti, mida ta ise karistust mõistes kohaldab. Kaebuse esitajale inkrimineeritava süüteo eest aga aresti mõista ei ole võimalik. Üldkasuliku tööga on võimalik asendada ka määratud, kuid tasumata jäetud rahatrahvi, kuid selline asendamine saab kõne alla tulla alles otsuse jõustumisel ja kui otsuse täitmisel ilmneb, et süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Seejuures saab maakohus V™S § 211 lg 1 kohaselt asendada rahatrahvi aresti või üldkasuliku tööga vaid sissenõudja avalduse alusel, mitte võlgniku taotlusel. Selline asendamine eeldaks aga rahatrahvi määranud kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist. Seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist, s.t liiklusseaduse alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega võinuks rahatrahviga kaasneda ka lisakaristus. Antud juhul on rahatrahvi kui tulemusteta jäänud karistusliigi kohaldamisest loobutud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat juba korduvalt rahatrahvidega karistatud, kuid oodatud mõju see karistusliik avaldanud ei ole, kuivõrd määratud rahatrahvid on seaduses ettenähtud tähtaja jooksul teadlikult jäetud tasumata. Seega ei saa sellist mõju avaldada ka järgmine rahatrahv või järgmised rahatrahvid ja rahatrahv kui karistusliik on ennast 6 ammendanud, mistõttu on juhtimisõiguse äravõtmine karistusliigina põhjendatud ning puudub igasugune alus käesolevas kaebemenetluses asuda muutma kaebuse esitaja suhtes kohaldatud karistuse liiki. Kaebuse esitaja on põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust seoses tööga. Samas nähtub kaebuse esitaja selgitustest, et väärteo panigi ta toime tööülesandeid täites ning kaebuse esitaja on teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töötamiseks vajalik. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu kohta märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Kaebuse esitanud isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise säilimise näol üles kaebuse esitaja elukorralduse võimaliku muutuse ja ebamugavuse edasisel töötamisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töötamine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine ja kaebuse esitaja süsteemne ja järjekindel liiklusnõuete eiramine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning menetlusaluse isiku objektiivne käitumine liikluses viitab üheselt sellele, et ka võimalik ebamugavus edasisel töö tegemisel ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Kohtu arvates on kaebuse esitaja suhtes sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine karistusena ainuõige ja kohaldamisele kuuluv karistuse liik, kuivõrd sellise karistusega eemaldatakse kaebuse esitaja kui nii iseendale kui ka kõigile teistele ohtlik liikleja liiklusest, mille tulemusena suureneb ka liiklusohutus ja selline karistusliik täidab nii eri- kui ka üldpreventiivsed eesmärgid. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7