lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: O.A, ik: XXX; elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta O.A kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 17.03.2016 otsusele väärteoasjas nr 2302,16,002974 O.A karistamises
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 17.03.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,002974 O.A karistamises
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud 1 kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 29.04.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 07.05.2016. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 30.05.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 31.05.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 17.03.2016 otsusega väärteoasjas nr 2302,16,002974 karistati O.A
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks selles, et O.A juhtis 27.02.2016 kell 16.16 Rannamäe teel Tallinnas mootorsõidukit kiirusega 128 +/- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 74 km/h. Taolise käitumisega rikkus O.A
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et olles nüüd sellest juhtunust mõnda aega möödas on aru saanud, et tegi suure eksituse. Väga kahetseb oma tegu. Tahtis otsuse edasi kaevata kuna tema elus on juhtimisõigus väga tähtsal kohal. Sõidab nädalavahetuseti taksot ja nädala sees aitab vennal ehitusettevõttega tegeleda. Seoses sellega, et on suvi tulemas on palju tööd tulemas. Hetkel vennal ei ole ka juhilube. Seega peaks tema olema see, kes teeb ära kõik sõitmised. Loodab, et olukorrast saadakse aru. On oma eksimusest aru saanud ega ei kavatse seda korrata. Kas on võimalik, et määrataks karistuseks ühiskondlikku tööd. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et kuidas saaks kohus üldkasulikku tööd kohaldada, seda ta ei tea, kuid on konsulteerinud ja tuttavatele on üldkasulikku tööd kohtus kohaldatud ning kohtul on võimalik vastu tulla. 27.02.2016 toimunu osas on mõelnud, mis juhtus. Põhjus oli, et kõrval oli naisterahvas, et näidata natuke, et esinemisoskus. Sama kui noor läheb O.A tööle, saab suurt palka, ostab S-klassi Mersu. Eesmärk on näidata, esinemine tütarlapsele, kes meeldib. Võttis tütarlapse peale Paldiski mnt Meriton Hotelli kõrvalt, keeras vasakule, sõitis pool kilomeetrit, kilomeeter. Plaanisid minna kesklinnast läbi Rocca al-Maresse. Sõiduk oli rendiauto, sõitis nädalavahetusel taksot, öösel, päeval ajas oma asju. Muidu endal autot ei ole. Jääks ikka üldkasuliku töö juurde, on suure vea teinud, oleks pidanud hoopis teisiti käituma. Samas on kogu ülejäänud perioodi liikluses olnud, võib öelda, et enam ei kavatse liiklusrikkumisi teha. On rikkumisest aru saanud, mis valesti tegi. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et esitatud kaebusega ei nõustu ja jääb väärteootsuses toodud seisukohtade juurde. O.A ületas suurimat lubatud sõidukiirust 74 km/h võrra, tehes seda Tallinna kesklinnas. Tema süü on väga suur. Kuivõrd varasemad karistused ei ole isikut mõjutanud, siis on kohtuväline menetleja jätkuvalt seisukohal, juhtimisõiguse äravõtmine kui karistusliik on õige. Liiklusseadus lubab antud rikkumise eest maksimaalse karistusena juhtimisõiguse äravõtmist 24 kuuni, kohtuväline menetleja on karistust rakendanud keskmises määras. Karistuse määramisel tuleb vaadata ka isiku suhtumist teosse mitte ainult teo toimepanemise järgselt, vaid ka teo toimepanemise ajal. Kaebaja on selgitanud, et proovis esineda, midagi tõestada kaasreisijale. Antud juhul on tõestanud, et suudab ohtu panna nii enda kui kaasreisija elu. Tuleb liiklusohutuse tagamiseks ja õiguskuulekuse kasvatamiseks liiklusest kõrvaldada. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Jaanuaris 2016, kuu aega varem on ka karistatud kiiruse ületamise eest, tema tegu näitab jätkuvust. 2 Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja O.A juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 27.02.2016 kella 16.16 ajal kiirusmõõturit LaserCam 4 nr 006054. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki suurimaks sõidukiiruseks 128 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 124 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 74 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 74 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks.
lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning
lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka 3 lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, s.o 12 kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on
Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja arvestades süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 74 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust ületati enam kui kaks korda, siis sellisel määral lubatud suurima sõidukiiruse ületamine saab olla ainult teadlik ja eesmärgipärane käitumine. Seetõttu arvestades rikkumise suurust, so numbrilist näitu, menetlusaluse isiku ütlusi, et ta oli teadlik suurima lubatud sõidukiiruse ületamisest, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 74 km/h võrra, millega rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on
lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks.
lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni.
sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus
lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades
lg 1 p 2 sätestatut, et asulasisesel teel on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist mitte vähem kui 74 km/h võrra, siis on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud väga suures määras, ületades lubatud suurimat lubatud sõidukiirust ligi kaks ja pool korda. Seega on ka menetlusaluse isiku süü väga suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust, mistõttu pidas kohtuväline menetleja vaatamata suurele süüle võimalikuks määrata karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtule esitatud kaebuses on märgitud, et kaebuse esitaja kahetseb juhtunut ja kohtuistungil selgitusi andes kordas kaebuse esitaja kahetsust. Kohus leiab, et ühte ja sama kergendavat asjaolu ei saa 4 erinevates menetlusstaadiumites korduvalt arvestada kui sellega eelnevalt juba on arvestatud. Arvestades menetlusaluse isiku suurt süüd ja kohtuvälise menetleja põhjendusi saab tulla järeldusele, et kergendaval asjaolul on juba niigi olnud piisavalt suur mõju kui tingis karistuse määramise vaid ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Karistuseks on
lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks.
lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Menetlusalusele isikule on põhikaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 12 kuuks. Seega on kaebuse esitajale karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on otsuses leidnud, et rahatrahvi määramine O.A-le ei ole põhjendatud, kuivõrd varasemalt määratud rahatrahvid liiklusseaduse nõuete rikkumise eest ei ole mõjutanud isikut seaduskuulekalt käituma ja ta jätkab õiguserikkumiste toimepanemist. Samuti ei ole võimalik rahatrahvi määrata, kuivõrd isiku enda ütluste kohaselt on ta pankrotis ning rahatrahvi tal tasuda võimalik ei ole. Seega ei ole karistus täidetav. Lähtudes eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et karistusliigina tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Arvestades rikkumise ulatust on menetlusaluse isiku süü keskmisest suurem. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohtuväline menetleja väljendatud kahetsusega. Kuigi isiku süü on keskmisest suurem, määrab kohtuväline menetleja karistuse sanktsiooni keskmises määras, arvestades karistust kergendavaid asjaolusid. Sanktsiooni keskmises määras määratud karistus tagab ka karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide täitmise. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendustega karistuse liigi ja põhimõtteliselt ka määra osas, kuigi peab menetlusaluse isiku suurt süüd arvestades karistuse määra liialt leebeks. Kui kohus ülalpool analüüsis süü suurust ja kergendava asjaolu mõju karistusele, siis karistuse kohaldamise alusena tuleb karistuse liigi ja määra valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohtuvälise menetleja otsuses viidatud varasematest karistustest nähtuvalt on kaebuse esitajat 31.01.2016 karistatud
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 40 eurot, mis on tasutud. Kohtu arvates pidanuks kaebuse esitajale sellisest karistusest kohale jõudma signaal selle kohta, et ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h võrra võidakse karistada. Määratud rahatrahv on tasutud 16.02.2016 ning menetlusesemeks olev väärtegu on toime pandud 27.02.2016, so 11 päeva möödudes eelmise trahvi tasumisest. Lisaks sellele on kaebuse esitajat karistatud ka
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, mis samuti on tasutud 16.02.2016. Arvestades eelnenud väärtegude iseloomu ja menetlusesemeks oleva väärteo iseloomu saab järeldada, et menetlusaluse isiku käitumine liikluses muutub ajas ohtlikumaks ja seda nii menetlusaluse isiku kui ka teiste liiklejate jaoks. Sellistest andmetest saab järeldada, et kaebuse esitaja õiguskuulekust rahatrahvid ei taga ning kaebuse esitaja jätkab teadlikult liiklusnõuete eiramist. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja karistusandmed viitavad kaebuse esitaja süsteemsele allumatusele kehtestatud korrale ning kaebuse esitaja on liikluses juhina osaledes ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seetõttu asub kohus seisukohale, et rahatrahv kui karistusliik on ennast kaebuse esitaja suhtes ammendanud, kuivõrd selline karistusliik ei anna oodatud tulemust, so ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekusele. Samasugusele järeldusele on jõudnud ka kohtuväline menetleja. Lisaks sellele on kohtuväline menetleja tuvastanud ka seda, et rahatrahv kui karistusliik ei ole kaebuse esitaja poolt täidetav ja seda rahaliste vahendite puudumise tõttu. Kohtu arvates ei tagaks aga karistusliik, mida ei saa täita, ka karistuse eesmärke. Seega on teiseks alternatiiviks juhtimisõiguse äravõtmine, mis peaks tagama ohtliku juhi liiklusest kõrvaldamise ning tagama sellega ühiskonna turvalisuse, olles seejuures ka süüd heastavaks asjaoluks. Oma käitumisega liikluses on kaebuse esitaja üheselt näidanud, et tema poolt uue samalaadse süüteo toimepanemine on ülimalt tõenäoline, mida ta on ka menetlusesemeks 5 olevat väärtegu toime pannes ilmekalt tõestanud, mistõttu tuleb ta ka liiklusest kõrvaldada pikemaks ajaks. Puutuvalt karistuse määra peab kohus vajalikuks märkida sedagi, et vastavalt omaks võetud kohtupraktikale on ka keskmise süü korral põhjendatud karistuse määramine/mõistmine üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul ei saa
lg 4 ettenähtud süüteokoosseisu arvestades enam rääkida keskmisest süüst, sest kui isik ületab lubatud suurimat sõidukiirust enam kui 60 km/h, käesoleval juhul suurimat lubatud sõidukiirust peaaegu kaks ja pool korda ületades, siis on tegemist suure süüga ja isiku käitumises on sedastatav teadlik liikluses ohu tekitamise eesmärk. Seega tingiks ka süü suurus karistuse määramise oluliselt üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning eripreventiivsetest asjaoludest tulenevalt olnuks karistuse määramine sanktsiooni ülemmäära lähedases määras igati põhjendatud. Kuna kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et tema jaoks on juhtimisõiguse säilimine oluline, siis saab sellest järeldada, et kaebuse esitajal on jätkuv soov liikluses juhina osaleda. Kaebuse esitaja teadlik ja ohtlik käitumine aga viitab sellele, et ka vaidlustatud otsusega määratud karistuse määr jääb ilmselgelt liialt lühikeseks selleks, et teistele liiklejatele eesmärgipäraselt ohtu kujutavat kaebuse esitajat liiklusest eemal hoida. Kuna aga kohus ei saa kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda karistuse määra suurendades raskendada, tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja otsuses määratud karistuse määraga. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid ja kujutas endast ohtu nii iseendale kui sõidukis viibinud kaasreisijale ning teistele kaasliiklejatele, samuti kasutusse võetud võõrale varale kui ka kaasliiklejate varale. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 12 kuuks on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tehtava töö tarvis, märgib kohus, et kaebuse esitajat on juba kahel korral ühe kuu jooksul suurima lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu kinni peetud. Kui kaebuse esitaja leiab, et tema sissetulekuks on tulu, mida ta saab transpordijagamise teenust osutades taksojuhina, siis peab isik sellele vastavalt liikluses ka käituma. Kohtu arvates ei ole soov töötada taksojuhina aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus leiab, et töise tulu saamise ainukeseks eelduseks ei saa olla juhtimisõiguse olemasolu. Kui isegi võtta menetlusaluse isiku põhjendus aluseks ja ainsaks võimaluseks lugeda sissetuleku saamine juhtimisõiguse olemasolul, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli temale süüks arvatud väärtegu toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik ka tulevikus sissetuleku saamiseks. Seejuures teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid võib järeldada, et kaebuse esitajal on karistuste osas juba mõningane kogemus olemas. Selline teadmine ja kogemus kaebuse esitajat väärteo toimepanemisest loobuma ei sundinud. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega 6 saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaebuse esitaja käitumine aga menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisel viitab üheselt sellele, et liikluses juhina osalemisel ohutuse tagamine ja juhtimisõiguse säilimine on tema jaoks siiski teisejärgulised. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise ning kõrvaliste isikute elu, tervise ja vara säilimise näol üles kaebuses esitatud põhjendused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Puutuvalt kaebuse esitaja taotlusse asendada kohaldatud karistust üldkasuliku tööga, leiab kohus, et kuivõrd kehtiv karistusseadustik taolist juhtimisõiguse äravõtmise kui karistusliigi asendamise viisi ette ei näe, jääb esitatud taotlus tagajärjetuks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.