Obsah (7)

§ 657§ 654§ 401§ 402§ 437§ 652§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2019. a, Tartu Tsiviilasja number

§ 657lg 1 p 1).

Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus neid kõiki oma otsuses (

§ 654lg 6).

1. Apellant vaidlustab eeskätt maakohtu poolt asjas esitatud tõenditele antud hinnanguid ja nende põhjal tehtud järeldusi. Apellandi mittenõustumine maakohtu hinnangutega tõenditele ning nende pinnal tuvastatud asjaoludele ei tähenda aga iseenesest veel seda, et maakohus oleks rikkunud menetlusnorme või jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtule puudub praegusel juhul alus heita ette selgitamiskohustuse puudulikku täitmist. Maakohus on oma
2. aprilli
3. a määrusega põhjalikult selgitanud pooltele õiguslikku olukorda, tõendamisele kuulunud asjaolusid ja tõendamiskoormise jaotust. Sealjuures on kohus teinud pooltele ka sõnaselge ettepaneku esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Kohtu ettepanek esitada tõendeid veelekke põhjuste jm asjaolude kohta puudutas nii hagejat kui kostjat. Samuti on kohus selgitanud, et kostjal tuleb esitada tõendeid selle kohta, et tema rikkumine (korteri kütmata jätmine) oli vabandatav; 7 kostjal oli võimalik tõendada oma väidet, et veekahju ei tekkinud tema korteris asuva valamukraani purunemise tõttu ja ka seda, et purunes korterit läbiv ühiskasutuses olev veetorustik või mõni muu kaasomandisse kuuluv veetorustiku osa, mitte kostja korteris asuv veekraan. Asjaolu, et kostja ei pidanud vajalikuks omalt poolt asjakohaseid tõendeid esitada, pidades hageja poolseid tõendeid ebapiisavateks, oli niisuguses olukorras kostja enda menetluslik riisiko. Kostja, keda esindas menetluses advokaadist esindaja, pidi arvestama sellega, et hilinenult esitatud tõendeid ja taotlusi kohus vastu ei võta.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja nende põhjal tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt on kostja rikkunud oma KOS § 11 lõikest 1 tulenevat kohustust hoida korteriomandi reaalosa korras, sh ka kohustus tagada korteris niisugune temperatuuri tase, mis väldiks kahjustuste tekkimist teistele korteriomanikele. Kostja möönis maakohtu menetluses, et korteris puudus igasugune toimiv küttesüsteem, kostja käis aeg-ajalt üksnes korteri seisukorda jälgimas. Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, milliste asja materjalide hulgas olevate tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et veekahju tekkis seetõttu, et külmumise tagajärjel purunes kostja korteris olev kraan.
5. Kostja on oma vastuväidetes piirdunud oletuslikku laadi väidetega, kas ja millisel viisil võis kraani purunemine külmakraadide tõttu olla võimalik. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid (nt asjatundja arvamust), millega oleks võimalik ümber lükata hageja esitatud tõenditel põhinevad järeldused. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selleks piisav kostja esitatud Onninen kuulkraanide tooteinfo (I kd tl 163-166), milles on märgitud temperatuurivahemikuks – 20°C ~ + 120 °C. Maakohus on ka selles osas märkinud, et esiteks ei ole kindlalt teada, kas kostja korterisse paigaldatud ja purunenud kraan oli täpselt sama tüüpi/marki ja sama tootja toodang ja teiseks puudus ka selgitus, kas tooteinfos märgitud – 20°C peaks tõepoolest tähendama seda, et kuni selle temperatuurini on kraan igal juhul purunemiskindel. Samuti on üksnes oletuslikku laadi apellandi väide, et kuulkraan ei saagi külmumise tõttu keskelt pooleks murduda. Asjaolu, et internetist leitud andmete kohaselt võib külmumise korral kraan pigem praguneda, ei välista veel võimalust, et teatud (ekstreemsetel) tingimustel kaasneb külmumise ja jäätumisega siiski ka kraani murdumine. Ka selle järelduse ümberlükkamiseks võinuks kostja esitada nt asjatundja arvamuse, mida aga ei ole tehtud. Sama puudutab apellandi väiteid, et seinasisese toru purunemisele viitab roostepuru leidumine kraanikausis. Ringkonnakohtu arvates ei lükka roostepuru olemasolu ümber tõendite pinnal tehtud järeldust, et külmumise tõttu purunes kraan.
6. Maakohus on põhjendanud, et ei videolt ega fotodelt ei nähtu märke kraanile välise jõu rakendamisest, mistõttu arvestades välistemperatuuri kõikumisi jaanuaris 2017 ning tunnistaja ütlusi sai lõhki külmumist pidada ainsaks loogiliseks seletuseks kraani purunemisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud, et kraani purunemise põhjuseks võis olla hoopis kellegi pahatahtlus. Samuti ei ole kostja vaatamata maakohtu poolsetele selgitustele esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et veekahjustuste põhjuseks ei olnud mitte kostja korteris oleva kraani purunemine külmumise tõttu, vaid purunes hoopis seina sees olev amortiseerunud veetorustik. Ehkki kostja kinnitusel vahetati püstakutorustik pärast avarii toimumist ca kuu aja jooksul, ei tähenda see siiski, et tõendite esitamine olnuks välistatud. Mh olnuks võimalik kuulata üle tunnistajaid (nt korteriühistu esindajad, tööd teostanud isikud) või esitada asjatundja arvamus. 8 Lisaks on maakohus käsitlenud ka tõenditest nähtuvaid asjaolusid, et kostja korteri põrandal oli vesi, samuti tungis vesi korrus allpool olevatesse ruumidesse läbi lae, voolates vastavalt füüsikareeglitele ülalt allapoole. Kostja ei ole esitanud omalt poolt selgitusi, millisel viisil saanuks alumise korruse lae all kulgenud veetoru väidetav purunemine põhjustada olukorra, kus lisaks alumisele korrusele olid veekahjustused ka korrus kõrgemal, s.o kostja korteris. Eeltoodu ei ole kooskõlas ka maakohtu poolt analüüsitud tõenditest nähtuvaga, et vesi tungis alumisele korrusele läbi lae. Paljasõnaliseks jäid ka kostja oletused, et veetorustiku avarii toimus maja II korrusel toimunud remonttööde tõttu. Kostja esitatud ehitusdokumentatsiooni ja fotode põhjal ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et alumise korruse töödega seoses toimusid hoone konstruktsioonis nihked, mis põhjustasidki torude purunemise. Seejuures on aga maakohus õigesti viidanud, et juhul, kui veekahju põhjuseks oli lisaks kostja käitumisele (oma korteri korrashoiu kohustuse rikkumine) ka alumise korruse korteriomaniku tegevus või tegevusetus, siis on VÕS § 137 lg 1 kohaselt võimalik kostja ja nimetatud korteriomaniku solidaarvastutus. See ei välista siiski kostja vastutust tulenevalt tema enda rikkumisest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja omal valikul nõuda kohustuse täielikku täitmist ka üksnes ühelt solidaarvõlgnikult. Solidaarvõlgnikel tuleb aga omavahelised suhted lahendada VÕS § 69 järgi.
7. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus heita maakohtule ette tunnistaja D. Kuzmenko ütluste arvestamist tõendina. Kohtul puudus põhjus pidada tunnistaja ütlusi ilmselgelt ebausaldusväärseteks. Maakohtu 20.06.2018 istungi käigus kostja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kohus tegi istungi lõppedes teatavaks, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks
8. juulil
9. Kostja saatis kohtule 29.06.2018 e-kirja, milles informeeris, et esitas süüteoavalduse politseisse, kuna kui võrdles hiljem tunnistaja ütlusi ja fakte naabrite kirjendustega telefoni ja meilivestluse teel ning pärast istungi protokolli lugemist jõudis järeldusele, et tunnistaja andis teadvalt valeütlusi. Lisaks saatis kostja
10. juulil 2018 maakohtule e-kirja, kus viitab veel vastuoludele tunnistaja ütlustes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult kostja 29.06.2018 ja 04.07.2018 ekirjadega arvestamata. Kohus oli selleks ajaks lõpetanud asja sisulise arutamise (

§ 401

) ning siirdunud otsust tegema (

§ 402lg 8).

Niisuguses olukorras olnuks ainus võimalus uuendada asja arutamine (

§ 437

p 1), kuid praegusel juhul ei pidanud maakohus kostjalt saadud ekirjade põhjal asuma seisukohale, et menetluses on toimunud oluline viga, mis tingib asja arutamise uuendamise. Muuhulgas on kostja 29.06.2018 ja 04.07.2018 e-kirjade põhjal võimalik samuti järeldada, et kostja jättis õigeaegselt kasutamata võimalused vestelda naabritega ning täpsustada nendega toimunu üksikasju, asudes sellega tegelema alles pärast kohtuistungi protokolli lugemist ja tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamist. 12. Apellant vaidlustas ka hageja poolt kindlustusandjana hüvitatud kahjude suuruse leides, et hageja ei ole tõendanud, millised konkreetsed kahjud tekkisid veeavarii tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käsitlenud kahju suurust ja tõendatust nõuetekohaselt, lähtudes asjas esitatud tõenditest. Kostjal oli ka maakohtus võimalik esitada vastuväiteid kahju suurusele, muuhulgas selgitas kohus kostjale eraldi, et kuna hageja oli esitanud kahju suuruse kohta juba tõendeid, tulnuks kostjal omalt poolt tõendada, et kahju oli tegelikkuses väiksem. Samuti on kohus põhjendanud, et veekahjustuse korral oli vajalik ja põhjendatud kogu pinna (nt seina, lae) tervikuna ülevärvimine ning ühtlase tulemuse saavutamiseks ei oleks olnud piisav värvida üle ainult kahjustatud koht. Maakohtu seisukoht on kooskõlas VÕS § 127 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Samuti on kohtu hinnang tekitatud kahju suurusele ja põhjendatusele kooskõlas VÕS § 132 lõikes 3 sätestatuga. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et 9 kahjustatud isikud oleksid saanud kahju tekitamisega seoses ka konkreetset kasu, mis tuleks VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest maha arvata. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et kahjustatud ruumid võisid ka enne veekahju tekkimist vajada mingil määral renoveerimist, ei tähenda automaatselt, et tekkinud kahju oleks olnud väiksem. Näiteks saab eeldada, et seinte ülevärvimise kulud ei oleks oluliselt erinenud ka juhul, kui kahjustusi oleksid saanud hiljuti remonditud ruumid.

§ 652

lõigete 3 ja 4 järgi ei kuulu apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestamisele apellandi vastuväited ja arvestused kahju suuruse kohta, mida kostja maakohtu menetluses ei esitanud ega põhistanud.

1. Asjakohatud on apellandi väited, mille kohaselt XX maja vee peamõõtja näitude kohaselt ei olnud
2. a jaanuaris üldse avarii ajal vett kaotsi läinud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et veeavarii hoones toimus ja selle tagajärjel tekkisid kahjustused. Samuti ei ole põhjendatud apellandi etteheide, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata asjaolu, et kostja on palunud oma korteris vee sulgeda, pöördudes selleks elamu halduri poole. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja korterisse sisenev veetoru suletud kraaniga. Veeavarii tekkides tuli esialgu kogu maja veevarustus sulgeda ning see oli võimalik taasavada pärast kostja korteris olnud katkise kraani sulgemist nn pimeotsikuga. Seejuures oli kostjale etteheidetavaks kohustuste rikkumiseks korteri kütmata jätmine, mitte sanitaartehnika ebarahuldav olukord.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Vastustaja on ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid summas 270 eurot, sh 250 eurot õigusabile ja 20 eurot esindaja sõidukuluna kohtuistungile. Lisaks palus vastustaja arvestada õigusabikuluna tasu kohtuistungil osalemise eest vastavalt istungi kestusele. Ringkonnakohtu istung kestis 50 minutit, ringkonnakohus arvestab 100-eurose tunnitasu juures kohtuistungil osalemise tasuks 83,30 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud ning kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahukusega. Vastustaja lepinguline esindaja kulutas 2 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele ning 30 minutit kohtuistungiks valmistumisele. Põhjendatud on ka sõidukulu Tallinnast Tartusse ja tagasi kokku 20 eurot. Seega mõistab ringkonnakohus apellandilt apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. vastustaja kasuks välja 353,30 eurot Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10