S § 66 lg 2 järgi määrata, et I.J tasub talle määratud rahatrahvi ositi, 10 (kümne) kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem kui 60,00 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 26.02.2016 otsuses näidatud arveldusarvele. Ülejäänud osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Piirivalvebüroo Tallinna kordoni poolt 07.02.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1455576 (2303,16,000142) kohaselt juhtis I.J 07.02.2016 kella 11.30 ajal Harju Maakonnas Tallinnas Lootsi tn 13 juures mootorsõidukit Citroen C4 r/n XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem, kui 0,34 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,39 +/. 0,05 mg/l. Menetlusalune isik rikkus seega
lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 26.02.2016 otsuse alusel väärteoasjas nr 2303,16,000142 karistati I.J-i
lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 eurot ning
lg 3 p 1 alusel võeti I.J-ilt lisakaristuseks ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna arvesse isiku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid menetleja ei tuvastanud. Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja 26.02.2016 otsuse osalist tühistamist. Kaebusest nähtuvalt I.J faktilisi asjaolusid ei vaidlusta. Kaebaja märkis, et väljendab veelkord oma kahetsust, ta on nõus, et tegemist on raske liiklusalase rikkumisega, kuid varasemaid karistusi tal ei ole. Kaebaja sõnul hindas ta oma tervislikku seisundit enne sõitma asumist liiga optimistlikult, uskudes, et eelmisel ööl tarvitatud alkohol on öö jooksul organismist väljunud. Kaebaja osundas, et ta on 4-liikmelise, väikelastega pere peamine ülalpidaja, oma tööülesannete täitmiseks vajab ta mootorsõiduki juhtimisõigust. Juhtimisõiguse kaotamise korral ei oleks tööülesannete täitmine enam võimalik ja sellest tulenevalt muutuks pere ülalpidamine keeruliseks Kaebaja hinnangul moodustab rahatrahv 200 trahviühikut 2/3 võimalikust maksimummäärast ning seega oleks see proportsionaalne rikkumisega, mille korral on rikkumise ulatus ca 2/3 kehtestatud piirmäärast, s.o vastavuses rikkumisega, mille puhul juhi väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,49 mg. Kaebaja palus lugeda teo toimepanemise eest mõistetud rahatrahv rikkumise eest piisavaks karistuseks ning taotles lisakaristuse tühistamist. Kaebaja soovis, et asi lahendataks kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus kaebaja taotlusega lahendada asi kirjalikus menetluses ning esitas kohtule väärteoasja toimiku koos omapoolse, kirjaliku seisukohaga. Kohtuvälise menetleja hinnangul võib antud juhul alkoholi piirmäära ületamise määra arvestades öelda, et
lg 2 sätestatud rikkumise alammäära (s.o 0,25 mg/l) ületamise osas on kaebaja süü üle keskmise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul on alamääraks
Kuivõrd kaebajal tuvastati väljahingatavas õhus selline alkoholi kogus, mis on üle keskmise määra
lg 2 mõttes, vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus isiku süüle. Kohtuvälise menetleja arvates on põhjendatud ka isikule otsuse alusel kohaldatud lisakaristus; olukorras, kus isiku käitumises tuvastatakse
lg 2 ettenähtud väärteo koosseis ning väärtegu on toime pandud Tallinna linnas, kus liiklustihedus tänavatel ja teedel on sõltumata kellaajast ja nädalapäevast alati aktiivne, on selline juht alati liikluses kõrgendatud ohuallikas ning tuleb kas põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Menetleja möönis, et kaebajal puuduvad kehtivad väärteokaristused, s.o isik on olnud seni õiguskuulekas, kuid samas näitab kaebaja käitumine, et hoolimata varasemate karistuste puudumisest ei näinud isik takistust istuda autorooli seisundis, kus alkoholi piirmäär ületas lubatut pea 4 korda. Eeltoodu näitab kohtuvälise menetleja arvates kaebaja äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja võimalikku saabuvasse tagajärge ning seega on lisakaristuse kohaldamine antud juhul vägagi põhjendatud. Täiendavalt märkis kohtuväline menetleja, et juhtimisõiguse vajalikkus oli kaebajal teada juba enne alkoholi tarvitama asumist, vaatamata sellele ei takistanud see teadmine tal käitumast viisil, mis on ohtlik talle endale ja teistele liiklejatele; kaebaja ja tema lähedaste heaolu on tihedas sõltuvuses tema enese käitumisega, sh ka käitumisega liikluses, kuid majandusliku olukorra stabiilsena hoidmise ja mugava elulaadi säilimise tagab üksnes õiguskuulekas käitumine. Kohtuväline menetleja leidis, et I.J-i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 26.02.2016 otsus tuleb jätta muutmata. Kohtu seisukoht: V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha. Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega, hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et I.J-ile etteheidetav tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud
Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta I.J sündmuse faktilisi asjaolusid. Tunnistaja XXX ütlustega on tõendatud, et ta täitis 07.02.2016 kella 11.30 Tallinnas Lootsi 13 juures tööülesandeid, kui Lootsi 10 poolt tuli kahtlase sõidustiiliga mootorsõiduk Citroen C4 r/n XXX. Ta peatas sõiduki kontrollimiseks. Sõidukit juhtis I.J (isikukood: XXX). Kontrollimise ajal tundis ta juhi suust alkoholilõhna ning ta kontrollis juhi võimalikku joovet indikaatorvahendiga, tulemus oli 0,34 mg/l. Seejärel toimetati isik tõendusliku alkomeetri juurde. 07.02.2016 indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt allutas vanempiirivalvur XXX 07.02.2016 kella 11.30 Tallinnas Lootsi 13 juures kontrollile I.J-i (isikukood: XXX). Toimingul kasutati indikaatorvahendit AlcoQuant6020 nr A408171. Kontrolli tulemus oli positiivne – indikaatorvahendi näit oli 0,34 mg/l. Väärteoasja materjalidele on lisatud tõendusliku alkomeetri väljatrükk. KorS § 38 lg 5 alusel kehtestatud Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (vt siseministri 30.05.2014 määrus nr 19) § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina ning see peab sisaldama § 5 lg 2 p-des 1-5 näidatud andmeid. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on Politsei- ja piirivalveameti ametnik Joonas Böckler 07.02.2016 kella 11.38-11.42 allutanud I.J-i (isikukood: XXX) menetlustoimingule. Menetlusalune isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr ARDM-0067 (taatlustunnistus nr TTRC-1500170), mille lõplik näit oli peale laiendmääramatuse maha arvamist 0,34 mg/l kohta. Väärteotoimikus on mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-15/00170, mis tõendab asjaolu, et tõenduslik alkomeeter omas kehtivat taatlust. Menetlusaluse isiku I.J-i ütluste kohaselt (vt 07.02.2016 väärteoprotokoll nr AB1455576) kahetseb ta juhtunut; kohtule esitatud kaebuses I.J faktilisi asjaolusid ei vaidlusta. Kohtu hinnangul puudub asjas seega vaidlus selles, et kaebaja oli tarvitanud alkoholi.
lg 2 p 1 kohaselt on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Kaebaja on oma vastulauses selgitanud, et hindas enda tervislikku seisundit liiga optimistlikult enne sõitma minekut, uskudes, et eelmisel õhtul tarbitud alkohol on öö jooksul organismist väljunud. Kohus märgib, et kaebaja pidi eelmisel õhtul alkoholi tarvitanuna siiski aru saama, et ta ei olesõiduki juhtimiseks lubatud seisundis – tunnistaja R. Kapperi ütlustega on tõendatud, et tema tähelepanu pälvis kaebaja poolt juhitud sõiduki ebakindel sõidustiil, samuti tundis ta sõiduki kontrollimisel juhi suust alkoholilõhna. Kohtu jaoks ei ole seega tõsiseltvõetavad kaebaja väited selles, et ta ei osanud arvata, et on juhile lubamatus seisundis.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Käesolevas asjas on tõendatud, et I.J tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,34 mg/l kohta, seega on isiku tegu õigesti kvalifitseeritud
Kohtu hinnangul puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud; isik on süüvõimeline, süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni;
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud I.J-ile on menetleja otsuse alusel määratud
lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 eurot ning
lg 3 p 1 alusel kohaldati lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kohus märgib, et
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul väljendub teosüü mh ka isiku joobeastme suuruses. I.J tuvastatud joobeaste jääb
Samas ei saa süü suuruse määratlemisel lähtuda pelgalt tõendusliku alkomeetri näidust vaid tuleb arvestada ka teisi tegureid. Antud juhul väärib märkimist, et I.J-i sõidukit ei peatatud korralise politseioperatsiooni „kõik puhuvad“ raames vaid isiku peatamine oli tingitud faktist, et asjas üle kuulatud tunnistaja tähelepanu pälvis kaebaja poolt juhitud sõiduk oma ebakindla sõidustiili tõttu. Kohus märgib, et karistuse määramisel tuleb vältimatult arvestada ka üldpreventiivsete aspektidega - sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, tundega, et mis see pudel õlut ikka teeb, midagi ei juhtu, võtsin toidu kõrvale klaasikese ja tundsin ennast normaalselt jm ettekäänetel ning põhjustel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu. Kohtuväline menetleja on I.J-ile karistuse määramisel lähtunud
I.J-ile on rahatrahv määratud üle keskmise sanktsioonimäära. Kohtule jääb arusaamatuks menetleja loogika selles, et käesoleval juhul ulatub kaebajal tuvastatud joobeaste üle
lg 2 teokoosseisus märgitud vahemiku keskmise.
lg 2 teokoosseisus märgitud maksimumiks ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,74 milligrammi. Kuna I.J tuvastati joove 0,34 mg, siis jäi see teokoosseisus märgitud alla keskmise määra.
lg 2 hinnangul võib kaebajale määratud rahatrahvi seoses joobeastme suurusega vähendada, kuid mitte ülemäära; kohus leiab, et käesoleval juhul on kohaseks karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmises määras, s.o 150 trahviühiku ulatuses, mis on 600,00 eurot, Kaebaja taotlusega, mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, kohus ei nõustu. Lisakaristuse osas märgib kohus, et RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. VtMS § 132 p 2 alusel tühistab kohus seega 26.02.2016 kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ja teeb asjas uue otsuse, mille alusel tuleb I.J süüdi mõista
S § 66 lg 2 järgi määrata, et I.J tasub talle määratud rahatrahvi ositi, 10 (kümne) kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem kui 60,00 EUR. Ülejäänud osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.