4-16-2814/5

4-16-2814 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-16-2814 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi A.I kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 31.03.2016 otsusele väärteoasjas nr 2302,16,003748 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: A.I XXX; elukoht: XXX) (isikukood Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 31.03.2016 otsus A.I-le mõistetud rahatrahvi suuruse osas.
3. Karistada A.I liiklusseaduse (LS) § 259 lg 1 järgi rahatrahviga 7 trahviühikut, s.o 28 (kakskümmend kaheksa) eurot. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedpank pangas või arvele EE403300333416110002 Danske pangas, märkida tuleb viitenumber
4. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 31.03.2016 otsusega väärteoasjas nr 2302,16,003748 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist A.I-le karistuseks liiklusseaduse (LS) § 259 lg 1 järgi rahatrahvi 10 trahviühikut, s.o 40 eurot. Otsuse kohaselt ületas A.I jalakäijana 11.03.2016 kell 19.30 Tallinnas Suur-Sõjamäe 4 juures sõidutee reguleeritaval ülekäigurajal foori keelava punase tule korral. Sellise tegevusega eiras A.I LS § 25 lg 3 nõudeid.
6. A.I oma kaebuses kohtule peab määratud karistust mõistmatuks. Videosalvestisest nähtuvalt ületas ta tee oma kaaslasega käest kinni hoides ja mõlema isiku puhul raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Toodust hoolimata on kaebajale määratud rahatrahv LS § 259 lg 1 järgi 10 trahviühikut, tema kaaslasel aga sama paragrahvi järgi 5 trahviühikut. Kaebaja leiab, et karistuse määramisel on lähtutud ainult soolistest erinevustest ning palub määratud karistus tühistada ja asendada see 5 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kaebaja ei soovi kohtuistungil osaleda.
7. Kohtuväline menetleja oma vastuses leiab, et otsuse muutmiseks toodud põhjendustel puudub alus. Menetleja viitab LS § 25 lg-le 3, mis kohustab üheselt järgima fooritulesid ning KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustele. Karistuse määramise eelduseks ei ole raske tagajärje põhjustamine, vaid tuleb lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Jalakäijatega seotud liiklusõnnetuste põhjusi seostatakse tihti fooritulede eiramisega, mida ilmestavad sagedased meediakajastused. Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb õiguskaitseorganil anda üheselt märku, et jalakäija poolt keelava fooritule eiramise puhul on tegemist rangelt karistatava õigusrikkumisega. Kuivõrd kaebaja selgitustest ei nähtu, et ta oleks oma käitumisega põhjustatavast ohust enda ja kaasliiklejate elule tervisele ja varale aru saanud, võib ta jätkata samalaadsete tegude toimepanemist. Isikut on varem liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud, kuid see ei sundinud teda uue teo toimepanemisest hoiduma. Sanktsiooni keskmises määras karistus ei sunni teda rikkumise üle järgi mõtlema. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei suuda ülemmäärast väiksem karistus isikule soovitud mõju avaldada. Selline karistus võimaldab tal tunnetada oma vastutust liikluses osalejana, kujundada õhtutud liiklusvõtted ja aru saada oma teo keelatusest. Menetleja on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
8. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
9. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust teo toimepanemise asjaolude ja kvalifikatsiooni osas. Ka kohtu hinnangul on A.I poolt toimepandu tõendatud, seda kaebaja enda ütlustega ning videosalvestisega toimepandud rikkumisest. A.I on tunnistanud, et ületas otsuses märgitud ajal punase tulega ülekäigurada ja tema käitumine on fikseeritud nii kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokollis kui ka jäädvustatud politseikaamera videosalvestisele. Seega on tõendamist leidnud, et reguleeritud ülekäiguraja ületas A.I foori keelava tulega, rikkus sellega LS § 25 lg 3 nõudeid ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 259 lg 1 järgi Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastatud.
10. Poolte vahel on vaidlus karistuse põhjendatuse osas. A.I peab määratud karistust sooliselt diskrimineerivaks, kuivõrd temaga koos süüteo toimepannud XXX sai poole väiksema trahvi. Kohtuväline menetleja seevastu peab karistust põhjendatuks, viidates rikkumise taunitavusele ja isiku varasemale karistatusele, millest kaebaja ei ole teinud vajalikke järeldusi.
11. Kohus ei pea A.I süüd keskmisest suuremaks. Videosalvestisest nähtuvalt toimus üleastumine hea nähtavusega teel ja olukorras, kus autod ilmusid sõidurajale alles kümmekond sekundit peale tee ületamist. Mõlemad rikkujad jäid seisma ohutussaarel ning ootasid järgneva teeosa ületamiseks rohelise tule süttimist. Ka ei nähtu salvestisest, et rikkumine oleks toimunud laste juuresolekul, kes ehk liiklusnormide kehtivuse osas oleks võinud teha valed järeldused. Seega ei jaga kohus kohtuvälise menetleja arvamust, justkui kaasnenuks kaebaja käitumisega suur oht tema enda ja kaasliiklejate elule, tervisele ja varale. Samuti on alusetu karistamist maksimummääras põhjendada sagedastele meediakajastustele viidates, sest asjakohane statistika liiklusõnnetuste põhjuste osas puudub ning pelgalt ajakirjanduses avaldatud üksikjuhtumite põhjal ei saa teha põhjapanevaid järeldusi. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, nagu tingiks kaebaja varasem liiklusalane rikkumine arutatava teo eest automaatselt maksimumkaristuse määramise. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Riigikohtus on korduvalt selgitanud, et karistuse lähtekohaks tuleb võtta sanktsiooni keskmine määr ja alles seejärel kaaluda, kas on alust ja põhjust karistust kohaldada alla või üle sanktsiooni keskmise määra (RKKKo 3-1-1-58-13 p 7; RKKKo 3-1-1-77-11 p 11 jt). Süü suurusest lähtudes võiks karistus kohtu arvates olla sanktsiooni keskmises määras, kuid A.I näol on tegemist isikuga, keda on varem juba kahel korral väärtegude eest karistatud rahatrahvidega, s.h ka liiklusalaste väärtegude eest, kuid vajalikke järeldusi ta endale teinud ei ole. Mõjutamaks sellist isikut mitte enam toime panema uusi väärtegusid, peab kohus põhjendatuks karistada teda rahatrahviga üle sanktsiooni keskmise määra, s.o 7 trahviühikut ehk 28 eurot. Karistus sellises määras on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.
12. Mis puudutab kaebuses märgitud isiku (A.Randmanni) karistamist samasuguse rikkumise eest rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras, siis ei ole kohtu arvates tegemist soolise diskrimineerimisega, vaid lähtutud on karistuse eripreventiivsest (kasvatuslikust) eesmärgist. Seda isikut ei olnud eelnevalt karistatud ühegi teise väärteo eest ning tema mõjutamiseks hoiduda edaspidi uute süütegude toimepanemisest, oli piisav rahatrahv sanktsiooni keskmises määras. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133,
13. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/