4-16-2594/7

(10220152423224)selle kohta, et P.I sõitjana mootorsõidukis Ford Escort Turnier reg.nr XXX 18.03.2016.a. kell 12:58 Harjumaal Tallinna linnas Raadiku 8/1 juures suunaga Raadiku 9, millel on turvavööd, ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga. Sellega P.I rikkus liiklusseaduse (edaspidi LS) § 30 lg 1 nõudeid ning pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud LS § 239 lg 1 p 2 järgi. Kaebuse sisu Kaebaja taotles kohtult väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses ning ei soovinud kohtuistungil osaleda. Kaebaja palub võimaluse korral vähendada rahatrahvi suurust ning palub võimaldada rahatrahvi maksmist ositi. Kaebaja selgitas, et antud juhtum leidis aset tema koduterritooriumil n.ö õuealalt välja sõites Raadiku 8/1 juures, kus viibisid sõidukis kolmekesi (tema kõrvalistujana, naine juhina ja taga turvaistmel XX aastane laps). Ta võttis lapse kõrvalt just enne ülekäiguraja juurde seisma jäämist ära arvuti ja selleks ta oma turvavöö avas, kui politsei auto nende kõrval seisma jäi. Politseinikega ei olnud võimalik inimese kombel suhelda ning ta oli šokis juhtunust. Seetõttu oli ta ka nõus kiirmenetlusega. Kaebaja leiab, et antud juhtum pole liiklusohtliku olukorra tekitamine, joobes peaga sõitmine, kihutamine jne – vaid jalakäijate raja juures seisvas autos turvavööta viibimine (auto ei liikunud). Ta vastutas ise enda eest, kui oli „seisvas“ autos turvavööta aga seadus keelab seda on arusaadav, kuid 60 euro suurune trahv on tema arvates suur. Kaebaja täpsustab, et tal on juhiload olnud 20 aastat ja selle aja jooksul ei ole olnud ühtegi rikkumist. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vastavalt LS § 30 lg 1 kohaselt peab sõitja sõidukis, millel on turvavööd, olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Kohtuväline menetleja selgitas, et liikluses on olnud mitmeid aastaid prioriteet valdkonnaks alkoholi priimäära ületamine, kiiruseületamine, kergliikleja ohutus ja turvavarustuse kasutamine. Turvavöö kasutamine mõjutab oluliselt liiklusõnnetuse tagajärgede raskust ning vähendab raskete ja surmavate vigastuste riski. Turvavöö kinnitamise kohustus on üks tähtsamaid liiklusohutust tagavaid reegleid, mis ei tohiks tulla kellelegi üllatusena. Liiklusõnnetused juhtuvad ka madalamatel kiirustel, mistõttu turvavöö kasutamine on oluline ka asulasisestel teedel ning juba enne sõidu alustamist. Antud rikkumised on prioriteet, ning avalikkust pidevalt hoiatatakse, et selliste rikkumiste eest on ka ranged tagajärjed. Seega on leidnud kohtuväline menetleja, et turvanõuete rikkumine on oluline rikkumine. Kohtuväline menetleja leiab, et ülekäiguraja juurde seisma jäänud sõiduk on liiklusosaleja ehk võtab osa liiklusest. Liiklus on sõiduki (te) liikumine või paiknemine teel (LS § 2 p 28). Vastavalt LS § 239 lg 1 p 2 järgi sõitja poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, s.o. 200 eurot. Karistuse mõistmisel või määramisel tuleb lähtuda KarS (karistusseadustiku) § 56 lg 1 kohaselt isiku süüst ning võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Riigikohtu praktikale tuginedes tuleb karistuse mõistmisel võtta 2 lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Antud väärteomenetluses on kergendava asjaoluna välja toodud KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatut, ehk siis, et isik kahetseb oma tegu. Isikule määrati rahatrahv 15 trahviühikut, mis on alla keskmise määra maksimaalsest karistusest antud süüteo eest. KarS § 66 lg 2 näeb ette rahatrahvi ositi maksmise võimaluse „mõjuvatel põhjustel, eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma (RKL 3-1-1-2-06). Eeltoodust tulenevalt ei pea kohtuväline menetleja võimalikuks väärteomenetluse lõpetamist ja ei nõustu rahatrahvi vähendamisega, kuid peab võimaluseks osti tasumist. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et P.I kaebus tuleb sisuliselt jätta rahatrahvi suuruse osas muutmata, kuid leiab, et rahatrahvi tasumine on võimalik määrata ositi. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et P.I iseenesest ei vaidlusta asjaolu, et ta oli sõitjana mootorsõidukis ja turvavöö ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt kinnitatud. P.I-le inikrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud tunnistaja XXX ülekuulamise protokolliga, milles tunnistaja on andnud ütlusi, et olles tööl 18.03.2016.a. ning teostades liiklusjärelevalvet Tallinnas Raadiku tänaval, kui kella 12:58 ajal märkasid Raadiku tn 8/1 juures sõidukit Ford Escort reg.nr XXX, milles istus juhi kõrval isik, kellel turvavöö oli kinnitamata. Ta sõitis sõiduki kõrvale ja peatas 3 selle. Kõrvaistujaks osutus P.I ik XXX ning sõidukit juhtis XXX, kes tunnistas süüd; samuti tunnistas kiirmenetluse otsuses P.I, et 18.03.2016.a. viibis ta sõidukis reg.nr XXX sõitjana ning tal oli turvavöö lahti ehk kinnitamata. Ta kahetses oma tegu; karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on P.I kaks kehtivat väärteokaristust (KarS § 218 lg 1), mis on isikul täitmata. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et P.I oli sõitjana mootorsõidukis ja turvavöö oli nõuetekohaselt kinnitamata. Kohus on seisukohal, et P.I poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 239 lg 1 p 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele. LS § 30 lg 1 kohustab, et sõidukil, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Kohus leiab, et P.I pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Vastavalt liiklusseadus § 239 lg 1 p 2 sättele karistatakse turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõitja poolt rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, s.o. 200 eurot. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut liiklusseaduse § 239 lg 1 p 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o. 60 eurot. Seega on määratud karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas kaebuses ei eita P.I oma süüd, soovib, et arvestatakse kaebaja poolset kahetsust ning tema senist pikaajalist käitumist liiklejana (liiklusalaseid väärtegusid ei ole toime pannud). Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et määratud karistus on kooskõlas ka kehtiva karistuspraktikaga ning kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Küll aga peab kohus võimalikuks rahatrahvi ositi tasumist ning KarS § 66 lg 2 alusel peab mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 60 eurot 4 kuu jooksul otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 15 eurot. Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine 4 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist. /allkirjastatud digitaalselt/ Margot Mikler Kohtunik 4