4-15-10548/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-15-10548 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja, tõlk Eevi Pant Kohtuasi S.R isikukood XXX elukoht XXX väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg.3 järgi Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve keskuse liiklusmenetlustalituse 23.11.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 15,
2. Asja läbivaatamise kuupäev
3. märtsil 2016.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja S.R , kohtuvälise menetleja PPA Põhja Prefektuuri esindaja Triinu Riigor. RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 57 lg 1 p 3, V™S § 132 p. 2, § 133-135, kohus otsustas: S.R kaebus rahuldada osaliselt. PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.11.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 15,011146 tühistada ja teha uus otsus. Mõista S.R süüdi liiklusseaduse § 227 lg.3 järgi , vähendada juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega ning karistada S.R-i mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6(kuueks) kuuks. LS § 127 alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisest arvates juhiluba 5(viie) tööpäeva jooksul loovutada Maanteeametile. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis
4. aprillil 2016.a. alates kella 12.00 . Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik XXX koostas 30.10.2015.a väärteoprotokolli AB1389824 selle kohta, et 30.
5. 2015.a. kella 13:05 ajal Harjumaal, Tallinnas Pärnu mnt. Tammsaare tee/Viljandi mnt. vahel liikudes Viljandi mnt. suunas juhtis S.R mootorsõidukit Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX kiirusega 98 +- 3 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 45 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 23.11.2015.a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,15,011146 määrati S.R-ile karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 8(kaheksaks) kuuks. Kaebuse sisu S.R esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles soovis vaidlustada kohtuvälise menetleja otsuse tervikuna, kuna leidis, et tema karistamine on olnud põhjendamatu. Sõitis 30.10 2015.a kella 13 paiku Tallinnas Pärnu maanteel, tegemist on mitme realise tänavaga, millel oli sellel ajal üsna tihe liiklus. Tema poolt juhitava sõiduauto kõrval liiklus teises reas teine sõiduk, mis oli möödumas. Järelikult pidi nimetatud sõiduki kiirus olema suurem ning ta on veendunud, et politseiametnikud mõõtsid tegelikult mööduva auto kiirust. Soovis olukorras selguse saamiseks tutvuda politseiauto kaamera salvestusega, kuna sellele võis olla näha ka temast möödunud auto ning liiklussituatsioon tervikuna, kuid salvestust ei olnud. On seisukohal, et olukorras, kus ei ole kindlalt teada, millise sõiduki kiirust mõõdeti, kvalifitseeriti võimalik väärtegu ebaõigesti Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Ta võis lubatud piirkiirust ületada, kuid on kindel, et tema kiirus ei saanud olla sedavõrd suur. Seetõttu ei ole teada, kas ja millises ulatuses kiiruse ületamine tegelikult toimus, s.o. väärteo toimepanemine ei ole tõendatud. Kuna politseiautos kaamera ei töötanud ning ta oli oma autos üksi, siis paraku ei ole võimalik esitada oma väite kinnitamiseks täiendavaid tõendeid. Samas on kaebaja jaoks arusaamatu, miks ei võtnud politseiametnikud midagi ette võimalike väärtegude toimepanemise täiendavaks tõendamiseks, s.o. miks ei kasutatud olukorra salvestamiseks kaamerat. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja Õiguskorra kaitsmise huvisid. Töötab XXX OÜ-s taksojuhina ning mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust sõltub karistus, kuna jätab teda ilma elatusvahenditeta. Kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel eeltoodud asjaoluga arvestanud ning on jätnud määratud karistuse määra täielikult motiveerimata. Riigikohus on 13.detsembri 2013.a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-122-13 käsitlenud väärteo eest määratava põhi- ja lisakaristuse põhjendamisele esitatavaid nõudeid ning leidnud, et karistuse määramist tuleb põhjendada. Vaidlustatud otsuses ei ole kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks karistuse määra ühegi sõnaga käsitleda ega põhjendada, miks on vajalik juhtimisõiguse äravõtmine.Kõike eeltoodut arvestades leiab kaebaja, et talle on määrarud karistus alusetult ning palub kaevatav otsus tühistada. Kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud kohtuistungil ära tunnistajate politseiametnike XXX ning XXX ütlused, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et S.R-i kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtuvälise menetleja poolt väärteomaterjalide vormistamisel ei olnud vaidlust selles, et Mihhail S.R juhtis et 30.
6. 2015.a. kella 13:05 ajal Harjumaal, Tallinnas Pärnu mnt. Tammsaare tee/Viljandi mnt. vahel liikudes Viljandi mnt. suunas mootorsõidukit Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX kiirusega 98 +- 3 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 45 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Väärteo toimepanek on mh tõendatud: menetlusaluse isiku 30.10.2015.a ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistab süüd ja kahetseb, palub mitte ära võtta juhtimisõigust, kuna siis kaotab töö ja ta satub koos haige emaga raskesse olukorda; liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub, et PPA Põhja Prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna patrullpolitseinik XXX teostas riiklikku järelevalvet ning 30.10.2015.a. kell 13.05 peeti kinni S.R-i poolt juhitud mootorsõiduk Toyota Avensis, registreerimismärgiga XXX, mille liikumiskiirus oli 98 km/h+- 3 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Sõiduki liikumiskiirust mõõdeti kasutades kiirusemõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 100LR.(taatlemistunnistus TTRSS-15/00120). Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 45 km/h. Juht on nimetatud protokolliga tutvunud ja seda oma allkirjaga kinnitanud. Kohtus ütlusi andnud XXX kinnitas, et tema mõõtis sellele päeval s.o. 30.10.2015.a. kiirust Tallinnas Pärnu mnt-l ning Tammsaare tee poolt tuli teises või kolmandas reas sõiduk, mis ületas lubatud sõidukiirust .Kiirust mõõdeti lasermõõtjaga UltraLyte , mis välistab igasuguse eksimisvõimaluse, sest laserkiir suunatakse ühele autole . Kohapeal rikkuja ,kelleks osutus S.R ei vaidlustanud kiirust. Teine tunnistaja XXX kinnitas kohtu-istungil, et tema vormistas väärteoprotokolli, võttis XXX ütlused. On saanud väljaõppe kiirusemõõteseadmetega töötamise alal, on ka ise kiirust mõõtnud ning Ultra Lytega mõõtes ei ole eksimine võimalik. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et menetlusalune isik S.R rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõudeid. Menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele § 30 sätestatud alustel. Menetlusalune isik kohtuvaidlustes ei taotlenud menetluse lõpetamist, vaid taotles karistuse kergendamist ning juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga, arestiga või üldkasuliku tööga. 3 Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 3 sättele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41- 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Samuti peab juhtimisõigust omav kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et sama paragrahvi lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 227 lg 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut liiklusseaduse § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras . Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus, on tulenevalt õiguskorra kaitsmise huvidest ja üldpreventiivsetest eesmärkidest põhjendatud. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel võtnud arvesse seda, et karistust kergendavaid ja karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kohus leiab, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult. Menetleja on otsuse tegemisel arvestanud asjaoludega, et lubatud sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel mitte vähem kui 45 km/h on raske liiklusalane rikkumine. Tegu on ohtlik. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Seega on liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Isik ei ole endale aru andnud sellest, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada Liiklusseaduse sätete kohaselt, mis rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmise näol võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Samuti ei saanud kaebajale tulla ootamatusena tema töö iseloom ja asjaolu, et ta töökohustuste täitmisel mootorsõiduki juhtimise õigust vajab. Juhul, kui isikule on juhtimisõiguse säilimine oluline töökoha säilitamiseks, peab isik igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa olukorra säilimise. S.R on menetlusaluse isikuna ütlusi andes selgitanud, et kiirustas kliendi juurde, ei tea Tallinna linna väga hästi ning seetõttu kartis hilineda. Kohus leiab, et sellest tulenevalt oli tegemist tahtliku teoga. Sellist tegu toime pannes pidanuks juht teadma, et teised liiklejad ei suuda temast tulenevat ohtu tajuda ja seda vältida. Selle tulemusena ei pruugi ta ka ise enam sihtkohta jõuda. Selline subjektiivne suhtumine teosse näitab üheselt seda, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik ja kaasliiklejate suhtes hoolimatu, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu teistele ja ka temale endale. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku edaspidine õigusrikkumistest hoidumine. Arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on S.R-i karistamine antud rikkumise eest määratud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks põhjendatud , kuid võttes arvesse esmastes ütlustes süü tunnistamist ning kohtuistungil esitatud karistuse kergendamise taotlust leiab kohus, et on võimalik karistust kergendada ning 2 kuu võrra juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega lühendada. Mis puudutab põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist, siis on karistus kohaldatud sanktsiooni keskmisest määrast suuremana ning kohus asub seisukohale, 4 et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses ohtlik ning selline juht tuleb sellekohast põhikaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Sellise rikkumise toimepanemine näitab süüdlase äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht on liiklusest kõrvaldatud. Kaebuse esitajale on juhtimisõigus omistatud jaanuaris 2006.a. ning liiklusalaste rikkumiste eest on teda karistatud juba 24-l korral, kõik on kehtivad väärteokaristused, enamik nendest väärteokaristustest on täitmata ning kolm viimast väärteokaristust on rikkumiste eest, mis on toime pandud peale arutusel olevat LS rikkumist s.o. peale
7. oktoobrit 2015.a. . Seega arvestades süü suurust ja varasemaid väärteokaristusi, olnuks põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse kohaldamine ka pikemaks ajaks täiesti õigustatud ning põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Menetlusalune isik on väitnud kaebuses, et juhtimisõigus on vajalik, kuna töötab taksojuhina ja kaotab töö, kui juhtimisõigus karistusena ära võetakse. Kohus leiab, et sellisel põhjusel juhtimisõiguse vajalikkus oli kaebuse esitajale teada nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal ning ka peale
8. oktoobrist 2015.a.. Selline teadmine, aga ei sundinud kaebuse esitajat ohtlikust käitumisest hoiduma. Juhtimisõiguse saanud isikuna peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib põhjustada suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol või tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine elulaad säiliks. Samuti koondab mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine menetlusaluse isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Nagu kohu juba eelnevalt märkis, karistusregistrist nähtuvalt on menetlusalust isikut liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud korduvalt rahatrahvidega. Karistuste täitmise kohta info puudub, osa rahatrahve on asendatud üldkasuliku töö tundidega. Sellised karistusandmed näitavad, et kaebuse esitaja ei ole teinud eelnevatest väärteo karistustest mitte mingeid järeldusi ja nimetatud karistused ei ole mõjutanud teda hoiduma uue süüteo toimepanemisest. Isik ei ole endale aru andnud sellest, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada Liiklusseaduse sätete kohaselt nii rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmisega, mis võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb rahuldada osaliselt , arvestades menetlusaluse isiku süü tunnistamisega ning vähendades juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega 2 kuu võrra, mõistes S.R-ile karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-ks kuuks. Kohus leiab, et S.R peab põhjalikult endale selgeks tegema Liiklusseaduse sätted, läbima liiklusseaduse § 100 alusel kehtestatud ettevalmistuse ning sooritama edukalt liiklusteooriaeksami , saamaks uuesti õiguse mootorsõidukit juhtida. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 5 6