KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. septembril 2017.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-4242 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla K

§ 224lg.2 järgi.

Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.07.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2316,17,004438. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 2; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: Rahuldada O.E taotlus ning ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. O.E kaebus rahuldada . PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 13.07.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2316,17,004438 tühistada ning teha uus otsus. 1 Mõista O.E süüdi

§ 224lg.2 järgi ja karistada rahatrahviga 240 trahviühikut s.o.

960 eurot (üheksasada kuuskümmend eurot) s.o.jätta põhikaristus muutmata. Määratud rahatrahv 960 eurot tuleb tasuda 1(ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber xxxx.

§ 224lg.3 p.1 järgi määratud lisakaristust mitte kohaldada.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 24.06.2017.a. koostas Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Margus Nigol väärteoprotokolli selle kohta, et O.E juhtis 24.06.2017.a. kell 12.30 ajal mootorsõidukit Mercedes-Benz VITO registreerimismärgiga XXXX Tallinna ,Pronksi tn. 7 juures liikudes Raua tänava suunas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg/l. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.07.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2316, 17,004438 määrati O.E-le

§ 224lg.2 järgi karistuseks rahatrahv 240 trahviühikut s.o.

9600 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 7(seitsmeks) kuuks. Kaebuse sisu Esmalt taotleb kaebaja kaebe tähtaja ennistamist, sest ei saanud väärteo otsust õigeaegselt kätte , kuna elab Soomes ning väärteo menetleja ütles, et väärteootsus saadetakse talle Soome, Rauma linna politseijaoskonda, kuid sinna seda ei saadetud ja ta sai otsuse kätte alles

1. augustil 2017.a. kui tuli Eestisse ja läks Rahumäe tee
2. Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistamise ranguse tõttu. Sõiduki juhtimise õiguse ära võtmine mõjutab oluliselt kaebaja tööd . Ta töötab Soomes ettevõttes, mille omanik ise on ja kõik tööd teostab ise ning klientide juurde sõitmiseks on vajalik juhtimis-õigus. Oma süüd tunnistab ja kahetseb. Töölepingute täitmiseks on juhtimisõiguse olemasolu hädavajalik. Seega kaebaja palub mitte rakendada lisakaristust. Menetlusalune isik on nõus kirjaliku menetlusega. 2 Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja, tutvunud O.E kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt: Väärteomaterjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,78 +- 0,05 mg, lõplikuks näiduks, millest lähtuti süüteo kvalifitseerimisel oli 0,75 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline lugem on LS § 224 lg.2 sätestatud sanktsiooni ülemmäär, milline on veel väärteokorras karistatav. Seega on menetlusaluse isiku kriminaalvastutusest päästnud üksnes laiendmääramatuse maha arvamine. Käesoleval juhul võib lubatud alkoholi piirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 mõttes on väga suur. See asjaolu annab omakorda aga aluse mõista karistus määras, mis on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav. Karistusregistri andmetel puuduvad menetlusalusel isikul kehtivad väärteokaristused, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr. 3-1-1-122-13 p.11 asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt. piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isiku organismis olnud alkoholi piirmäär ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Kohtuvälises menetluses on menetleja süü kõrval hinnanud isiku kahetsust ja leidnud, et see on tõsiseltvõetav ning arvestanud sellega, kui kergendava asjaoluga karistuse määramisel. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel võtnud arvesse ka üldpreventiivseid aspekte. Mootorsõiduki joobes juhtimist puudutavate süütegude arv on drastiliselt suur, seega tuleb sarnaste rikkumiste korral karistamisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega, milleks kahtlemata on liikluskord. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus

täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku süü suurusele ning karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel ja aitab mõista toimepandud väärteo olemust ja süü suurust . Kohtuotsuse põhjendused. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. 3 Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et O.E kaebus tuleb rahuldada.

§ 69

lg.3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi.

§ 224

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 kuni 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 kuni 0,24 milligrammi.

§ 224

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et O.E juhtis 24.06.2017.a. kell 12.30 ajal mootorsõidukit Mercedes-Benz VITO registreerimismärgiga XXXX Tallinna ,Pronksi tn. 7 juures liikudes Raua tänava suunas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg/l. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.07.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2316, 17,004438 määrati O.E-le

§ 224lg.2 järgi karistuseks rahatrahv 240 trahviühikut s.o.

960 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 7(seitsmeks) kuuks. Kaebaja poolt

§ 69

lg.3 rikkumine, s.t juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tõendamist leidnud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga 24.06.2017.a., millest nähtub, et O.E oli indikaatorvahendi näit positiivne (näit 0,85 mg/l), kõne segane, kerged koordinatsioonihäired; tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli O.E väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,78 +- 0,05 mg/l, lõplik tulemus 0,73 mg/l; tunnistaja Taago Väiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt, olles tööl 24.06.2017.a., said juhtimiskeskusest teate võimalikust joobes juhist, kes sõidab Tallinnas, Narva maanteel linna suunas valge MB kaubikuga, number XXXX. Reageerisid teatele ja märkasid Narva mnt. ja Jõe tn. foori taga eelnimetatud sõidukit. Sõiduk peatati kontrolliks ja juhiks osutus O.E ik. XXX, kellel esmalt tuvastati indikaatorvahendiga alkoholijoove. Tõendusliku alkomeetri lõplik mõõtetulemus oli 0,73 mg/l. Juht kõrvaldati 24.06. 2017.a.. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega juhtimiselt. Menetlusalune isik andis ütlusi väärteoprotokollis ning kahetses joobes sõitmist. Käesoleval juhul võib lubatud alkoholi piirmäära ületamise määra arvestades öelda, et LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise alammäära (0,25 mg/1) ületamise osas on kaebaja süü suur. Kohus peab oluliseks rõhutada, et lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest kuni 0,24 mg/1 LS § 224 lg 1 mõttes võib karistusena määrata rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Seega on kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus üle LS § 224 lg 1 ülemmäära. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et taolise väärteo puhul, mil piirmäärade ületamised on vastavalt toime pandud rikkumise raskusele jagatud seadusandja poolt kvalifitseerimisel erinevateks lõigeteks, tuleks alammääraks võtta madalama lõike ülemmäär e. LS § 224 lg 2 ette nähtud väärteo puhul on alammääraks LS § 4 224 lg 1 ülemmäär. Kuivõrd menetlusalusel isikul tuvastati väljahingatavas õhus selline alkoholi kogus, milline on sisuliselt ülemmääras , seega LS § 224 lg 2 mõttes vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus isiku süüle. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusalusel isikul kehtivaid väärteokaristusi, millest saab järeldada, et isiku käitumine on olnud seni seaduskuulekas, kuid sellest hoolimata ei näinud ta takistust istuda autorooli seisundis, mil alkoholi piirmäär ületas lubatut mitmeid kordi, see näitab menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist liiklusohutusse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja karistamisotsuses seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine 7 kuuks on käesoleval juhul vägagi põhjendatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Ohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohus nõustub kohtuväline menetleja seisukohaga, et on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle

§ 224

lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg.2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. O.E väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,73 mg/l. O.E süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü LS § 224 lg 2 mõttes suur, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse ülemise määras (0,73 mg/

1. l).Kirjalikus seisukohas on kohtuväline menetleja märkinud ebaõigesti alkoholisisalduse (0,75 mg/l, õige on 0,73 mg/
2. l)Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 240 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 7 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil 5 põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb O.E puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisaks põhikaristusele ka lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohtuvälise menetluse jooksul on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse , karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud.. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt kaebuses esitatud süü tunnistamist ja kahetsust saab lugeda karistust kergendavaks asjaoluks. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt ei ole isikul ühtegi kehtivat väärteokaristust. Kohtuväline menetleja on mõistnud O.E-le põhikaristuse sätestatud sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kõrgemana , samuti lisakaristuse keskmisest määrast kõrgemana (juhtimisõiguse äravõtmine 7-ks kuuks). Kohtule esitatud kaebuses on O.E märkinud, et vajab juhtimisõigust, kuna oma töökohustuste täitmiseks on hädavajalik autoga liikumine, juhtimisõiguse äravõtmisel pannakse ta väga raskesse olukorda. Käesoleval juhul võib § 224 lg.2 järgi kvalifitseeritud õiguserikkumise (alkoholi piirmäära ületamine 0,73 mg/
3. l)määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on küll suur ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik

nõuetest ja

s sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest sanktsioonina lisakaristuse mõistmise võimaluse alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Kohus leiab, et O.E senine seaduskuulekas käitumine liikluses näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 240 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus 6 kestusega 7 kuud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et O.E-le mõistetud põhikaristusest (rahatrahv 240 trahviühikut e. 960 eurot) piisab karistuse eesmärkide saavutamiseks. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 7 8 9 10 11 12 13