4-16-3930/5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mail 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-3930 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi R.A isikukood XXX elukoht XXX väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg. 4 järgi. Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04. 2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2315, 16,003042. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. otsustas: R.A kaebus rahuldada . PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 19.04. 2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2315, 16,003042 tühistada ning teha uus otsus. Mõista R.A süüdi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi ja karistada rahatrahviga 150 trahviühikut s.o. 600 eurot (kuussada). 1 Määratud rahatrahv 600 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 10 (kümne) kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele vähemalt 60 eurot , kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220165067127. Liiklusseaduse § 227 lg.5 p.3 järgi määratud lisakaristust mitte kohaldada. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 28.03.2016.a. koostas Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Leonhard Põder väärteoprotokolli selle kohta, et R.A juhtis 28.03.2016.a. kell 02.00 ajal mootorsõidukit Audi A3 registreerimismärgiga XXX Harju maakonnas Tallinn-Narva mnt. 28. kilomeetril kiirusega 176+/-6 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 90 km/h. Seega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 80 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04.2016.a. otsuse alusel väärteoasjas 2315,16,003042 määrati R.A-le liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut s.o. 800 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6(kuueks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistamise ranguse tõttu. Ta tunnistab süüd ja kahetseb, on juhtunust õppust võtnud. Varem teda liiklusalaste rikkumiste eest karistatud ei ole. Taotleb mitte kohaldada lisakaristust, kuna on pere toitja. Töö iseloom nõuab juhtimisõiguse olemasolu. Tunnistab süüd, et on rikkunud sõidukiirust, kuid pani rikkumise enda väitel toime põhjusel, mille tingis ema tervisliku seisundi halvenemine ja sündmuse toimumise ajal halvenes ema tervislik seisund taas.Taotleb määratud rahatrahvi tasumist ositi. Kaebaja soovib oma kaebuse arutamist kirjalikus menetluses, viidates, et kohtuistungil osaleda ei saa. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Menetleja, tutvunud R.A kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et väärteootsuses on põhjendatult kohaldatud LS § 227 lg.5 p.3 , sest nii lisa- kui põhikaristuse kohaldamisega on menetlusalusele isikule määratud karistuse tagajärjed 2 proportsionaalsed tema poolt toime pandud väärteoga. Menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki ilma 6 kuulist lisakaristust kohaldamata. Selline karistus on kooskõlas seaduse nõuetega ning käesoleva väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane. Silmas tuleb pidada, et niivõrd suures ulatuses (80 km/

1. h)lubatud suurimat sõidukiirust ületav juht on liikluses kõrgendatud ohu allikas ja see annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisakaristus ei täida ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku rikkumise toime pannud juhtide võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul saab üksnes LS § 227 lg.5 p.3 sätestatuga tagada PS §-des 16 ja 28 sisalduva õiguse elule ja tervise kaitsele realiseerumise. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilitamise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et R.A kaebus tuleb rahuldada. Liiklusseaduse § 15 lõige 1 punkt 1 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki 3 juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlust ei ole selles, et R.A juhtis s 28.03.2016.a. kell 02.00 ajal mootorsõidukit Audi A3 registreerimismärgiga XXX Harju maakonnas Tallinn-Narva mnt. 28. kilomeetril kiirusega 176+/-6 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 90 km/h. Seega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 80 km/h. Kaebaja poolt liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 rikkumine, s.t asulavälisel teel suurima sõidukiiruse, 90 km/h, ületamine 80 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks menetlusaluse isiku süü omaksvõtule, ka kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et R.A juhtis mootorsõidukit Audi A3 registreerimismärgiga XXX 28.03.2016.a. kell 02.00 TallinnNarva mnt. 28-l kilomeetril , liikudes Tallinna suunas kiirusega 176 (+/-6) km/h. Suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Menetlusalusele isikule näidati tabloole fikseeritud näitu. Kasutati kiirusemõõturit PLS7 Kiirusemõõtur Stalker II MDR nr.AS005404 kiirusemõõtja taadeldud ja töökorras. Tunnistaja XXX ülekuulamise protokollist nähtuvalt 28.03.2016.a. teostas ta liiklusjärelevalvet Harjumaal Tallinn-Narva mnt. 28-l kilomeetril , Jõelähtme vallas.. Kell 02.00 liikus Tallinna suunas teises sõidureas üksinda sõiduauto Audi A3, registreerimismärgiga XXX, mille sõidukiiruseks mõõtis tema paarimees Leonhard Põder 176+/- 6km/h. Sõidukijuhiks osutus R.A ik. XXX. Juht viibis sõidukis üksinda. Menetlusalune isik selgitas oma kaebusele lisatud kahetsuskirjas, et oli sunnitud teadlikult ületama sõidukiirust , sest tema ema oli mõni päev varem viibinud haiglaravil ja sellel ööl, kui ta sõitis Tallinnasse, helistas ema uuesti ning ütles, et tal hakkas uuesti halb. Sellel põhjusel ta ületaski kiirust, et rutem koju jõuda. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et R.Ale süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on rohkem kui 60 km/h. Sõidukiirust oli ületatud nii tuntavalt , et isik pidi seda kindlasti tajuma. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul väärtegu toime pandud otsese tahtlusega. Menetlusaluse isiku R.A teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühikut s.o. 800 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega miinimummääras ehk 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 4 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras . Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü on suur LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades ning see tingis ka nii põhikaristuse kui lisakaristuse määramise . Kohtuväline menetleja on kohaldanud kaebuse esitaja suhtes 4 põhikaristust üle keskmise määra ja lisakaristust , mis on määratud sanktsiooni miinimummääras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust saab lugeda karistust kergendavaks asjaoluks ning sellest tulenevalt on võimalik R.A karistust kergendada ja mõista süüdi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi ja karistada rahatrahviga 150 trahviühikut s.o. 600 eurot . Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt puudub isikul kehtiv karistus. Kohtuväline menetleja on mõistnud R.A-le põhikaristuse sätestatud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemana , lisakaristuse miinimummääras (juhtimisõiguse äravõtmine 6-ks kuuks). Kohtule esitatud kaebuses on R.A märkinud, et vajab juhtimisõigust, kuna töökohustuste täitmiseks on hädavajalik autoga liikumine, juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab kaebaja töökoha. Käesoleval juhul võib § 227 lg.4 järgi kvalifitseeritud õiguserikkumise (kiiruse ületamine üle 60 km/
2. h)määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sest nii suurel määral kiiruse ületamist tajub iga sõidukijuht. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud kiiruse ületamise eest nii suurel määral lisakaristuse mõistmise võimaluse alates kuuest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Eelnevast tulenevalt tuleb menetlusaluse isiku R.A suhtes jätta lisakaristus kohaldamata ning kergendada põhikaristust ja anda menetlusalusele isikule võimalus rahatrahvi tasumiseks osade kaupa. Kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et R.A karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 200 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 6 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega. LS § 227 lg 5 p 3 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h lisakaristust kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni . 5 Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et R.A senine seaduskuulekas käitumine liikluses v.a. kõnesolev erand näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb R.A puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohtuvälise menetleja otsuse motiividest kui ka kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest aga ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et R.A suhtes on lisaks põhikaristusele vajalik kohaldada ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS §-s 56 sätestatud kriteeriume. Lisaks märgib kohus, et LS § 227 lg.4 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui on R.A praeguses asjas. Nii on võimalik ületada lubatud suurimat sõidukiirust veelgi suuremas ulatuses, samuti on LS § 227 lg.4 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda. Nagu kohus juba märkis, puuduvad R.A varasemad liiklusrikkumised. Omamata varem ühtegi kehtivat karistust liiklusalase süüteo eest, leiab kohus, et väide, mille kohaselt tema suhtumine liiklusohutusse või teistesse liiklejatesse oleks ükskõikne ning teiste liiklejatega mittearvestav, on liialdatud. Seega ei ole R.A puhul oht, et ta võiks tulevikus samasuguseid rikkumisi toime panna, tuletatav korduvuse faktist. Asjaolu, et temal ei ole ühtegi kehtivat karistust, annab pigem alust arvata, et R.A on väärteo toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. 6 Seega asub kohus seisukohale, et menetlusalusele isikule R.A-le inkrimineeritava väärteo puhul on tegemist olukorraga, kus toimepandud väärteo eest on isikule põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning ka lisakaristuse kohaldamine alammääras ei oleks käesoleval juhul õigustatud, kuna kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks tema puhul puuduvad. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul R.A süü suurust ning ei ole tuvastatud ohtu, et ta paneks samasuguseid rikkumisi toime ka tulevikus. Seega ei täida käesoleval juhul kohtuvälise menetleja poolt kaebajale määratud lisakaristus oma eesmärki, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, mistõttu asub kohus seisukohale, et kaebajale määratud lisakaristus tuleb tühistada. Kohus leiab, et R.A-le määratud keskmises määras põhikaristus täidab hästi eripreventiivset eesmärki ning mõjutab teda läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 7