2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04.2016.a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2302, 16, 004525 määrati I.G-le karistuseks KarS § 63 lg.1 alusel
lg 1 järgi rahatrahv 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja
lg 2 alusel kohaldati I.G suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3(kolmeks) kuuks. Kaebuse sisu. Kaebaja I.G palub Harju Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja poolt 19.04.2016.a. väärteoajas nr 2302, 16,004525 tehtud otsust muuta. I.G selgitab esitatud kaebuses, et nimetatud juhtum leidis aset seetõttu, et 26. märtsil oli Kaarli kirikus kesköine jumalateenistus , kus ristiti tema tütar ning peale koju jõudmist tähistati seda sündmust kirikuveiniga „Kagor“. Järgmisel päeval käis Kakumäe Selveris, tundis ennast adekvaatselt ning koju naastes tahtis teha parempööret Ahvena teele, hindas peeglist taganttulijaid ja oli veendunud manöövri ohutuses, kuid talle sõitis vasakult küljelt otsa jalgrattur. Arvab, et jalgrattur sõitis suure kiirusega, mistõttu ei jõudnud pööret lõpetada. Hiljem avastas veel, et pöörde sooritamisel teatud hetkel varjab auto esiuksepost vaate kergliiklusteele. Kaebaja rõhutab, et omab 47-aastast juhtimisstaaži ja on olnud korralik liikleja. Kaebaja palub jätta temale mõistetud lisakaristus kohaldamata, kuna juhtimisõigust on tal tarvis tööülesannete korrektseks täitmiseks. Kaebaja leiab, et temale mõistetud rahatrahv on temale piisavalt distsiplineeriv ja suureks stiimuliks olla ka edaspidi õiguskuulekas . POOLTE SEISUKOHAD I.G on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristus. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja selgitab, et karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud 2 I.G isikuga, tema poolt toime pandut, süü suurust ning ka seda, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus samalaadse liiklusalase rikkumise toimepanemise eest. Kuna eelnev karistus ei suutnud menetlusalust isikut liikluses hoolikamalt käituma, siis on kohtuväline menetleja käesolevas väärteoasjas põhjendatult määranud menetlusalusele isikule põhikaristuse üle sanktsiooni keskmist määra ja kohaldanud ka lisakaristust. Otsuse tegija on arvestanud ka asjaoluga, et menetlusaluse isiku rikkumised lähevad üha raskemaks, mis tähendab, et lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja teiste liiklejate turvalisusest on igakülgselt põhjendatud I.G ajutine liiklusest eemaldamine. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et 21.03.2016.a. otsustas Harju Maakohus väärteoasjas 4-16-1065 menetlusalusele isikule 04.02.2016 määratud karistust kergendada ja tühistas kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse. Kaebuse esitanud isik ei teinud aga sellest mingeid järeldusi ja juba 27.03.2016.a. pani toime uue samalaadse rikkumise, mille tagajärjel sai vigastada ka juba inimene. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebajale määratud rahatrahv ja lisakaristus on õigusrikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne ning põhjendatud. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud väärteoasjas olemasolevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb jätta muutmata. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: Liiklusõnnetuse akti nr. 568 koos sündmuskoha vaatlusprotokolli, skeemi ja fototabelitega on tõendatud, et 27.03.2016.a. kell 14.48 liikus sõiduauto Opel Corsa, reg. märgiga XXX , mida juhtis I.G mööda Kakumäe teed suunaga Vabaõhumuuseumi tee poolt Räime tn. poole , ei andnud Ahvena teele parempööret sooritades teed jalgratta jalgteel suunaga Räime tn.poolt Vabaõhumuuseumi tee poole liikunud jalgratturile, mida juhtis XXX / väärteotoimik lk. 1-20 /; tunnistajate XXX ja XXXe ütlustega, mille kohaselt sõitsid nad mööda jalgratta- jalgteed, ees sõitis XXX ja tema järel XXX. Paremale pööranud roheline sõiduauto ei lasknud XXX läbi . Peale avariid jäi sõiduauto pidama, kutsuti kiirabi ja politsei. Kiirabi vaatas XXX läbi, kontrolliti tema tervislikku olukorda/ toimik lk. 21-22/; indikaatorvahendi kasutamise protokolli ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga selgus, et I.G poolt väljahingatav õhk sisaldas alkoholi 0,29 +- 0,05 mg/l ning lõplikuks lugemiks loeti 0,24 mg/l (väärteotoimiku lk 23-25a), mistõttu kõrvaldati ta nimetatud sõiduauto juhtimiselt kuni kõrvaldamise tingimuse äralangemiseni (sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus väärteotoimik lk 26). Lisaks kinnitavad I.G süüd ka tema enda antud ütlused menetlusaluse isikuna ülekuulamisel, mille kohaselt ta tarvitas umbes 400 g veini öösel kell 01.30-02.30 Põhjuseks oli tütre ristimine Kaarli kirikus öisel jumateenistusel. Samuti annab ütlusi liiklusõnnetuse kohta. Nägi, et vastu tulev jalgrattur oli küllaltki kaugel ning arvas, et jõuab paremale pöörde ära teha.Ilmselt ei osanud arvata, et jalgrattur tuleb küllatki 3 suure kiirusega. Temal oli vaade juba Ahvena tänavale, kui järsku käis mütsatus vastu auto vasakut külge.Selgus, et jalgrattur oli lennanud tema auto pihta.
lg.5 p.2 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti .
lg.3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 kuni 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 kuni 0,24 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et I.G pani toime ühe teoga kaks väärtegu s.o. LS § 223 lg.1 ja § 224 lg.1 järgi kvalifitseeritud väärteod , esmalt oli I.G väljahingatavas õhus alkoholi vähemalt 0,24 mg/l ning I.G, pöörates paremale ei andnud teed jalgratturile, kes ületas teed, millele juht pööras ning sõitis talle ette. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju ning tervisekahjustused XXXele. Seetõttu on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle
lg.1, § 224 lg 1 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 63 sätestab põhikaristuse kohaldamise mitme süüteo eest. Sama paragrahvi lg.1 -kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel , mis näeb ette raskeima karistuse. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja juhindunud KarS § 56 lg.1, § 63 lg.1-st ning on määranud I.G-le karistuse
lg.1 järgi ning kohaldanud ka
LS § 223 lg.1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 224 lg1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi- rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. I.G väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,24 mg/l. I.G süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära 4 ületamise määra silmas pidades, on tema süü LS § 224 lg 1 mõttes keskmisest suurem, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 1 alkoholisisalduse kõrgeima määrani (0,24 mg/l) . Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et I.G karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 250 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 3 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus on proportsionaalne tema süü suurusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb I.G puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus leiab, et I.G puhul tuleb arvestada tema isikuga, tema poolt toime panduga, süü suurusega ning ka seda, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus samalaadse liiklusalase rikkumise toimepanemise eest. Kuna eelnev karistus ei suutnud menetlusalust isikut liikluses hoolikamalt käituma, siis on kohtuväline 5 menetleja käesolevas väärteoasjas põhjendatult määranud menetlusalusele isikule põhikaristuse üle sanktsiooni keskmist määra ja kohaldanud ka lisakaristust. Otsuse tegija on arvestanud asjaoluga, et menetlusaluse isiku rikkumised lähevad üha raskemaks, mis tähendab, et lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja teiste liiklejate turvalisusest on igakülgselt põhjendatud I.G ajutine liiklusest eemaldamine. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et 21.03.2016.a. otsustas Harju Maakohus väärteoasjas 4-16-1065 menetlusalusele isikule 04.02.2016 määratud karistust kergendada ja tühistas kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse. Kaebuse esitanud isik ei teinud aga sellest mingeid järeldusi ja juba 27.03.2016.a. pani toime uue samalaadse rikkumise, mille tagajärjel sai vigastada ka juba inimene. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebajale määratud rahatrahv ja lisakaristus on õigusrikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne ning põhjendatud. Kohus leiab, et I.G käitumine näitab tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge I.G pani toime lisaks LS § 223 lg.1 ka LS § 224 lg 1-le vastava teo ning alkoholi lubatud piirmäära ületamine oli suur (0,24 mg/l), samuti on LS § 224 lg 1 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda, mis antud konkreetsel juhul toimuski. Kohus leiab, et isegi pika juhtimisstaažiga isik ei tohi suhtuda liiklusohutusse või teistesse liiklejatesse üleolevalt või ükskõikselt. Seega on I.G puhul oht, et ta võib ka tulevikus samasuguseid rikkumisi toime panna. I.G on üks kehtiv karistus, uue samalaadse õiguserikkumise pani ta toime 6 päeva peale kohtuotsust, millega kergendati talle määratud väärteokaristust ning ei kohaldatud lisakaristust. Kohus leiab, et selline käitumine ei ole enam juhuslik ning taoline käitumine liikluskeskkonnas on muutunud süsteemseks. Sellist järeldust toetab ka asjaolu, et I.G rikkus täiendavalt mitut
sätet. Kohus leiab, et I.G-le määratud keskmisest rangem põhikaristus täidab nii üld- kui ka eripreventiivset eesmärki ning mõjutab teda läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam.Samuti leiab kohus, et eespool toodud põhjendustel on lisakaristuse kohaldamine I.G suhtes põhjendatud, mistõttu jätab kohus I.G kaebuse rahuldamata. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 6 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.