lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: A.I, ik xxx, elukoht: Xxxx RESOLUTSIOON 1. Jätta A.I kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.09.2017 otsusele nr 2315,17,006226 A.I karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.09.2017 otsus nr 2315,17,006226 A.I karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 20.08.2017 kell 02:54 juhtis Viimsi vallas Aiandi tee 2 mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,64 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isik kaebuse Kaebuse kohaselt tunnistab menetlusalune isik oma süüd ja kahetseb, kuid määratud lisakaristusega ei nõustu, kuna see on liiga range ning tuginedes eeltoodule palub menetlusalune isik kohtul VTMS § 132 punkti 2 alusel tühistada otsus väärteoasjas nr 2315,17,006226 lisakaristuse osas s.o juhtimisõiguse peatamine kuueks kuuks või alternatiivselt määrata juhtimisõiguse piiramise asemel täiendav rahatrahv või teise alternatiivina vähendada juhtimisõiguse peatamise kestvust ning tõsta karistus suve kuudele. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et jääb kaebuse juurde, kuid leiab, et kohus võiks vaagida ka temale psühholoogi vastuvõtule mineku määramist, mille eest on ta valmis ise tasuma. On eksimusest aru saanud, eluküsimused on kasvanud üle pea, kuid siis saaks kohus veenduda, et seda enam ei juhtu. Võib olla asju, mille peale ise ei tule. Saaks minna jaanuaris, veebruaris. Too õhtu oli pingeline aeg, pidu vanalinnas. Võttis takso, et minna sõbranna juurde, kuid võttis Näitusepaviljoni juurest auto ja mõtles sõbranna juurde sõita, et viib auto maja ette ja veres enam alkoholi ei ole. Ilma sõitmata on raske elu elada. Jõi ühe pudeli punast veini paar tundi enne sõitma asumist. Tarvitas alkoholi kahe tunni vältel. Arvas, et alkoholi enam veres ei ole. Ei tundnud ennast purjus olevat. Politsei poolt on varem karistatud. Lapse transportimine on ära jaotatud endise elukaaslasega, kuid ta töötab Tallinnas ja käib tihti välisreisidel. Raske on lahendada, kuid peab valikuid tegema. Kui ei saa autoga sõita, peab loobuma mitmest lepingust, töötajast ja sissetulekust. Peab elu ümber korraldama. Elab Rakveres, ei saa kaugelt kliente teenindada. Palub lisakaristuse osas määrata alternatiivne karistus, jäävad tegemata need asjad elus, mis väärtuse määravad. Võiks arvestada, et on palju liikumist üle Eesti. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht 2 Kohtuvälise menetleja esindaja jäi väärteootsuses toodud seisukohtade juurde. Kaebuses on korduvalt viidatud, et karistuse määramisel ei ole arvestatud isiku süü suurusega. See ei ole õige. Tuvastatud alkoholi kogus oli 0,64 mg/l. LS § 224 lg 2 keskmine piirmäär on 0,50. Selline ületamine kõneleb suurest süüst. Lisaks süü suurusele tuleb hinnata tehiolusid ja isiku suhtumist teosse. Käesoleval juhul asus sõidukit juhtima 2 tundi pärast alkoholi tarvitamise lõpetamist. Ei ole eluliselt usutav, et alkoholi kogust arvestades täiskasvanud isik peab ennast kaineks ja loodab, et joobeseisund on möödunud. Arvestades seda, kuidas inimese organism toimib peale alkoholi tarvitamist, siis tunni aja jooksul toimub alles alkoholi imendumine ja näit peaks saavutama maksimumi. Seetõttu on selge, et kaebaja tegelikkuses tajus oma seisundit. Tegu on toime pandud tahtlikult. Kaebajat iseloomustavad varasemad karistusandmed, tal on kaks kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. LS § 227 lg 2 sanktsioonis on võimalik juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada kas põhi- või lisakaristusena. Varasemad karistusandmed näitavad, et teod on muutunud ohtlikumaks ja ta ei ole järeldusi teinud. Kaebaja suhtes on põhi- ja lisakaristust kohaldatud õigesti. Puutuvalt lisakaristusse on kohtuväline menetleja arvestanud kahetsusega, lisakaristust on kohaldatud kuueks kuuks. Mis puudutab töökohustuste täitmist, pere eest hoolitsemist, peab vajalikuks märkida, et sellised asjaolud olid menetlusalusele isikule eelnevalt teada, ka väärteo toimepanemise ajal. Kaebuses toodud kirjeldusest saab aru, et otsesed töökohustused ei ole auto juhtimisega seotud, pigem kasutab kaebaja autot klientide juurde jõudmiseks. Seetõttu usub, et juhtimisõiguse äravõtmine on kaebaja jaoks küll ebamugav, kuid ei välista tööülesannete täitmist otseselt. Üksnes rahatrahv ei mõjuta kaebajat edaspidi liiklusalaste väärtegude toimepanemisest hoiduma ja lisakaristuse kohaldamine on vajalik üldpreventiivsetel eesmärkidel ja ka eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. Kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. 3 Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 20.08.2017.a kell 03:15 kuni 03:20 A.I seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 nr ARBK-0032, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-17-00073). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,69 mg ja 0,71 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,64 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Lauri Erm, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,64 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,64 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 sätestatud süüteo eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Juba seadusandja on LS § 224 lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,64 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul 4 tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt oli ta menetlusesemeks oleva süüteo öösel joonud punast veini, peale mida jõi vett ja tantsis ja arvas, et alkohol on kehast lahtunud. Kella 3 paiku istus autosse, kui politsei ta kinni pidas. Kuna kaebuse esitaja tarvitas eelnevalt rohkelt alkoholi, millest oli ta ka sõidukit juhtima asudes teadlik, leiab kohus, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi jääkidega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,64 mg/l, mis on ligi viis korda rohkem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma ja tajuma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Sellised asjaolud välistavad kohtu arvates täielikult võimaluse, et süütegu oleks toime pandud ettevaatamatusest ning kohus on veendunud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud süüline käitumine oli teadlik ja eesmärgipärane käitumine. Kohtu arvates ei saa ühe pudeli tavapärase kangusega punase veini tarvitamise järgselt saavutada organismis alkoholisisaldust 0,64 mg/l, vaid kohtu arvates pidi sisse joodud alkoholi kogus olema oluliselt suurem. Seejuures tuvastati tõendusliku alkomeetriga alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,69 ja 0,71 mg/l, st hiljem võetud õhuproovis oli alkoholisisaldus suurem. Seega oli alkohol alles imendumisfaasis ja tegemist ei saanud olla alkoholi tarvitamisega kaks või enam tundi tagasi, vaid alkoholi tarvitamise ja sõiduki juhtima asumise vaheline ajavahemik oli oluliselt lühem. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,11 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates A.I süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,64 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal veel kord tähelepanu asjaolule, et vaid 0,11 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest 5 tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ja kahetsust on menetlusalune isik avaldanud ka kohtule esitatavas kaebuses ja kohtuistungil. Seega peab kohus võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Samas on kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt kahetsuse kui kergendava asjaoluga juba arvestatud ning kohus ei saa seda kahetsust veel kord arvestama asuda. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud ning kaebuse esitaja ei ole seda ka vaidlustanud. Arvestades aga kaebuse esitaja kehtivaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, saab asuda seisukohale, et ka keskmise süü korral tulnuks kaebuse esitajale määrata ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav karistus, kuivõrd varasemad karistused ei ole kaebuse esitajas tekitanud arusaama liiklusnõuete ja juhile kehtestatud keeldude kehtivusest. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,64 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd 6 ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on isikul 2 kehtivat liiklusalast väärtegu (LS § 227 lg 2, § 207) ning neist esimene on toime pandud vaid neli kuud varem. Seega ei ole tegemist esmakordse rikkujaga, vaid isik on ka varasemalt ja korduvalt liiklusnõudeid eiranud. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Seega on kõik lisakaristuse määramise eeltingimused täidetud. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitamise eesmärgiks on lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks, kuna see on vajalik töö tegemiseks, laste transportimiseks ja ülikoolis õppimiseks. Kohus juhib tähelepanu, et eeltoodud põhjendused on küll inimlikust aspektist arusaadavad, kuid ei ole kuidagi süüd vähendavad või karistust kergendavad asjaolud, veel vähem lisakaristuse kohaldamist välistavad asjaolud. Nimetatud asjaolud olid menetlusalusele isikule teada nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal ja selline teadmine ei olnud menetlusalusele isikule õigusvastaselt käitumisele takistuseks. Kui kaebuses on märgitud terve rida kaalukaid põhjendusi juhtimisõiguse vajalikkuse kohta menetlusaluse isiku igapäevases elukorralduses, siis väärteoasja materjalidest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel sõiduki juhtima asumine kaalus kõik need põhjendused üles ja menetlusalune isik tegi oma valiku. Sellest saab teha ka järelduse menetlusaluse isiku eelistuste kohta kaebuses toodud põhjenduste osas juhtimisõiguse vajalikkusest. Kui kaebuses ja ka kohtuistungil esitas kaebuse esitaja ühe põhjendusena vajaduse juhtimisõiguse järele seoses töö tegemisega ja klientide teenindamisega erinevates Eesti piirkondades, siis oli ta sellest teadlik ka väärteo toimepanemise ajal ja lepingud partneritega ei tekkinud pärast kohtuvälise menetleja otsusest teadasaamisest. Samamoodi oli kaebuse esitaja väärtegu toime pannes teadlik ka õppimisest kõrgkoolis ja vajadusest aeg-ajalt ema juures elava lapse sõidutamise vajadusest. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kaebuse esitaja enda liikumispuude olemasolu kohta kohtule aga tõendit esitanud ei ole, seega puudub seadusest tulenev alus juhtimisõigus KarS § 50 lg 2 alusel isikule alles jätta. Seda enam, et koolis ja tööl käimise ning laste eest hoolitsemise eeltingimuseks ei ole juhtimisõiguse olemasolu, sest ka juhtimisõiguseta isikud peavad sissetuleku saamiseks käima tööl ja hariduse omandamiseks koolis ning hoolitsema laste eest. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et kui kaebuses toodud põhjustel ei saaks karistusena määrata juhtimisõiguse äravõtmist, siis kaotaks vastav karistusenorm oma eesmärgi täielikult, mis ei ole aga seadusandja mõte. Samuti teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused 7 edasise elu korraldamisel. Kaebuse esitajat on eelnevalt karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest, milline säte näeb juhtimisõiguse äravõtmist karistusena ette nii põhi- kui ka lisakaristusena. Selline teadmine menetlusalust isikut ei mõjutanud ning menetlusalusele isikule süüks arvatud väärtegusid arvestades saab tulla järeldusele, et menetlusaluse isiku poolt toime pandavad süüteod on ajas muutunud järjest ohtlikemaks. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema, temast tööalaselt sõltuvate kõrvaliste isikute ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka nt töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud keskmises määras. Kaebuses on alternatiivina palutud lisakaristuse asemel määrata täiendav rahatrahv või vähendada juhtimisõiguse peatamise kestvust ja selle edasilükkamist suvekuudeks. Sellist võimalust nagu juhtimisõiguse peatamise edasilükkamine või lisakaristuse asendamine täiendava rahatrahviga või edasilükkamist süüdlasele sobivale ajale ükski seadus ette ei näe, seega ei saa ka kohus teha sellist ebaseaduslikku otsust. Juhtimisõiguse kestvuse vähendamist ei pea kohus aga võimalikuks juba eeltoodud põhjustel, kuna leiab, et kohtuvälise menetleja määratud lisakaristus on proportsionaalne toimepandud süüteoga. Lihtsalt põhjusel, et lisakaristus on menetlusaluse isiku arvates liiga pikk ja tekitab edasise elu korraldamisel ebamugavusi, ei ole aluseks otsuse muutmiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.