Obsah (9)

§ 82§ 22§ 10§ 20§ 71§ 75§ 85§ 39§ 23

4-16-4505 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-4505 (940015001658) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi se

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot ja T.E karistamises

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Väino Vxxxxla. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: elukoht: Xxxx. H.R, xxx, Menetlusalune isik: T.E, xxx, Xxxx Menetlusaluste isikute kaitsja: Peeter Malve, Amantese Õigusbüroo OÜ, Turu Plats 5-12, Tallinn. RESOLUTSIOON 1. Jätta H.R-i ja T.E kaitsja kaebus Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor XxxxXxxx 19.05.2016 otsusele nr 940015001658 H.R-i karistamises

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot ja T.E karistamises

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot rahuldamata. 2. Jätta Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor XxxxXxxx 19.05.2016 otsus nr 940015001658 H.R-i karistamises

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot ja Aivar T.E karistamises

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot muutmata ja tühistamata.

1. Vxxxxlustatud otsusega määratud H.R-i rahatrahv 1080 eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o alates 29.09.2016 tasuda vxxxxlustatud otsuses märgitud 1 Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pangas, märkides ära kohustusliku viitenumbri 4100064625 ja selgituse „H.R, 4-164505“.
2. Vxxxxlustatud otsusega määratud T.E rahatrahv 1080 eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o alates 29.09.2016 tasuda vxxxxlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pangas, märkides ära kohustusliku viitenumbri 4100064625 ja selgituse „T.E, 4-164505“.
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 29.09.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 31.10.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 01.11.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor XxxxXxxx 19.05.2016 otsusega nr 940015001658 karistati H.R-i ja T.E

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot, selles, et 04.11.2015 ajavahemikul kella 19:30 kuni 21:40 tegelesid H.R ja T.E kalapüügiga Vasalemma jõel (Madise külas, Padise vallas, Harjumaal), kasutades nakkevõrke ja elektripüügivahendit. Väljapüük oli nakkevõrgupüügil üks meriforell (Salmo trutta trutta) ja elektripüügivahendiga püüti H.R-i ja T.E poolt välja 4 (neli) lõhet (Salmo salar). Kalapüügiseaduse (

) § 10 lg 2 keelab püüda kala kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja keelualal. Kalapüüki teostasid H.R ja T.E Kasepere - Paldiski maanteesillast allavoolu Vasalemma jõe lõigul, millisel kehtib aastaringne kalapüügikeeld ja sellega on nende poolt rikutud kalapüügieeskirja (KPE) § 39 lg 2 p 4 nõuet. Samuti on H.R-i ja T.E poolt on rikutud ka KPE § 41 lg 1 p 2 nõuet, milline keelab püüda lõhet ja meriforelli siseveekogudes 1. septembrist kuni 30. novembrini. Tulenevalt kalapüügiseaduse (

) § 23 lg l p 4-st loetakse harrastuspüügivahendiks ka nakkevõrk, millise kasutamiseks annab püügiõiguse avalikul ja avalikult kasutataval veekogul tulenevalt

§ 22

lg 1-st kalastuskaart, järgides kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud piiranguid. Kalastuskaarti nakkevõrgu kasutamiseks H.R ja T.E ei omanud, mistõttu on nakkevõrgu kasutamisega nende poolt rikutud ka

§ 22lg 1 nõuet.

Tulenevalt

§ 10

lg 6-st on keelatud kala elektriga püüdmise vahendi (edaspidi elektripüügivahend) valmistamine, omamine, ladustamine, võõrandamine, transportimine ja kasutamine, välja arvatud

§ 20lõikes 2 sätestatud juhul (st.

keskkonnauuringute eesmärgil teostataval eripüügil). Eripüügiluba H.R ja T.E elektripüügiks 2 ei omanud, mistõttu rikuti

§ 10lg 6 nõuet.

Samuti keelab KPE § 11 lg 1 kõigis veekogudes kalapüügi elektriga. Tulenevalt

§ 71

lg 2 p 1-st (kalapüük keeluajal või keelatud kohas) ja § 71 lg 2 p 3-st (kalapüük keelatud või nõuetele mittevastava püügivahendiga) on H.R'i ja T.E 'u poolt toimepandud kalapüüginõuete tõsised rikkumised. Otsusele esitas menetlusaluste isikute kaitsja alljärgneva kaebuse: Menetlusalused isikud ei tunnista ennast neile süüks pandud väärtegudes süüdi ja nad ei nõustu neile määratud karistustega. Kaitsja hinnangul ei ole kaevatava otsuse aluseks märgitud väärtegude toimepanek tõendamist leidnud, mistõttu vxxxxlustatakse otsus täies ulatuses järgmistel motiividel: 1. Sündmuskoha vaatluse protokoll ja sellele lisatud skeem ei saa tõendada otsuse p-s 1 märgitud asjaolu, et 04.11.2016 kella 21.40 paiku maabus Vasalemma jõe vasakul kaldal (Madise külas, Padise vallas, Harjumaal; Kasepere-Paldiski maanteesillast ca 200 meetrit allavoolu) kummipaat, millisest astus välja üks mees (kandis lühikesi kummikuid, siniseid teksapükse ja laigulist jopet) ja sammus kiiresti pikki rada inspektorite poole ja saades teada, et on kokku saanud inspektoriga, üritab põgeneda (isikuna tuvastatakse hiljem T.E). Teine mees (kes seisis vees, hoides paati kandis rinnuni ulatuvxxxx kummipükse ja peas pealampi) jäi paadi juurde, kuid inspektori lähenedes üritab põgeneda: läheb läbi vee kõndides jõe paremale kaldale, vedades seejuures enda järel kummipaati (isikuna tuvastatakse hiljem H.R). Sündmuskoha vaatluse protokoll sisaldab massiliselt ka muid samalaadseid meelevaldseid arutlusi. Kaitsja ei pea vajalikuks hakata neid kõiki eraldi käsitlema ja välja tooma, sest see koormaks asjatult kaebust, pealegi sellised arutlused ei saa tõendina omada mingit kaalu. Riigikohus on oma 29.10.2015 lahendis nr 3-1-1-83-15 leidnud, et VTMS § 31 Ig-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavxxxx sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8) KrMS § 87 lg 2 kohaselt sündmuskoha vaatlusprotokolli ei kanta uurimistoimingus osalenud isiku seletusi ega vaatluse ajal tehtud jälitustoimingute andmeid. Antud asjas koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist aga ilmneb, et selle koostamisel on süstemaatiliselt rikutud KrMS § 87 lg 2 nõudeid ning tegemist on nii koostaja enda kui ka teiste juures olnud isikute poolt öeldu refereerimisega. Konkreetsed väited kahtlusaluste seotuse kohta kummipaadi ja kalapüügivahenditega pärinevad sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt selle koostanud XxxxXxxxlt. Kui kõrvutada XxxxXxxx ja Xxxx ütluseid sellest, kuidas nad avastasid menetlusalused isikud jõe kaldalt, siis esineb nende ütlustes oluline lahknevus. Kui Xxxx väite kohaselt ta nägi paati juba maabumise ajal, järelikult pidi ta nägema ka mõlemat menetlusalust isikut paadis istumas ja sealt välja ronimas, siis Xxxx märkas termokaamera abil vxxxx inimkogusid, kellest üks seisis kaldal ja teine jalgupidi vees. XxxxXxxx kolleeg Xxxx väidab ülekuulamisprotokollis järgmist: „ Olles liikunud mööda jalgrada ca 200 meetrit allavoolu, märkasin termokaamera pildis, meist ca 30-35 meetrit allavoolu, kahte jõe vasakus kaldas lähestikku viibivat inimkogu. Üks neist seisis vees ja teine pigem kaldal või madalas vees. Minu viimase vaatluse ajal oli XxxxXxxx liikunud minu ees edasi umbes 10-15 meetrit". Tsiteeritust saab teha mitu faktilist järeldust:

1. a)Xxxx märkas menetlusaluseid isikuid enne XxxxXxxxd;
2. b)Ajal, kui Xxxx isikuid soojuskaameraga vaatles, liikus XxxxXxxx edasi 10-15 meetrit, seega jõudis menetlusalustele isikutele läheneda vxxxx 20 meetri kaugusele. Kaitsja hinnangul tuleb eeltoodu põhjal XxxxXxxx väitesse, et ta nägi oma silmaga pimedas paadi maabumist ja kahte inimest sellest välja ronimas, tõsiselt kahelda. Kui Xxxx oleks 3 midagi sellist näinud, oleks tal olnud hea võimalus tabada väidetavad süüdlased otse teolt koos paadi ja muude asitõenditega. Xxxx väidete usutavuse korral pidanuks ta menetlusaluseid isikuid ja nende välimust nägema väga lähedalt, praktiliselt käeulatuse kauguselt (novembris on kell 21.40 paiku kottpime ja pimedas on nähtavus halb), paraku Xxxx ütluste kohaselt oli Xxxx sellel hetkel menetlusalustest isikutest 20-25 meetri kaugusel. Xxxxl oli kaasas teenistusrelv, mida ta pärast ka kasutas, seega ei ole aru saada, miks ta ei saanud ilma Xxxx vahetu juuresolekuta paadisolijate kinnipidamisega kohe alustada. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja Xxxx ütluste kohaselt ei asunud kogenud inspektor pärast paadi ja selles olevate inimeste märkamist koheselt tegutsema, vxxxx astus mõned sammud Xxxx poole tagasi ja jäi seisma, järelikult jäi ta ootama paremat momenti kinnipidamiseks ja ta ei näinud veel tegelikult midagi, mis konkreetseid isikuid keelatud kalapüügiga seoks. Et aru saada, mida Xxxx võis soojuskaamera abil üldse pimedas näha ja kuidas see kaamera töötab, tuleks vaadata soojuskaamera „Guide R510P" tutvustavat videod, mis on leitav veebist aadressilt: https://www.youtube.com/watch?v=55GU6UDH2Tk. Selle video kohaselt on konkreetse soojuskaamera mudeli pimedas nägemise võime väga detailne ja täpne, sisuliselt on tegemist öönägemise seadmega ning pilti on võimalik ka USB liidese abil videofailina salvestada eraldi seadmesse. Seega on põhjust arvata, et Xxxx nägi selgelt, mis jõe kaldal toimus, seevastu Xxxx ei pruukinud aga üldse mitte midagi näha enne kui üks menetlusalustest isikust jõe äärest lahkus ja inspektoreid märkas. See, mida nägi soojuskaameras Xxxx, riimub täielikult menetlusaluste isikute endi ütlustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-182-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7 ja 3-1-1-47-08, p 10). Kohtuvälise menetleja ütlused peavad olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (RKKKo 3-1-1-8209, p 14). (p 17). Kaitsja hinnangul on sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud skeem tõendina kõlbmatu osas, mis sisaldab isikulisi ütluseid ja seob menetlusalused isikud konkreetse paadi, püügivahendite ja leitud kaladega. 2. Kaitsja hinnangul ei ole antud väärteoasja tõendamise seisukohalt kaalu hiljem sündmuskohale saabunud Xxxx, Xxxxja Xxxxütlustel, kuivõrd need isikud ei ole kalapüüki pealt näinud ning nende poolt vaatluse ajal täheldatud asjaolud tuli fikseerida sündmuskoha ja esemete vaatluse protokollides. Tähelepanu väärib siiski Xxxxpoolt täiendavalt ülekuulamisel öeldu, mille kohaselt märkas ta sündmuskoha vaatluse ajal Vasalemma jõe sillal seismas kahtlast BMW rn xxxx koos kahe isikuga, keda ta pidas vajalikuks kontrollida. Hioväina ütlused loovad hoopis piisava aluse kahtluseks, et paat ja püügivahendid võisid kuuluda hoopis BMW-s olnud või nendega seotud isikutele ning menetlusalused isikud ei pruugi olla üldse seotud leitud paadi ja kalapüügivahenditega ning nende kasutamisega. Asjaolu, et BMW-st kalapüügile viitavxxxx esemeid ei leitud ja ka autos olnud isikute riietus ei olnud kalapüügile iseloomulik, ei muuda kahtlust olematuks, kuivõrd ei saa välistada, et riided vahetati enne autoga Vasalemma sillale sõitmist. 3. Kaitsja hinnangul ei ole antud väärteoasjas tõendamist leidnud otsuse väide, et vaadeldud kalad olid püütud elektriseadmega. Tõenduslikust seisukohast ei oma tähtsust, et paadist leiti elektripüügiks sobilik seade. Visuaalse vaatlusega ei ole võimalik ilmselgelt kindlaks teha, mis põhjusel konkreetsed kalad olid elutud või uimased. Nimetatud asjaolu omab tähtsust, sest protokollis ja otsuses on mõlemale menetlusalusele isikule esitatud süüdistus

§ 10

lg 6 märgitud väärteo toimepanemises, millega kaasub keskkonnakahju hüvitamise kohustus summas 3840 eurot.

1. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud otsuse väide, et H.R üritas üle jõe põgenedes ka paati endaga kaasa võtta, mis menetleja arvates tõendab seda, et paat kuulus menetlusalustele isikutele. Asjas kogutud materjalidega ei ole võimalik põhjendatult kahtluse 4 alla seada H.R-i väidet, et kui ta üritas üle jõe põgeneda, lükkas ta vette minnes eest ära seal olnud kummipaadi, mis liikus saadud tõukest ise vastaskaldale. Isegi juhul kui H.R oleks seda kummipaati enda järel tirinud, ei ole ka siis alust pidada seda tema omaks ning tõlgendada seda asjaolu keelatud kalapüügivahendi käitlemise süüdistuse tõendamise kasuks.
2. Kokkuvõtteks kaitsja hinnangul puuduvad asjas erapooletud tunnistajad, kõik ülekuulatud isikud on Keskkonnainspektsiooni töötajad, mistõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda vajaliku kriitikaga. Otseseid tõendeid, mis kahtluseta seoks antud isikuid konkreetse väärteoga, ei ole kogutud. Kaitsja hinnangul on antud väärteoasja puhul eriti silmatorkav, et kohtuväline menetleja on teinud kõik endast oleneva, et inkrimineerida paadi ja kalapüügivahendite lähedusest tabatud H.R-i ja Hallangut ka vaatamata otseste tõendite puudumisele ja võimalusele, et sündmuskohalt tabati hoopis asjasse puutumatud isikud, kelle sealviibimise eesmärk ei olnud just kõige ausam, kuid kelle süü seisneb vxxxx selles, et nad olid nö „valel ajal vales kohas". Menetlusdokumendest on suhteliselt võimatu aru saada, kas tegu on kellegi oletuse, arvamuse või vahetul kogemusel põhineva teadmisega. Sellele probleemile viitab ainuüksi väärteomaterjalide ja otsuse mahukus, mille koostamisel on selgelt lähtutud põhimõttest: „rohkem on parem", mis paraku on tõendamise seisukohalt täiesti ainetu tegevus. Kaitsja soovib asja arutamist istungimenetluses, millel soovivad osaleda ka menetlusalused isikud. Kaitsja leiab, et kuivõrd H.R-i ja T.E ei ole asjas kogutud materjalide alusel võimalik seostada püügivahendite omamise, valdamise ja keelatud kalapüügil kasutamisega, ei esine väärteokoosseisu, mistõttu nad tuleb neile esitatud süüdistustes õigeks mõista. Tuginedes VTMS §-dest 119 lg 1,114 lg 1 p 2,132 p 3, 29 lg 1 p l ja 23, palub kohtult:
3. Tühistada Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor XxxxXxxx 19.05.2016 otsus väärteoasjas nr 940015001658 ning lõpetada asjas menetlus väärteo tunnuste puudumise tõttu;
4. Mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kaitsjatasud (esitame täiendavalt). Kohtuistungil jäid H.R ja T.E kaebuse juurde. H.R selgitas, et
5. novembril 2015 õhtul kella 5 ajal koju minnes nägi, et mööda teed sõidavad 2 jalgratturit, kellel olid seljakotid seljas ja keerasid mere poole. Tekkis mõte, et mis nad seal teevad ja siis helistas Rainile, et lähme vaatama, millega mehed tegelevad. Rain tuli tema juurde, läksid alla mere äärde, avastasid 2 sissepandud nakkevõrku, ühes sulistas kala. Rain läks vette ja võttis sealt võrgust selle kala välja. Siis viitsid aega, et äkki tuleb mõni kala veel sisse. Kuna seda ei juhtunud, siis läksid tunni-pooleteise pärast koju tagasi mööda jõe äärt. Järsku löödi lamp silmadesse ja öeldi, et keskkonnaamet ning oli pikali maas. Väike plaan oli „soomust“ teha, kaasas oli selleks kartulikott. Rain tuli 10-15 m tema taga ja kandis kotiga kala. Kummipaadist ja elektripüügi riistadest ei tea tema midagi. Põgenemiseks polnud temal vajadust, kuna tal ei olnud kaasas midagi, mis viitaks ebaseaduslikule tegevusele. T.E selgitas, et H.R-i juurde jõudis kuskil kella 20 paiku. Pani jalga kummipüksid, läksid allapoole jõge koos Aivariga. Jõe suus Aivar näitas talle, et siin on üks võrk ja oli näha, et kala sees. Läks vette, võttis kala välja, pani kotti. Siis tulid tagasi sama teed pidi mööda jõe kallast. Aivar ütles, et ta läheb eespool igaks juhuks, et mine tea, kes vastu tulla võib. Mingi hetk läks jubedaks röökimiseks, mingid lambid tekkisid, ehmatas nii ära, et pani üle jõe plagama igaks juhuks, et võib olla nüüd need võrgu omanikud kuskilt välja ilmunud. Tormas üle jõe, kallas oli suht kõrge seal, kuskilt üles minna polnud. Nägi läbi pimeduse mingisugust mulku, kust saaks üles minna. Täpselt mulgu ees oli paat, lükkas selle paadi sealt eest ära, kuna tahtis üles minna. Kala kukkus vette. Viskas ennast rohu sisse pikali, kui tuli korraldus: keskkonnaamet. Tõusis püsti ja läksid tagasi teisele kaldale. Ütles, et see ei ole tema paat, ametnik võttis selle paadi kaasa. Aivar oli seal keskkonnaametnikuga ja hingeldas. See ametnik, kes teda tagasi tõi, ütles Xxxx, et võta püstol välja, näita, et sul relv 5 ka on. XxxxXxxx võttis püstoli välja, lasi ühe lasu õhku. Siis edasi üks moment tulid juba mingid Reporteri omad kaameratega, siis tuli veel kari inimesi. Paadist ja selle sees olevatest asjadest ei tea tema midagi. See hetk kui leiti üks kala jõest ja keegi ütles, et pange see kala ka sinna paati, siis kees tal üle see, et meie paat, meie paat ja ütles, et pange jah kõik kalad meie paati. Meie paati - see oli nagu hüüumärkide, küsimärkide vahel, see meie paati. Menetlusaluste isikute esindaja jäi oma esialgsele seisukohale kindlaks, et antud asjas ei ole kohtule esitatud tõenditega kahtlusi kõrvaldatud. Leiab, et 2 olulise tunnistaja ütlustes on väga suured lahknevused. Xxxx nägi kõige esimesena neid isikuid jõe peal maabumas, paadist välja tulemas ehk siis kui selline jutt oleks õige, siis ilmselt ei oleks küsimustki, kas paat on nende isikute oma või mitte. Aga kui me kuulasime ära Xxxx, siis tema ütles, et arvatavasti tema oli esimene, kes avastas tänu tehnilisele öövaatlusseadmele menetlusalused isikud ja tema ei näinud küll mingit maabumist ega paadist välja ronimist, tema nägi ühte isikut kaldal ja teist isikut nägi ta arvatavasti vees. See, mida keegi silmaga näeb või arvab nägevat, selle üle võib tõesti arutada, aga selge on see, et midagi kvaliteetset keegi ei näe. Ainukene asi, millesse võib uskuda on öövaatlusseade, mis on spetsiaalselt just selleks loodudki, et avastada ööpimedusest selliseid soojus kiirgavxxxx objekte ehk inimesi või loomi. Kõrvutada nüüd tehnilist seadet hr Xxxx võimega pimeduses midagi näha, siis usub, et usutavam on see, mida nägi Xxxx selle tehnilise seadmega. Xxxx ei näinud midagi sellist, mis annaks alust seostada seda paati, kalu, kalapüügivahendeid menetlusaluste isikutega. Asjas on kahtlused, kas nad ikka on nende asjadega seotud, kas nad on need kalad püüdnud, kahtlused on kõrvaldamata ja teadaolevalt kõik tõstatuvad kahtlused tõlgendatakse nö antud juhul menetlusaluste isikute kasuks. Teine aspekt on kalade püügi fakt, et just elektripüügiriistaga. Paadis kotis oli üks püügiriist elektriga ja siis olid võrgud. Jões oli korraga kasutusel kahte liiki püügivahendid. Olukorras, kus on ilmne, et kalad on püütud millegagi, aga ei ole selge, kas kasutati elektrit või võrku, siis ei saa nii öelda, asuda seisukohale sellise raskema või sellise tõsisema püügivahendi kasuks. Leiab, et ekspertiisi puudumist ei asenda ühegi spetsialisti silm, seda spetsialisti ei ole tõendina kohtus üle kontrollitud. Teisi sõnu menetleja ei ole tõendanud, et need kalad olid elektripüügivahendiga püütud ja seega juhul kui kohus leiab, et isikud on kala püüdnud, siis ei ole alust öelda, et nad püüdsid elektriga. Väliselt ei ole võimalik vahet teha, kas on tegemist võrguga püütud kalaga või mingi elektrilöögiga. Röövpüüdjate lähedal viibimine ei tee ühestki isikust veel röövpüüdjat. See, et T.E ja H.R sattusid tegelikult sinna kohta, kus oli paat, kus oli püügivahend, kus oli kalad, see ei ole tegelikult juhuslik, nad ise väitsid, et läksidki soomust tegema, nende eesmärk oligi leida kalad ja see neil ka õnnestus. Leiab, et otsus põhjendatud ei ole, tõendid ei toeta seda süüdistust, palub kaitsealused õigeks mõista. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja kaebust õigeks ei pea, kaebuses väljendatud seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Kuulanud ära kõik tunnistajad, menetlusalused isikud, vaadanud läbi kõik kohtuvälises menetluses kogutud dokumendid, jõudis kohtuväline menetleja veendumusele, et T.E ja H.R-i toimepandud tegu on veenvalt, üheselt ja väga korrektselt tõendatud. Kui kaitsja avastas vastuolu ütlustes, siis tema meelset langevad kõigi tunnistajate antud ütlused detailides kokku ja ei ole mingeid vastuolusid. Kuna Xxxx ja Xxxx liikusid rikkujate avastamise hetkel eraldi ja mitte kõrvuti, siis kumbki võiski arvata, et tema nägi rikkujxxxx esimesena. Ei ole välistatud, et nad nägid rikkujxxxx ka ühel ajal, kuna Xxxx oli 10-15 m lähemal kui Xxxx, kes vaatas läbi kaamera. Kui Xxxx oli ilma valgusallikata ja nägi seda toimuvat naturaalselt, siis Xxxx fikseeriski tegevust. Xxxx lülitas aparaadi sisse, fikseeris ära, et üks mees oli vees, teine oli kalda lähedal vees või kaldal. Kaitsja väide, et ei ole tõendatud nende menetlusaluste isikute poolt paadi kasutamine, paadi omamine, on sisutu väide, sest muidu ei oleks H.R hakanud koos paadiga eest ära jooksma. Eesmärk ikkagi oli paat kaasa võtta, inspektorite käeulatusest eemale viia. Seda, et H.R läks koos paadiga paati kinni hoides üle jõe nägi Xxxx selgelt lambi valguses, et ta võttis jõe poolt, vasakust kaldast paadi kaasa ja liikus paremasse kaldasse. H.R-i väide, et tema läks ilma paadita üle jõe ja 6 nägi paati teisel pool kaldas on tunnistaja ütlustega selgelt ümber lükatud. Kuivõrd kõigi tunnistajate ütlused on ikkagi detailides kokkulangevad, siis pigem on usaldusväärsed tunnistajate ütlused kui H.R-i ja T.E sellised umbmäärased, põiklevad ja pidevalt muutuvad ütlused. Menetluse käigus on antud erinevaid ütlusi, vastuolulisi. Keskkonnakahju suurus ei ole antud väärteoasjas koosseisuline element, antud asjas iseloomustav asjaolu on, et tegemist on toime pandud eriti ohtlikul viisil. Elektripüügiaparaat on oma olemuselt juba selline vahend, mis tapab kõik vees elusa nii kalad kui muud elus organismid, seetõttu on kalapüügiseaduse kohaselt keelatud igasugune elektripüügiaparaadi nii omamine, valmistamine, valdamine kui ka sellega püüdmine. Seega vaidlus, kas on kümnekordne kahju või viiekordne kahju, see tegelikult ei ole tähtsust. Tõendeid kogumis hinnates on võimalik väita, et H.R ja T.E on neile etteheidetava teo, kalapüügi elektripüügiaparaati kasutades toime pannud ja need 4 kala välja püüdnud, siis määratud karistus, milleks oli 270 trahviühikut ehk maksimumi lähedane oli põhjendatud. Leiab, et kuivõrd vastuolusid ei esine, määratud karistus on õige ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine siis tuleb keskkonnainspektsiooni otsus jätta muutmata ja menetluskulud poolte enda kanda. Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas: Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja kohtule edastatud väärteotoimikuga ning kuulanud ära menetlusaluste isikute ja kõigi tunnistajate ütlused, samuti uurinud kõiki esitatud tõendid ja vaadanud läbi videosalvestused, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavxxxx mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kohtuväline menetleja on oma otsusega menetlusalused isikud süüdi tunnistanud ja karistanud kolme erineva väärteo toimepanemise, s.o

§ 75

lg 1,

§ 82

lg 1 ja

§ 85lg 1 eest.

Kõigepealt analüüsib kohus

§ 85

lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, s.o kalapüük või veekogus kala püügijärgne hoidmine keelatud ajal või alal, keelatud kalaliigi isendite püük või alamõõdulise kala püüdmine kaaspüügi tingimusi rikkudes. Ehk esiteks teeb kohus kindlaks, kas tegemist oli kalapüügiga ja siis edasi, kas tegemist oli keelatud ajal ja keelatud kohas kalapüügiga. Kohus juhib kohe alguses tähelepanu kaitsja hinnangule, mille kohaselt sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud skeem on tõendina kõlbmatud osas, mis sisaldab isikulisi ütluseid ja seob menetlusalused isikud konkreetse paadi, püügivahendite ja leitud kaladega. Kohus nõustub antud seisukohaga, kuna KrMS § 87 lg 2 kohaselt sündmuskoha vaatlusprotokolli ei kanta uurimistoimingus osalenud isiku seletusi ega vaatluse ajal tehtud jälitustoimingute andmeid. Samas ülejäänud osas, s.o faktiliste asjaolude osas tugineb kohus sündmuskoha vaatlusprotokollile ja sellele lisatud skeemile, mille kohaselt 04.11.2015 kella 21 paiku viibisid H.R ja T.E Vasalemma jõel (Madise külas, Padise vallas, Harjumaal) ca 200 m jõe suudmest. Sündmuskohalt on kaasa võetud kummipaat aeru 7 ja istmelauaga, 4 lõhekala, elektriagregaat koos selle toiteallika ja kahvaga, samuti Vasalemma jõest püügilt eemaldatud 3 nakkevõrku. Edasi juhib kohus tähelepanu Riigikohtu väljakujunenud praktikale, mille kohaselt võib väärteoasja menetlenud isik olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi allikaks (RKKKo 3-1-1-82-10, p 8). Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7). Seega arvestab kohus XxxxXxxx ütlusi tunnistajana menetlustoimingu täpse käigu kirjeldamise osas. Lisaks vaatlusprotokollile ja sellele lisatud skeemile, kinnitavad ka tunnistajad XxxxXxxx, Xxxx, Xxxx, Xxxx, Xxxxja Xxxx oma ütlustega, et 04.11.2015 kella 21 paiku viibisid H.R ja T.E Vasalemma jõel (Madise külas, Padise vallas, Harjumaal) ca 200 m jõe suudmest ning nende juures jões oli paat, mille sees olid kotti pakendatud kalad ja elektripüügiseadmed. Samuti annavad tunnistajad ütlusi selle kohta, et H.R olid jalas kummist kalamehepüksid ja pealamp ning T.E olid jalas kummikud. Antud faktilisi asjaolusid tunnistavad ka menetlusalused isikud ise ning nendes puudub vaidlus. Edasi juhib kohus tähelepanu sündmuskohal tehtud videosalvestustele, mida vaadati ka kohtuistungil ja kus H.R väidab, et ta jalutas seal jõe ääres niisama, samas T.E väidab, et nad tegelesid seal võrgupüügiga. Ka tunnistajate XxxxXxxx, Xxxx ja Xxxxütluste kohaselt lubas T.E algul näidata, kuhu nad on võrgud pannud, et nende pandud võrgud pidid olema jõesuudmes. Tunnistajate Xxxxa, Xxxx ja Xxxxütluste kohaselt nad jõest ka kaks nakkevõrku leidsid, milles ühes oli elus kala sees, mille nad lahti päästsid. Hiljem leiti jõe põhjast veel üks võrk, mille küljes olid raskuseks pandud tangid. Tunnistajate XxxxXxxx, Xxxx, Xxxxja Xxxx ütluste kohaselt ütles H.R hetkel, kui inspektor leidis jõest uimase kala ja viskas selle paati, et viska jah kõik kalad meie paati. Seega on sündmuskohal olles T.E tunnistanud nakkevõrkudega kalapüüdmist ja H.R vihjanud, et tegu on nende paadiga. Kohtuistungil väitsid aga mõlemad menetlusalused isikud, et nad läksid jõe äärde teiste inimeste pandud kalavõrke tühjendama ehk n.n „soomust“ tegema. Ühes võrgus oligi kala ja H.R võttis selle võrgust välja ja pani kala kaasas olnud kartulikotti. Kui nad tagasi kodu poole jalutasid, siis pidasid keskkonnainspektorid nad jõe ääres kinni. H.R ehmus niivõrd, et põgenes jõe teisele kaldale, kus tema teel ees seisis paat ning käes olnud kala kukkus kotist vette. Paadist ja võrkudest ei tea nad midagi. Samas tunnistajad XxxxXxxx ja Xxxx nägid, et paat seisis esialgu samas kaldas, kus menetlusalused isikudki, mitte vastaskaldal nagu väitis H.R. XxxxXxxx ütluste kohaselt liikus tema eespool, Xxxx oli termokaameraga taga. Jõudes 200 m piki jõe vasakut kallast alla, märkas, et jõe vasakus kaldas maabus kummipaat. Selles mõttes maabus, et üks mees seisis vees ja teine mees astus kummipaadist välja. Silueti järgi oli näha, et üks mees oli riietatud kahlamispükstesse tihedas riietuses, teine mees omas jopet. Sellel momendil kui märkas meest paadist välja astumas, jäi kaldal seisma, tõmbus tagasi, et öelda Xxxxle, mida ta oli näinud. Samas mõni moment hiljem lähenes üks meestest (T.E) talle ning ta astus mehele tee peale ette ja tutvustas ennast keskkonnakaitseinspektorina. Mees püüdis temast mööda minna ja hakkas teda tõukama. Samas Xxxx lähenes selja tagant ja üritas teda aidata. Ütles Xxxxle, et mine edasi, võta järgmine mees kinni. Tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt märkas ta termoseadmes kahte inimkogu, üks seisis vees, teine tõenäoliselt kas kaldal või madalas vees. XxxxXxxx oli temast juba ettepoole liikunud, pani ööseadme ära ja võttis taskulambi. Siis nägi, et Xxxxtuleb talle vastu ja koheselt läksid lambid põlema. T.E oma käitumisega üritas justkui neid takistada, ajas käed laiali ja hakkas rääkima valju häälega segast juttu. Mehe eesmärk oli takistada neil edasi pääsemast ja anda märku tagumisele mehele, et keegi on jõele tulnud. XxxxXxxx andis mõista, et proovi teine mees kätte saada. Nägi, et seal seisab kummipaadiga vee ääres veel üks mees (H.R ), kes hakkas selle paadiga liikuma üle jõe. Mees ronis teisele kaldale pilliroo sisse, 8 paadi tõmbas ninaga kaldasse. Korra veel siis proovis verbaalselt, et tulge välja, aga mingit tulemust ei olnud. Siis läks ise vette ja selle kummipaadi kõrvalt ronis kaldast üles ja pilliroo sees külitas H.R. Paadis oli näha elektripüügile omane kahv ja veel mingid esemed. Siis oli selge, et tõenäoliselt on tegu elektripüügiga. Tõmbas paadi tagasi teisele kaldale ja kõndis koos H.R-iga XxxxXxxx ja T.E juurde, kus kestis rüselus. Kõiki eeltoodud tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et menetlusaluste isikute kohtus esitatud kaitseversioon ei ole eluliselt usutav ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole eluliselt usutav, et ükskõik millised röövpüüdjad jätaksid oma paadi, kus on sees keelatud elektrikalapüügivahendid ja juba pakendatud kalad, tundide viisi ilma valveta jõeäärde, et keegi teine võiks need leida või kasutada. Paadis olevad kalad olid samal päeval püütud, seega ei olnud see paat seal kaua olnud. Samuti ei ole kohtuväline menetleja kogunud tõendeid selle kohta, et seal läheduses oleks viibinud muid röövpüügiga tegelevad isikuid. Xxxxütluste kohaselt silmas ta sündmuskoha vaatluse ajal Vasalemma jõe sillal seismas BMW rn xxxx koos kahe isikuga, kuid kontrollimise käigus ei viidanud ükski tõend sellele, et need isikud oleksid röövpüüdmisega seotud. Ka menetlusalused isikud ise on väitnud, et jõeääres nad kedagi teist selle paari tunni jooksul ei näinud, seega ei ole tõendamist leidnud, et peale nende endi seal keegi teine röövpüügiga oleks tegelenud. Samuti jääb arusaamatuks H.R-i keskkonnainspektori eest põgenemine üle jõe koos paadiga põhjendusel, et ta kartis, et kohale ilmusid „päris“ röövpüüdjad. Ei ole ju kuidagi põhjendatud röövpüüdjate eest põgenemine koos röövpüüdjate enda paadiga, mille sees olid keelatud püügivahendid ja kalad. Seda enam, et paadiga koos vees jooksmine aeglustab põgenemist veelgi. Samuti nähtub Xxxx ütlustest, et ta alguses suusõnaliselt kutsus H.R-i pilliroost välja tulema. Seega H.R, saades teada, et tegu ei ole röövpüüdjatega, ei tulnud ikkagi vabatahtlikult peidust välja, vxxxx inspektor pidi ta välja tooma. Seega on tõendamist leidnud, et H.R püüdis iga hinna eest paati ja iseennast inspektorite eest varjata ja varjamiseks puuduks põhjendus, kui see paat ei oleks olnud nende oma ja nende kasutuses. Seda enam, et H.R-i põgenev ja paati varjav käitumine on täiesti kooskõlas ka teise kaasosalise T.E käitumisega. Nii XxxxXxxx kui Xxxx on kinnitanud, et T.E püüdis neid esialgu takistada edasi minemast ja siis püüdis korduvalt ära põgeneda. Ka videosalvestuselt on kuulda, kuidas keskkonnainspektor XxxxXxxx hüüab T.E-le „pea kinni mees!“. Samuti näitab XxxxXxxx õhku tulistamine juba seda, et menetlusalused isikud ei allunud käsklustele ja üritasid põgeneda ning tekkis vajadus lasta hoiatuslask õhku. Samuti oli vastupanu niivõrd intensiivne, et XxxxXxxx pidas vajalikuks helistada politseisse ja siis kutsus appi ka läheduses viibivad inspektorid. Kui menetlusalused isikud oleksid olnud rahulikud ja allunud keskkonnainspektori käsklustele, siis kõigeks selleks vajadus puudunuks. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalused isikud püüdis iga hinna eest sündmuskohalt põgeneda. Kohus juhib siinkohal tähelepanu riigikohtu otsusele, mille kohaselt isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisi sõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele (RKKKo 31-1-131-13, p 11). Kuigi kohtuistungil ei avaldatud menetlusaluste isikute ülekuulamise protokolle, siis nähtub juba videosalvestustelt ja tunnistajate riimuvatest ütlustest, et sündmuskohal rääkisid menetlusalused isikud hoopis erinevat juttu kui kohtus. Kohtus esitatud kaitseversiooni hindas kohus juba eelpool toodud põhjendustel eluliselt mitteusutavaks. Seda enam, et kuivõrd väidete esitamisega asusid kaebuse esitajad aktiivsele kaitsele, siis pidid kaebuse esitajad ka esitama oma väiteid tõendavad tõendeid või andma menetlejale võimaluse neid kontrollida. Aga ühtegi selliseid väiteid tõendavat tõendit kohtuistungil ei esitatud. Seega kuna kõigil 9 eeltoodud põhjustel hindab kohus menetlusaluste isikute ebausaldusväärseks, siis tuleb need tõendikogumist kõrvale jätta. kohtus antud ütlused Kohus leiab, et kõigi tunnistajate omavahel riimuvate ütlustega, mis on kooskõlas ka kõigi teiste kogutud tõenditega, on tuvastamist leidnud, et H.R oli kahlamispükstes vees ja tema valduses oli paat, milles olid elektripüügiks sobilikud seadmed ning 3 püütud ja pakendatud lõhe. Seega kõik tõendid viitavad üheselt sellele, et H.R ja T.E tegelesid 04.11.2015 kella 21 paiku Vasalemma jõel ca 200 m jõe suudmest kala püüdmisega. Kalapüüdmiseks olid nad jõkke paigaldanud võrgud ning kaasas olid ka elektripüügiks vajalikud vahendid. Kalapüügiseaduse § 3 lg 1 kohaselt on kalapüük tegevus, mille eesmärk on kala hõivamine kinnipüüdmise teel. Seega näitab kolm paadis olnud ja juba pakendatud lõhe, et menetlusalused isikud olid need kalad just püüdnud, sest ilma püüdmata kalad ise ei paati ega seejärel plastikkotti ei hüppa ja kotti enda järel kaablivitsaga ei sulge.

§ 10

lg 2 keelab püüda kala kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja keelualal.

§ 39

lg 2 p 4 kohaselt kehtib aastaringne kalapüügi keeld Vasalemma jões Vanaveski paisust suudmeni. Seega rikkusid menetlusalused isikud Vasalemma jõel ca 200 m jõe suudmest kala püüdes KPE § 39 lg 2 p 4 nõuet. Lisaks sellele sätestab KPE § 41 lg 1 p 2 keelu püüda lõhet ja meriforelli siseveekogudes

1. septembrist kuni
2. novembrini. Vaatlusprotokolli kohaselt oli paadist leitud 3 kala puhul tegemist lõhedega. Seega 04.11.2015 lõhe püüdmisega rikkusid H.R ja T.E ka veel KPE § 41 lg 1 p 2 nõuet. Kuna antud väärteo koosseisu täitmiseks ei oma tähtsust, kuidas kala kinni püüti (kas elektripüügivahendiga või nakkevõrguga) või mitu kala (paadist leiti kolm kala) kinni püüti, siis kohus siinkohal seda analüüsima ei hakka. Tähtsust omab asjaolu, et lõhepüük toimus keelatud ajal ja keelatud kohas. Seda enam, et kui uskuda kaitseversiooni, siis ka sellisel juhul oleks samamoodi tegemist olnud väärteo toimepanemisega, kuna kalapüügiseaduse § 3 lg 1 kohaselt on kalapüük tegevus, mille eesmärk on kala hõivamine kinnipüüdmise teel. Kuna antud juhul mõlemad menetlusalused isikud oma kaitseversioonis kinnitasid, et H.R tegi „soomust“, s.t püüdis võrgust kala kinni ja pani oma kotti, siis on ka selline tegevus hinnatav kala kinni püüdmisena kala hõivamise eesmärgil ehk tegemist on kalapüügiga. Kas tegemist oli menetlusaluste isikute võrguga või kellegi teise pandud võrguga ei muuda olematuks asjaolu, et kala võeti veest välja eesmärgiga see endale võtta. Vastasel juhul tekiks absurdne olukord, sest alati saaks vastutust vältida sellega, et keegi paneb võrgu vette ja keegi teine võtab kala välja ja mitte keegi ei vastuta kalapüügi eest, samas kalad jääksid kaitseta. Seega leiab kohus, et ka „soomuse“ tegemisel on tegemist kalapüügiga ja kuna see toimus keelatud ajal ja keelatud kohas, siis on tegemist väärteoga. Väärteo asjaoludest ja menetlusaluste isikute ütlustest nähtub üheselt, et väärtegu on toime pandud etteplaneeritult, mida näitab juba kaasa võetud kalapüügivahendid ja kalapüügiks sobilik riietus. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul süütegu toime pandud kavatsetusega. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et H.R ja T.E teostasid kalapüüki keelatud ajal, s.o rikkusid KPE § 39 lg 2 p 4 keeldu, ning samuti keelatud alal, s.o rikkusid KPE § 41 lg 1 p 2 keeldu ning panid sellega toime

§ 85lg 1 sätestatud väärteo.

Edasi analüüsib kohus

§ 75

lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, s.o harrastuskalapüük harrastuskalapüügiõigust omamata. Tulenevalt

§ 23

lg l p 4 alusel loetakse harrastuspüügivahendiks ka nakkevõrk, mille kasutamiseks annab püügiõiguse avalikul ja avalikult kasutataval veekogul tulenevalt

§ 22

lg-st 1 kalastuskaart, järgides kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud piiranguid. 10 Nagu kohus juba eelpool leidis, siis tegelesid menetlusalused isikud jõel nakkevõrgu püügiga ning ühes võrgus oli veel elus kala sees. Kalastuskaarti nakkevõrgu kasutamiseks H.R ja T.E ei omanud, mida nad on ka ise tunnistanud, mistõttu on nakkevõrgu kasutamisega nende poolt rikutud

§ 22lg 1 sätestatud nõuet.

Kohus rõhutab, et kuna tegemist oli nagunii keelualal ja keeluajal püütud kalaga, siis ka kalastuskaardi omamine ei oleks kala püügiks õigust andnud, kuid on siiski väärteokorras karistatav tegu lisaks eelnevale. Väärteo asjaoludest ja menetlusaluste isikute ütlustest nähtub üheselt, et väärtegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, kuna mõlemad menetlusalused isikud olid teadlikud sellest, et neil puudub kalastuskaart, nad püüavad kala keelalal ja keeluajal, kuid püüdsid kala nakkevõrguga sellegipoolest. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul süütegu toime pandud kavatsetusega. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et H.R ja T.E rikkusid

§ 22

lg 1 sätestatud nõuet ning panid sellega toime

§ 75lg 1 sätestatud väärteo, s.o harrastuskalapüük harrastuskalapüügiõigust omamata.

Lõpuks analüüsib kohus

§ 82

lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, s.o kala elektriga püüdmise vahendi ebaseaduslik valmistamine, omamine, ladustamine, võõrandamine, transportimine või kasutamine. Tulenevalt

§ 10

lg 6 kohaselt on keelatud kala elektriga püüdmise vahendi (edaspidi elektripüügivahend) valmistamine, omamine, ladustamine, võõrandamine, transportimine ja kasutamine, välja arvatud

§ 20lõikes 2 sätestatud juhul (st.

keskkonnauuringute eesmärgil teostataval eripüügil). Visuaalse vaatlusega ei ole võimalik kindlaks teha, mis põhjusel paadis olnud kalad surnud olid. Nii võrguga püüdes kui elektrivahendiga kala püüdes ei pruugi väliseid nähtavaid jälgi jääda. Seega ei saa ilma ekspertiisi tegemata kindlalt väita, kuidas need paadis olnud kalad püütud olid. Vastavat ekspertiisi aga tehtud ei ole, samuti ei kutsutud eksperti kohtusse ning enam kui pool aastat hiljem ekspertiisi määramine ei annaks ilmselgelt mingit tulemust. Seega ei saa kindlalt väita, et tegemist oleks just elektripüügivahendiga püütud kaladega, kuigi kaudsed tõendid sellele viitavad. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ei ole tõendamist leidnud, et kalad on püütud just elektripüügivahendiga. Siinkohal juhib kohus tähelepanu asjaolule, et

§ 82

lg 1 koosseisu täitmiseks ei pea olema tõendatud, et isik on elektripüügi vahendiga kala püüdnud, vaid piisab juba elektripüügivahendi omamisest, transportimisest, valmistamisest. Kohus on juba eelpool leidnud, et H.R-i põgenes üle jõe koos paadiga, millest leiti elektripüügiks sobilikud seadmed, s.o elektriagregaat koos selle toiteallika ja kahvaga. Seega kasutas ja käsutas ta paati, koos selles olnud esemetega oma äranägemise järgi ehk käitus nende asjade peremehena. Asjaõigusseaduse § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Nagu juba eelpool kohus välja tõi, siis vastupidist ei ole tõendanud ei kohtuväline menetleja ega menetlusalused isikud ise, kelle kaitseversioon on eluliselt mitteusutav juba eespool toodud põhjendustel. Seda enam, et paadiga elektripüügi seadmete ühest kaldast teise vedades pani H.R toime elektripüügivahendi transportimise. Kuivõrd need kalapüügivahendid ise sinna sündmuskohale tulla ei saanud, pidi neid ka sündmuskohale transportima. Kuivõrd väärteotoimikust nähtuvalt on tegemist suhteliselt suure kummipaadi ja raskete elektriseadmetega (aku), siis ei oleks üks isik neid suutnud sündmuskohale toimetada ning seda pidi tegema vähemalt kaks isikut. Et paadist leitud seadmed olid just elektripüügiks sobilikud seadmed kinnitab ka tehtud ekspertiis. Eripüügiluba (

§ 20lõikes 2) H.R ja T.E elektripüügiks ei omanud.

Väärteo asjaoludest ja menetlusaluste isikute ütlustest nähtub üheselt, et väärtegu on toime pandud etteplaneeritult, kuna mõlemad menetlusalused isikud olid teadlikud sellest, et neil 11 puudub elektripüügivahendi omamiseks vajalik eripüügiluba (

§ 20lõikes 2), kuid neil oli sellegipoolest elektripüügiks sobilikud seadmed kaasas.

Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul süütegu toime pandud kavatsetusega. Arvestades kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustest tulenevxxxx asjaolusid saab üheselt järeldada, et menetlusalused isikud tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ühise eesmärgi saavutamise nimel. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et H.R ja T.E rikkusid

§ 10

lg 6 tulenevat nõuet ja sellega panid toime

§ 82

lg 1 ettenähtud väärteo, s.o kala elektriga püüdmise vahendi ebaseadusliku omamise. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluste isikute käitumises on tuvastatud ja menetlusaluste isikute käitumine on kvalifitseeritav

§ 75

lg 1 ja

§ 82

lg 1 ja

§ 85lg 1 ettenähtud väärtegudena.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalustele isikutele süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalused isikud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusalused isikud rikkusid

§ 10

lg 6,

§ 22

lg 1, KPE § 39 lg 2 p 4, KPE § 41 lg 1 p 2 tulenevaid nõudeid, siis on süüteod õigesti kvalifitseeritud

§ 75

lg 1 ja

§ 82

lg 1 ja

§ 85lg 1 alustel (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalustele isikutele karistuse Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor XxxxXxxx, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on kohtuvälise menetleja ametnikuga, kellele on välja antud tema pädevust tõendav tunnistus, siis VTMS § 10 lg 3 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Samuti ei ilmnenud väärteoasja materjalidest, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

§ 75

lg näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut, summas kuni 400 eurot,

§ 82

lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, kuni summas 1200 eurot ja

§ 85lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, summas kuni 1200 eurot. Kar

S § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle üks karistus seadussätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Käesoleval juhul on karistus määratud

§ 82lg 1 alusel ning kohus leiab, et karistust on Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 82lg 1 koostoimes kohaldatud õigesti.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati H.R-i ja T.E

§ 82

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 270 trahviühiku ulatuses, s.o 1080 eurot. Mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluste isikute isikuandmetest nähtuvalt on füüsilistest isikutest menetlusaluste isikute puhul tegemist täisealiste isikutega, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalused isikud ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Väärteo asjaoludest nähtub, et menetlusalused isikud panid süüteod toime koos. KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas peavad süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi vastavalt oma teopanusele või rollijaotusele. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (Riigikohtu otsus 3-1-1-97-04 p 21). 12 Hinnates väärteo asjaolusid, süüdistatavate ja tunnistajate ütlusi, saab järeldada, et väärteod pandi toime vastavalt rollijaotusele. T.E kutsus H.R-i jõe äärde kala püüdma ja H.R võttis kaasa kalapüügiks vajalikud kummipüksid. Samuti olid neil kaasas ka muud kala püüdmiseks vajalikud vahendid ja paat. Koos mindi jõe äärde ühise eesmärgi nimel saada kala. Õnnestunud kalapüügi lõppedes jäi H.R paadi ja selles olnud varustuse ning saagiga ootele ja T.E läks ees minema, et veenduda ohutus sündmuskohalt lahkumise võimaluses ja vajadusel hoiatada H.R-i kõrvaliste isikute lähenemise eest, mis annaks H.R-ile võimaluse õigeaegselt sündmuskohalt lahkuda koos varustuse ja saagiga. Seega järeldub, et nad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning see vastab kaastäideviimise tunnustele. Et kõik kolm väärtegu on toime pandud kavatsetusega, on kohus leidnud juba eelpool. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et H.R ja T.E panid toime

§ 75lg 1, § 82 lg 1 ja § 85 lg 1 ettenähtud väärteod. Karistuse määramine Vastavalt Kar

S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 75

lg 1 (harrastuspüügiõiguse puudumine) näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut, summas kuni 400 eurot;

§ 82

lg 1 (kala elektriga püüdmise vahendi ebaseadusliku valmistamise, omamise, ladustamise, võõrandamise, transportimise või kasutamise eest) näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, kuni summas 1200 eurot ja

§ 85

lg 1 (kalapüügi või veekogus kala püügijärgse hoidmise eest keelatud ajal või alal või püüda keelatud kalaliigi isendite püügi eest või alamõõdulise kala püüdmise eest kaaspüügi tingimusi rikkudes) näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, summas kuni 1200 eurot. Karistusseadustiku § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle üks karistus seadussätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega ei määrata eraldi karistust iga väärteo eest, vaid kõigi kolme eest kokku, lähtudes kõige rangemast karistusest. Antud juhul lähtus kohtuväline menetleja

§ 82

lg 1 sanktsioonist ja kohus peab seda põhjendatuks, kuigi

§ 82

lg 1 ja § 85 lg 1 sanktsioonid on analoogsed, kuid

§ 82lg 1 sätestatud süütegu keskkonda kahjustavam.

Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et menetlusalused isikud on teadlikult ja tahtlikult toime pannud 3 erinevat väärtegu ning tekitanud keskkonnale kahju vähemalt 3 lõhe surmamise teel. Samuti rõhutab kohus, et tegu on toime pandud eriti ohtlikul viisil, s.t elektripüügiaparaat on oma olemuselt juba selline vahend, mis tapab kõik elusa vees, nii kalad kui muud elus organismid, seetõttu on kalapüügiseaduse kohaselt keelatud juba igasugune elektripüügiaparaadi omamine, valmistamine, valdamine kui ka sellega püüdmine. Omaks võetu kohtupraktika kohaselt lähtutakse karistuse määramisel ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestatakse süü kõrval ka KarS § 56 lg 1 sätestatud asjaolusid. Käesoleval juhul ei ole ei kohtuvälises menetluses ega kohtulikul arutamisel tuvastatud ühtegi kergendavat asjaolu, mis võiks olla aluseks karistuse määramisel alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kui isegi asuda seisukohale, et

§ 82

lg 1 mõttes on tegemist keskmise süüga, siis sisalduvad menetlusaluste isikute käitumises kolme erineva süüteokoosseisu tunnused, mis muudavad süü väärtegude kogumis suureks, so maksimumi lähedaseks. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse vähesel määral alla ettenähtud sanktsioonimäära maksimaalset määra, kuna menetlusalustel isikutel puuduvad varasemad samalaadsed süüteokaristused. Kohus leiab, et kuna väärteootsusega määratud karistused on proportionaalsed menetlusaluste isikute süü suurusega, siis ei esine vajadust nende muutmiseks. 13 Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 14