4-16-1497 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-1497 (2490,16,000104) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekr

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Taivo Rosi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: E.U, ik: XXX, elukoht: XXX Kaitsja: advokaat Martin Tälli, Aavik ja Partnerid AB, Liivalaia 45, Tallinn, 10145 RESOLUTSIOON 1. Jätta E.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseiniku Taivo Rosi 11.02.2016 otsusele nr 2490,16,000104 E.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseiniku Taivo Rosi 11.02.2016 otsus nr 2490,16,000104 E.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 5. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli lisa – CD plaat videosalvestustega (tl 19) kui iseseisev tõend V™S § 31 lg 1 1 tähenduses jätta väärteotoimikusse. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja 1 jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 28.06.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 28.07.2016. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.07.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseiniku Taivo Rosi 11.02.2016 otsusega nr 2490,16,000104 karistati E.U LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et E.U 16.01.2016 kell 11.40 Puurmani vallas Jõgeva maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 146. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 125 +/- 8 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ning pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et vaidlustab temale määratud karistuse. Tunnistab, et tal on olnud varem kiiruseületamisi, kuid on enda käitumist korrigeerinud ning jälgib igapäevaselt tähelepanelikumalt oma sõidukiirust. Vaidlustatud väärteoasja raames peatati teda vastu sõitnud eravärvides politseiauto poolt ning ei tajunud seetõttu otseselt kiiruse mõõtmise hetke. Kuna üldiselt jälgis auto kiirust ning see oli ca 90 +-5 km/h, siis on kahtlus, et mõõtmisprotsess võis olla ebatäpne. Leiab, et seda tuleks kontrollida. Määratud karistus on väga karm ning ei saa kanda karistust teo eest, mida pole toime pannud. Kui tõepoolest leiab kinnitust, et ta on tähelepanematusest kiirust ületanud, siis palub kohtul hinnata, kas määratud karistus on otstarbekas ning proportsionaalne. On küll varem olnud kiiruseületamisi, kuid karistuseks on määratud rahatrahvid. Vaidlustatava otsuse alusel peatati juhtimisõigus kolmeks kuuks. Juhtimisõiguse sellise rikkumise eest saab ära võtta kuni 6 kuuks, minimaalne on 1 kuu. Ei ole võimalik õigustada kehtivate liiklusnormide rikkumist ega teha olematuks seda, mis on juhtunud minevikus. On aktiivselt osalenud liikluses tänaseks 18 aastat ning viimased 10 aastat nendest sõites tööülesannete tõttu iganädalaselt peamiselt Tallinn-Tartu maanteed. Kahjuks on selle aja jooksul tekkinud ka olukordi, kus lubatud sõidukiirusest ei ole alati kinni pidanud ning on lubatud maksimaalse sõidukiiruse piirangu vastu eksitud. Sellegipoolest tooks välja järgneva: • On läbinud viimase 10 aasta jooksul keskmiselt üle 60 000 km aastas, tihe sõidugraafik on seotud tema igapäevaste tööülesannete täitmisega ning vajadusega külastada väga erinevaid kinnisvara objekte üle Eesti, • Selle aja jooksul ei ole põhjustanud ühtegi liiklusavariid ega liiklusohtlikku olukorda, • Ei ole kunagi juhtinud sõidukit joobeseisundis ega muul keelatud viisil, • Ei ole kunagi ületanud kiirust rohkem kui 40 km/h, • Ei ole kunagi eksinud ühegi teise Liiklusseaduse paragrahvi vastu ega saanud karistada väärteomenetluse korras, • Tema ülalpidada on pere ning 2 alaealist last, vajab juhtimisõigust oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks. Leiab, et kuna tema juhtimisõigust ei ole varasemalt peatatud ning ta vajab juhtimisõigust oma tööülesannete täitmiseks, siis piisaks juhul, kui leiab kinnitust tema rikkumine, karistuseks ka juhtimisõiguse äravõtmisest 1 kuuks. Selline karistus võimaldaks tal säilitada enda töökoht ning oleks piisav mõistmaks rikkumise tõsidust. Seetõttu palub hinnata, kas etteheidetav rikkumine on tõendatud ja tühistada otsus ning lõpetada väärteomenetlus või kergendada määratud karistust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et menetluse ökonoomika huvides võib öelda, et rikkumine võis ilmselt toimuda, aga põhirõhk on otsusel endal ja proportsioonil. 2 Tema jaoks tähendab see sisuliselt töökohast ilmajäämist. Karistus tundub ebaproportsionaalselt karm. Oli teel Tartusse ja oli kohtumisele hiljaks jäämas. Võis olla, et kiirustamise tõttu ületas kiirust. Oli selline lõik teel, et ei näinud, et kedagi teist oleks. Liiklusohtlikku olukorda ei olnud ja võib-olla võis olla kiirus suurem kui lubatud, aga kas nii kõrge kui politsei väidab. Isegi kui kiirus oli selline nagu väidetakse, siis ei olnud ohtlik olukord. Samas ei õigusta muidugi. Ökonoomika huvides on nõus selle kirjeldusega ja ei nõua videosalvestuse täiendava tõendina esitamist. Kui see tuvastati ja fikseeriti, siis nii see vist oli ka. Tegu õigustada ei ole plaanis, norm näeb ette kuidas käituma peaks. Oleme inimesed ja kõigil juhtub. Tema jaoks on oluline säilitada juhtimisõigus, et saaks oma tööülesandeid täita ja pere eest hoolitseda. Kolm kuud ilma lubadeta tähendab, et ei saa oma tööülesandeid täita. Keskenduks kaebuse p-le 3, et ei koormaks kohut ega kohtuvälist menetlejat selle tõendamisega. Soovib, et otsus vaadatakse üle ja karistust kergendataks, sest tööülesannete tõttu on ta maanteel iga päev. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Steven Kaio selgitas, et mäletamist mööda oli tegemist 16. jaanuariga, teostas Tanel Paaveliga kiiruse mõõtmist Tallinn-Tartu mnt-l, kus 60ndal kilomeetril liikus patrullsõidukile vastu kiirusega 125 km/h. Andis sõidukile peatumismärguande, sõiduk peatus. Kontrollimisel selgus, et E.U. Kasutasid videotehnikat, kust on näha, et sõiduk sõitis maanteel. Andmete kontrollimisel selgus, et isikut on korduvalt samalaadse rikkumise eest karistatud ja paarimees koostas väärteoprotokolli. Videot näidati ka menetlusalusele isikule. Mõõtmise hetkel teisi sõidukeid samas suunas liikumas ei olnud. Seda on videosalvestuselt ka näha. See sõiduk liikus nende suhtes vastassuunas, sõiduk oli vist BMW x5. Sõidukis viibinud kõrvalistuja andmeid ei kontrollitud, midagi kahtlust ei äratanud. Väärteoprotokolli koostas Tanel Paavel, mõõtis kiirust, tema ise oli juht. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et E.U rikkumine on väärteoprotokollis õigesti kvalifitseeritud. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud kohtus uuritud tõenditega, videosalvestisega ja menetlusaluse isiku ütlustega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik on süüdi ja teda tuleb karistada. Kohtuväline menetleja määras karistuseks LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Karistuse määramisel on arvestatud menetlusaluse isiku varasema käitumisega – kolm kehtivat samalaadset rikkumist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et rikkumine on proportsionaalne määratud karistusega. Kaebaja on tahtlikult toime pannud enamohtliku väärteo ja kohtuväline menetleja toonitab, et sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus. Lihtsa tehtega saab tabeli järgi tuvastada, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki peatumisteekond pikenes kiiruse ületamise tõttu 36 meetri võrra. Arvestada tuleb ka talviseid teeolusid ja seda, et sõidukis viibis kaasreisija. Kommenteerimaks karistuse liigi valikut, siis tuleb lähtuda süü suurusest ja varasematest rikkumistest. Kuna menetlusalusel isikul oli otsuse koostamisel 3 kehtivat samalaadset rikkumist, siis kohtuväline menetleja võtab seisukoha, et menetlusalust isikut ei ole võimalik rahatrahviga mõjutada. Menetlusalune isik paneb kiiruseületamisi toime süsteemselt. Materjalidest ei nähtu kahetsust ega selgitusi teo toimepanemise kohta. Arvestada tuleb ka asjaolu, et menetlusalust isikut on LS § 227 lg 2 alusel mitu korda karistatud ja määratud kahel viimasel korral rahatrahv 400 eurot. Seega on seadusandja ette näinud alternatiivkaristuse, mida kohtuväline menetleja on ka rakendanud, kuivõrd varasemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud. Karistuse määra osas leiab, et sõiduki ületatud kiiruse 27 km/h võib liigitada LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära keskmisesse jaotisesse ja samamoodi leiab, et see karistusmäär peaks olema keskmises määras, ehk 3 kuud 6-st kuust. Lähtudes eeltoodust taotleb kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteotoimiku ning vaadanud kohtuistungil videosalvestist, asub alljärgnevale seisukohale. 3 Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 16.01.2016 koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja E.U juhitud sõiduki BMW x5 registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 16.01.2016 kell 11.40 kiirusmõõturit Stalker DSR 2X S.N DP009622. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 125 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 8 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 117 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Väärteotoimikust nähtuvalt on kasutatud kiirusmõõtur Stalker DSR 2X DP009622 taatlustunnistuse nr TTRSS-15/00159 kohaselt taadeldud 22.07.2015 taatlustsükliga kuni 21.07.2016. Kohtule edastatud teabe kohaselt on kiirusmõõturit kasutanud patrullpolitseinik Tanel Paavel läbinud pädeva mõõtja koolituse 25.08.2015. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja S.Kaio ütlused ja kohtuistungil vaadatud videosalvestus kinnitavad seda, et mõõdeti just kaebuse esitaja juhitud sõidukit ja kiiruse mõõtmise asjaolud ning kiiruse fikseerimine olid videosalvestuselt üheselt tajutavad. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/

1. h)mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinik Taivo Rosi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes ning kuna tegemist on politseiametnikuga, on ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 4 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 3 kuuline sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et karistuse määramisel arvestatakse ka menetlusaluse isiku varasema käitumisega, ehk kolme kehtivat samalaadset rikkumist ning LS § 227 lg 2 sätestatud sõidukiiruse ületamisel ei saa seda rikkumist hinnata ebaolulise või kerge rikkumisena. Samuti on leitud, et juhtimisõiguse äravõtmine omab konkreetse menetlusaluse isiku asjas eripreventiivset eesmärki, sundimaks menetlusalust isikut hoiduma uute samalaadsete rikkumiste toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on otsuses toonitanud, et kolm kehtivat rikkumist on toime pandud alates juunist 2015 kuni 16. jaanuar 2016. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahvidega, millest kõik on küll tasutud, kuid isik jätkab endiselt samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Seetõttu on kohtuväline menetleja seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmine karistusena on kohaldatav antud menetluse raames, kuna eelnevad karistused ei ole soovitud mõju avaldanud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7). Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja menetlusaluse isiku karistusandmeid, puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta võis lubatud sõidukiirust mõningal määral ületada, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime tahtlikult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
2. h)mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse mõistmine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud keskmises määras, s.o 27 km/h võrra. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem suurimat lubatud sõidukiirust ületatakse, seda suurem on süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 2 piirmäärasid, milleks on 21-40 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 27 km/h ehk sätestatud 5 piirmäära keskmise määra lähedane, seega on ka isiku süü keskmine ja karistus peaks vastama vastava karistuse määra keskmise määra lähedasele määrale. Karistuseks on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Arvestada tuleb menetlusaluse isiku süü suurust, mis on keskmine ja asjaolu, et menetlusalust isikut on 2015 aasta jooksul kolmel korral karistatud samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kohtuvälise menetleja 14.06.2015 otsusega karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 260 eurot, 18.08.2015 ja 06.12.2015 otsustega LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest kummalgi korral rahatrahviga 400 eurot. Kõik määratud rahatrahvid on tasutud ja viimane neist 07.12.2015. Vaatamata sellele, et kahel viimasel korral karistati menetlusalust isikut ettenähtud sanktsiooni maksimummääras ja menetlusalune isik tasus määratud rahatrahvid, pani menetlusalune isik kuu aja möödudes viimase trahvi tasumisest toime käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva samalaadse väärteo. Sellisest menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et ka sanktsiooni ülemmääras määratud rahatrahvid oodatud eesmärki ei täida ja menetlusalune isik jätkab liikluses juhina osaledes samalaadset ja süsteemset õigusvastast ning teisi liiklejaid ja iseennast ohustavat käitumist. Selline menetlusaluse isiku käitumismuster näitab, et rahatrahv kui mõjutusvahend on ennast ammendanud ning menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teisi liiklusseaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Seega saab kaebuse esitaja suhtes kohaldada vaid teist sanktsioonis ettenähtud karistuse liiki ja selleks on sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, kuivõrd senini kohaldatud rahatrahv, sh ka korduvalt maksimummääras kohaldatud rahatrahv on jäänud tagajärjetuks ega ole sundinud kaebuse esitajat süütegude toimepanemisest loobuma. Selline kaebuse esitaja suhtumine määratavatesse rahatrahvidesse ja liiklusohutusse viitab üheselt sellele, et rahatrahv kui karistusliik ei ole kaebuse esitaja suhtes enam kohaldatav. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust, kuid menetlusaluse isiku selgitustest saab järeldada, et ta küll möönab võimalust, et ta on väärteo toime pannud, kuid tema kaebuse esitamise põhieesmärk on saavutada kas kohaldatud karistuse liigi muutmine või karistuse kergendamine. Seetõttu ei saa ka kohus kohtuistungil avaldatud kahetsust arvestada siirana, st asjaoluna, mis võiks määratud karistust kergendada. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse karistuse määramisel/mõistmisel ka isiku käitumisega enne ja pärast süüteo toimepanemist, kuivõrd need andmed iseloomustavad isiku käitumisharjumusi ning aitavad hinnata uue samalaadse süüteo toimepanemise tõenäosust. Karistusregistri andmete kohaselt on kaebuse esitajat samalaadsete väärtegude toimepanemiselt kinni peetud 14.06.2015, 18.08.2015 ja 06.12.2015 ning menetlusesemeks olev süütegu on toime pandud 16.01.2016. Seega on kaebuse esitaja samalaadsed väärteod toime pannud neljal korral poole aasta jooksul ning taolist samalaadsete väärtegude toimepanemist saab hinnata süsteemse ja harjumusliku käitumisena ning järjestikused väärtegude toimepanemiselt kinnipidamised ja rahatrahvide määramised kaebuse esitajat õiguskuulekusele ei sunni. Selline süsteemne õigusvastane käitumine viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse ning võimalikku 6 järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohtu arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata/mõista süüdlasele karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul olnuks sellise põhimõtte kohaldamine kaebuse esitaja suhtes kohane ja väärteoasjas kogutud tõendid võimaldanuks menetlusaluse isiku suhtes kohaldada ka määratust rangemat karistust. Kaebemenetluses aga kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada, so rangemat karistust mõista ei saa, mistõttu tuleb määratud karistust lugeda proportsionaalseks. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes järjekindlalt ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate väärteokaristuste olemasolu, mis on määratud ainuüksi 2015 aasta jooksul, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki - kergendada oma olukorda, so saavutada karistusliigi muutmine või karistuse oluline kergendamine ja saada võimalus jätkuvalt juhina liikluses osaleda. Selline seisukoht ilmnes ka kohtuistungil kaebuse esitaja antud selgitustest. Seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist, s.t liiklusseaduse alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega võinuks rahatrahviga kaasneda ka lisakaristus. Antud juhul on rahatrahvi kui tulemusteta jäänud karistusliigi kohaldamisest loobutud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat juba korduvalt rahatrahvidega karistatud, kuid oodatud mõju see karistusliik avaldanud ei ole. Seega ei saa sellist mõju avaldada ka järgmine rahatrahv või järgmised rahatrahvid ja rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud, mistõttu on juhtimisõiguse äravõtmine karistusliigina põhjendatud ning puudub igasugune alus käesolevas kaebemenetluses asuda muutma kaebuse esitaja suhtes kohaldatud karistuse liiki. Samas on üheselt tuvastatud ka see, et puuduvad igasugused karistusõiguse põhimõtetest tulenevad alused karistuse mõistmiseks ettenähtud sanktsiooni alammääras. Tegemist ei ole esmakordse ja vähese süüga süüteoga, mille toimepanemise osas oleks samaaegselt tuvastatud ka selliseid kergendavaid asjaolusid, mis annaks aluse karistuse oluliseks kergendamiseks. Tegemist on massiliselt toime pandava süüteoga ja kaebuse esitaja liikluskäitumisest saab järeldada, et selline käitumine on kaebuse esitajale omaseks saanud. Kaebuse esitaja on põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust seoses tööülesannete täitmise ja sellest tulenevalt pere ülalpidamise kohustusega. Samas nähtub kaebuse esitaja selgitustest, et väärteo panigi ta toime tööülesandeid täites ning kaebuse esitaja on teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töötamiseks vajalik. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu tõttu märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 31-1-26-10). Kaebuse esitanud isikul KarS § 50 lg 2 sätestatud asjaolu esinemise kohta kohtule 7 andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise säilimise näol üles kaebuse esitaja elukorralduse võimaliku muutuse ja ebamugavuse edasisel töötamisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise ainus eeltingimus. Lisaks sellele ei olnud teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest ootamatu ja ei tekkinud pärast vaidlusaluse väärteootsuse kättesaamist, vaid menetlusalune isik oli juhtimisõiguse vajalikkusest tööülesannete täitmisel teadlik nii menetlusesemeks olevat väärtegu toime pannes kui ka eelmisi väärtegusid toime pannes. Kui aga isik leiab, et temal on töötamine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine ja kaebuse esitaja süsteemne ja järjekindel liiklusnõuete eiramine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning menetlusaluse isiku objektiivne käitumine liikluses viitab üheselt sellele, et ka võimalik ebamugavus edasisel töö tegemisel ei sundinud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Kohtu arvates on kaebuse esitaja suhtes sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine karistusena ainuõige ja menetletavas väärteoasjas kohaldamisele kuuluv karistuse liik, kuivõrd sellise karistusega eemaldatakse kaebuse esitaja kui nii iseendale kui ka kõigile teistele ohtlik liikleja liiklusest, mille tulemusena suureneb ka liiklusohutus ja selline karistusliik täidab nii eri- kui ka üldpreventiivsed eesmärgid. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8