Kohtuvaidluses asus kaebaja kaitsja täiendavalt seisukohale, et kohtuväline menetleja on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust: väärteoprotokollil puudub menetlusaluse isiku allkiri, samuti on menetlusalune isik märkinud, et soovib kaitsja osavõttu. Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et 14.04.2016 otsus tuleb jätta muutmata. Menetleja märkis, et kiiruse ületamise fakt on tõendatud asjas kogutud tõenditega. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kiirendas kinnistult välja sõites kohe kuni 90 km/h. Eluliselt on usutavam, et kaebaja tuli oma tootmishoonest, sõitis 70 km/h märgist mööda. Kahjuks ei osanud tunnistaja seda fakti kinnitada. Alternatiivselt nõustus kohtuväline menetleja asja lõpetamisega
alusel, juhul kui kohus leiab, et isik on toime pannud LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
MS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebaja ületas väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas lubatud suurimat sõidukiirust 21 km/h võrra. Väärteoasjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja pidi teadma, et vaidlusaluses kohas kehtib lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h või mitte. 19.03.2016 kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostati samal kuupäeval, kella 14.55 Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu-Raasiku tee 2.kilomeetril riikliku liiklusjärelevalve korras H.B poolt juhitud mootorsõiduki VW Passat r/n xxxliikumiskiiruse mõõtmist. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 70 km/h. H.B poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS008366 (taatlustunnistuse nr TTRS-16/00037, seade töökorras - testitud 19.03.2016 kella 08.30). Kiirusmõõturi lugem oli 94 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Lõplik mõõtetulemus 91 km/h. Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud 19.03.2016 kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud mõõtetulemust ja/või kiirusmõõteseadme töökorras olekut. Seega ei ole maakohtul kohustust uurida asjassepuutuvaid dokumente olukorras, kus kaebaja või tema kaitsja ei vaidlusta kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-11-48-13). 30.05.2016 viis kohus kaebaja, kaitsja ja kohtuvälise menetleja osavõtul läbi paikvaatluse. Kuigi kaitsja esitas koos kaebusega sündmuskoha videosalvestuse, ei ole kohtul võimalik seda tõendina arvestada (vt siinkohal RKKKo nr 3-1-1-83-15). Paikvaatlusel selgitas kaebaja, et ta pööras Tallinn-Narva mnt-lt Vandjala poole. Paikvaatlusel osalejad veendusid, et Vandjala poole pöörates puuduvad suurimat lubatud sõidukiirust (so 90 km/h, vt LS § 15 lg 1 p 1) piiravad liikluskorraldusvahendid, kuid edasi sõites asub vasakul tee ääres 70 km/h piirangu märk, millele järgneb teine, samuti 70 km/h piirangu märk. Järgnevalt, ca 400-500m märgitud kohast edasi selgitas kaebaja, et seal asub koht, kus ta käis müügisolevat kinnistut vaatamas. Kaebaja sõnul tegi ta teele väljudes vasakpöörde, sõitis edasi, nägi 50 km/ piirangu märki ja võttis selle järel hoo maha. Samuti näitas kaebaja, kus seisis kiirust mõõtnud politseiauto. Kaebaja näidatud 50 km/h märk on kohakuti vastassuunas oleva, järjekorras teise 70 km/h piirangu märgiga. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja N. Volkov andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli ta 19.03.2016 tööl koos patrullpolitseiniku A. Eesaluga. Nad olid Harjumaal Jõelähtme vallas MaarduRaasiku tee 2.kilomeetril. Kiirust mõõtis A. Eesalu, koht kus nad paiknesid, oli mõlemas suunas hästi nähtav. Kaebaja sõidukit nägi ta esimest kord siis, kui A. Eesalu oli sõiduki peatanud. Ta nägi, et kaebaja tuli Raasiku poolt, Maardu suunas, kuid ta ei näinud, kust kaebaja välja keeras. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta oli hommikul kontoris ning sõitis sealt Kostivere poole kinnistut vaatama. Kinnistult välja sõites pööras ta tagasi, suunaga Peterburi mnt poole. Ta võttis 90 km/h sisse, nägi kaugelt 50 km/ märki ja pidurdas 50 km/h-ni. Politsei peatas ta 50 km/h alas. Kui ta oli suunaga tagasi, siis ta 70 km/h piirangu märki ei näinud. Ta on vaidlusalust teelõiku kasutanud Peterburi mntlt Raasiku poole sõitmiseks, tagasi on ta alati läinud Tartu mnt kaudu, läbi Jüri. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ (edaspidi määrus) § 9 lg 1 p 30 kohaselt keelab märk 351 „Suurim kiirus” sõita suurema sõidukiirusega (km/h), kui märgil näidatud; § 9 lg 2 p-de 1-6 kohaselt ulatub märkide 35 mõjupiirkond: 1) asulas märgist kuni märgi taga oleva lähima ristmikuni, ristmiku puudumisel kuni asula lõpuni või piirangut lõpetava märgini või märgi juurde pandud tahvliga teatatud kauguseni; 2) väljaspool asulat märgist kuni seda piirangut lõpetava märgini või märgi juurde pandud tahvliga teatatud kauguseni.
p 6 järgi peab kohus kaebuse lahendamisel selgitama, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste loetelu sisaldub
lg-s 1, tegemist ei ole ammendava loeteluga, sest lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kaitsja esimese väite – väärteoprotokollil puuudub menetlusaluse isiku allkiri – jätab kohus tähelepanuta. Kohtule esitatud väärteoasja originaaltoimikus on väärteoprotokolli originaal, millel on kaebaja allkiri. Fakti, et allkiri on tema kirjutatud, kinnitas kohtus ka kaebaja ise. Kohtu hinnangul on tegemist kaitsja eksitusega, mis on tingitud sellest, et isiku kätte jääval koopial ei ole reeglina menetlusaluse isiku allkirja. Kaitsja arvates rikuti väärteomenetlusõigust oluliselt ka sellega, et menetlusalune isik on protokolli koostamisel avaldanud, et soovib kaitsja osavõttu. Kohus nendib, et käesoleval juhul ei ole tegemist
RKKKo hinnangul ei ole kohtuvälises menetluses kaitsja puudumise näol reeglina tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega va olukorras, kus see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse (vt siinkohal nt RKKKo nr 3-1-1-105- 04). Kohus märgib, et väärteoprotokolli koostamist kaitsja mitteosalemine ei takista –
lg 1 p 1 kohaselt on kaitsjal õigus võtta osa menetlusest, alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest või muu menetlusaluse isiku suhtes esimese menetlustoimingu tegemisest, kuid kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Arvestades liiklusrikkumiste massilisust on selgelt põhjendamatu eeldada, et olukorras, kus isik avaldab väärteoprotokolli koostamisel, et soovib kaitsjat, lükatakse toiming edasi kuni kaitsja saabumiseni. Kaebaja oma tegu sündmuskohal ei tunnistanud, väärteoasjas koostati väärteoprotokoll ning asi lahendati üldkorras, mitte kiirmenetluses ning kaebajal oli võimalik koheselt peale sündmuskohalt lahkumist kontakteeruda valitud kaitsjaga. Kohtu hinnangul ei ole asjas väärteomenetlusõigust rikutud. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 14.04.2016 otsuse alusel karistati H.B LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-11-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 31-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja 14.04.2016 otsuses õigesti tuvastanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja lähtunud LS § 227 lg 2 sätestatud võimalikest sanktsioonialternatiividest raskemast, leides, et kaebaja puhul on kergemaks karistusliigiks olev rahatrahv end ammendanud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ning märgib, et kaebaja karistusregistri õiendi pinnalt on järeldatav, et kiiruse ületamisest on kaebaja jaoks saanud harjumussüütegu. Harju Maakohtu 04.04.2016 otsuse nr 4-16-809 alusel jäeti kaebaja poolt kohtuvälise menetleja 18.01.2016 otsusele esitatud kaebus rahuldamata, ka selles väärteoasjas heideti kaebajale ette lubatud sõidukiiruse ületamist. Seega esineb kaebaja puhul tema eelnevat käitumist arvesse võttes negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid ja osutuda ohtlikuks kaasliiklejate (kuid ka iseenda) elule, tervisele ja varale. Kohtu arvates on kohtuväline menetleja põhjendatult valinud võimalikest sanktsioonialternatiividest raskema, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Karistuse määra osas tuleb antud juhul arvestada, et kuigi lubatud sõidukiiruse nn vähemohtlikumad koosseisud on loetletud LS § 227 lg 1, jäi kaebaja poolt ületatud sõidukiirus – 21 km/h - LS § 227 lg 2 teokoosseisus märgitud vahemiku alumisse mõõtetulemisse; lisaks tuvastas kohus, et kaebaja oli hooletu. Seega leiab kohus, et kaebajale mõistetud karistust võib mõnevõrra leevendada. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja 14.04.2016 otsus tuleb tühistada. Kohus teeb asjas uue otsuse. H.B tuleb süüdi mõista LS § 227 lg 2 järgi, isikut tuleb karistada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kohtule esitatud kaebus, mis kätkes endas taotlust väärteoasjas menetlus
Kaitsja esitas taotluse kaebaja õigusabikulude hüvitamiseks 1690,00 euro suuruses summas (summa sisaldab käibemaksu), kuid kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
MS § 180 lg 1 järgi hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes õigeksmõistva lahendi või väärteomenetluse lõpetamise korral (vt KrMS §-d 181, 183). Käesolevas asjas tegi kohus menetlusalust isikut süüdi mõistva otsuse ning seega jäävad kulud kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.