4-17-6110/8

4-17-6110 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2017, Narva kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-17-6110 (2330,17,006399) Kohtunik Merit Bobrõšev Väärteoasi E.P kaebus Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 17.11.2017 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,17,006399, millega E.P karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 euroga Kaebuse esitanud isik E.P isikukood xxx; elukoht xxx; töökoht xxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskond, asukoht Vahtra 3, Narva RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-dest 120 lg 1, 132 p 1, 134 lg 1 maakohus otsustas: 1. Jätta E.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 17.11.2017 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,17,006399 rahuldamata. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 17.11.2017 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,17,006399 E.P-le mõistetud karistuse tasumist puudutavas osas ja määrata, et E.P kohustub talle määratud rahatrahvi 20 (kakskümmend) trahviühikut, s.o summas 80 (kaheksakümmend) eurot hüvitama kohtuotsuse jõustumisest 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. 3. Muus osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 17.11.2017 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,17,006399 muutmata ja tühistamata. 1 Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pank AS-is, arveldusarvele nr 932200221023778606 Swedbank AS-is, arveldusarvele nr 403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE701700017001577198 Luminor Bank AS, viitenumber 10220162641274. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: 1. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullpolitseinik Mark Derbnevi 17.11.2017 koostatud kiirmenetluse otsusega karistati E.P LS § 227 lg 2 alusel 20 trahviühikuga ehk 80 euro suuruse rahatrahviga selles, et ta juhtis 17.11.2017 kella 22.30 ajal Ida-Virumaal, Vaivara vallas Tallinn-Narva mnt 205,9 km mootorsõidukit Peugeot Partner registreerimismärgiga xxx liiklusmärgi nr 351 (50 km/

1. h)mõjupiirkonnas kiirusega 77 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra. Selliselt rikkus E.P LS § 50 lg 5 p 3 ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2. 20.11.2017 registreeris Viru Maakohus E.P kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele. Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja kiirmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimist, samuti seda, et juhtis mootorsõidukit kiirmenetluse otsuses toodud kiirusega ehk 77 +/- 5 km/h ning süü tunnistamist kiirmenetluse otsuse koostamisel. Küll märgib kaebaja, et juba kiirmenetluse otsuse koostamise ajal tekkis tal kahtlus, kas ta nägi liiklusmärki kiirusepiiranguga 50 km/h. Kiirmenetluse otsuse koostamise järgselt pöördus ta tagasi liiklusmärgi paigalduskohani ja tuvastas, et kõnealusel teelõigul kehtib üldise liikluspiiranguna 70 km/h. Teeosa remondi tõttu oli sinna paigaldatud ajutine liiklusmärk, mis oli öistes tingimustes nähtamatu. Nimelt oli liiklusmärgi välispind pööratud 15° nurga all sõiduteest väljapoole. Selle tõttu peegeldus autotulede valgus väljapoole sõiduteed, muutes liiklusmärgi sisu autojuhtidele arusaamatuks. Teiseks ei vastanud liiklusmärgi kõrgus majandus- ja taristuministri 30.07.2015 määruse nr 90 § 13 lg 2 nõuetele. Kõnealuse regulatsiooni kohaselt peab liiklusmärgi kõrgus olema 1,5-2,2 m, ent tema mõõtis märgi alumise serva kõrguseks 1,05 m. Kuna liikluskorraldusvahendiga antav teave peab olema nähtav ja loetav nii valgel kui pimedal ajal sellele, kellele see on mõeldud, siis vaatlusalusel juhul polnud liiklusmärk pimedal ajal nähtav ega loetav. Kokkuvõtvalt märgib kaebaja, et arvestades sellega, et alalise liiklusmärgiga lubatud kiirus antud teelõigul on 70 km/h, ajutine liiklusmärk (nr 351 ehk 50 km/
2. h)ei vasta LS § 71 nõuetele ning võttes arvesse, et kaebaja liikus kiirusega 77 km/h, siis on kohtuvälise menetleja otsus ebaõige ja ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust üksnes 2 km/h. Märgitust tulenevalt taotleb kaebaja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebaja taotleb kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. 2 3. 29.11.2017 teavitas kohus kohtuvälist menetlejat kaebaja taotlusest vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses. Kohus kohustas kohtuvälist menetlejat andma arvamuse kaebuse lahendamise võimalikkuse kohta kirjalikus menetluses, s.o V™S § 120 korras ja seisukoht kaebuse suhtes. 4. 04.12.2017 vastuses teatas kohtuväline menetleja, et nõustub väärteokaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas on alljärgnev. Kohtuvälise menetleja hinnangul on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt mootorsõiduki juhtimine kiirmenetluse otsuses kirjeldatud ajal, kohal ja viisil kiirusega 77 km/h. Samuti on tõendatud, et antud teelõigul oli olemas ajutine liiklusmärk, mis piiras maksimaalset lubatud sõidukiirust 50 km/h. Kaebuses toob kaebaja välja, et liiklusmärk polnud nõuetekohase kõrguse ja nähtavusega. Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks fotode tegemise koht, samuti see, kas liiklusmärgiga on manipuleeritud ning mõõdistamise tulemina pole nähtav joonlaua alumine ots, mis peaks asuma maa peal. On ilmselge, et tegemist on liiklusmärgiga „50“ ning seda ei ole võimalik mõista muudmoodi. Kohtuväline menetleja toob ka välja, et liiklusmärgi asetsemine valel kõrgusel ei vähenda liiklusmärgi funktsionaalsust ega kohustuslikkust. Samuti pole eluliselt usutav, et mootorsõiduki juht mõõdab liikumise ajal teeääres asetseva liiklusmärgi kõrgust ja otsustab selle pinnalt, kas liikluskorraldusvahend on talle täitmiseks kohustuslik või mitte. Liiklusmärgid paigaldatakse konkreetse vajaduse kaalutlusel ja kui juht tunneb, et märk on ebaõigesti paigaldatud, on tal võimalik teavitada sellest kas politseid või maanteeametit. Kokkuvõtvalt märgib kohtuväline menetleja, et kuna mõõtmist viidi läbi seadusega kooskõlas olevalt, juhtumi asjaolud olid selged ning menetlusalusele isikul oli võimalik otsustada, kas menetlust viiakse läbi kiir- või üldmenetlusena ning samuti oli olemas liikluspiiranguga liiklusmärk, siis neist asjaoludest tulenevalt puudub alus kaebuse rahuldamiseks. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, väärteoasja materjalide ning kohtuvälise menetleja vastusega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 6. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, s.o sõltumata esitatud kaebuse piiridest. St, et kohus peab väärteokaebust lahendades kontrollima kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ehk lahendama V™S §-s 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. 7. Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 17.11.2017 kell 22.30 Ida-Virumaal, Vaivara vallas, Tallinn-Narva mnt 209,9 km suunaga Narva poole kaebaja juhitud mootorsõiduki Peugeot Partner rg-märgiga 977MPL sõidukiiruse mõõtmiseks kiirusemõõteseadet Stalker II MDR nr AS008358. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 77 km/h teelõigul, kus suurimaks 3 lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu arvestati lõplikuks sõidukiiruse määraks 72 km/h. Siinkohal olgu märgitud, et eelviidatud ajal, kohas ja kiirusega mootorsõiduki juhtimist ei vastuta ka kaebaja ise, kinnitades, et juhtis kiirmenetluse otsuses kajastatud ajal, kohas ja kiirusega mootorsõidukit. Arvestades, et mõõteseade oli taadeldud – vastavalt kohtuvälise menetleja poolt kohtule edastatud tõendile, s.o taatlustunnistusele nr TTRS-16/00281 taadeldi mõõteseadet 08.12.2016 ning mõõtmist teostas pädev mõõtja – nimelt nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõtmist teostas M. Derbnev, kes on pädeva mõõtja koolituse läbinud 06.10.2014, siis järeldub neist asjaoludest, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 tähenduses järgitav. Kohtule adresseeritud kaebuses väljendas kaebaja seisukohta, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise aluseks on minetused ajutise liiklusmärgi kõrguses ja selle paiknemine teel nurga all, mis muutsid liiklusmärgi sisu liiklejaile arusaamatuks, loetamatuks ning nähtamatuks. Hinnates kaebaja väidet, nendib kohus, et kaebaja ei vastusta asjaolu, et liikluskorraldusvahend, mis kohustas liiklejaid antud teelõigul liikuma maksimaalse kiirusega 50 km/h, oleks üldse puudunud. Kaebaja väiteks on liikluskorraldusvahendi mittenähtavus ja nõuetele mittevastavus. Kohtu veendumuse kohaselt ei saa liikluskorraldusvahendi võimalik ebaõige kõrgus olukorras, kus liikluskorraldusvahend on liiklejaile nähtav, kaasa tuua kohtuvälise menetleja otsustuse tühistamist. Seda põhjusel, et liikluskorraldusvahendi konkreetse kõrguse määratlemise eesmärgiks on (ajutise) liikluskorraldusvahendi piisava nähtavuse tagamine ning selle kaudu omakorda liiklusohutuse tagamine. Märgitust tuleneb, et liikluskorraldusvahendi nähtavuse korral ainuüksi selle võimalik ebaõige kõrgus liikluskorraldusvahendi kehtetust kaasa ei too ning liiklejail tuleb järgida ka võimaliku ebaõige kõrgusega liikluskorraldusvahendist tulenevaid liiklussuuniseid. Olukord on teine, kui liikluskorraldusvahend oleks üleüldse puudunud või oleks paigaldatud selliselt, mis ei võimaldanud selle sisu mõista. Kohtu veendumuse kohaselt puudub antud juhul alus seisukohaks, et kaebajal polnud võimalik näha või mõista liikluskorraldusvahendi sisu. Kaebaja argumentide kohaselt puudus tal võimalus liikluskorraldusvahendi sisu/tähenduse mõistmiseks põhjusel, et liikluskorraldusvahendi kõrgus oli ebaõige ning see oli paigutatud 15° kaldega tee-serva poole. Nagu kohus märkis, pole liikluskorraldusvahendi kõrgus selle üldise nähtavuse korral argumendiks, mis välistab selle täitmise. Mis puudutab väidet selle kohta, et liikluskorraldusvahend polnud täidetav põhjusel, et see oli paigaldatud kalde alla, siis tuleb osutada, et menetlustoimingu tegemisel on menetlusalune isik kiirmenetluse otsusesse omakäeliselt kirjutanud/selgitanud, et juhtis mootorsõidukit ajutise märgi (50 km/
3. h)mõju piirkonnas, kui sõitis kiirusega 77 km/h ning rikkus pimedates tingimustes tahtmatult ajutist märki. Viiteid sellele, et liikluskorraldusvahend polnud kaebajale nähtav, kaebaja kiirmenetluse otsuse koostamise ajal ei teinud. Sellesisulised argumendid on tõstatatud alles kaebemenetluses. Toodust järeldub, et kaebaja pole menetlustoimingu ajal pidanud rikkumise põhjuseks mitte liikluskorraldusvahendi mittenähtavust, vaid enda tähelepandamatust ajutise liikluskorraldusvahendi suhtes. Seega ei saa võimalikku nurga alla paigutatud liiklusmärki kaebaja selgituste pinnalt pidada selliselt paigaldatud liikluskorraldusvahendiks, mis oleks muutnud võimatuks sellest arusaamise ja välistaks vastutuse liiklusnõuete rikkumise eest. Kui ka võtta arvesse, et kaebuses pole kaebaja otsesõnu märkinud, et liikluskorraldusvahend polnud talle nähtav, vaid on liikluskorraldusvahendi mittenähtavust kirjeldanud abstraktselt liiklejate üldisest seisukohast lähtuvalt, ning seejuures on kaebaja otsesõnu märkinud, et kohtuvälise menetleja otsus on ebaõige põhjusel, et suurim liikus antud teelõigul on 70 km/h, tema liikus kiirusega 75 km/h ning ajutine liiklusmärk ei vastanud LS § 71 nõuetele, jättes aga 4 välja toomata, et liikluskorraldusvahend polnud talle nähtav, siis järeldab kohus neist asjaoludest nende kogumis, et kaebaja sai aru ja nägi ajutise liikluskorraldusvahendiga kehtestatud kiirusepiirangust, st et õiguslikus mõttes kaebaja möönis, et tavapärase kiirusega ehk antud teelõigu 70 km/h tunnis mootorsõidukit juhtides realiseerib ta süüteokoosseisu, ent loodab seda vältida. Seega realiseeris kaebaja talle ette heidetava väärteo ettevaatamatusest kergemeelsusega. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatutu tegu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes. Seega ka see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullpolitseinik M. Derbnev, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 kohaselt on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. 8. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikuga 80 euro suuruse rahatrahviga, mis on võrdeline 20 trahviühikuga, st, et määratud rahatrahv on sanktsioonimäära keskmisest oluliselt allapoole jääv. 9. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leidis tuvastamist, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra. Sellises suuruses rikkumine on annab aluse rääkida väikesest süüst, mis annab aluse sanktsioonimäära keskmisest määrast allapoole jääva karistusmäära kohaldamiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja süü tunnistamise, ent samuti on arvesse võetud menetlusalusel isikul varasemate karistuste puudumist ja alaealiste laste ülalpidamiskohustust. Analüüsides kohtuvälise menetleja otsustust, leiab kohus, et karistust kergendavate asjaolude arvestamist karistuse määra kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja arvestanud. Lisaks tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. 5 Võttes arvesse, et karistusregistri väljavõttes puuduvad kanded menetlusaluse isiku varasemate õigusrikkumiste kohta, on alust järelduseks, et kaebajat saab pidada üldjoontes õiguskuulekaks isikuks, kelle poolt vaatlusalusel juhul toimepandud süütegu on juhuslikku laadi. Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et karistuse kohaldamisel ei ole kohtuväline menetleja eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, mistõttu puuduvad õiguslikud alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning kaebuse rahuldamiseks. 10. Juhindudes V™S § 155 ja § 156 lg-st 3 ja V™S 12. peatükist, leiab kohus, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud kohtuvälise menetleja poolt menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisuliseks muutmiseks või tühistamiseks. Kuivõrd kaebuse esitamisega seonduvalt on kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi tasumise tähtaeg saabunud, siis tuleb kohtuvälise menetleja otsust rahalise kohustuse täitmise osas korrigeerida ning anda menetlusalusele isikule täiendav tähtaega rahalise kohustuse täitmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ 6