Obsah (4)

§ 2§ 32§ 33§ 56

4-16-5073 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.september 2016 a Haapsalu kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5073 Kohtukoosseis Istungisekretär Kohtunik Pi

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 ning väärtegu kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 järgi. LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 2 näeb väärteona ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise 21-40 km/h. G.G leidis, et kiiruse mõõtmine on toimunud menetlusnorme rikkudes, pole tõendatud, et mõõdeti taadeldud kiirusmõõtjaga just tema poolt juhitava auto kiirust. G.G kinnitas, et talle näidati vaid näitu tablool, kleebiseid ei näidatud, ei osanud neid ka ise vaadata ja ei küsinud neid näha. Vastavalt kiirusmõõturi kasutamise protokollile /VTT tl 2/ on patrullpolitseinik K L 27.05.2016 kell 21.55 teostanud G.G poolt juhitud mootorsõiduki AUDI A6 reg.märk * liikumiskiiruse mõõtmist Harju maakonnas Nissi vallas Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla mnt 32.km, sõidu suund Haapsalu poole. Kasutatud kiirusmõõteseadet Stalker II MDR nr AS004018, taatlustunnistuse nr TTRSS-15/

1. Seadet on testitud 27.05.2016 kell 19.00, seade on olnud töökorras. Kiirust on mõõdetud seistes, hoides seadet käes. Nähtavus hea, asulaväline tee, sademeteta, valgeaeg, kuiv kattega kahesuunaline tee. Mõõdeti seistes kõrvalteel eemalduvat autot, mis sooritas möödasõitu, jõudis ette pärisuunas eesliikuvast sõidukist, kiirema objekti jälgimine, liikus mitu sõidukit. Seadme lugem 124 km/h. Mõõtmise laiendmääramatus +/-4 km/h, lõplik mõõtetulemus 120 km/h. Juhile näidati tabloole fikseeritud lugemit. G.G ei ole protokolli allkirjastanud, on kirjutanud, ei ole kiirust ületanud. Protokolli on allkirjastanud kiirusemõõteseadet kasutanud ja protokoll täitnud K.L. Kohtule on esitatud käesolevas väärteoasjas G.G auto liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturi Stalker II MDR nr AS004018 taatlustunnistus nr TTRSS-15/00198 /tl 27/, mille kohaselt on kiirusmõõtur taadeldud 22.09.
2. Kohtus uuriti kiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturit ja kohus veendus, et kiirusmõõturil on peal taatlemist kinnitav kleebis, mis näitab, et seade on taadeldud 09.2015, ja veel kaks kleebist. Tunnistaja K.L, kes mõõtis kiirust, selgitas, et seade oli testitud ja kontrollitud vahetuse algul helihargiga. Seade oli läbinud taatluse. Kontrollisid seadet ka visuaalselt, et kleebised oleks korras, et kleebised ei oleks katki. Kolm kleebist on selle seadme peal. Need kleebised olid olemas. Vastavalt Mõõteseaduse § 7 lg 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt 12.12.2006 määrusega nr 104 kehtestatud „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusjad“ lisa 2 punktile 8.2 liiklusjärelevalve kiirusmõõturite taatlustähtaeg on 1 aasta. Kohtule on esitatud Tehnilise järelevalve inspektsiooni poolt väljastatud tõend /tl 24-26/, mille kohaselt radarkiirusmõõtur STALKER II MDR vastab eesti õigusaktide ning OIML R91 nõuetele. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõendid kinnitavad kokkulangevalt, et kiiruse mõõtmiseks kasutati taadeldud ja õigusaktide nõuetele vastavat kiirusmõõturit. 3 4-16-5073 G.G on avaldanud, et mõõdetud kiirus ei s aanud olla tema auto kiirus, teda ei peatatud kohapeal, talle näidati vaid kiiruse numbrit, seal ei olnud kellaaega, talle ei näidatud salvestust, fotot ja ühtki muud tõendit, et see oli tema auto kiirus. Kohus märgib, et õigusaktid ei kohusta kiiruse mõõtmist salvestama, filmimine ega fotografeerimine ei ole kohustuslik, vaid võimalus. Tunnistajad K.L ja T.S on kirjeldanud kiiruse mõõtmist kokkulangevalt – mõõtja oli K.L, T.S oli tema kõrval. Kiirust mõõdeti asulavälisel teel kõrvalteel seistes, Tallinnast tulles vasakul teepoolel. Kiirust mõõdeti hetkel kui G.G poolt juhitud auto oli neist möödunud ja sooritas möödasõitu eesliikuvast sõidukist. Visuaalselt oli selgelt eristatav, et G.G poolt juhitud auto kiirendas ja liikus autost, millest mööda sõitis, kiiremini. Sellist situatsiooni väljendas ka kiirusmõõtur, mille heli oli ühtlaselt tõusev, mis näitab, et sõiduk, mille kiirus on kuvatud, kiirendas. Vahetult G.G auto ees peale möödasõidu lõpetamist autot ei olnud. Selliseid mõõtmise tehiolusid on kirjeldatud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. Mõõtevahendi, STALKER II MDR siseriiklikus tüübikinnituses on kirjas, et saab mõõta käelt eemalduvate sõidukite kiirust. G.G on ka ise tunnistanud, et peale politseipatrullist möödumist sooritas möödasõidu ees liikuvast autost, kuid kirjeldab, et kuna ees liikuv auto liikus põhjendamatult aeglaselt, siis tema ise tegi manöövri täpselt 90-ga, kiirust ei ületanud. Kohus leiab, et tegelikult ka G.G ütlused kiiruse mõõtmise aja ja koha tehiolude kohta (möödasõidu manööver, politseipatrull vasakul pool teesevas) on kokkulangevad tunnistajate K.L. ja T.S. ütlustega. Erinevus on vaid selles, et G.G leiab, et ei mõõdetud tema auto kiirust. Kohus leiab, et G.G ütlused selle kohta, et tema ei ületanud möödasõitu sooritades kiirust, ei ole usaldusväärsed, sest on ümber lükatud teiste kohtule esitatud tõenditega. Kohus märgib, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab hindama kõiki kohtule esitatud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Kohus ei tuvastanud kohtuistungil, et tunnistajatel oleks G.G vastu vihavaenu vms, tunnistajad on kokkulangevalt ja tehiolude osas ka menetlusaluse isikuga kokkulangevalt, kirjeldanud kiiruse mõõtmise aega, kohta ja liiklussituatsiooni. Mõlemad tunnistajad nägid kiiruse mõõtmise situatsiooni ise, jälgisid mõõteseadme ekraani ja kuulsid mõõteseadme heli, mis asjaolud kokkulangevalt kinnitasid, et ekraanile kuvatud kiirus kuulus G.G poolt juhitud autole. Auto möödumisel fikseerisid auto margi, värvuse ja numbri, seega peatasid hiljem G.G poolt juhitud auto, mis oli eelnevalt kiirust ületanud. Kohus leiab, et tunnistajate K.L., T.S. ütlused, kiirusmõõturi kasutamise protokoll, kiirusemõõteseadme taatlemistunnistus, mõõtevahendi siseriiklik tüübikinnitus tõendavad G.G poolt väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemist. G.G rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegu täidab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu, seega väärteo objektiivne koosseis on täidetud. Kohus leiab, et väärtegu oli G.G poolt toime pandud otsese tahtlusega. Karistusseadustiku § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või möönab seda. G.G sõitis mööda politseipatrullist, kes mõõtis kiirust ja vahetult peale seda sooritas möödasõidumanöövri, mille tegemisel ületas kiirust. Kaitsja leidis, et sellises olukorras hakata korraga kiirust ületama, teades politseist, see ei ole mõistusepärane ega loogiline. Kohus leiab, et läbi väliste teo tehiolude saab väita, et isik ületas kiirust tahtlikult. Kuna G.G oma süüd ei tunnista, ei ole võimalik ka teada saada, miks isik otsustas vahetult peale kiirust mõõtvast politseipatrullist möödumist kiirust ületada. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja 4 4-16-5073 kohus leiab, et G.G on talle süüks arvatud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt

§ 33

on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et väärteoasjas uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et G.G rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja pani sellega toime väärteo, mis täidab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu, tegu on õigusvastane ja G.G on eelnimetatud väärteo toimepanemises süüdi. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. G.G on kohtuvälise menetleja poolt karistatud toimepandud väärteo eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis G.G puhul on tuvastatud.

G.G süü on keskmine, tegu on toime pandud otsese tahtlusega, kiirust on ületatud normis ette nähtud vahemiku keskmises määras. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et süü suurust ei saa hinnata seeläbi kui palju kiirust ületati. Kohus leiab, et ka kiiruse ületamise määr on üks süüd iseloomustavatest asjaoludest. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. VTT tl 10 on karistusregistri teatis G.G kohta. Vastavalt karistusregistri teatisele on G.G väärteokorras karistatud kahel korral kiiruse ületamise eest LS § 227 lg 2 järgi - 01.09.2015 ja 26.03.2016 toime pandud liiklusrikkumise eest rahatrahviga, trahvid tasutud. Seega on G.G isik, kellel on kehtivad väärteokaristused kiiruse ületamise eest, viimane väärteootsus on jõus tunud 12.04.2016. Kohus leiab, et vaid siis saaks tõdeda, et eelnevad karistused on mõju avaldanud, kui isik käituks edaspidi liikluses reeglite kohaselt. Kohtuvälise menteleja poolt esitatud karistusregistri teade /tl 35/ näitab, et G.G on taas toime pannud liiklusrikkumise. Kui kehtivate karistuste ajal pannakse toime uus rikkumine, tuleb kaaluda, millisel karistusel oleks eripreventiivne mõju. Kohus leiab, et käeoleval juhul on karistuse mõistmisel oluline arvestada, kuidas kaitsta õiguskorda. G.G on toime pannud liiklussüüteo, ületas kiirust, mille puhul on tegemist reaalse ohudeliktiga, kus nn abstraktne oht teiste liiklejate turvalisusele muutub aina tõenäolisemaks. Kohus leiab, et just karistuse eripreventiivne eesmärk tingib selle, et G.G ei ole võimalik enam karistada rahatrahviga, kuna eelnevate kiiruse ületamiste eest määratud rahatrahvid on tasutud, kuid G.G jätkuvalt ületas kiirust, mis selgelt näitab, et rahatrahvid ei mõjutanud isikut õiguskuulekalt käituma. G.G oli teo toimepanemise ajal teadlik sellest, et ta vajab tööülesannete täitmiseks juhtimisõigust. Ka see teadmine ei mõjutanud teda järjekordsest liiklusrikkumisest hoiduma. Kohus leiab, et kui isik on üheksa kuu jooksul kolmel korral ületanud lubatud sõidukiirust, siis on tegemist süstemaatilise õigusrikkujaga. Vastupidiselt kaitsja arvamusele leiab kohus, et hoolimata sellest, et tegemist on noore juhiga, on liiklusreeglite rikkumine G.G-le saanud harjumuseks. Seetõttu tuleb tõsiselt kaaluda, milline karistus mõjutaks isikut õiguskuulekalt käituma ja kaitseks õiguskorda. Kohus leiab, et arvestades eelkirjeldatud asjaolusid, on kohtuväline menetleja õigesti valinud karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise keskmises määras. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtuväline menetleja on mõistnud G.G-le karistuse vastavalt karistuse mõistmise alustele. Lähtudes eelkirjeldatust, leiab kohus, et G.G kaebus tuleb jätta rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 16.06.2016 otsus väärteoasjas nr 2317,16,005354 tuleb jätta muutmata. Menetluskulud 5 4-16-5073 Kaitsja taotles VTMS § 23 alusel hüvitada G.G-le riigieelarve vahenditest tema kantud kaitsjatasu summas 378 eurot /tl 36-39/. Kuna kohus ei rahulda G.G kaebust ja ei lõpeta väärteomenetlust G.G suhtes, ei esine VTMS § 23 sätestatud aluseid G.G-le kaitsjatasu hüvitamiseks ja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §§ 132 p 1, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 3, 199 lg 2, LS §§ 15 lg 1 p 1, 227 lg 2,

§ 56lg 1.

/allkirjastatud digitaalselt/ Piia Jaaksoo Kohtunik 6