4-16-5213 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. septembril 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-16-5213 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi L.

§ 242lg 1 järgi rahatrahvi 30 trahviühikut, s.o 120 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis L.I 27.06.2016 kell 19.16 Tallinnas, Sõpruse pst-l A.H. Tammsaare tee suunas mootorsõidukit kiirusega 76 km/h +/- 3 km/h olukorras, kus lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 50 km/h ning ületas sellega lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 23 km/h. Samuti puudusid esmase juhiloa omajana auto ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid. Sellise tegevusega eiras L.I LS § 15 lg 1 p 2 ja § 106 lg 3 nõudeid.

1. L.I oma kaebuses kohtule palus vähendada määratud karistust miinimummäärani. Kaebaja tunnistab oma süüd ning kahetseb oma tegu. Samuti väidab kaebaja, et rikkumise hetkel ei tekitanud ta liiklusohtlikku olukorda ning tegu oli toime pandud ettevaatamatusest. Kaebajal puuduvad varasemast kehtivad väärteokaristused. Lisaks palub kaebaja arvestada asjaolu, et ta ei tööta hetkel, sest asub alates 05.07.2016 ajateenistusse ning seega on kaebaja majanduslik olukord kehv.
2. Kohtuväline menetleja vastuses kaebusele leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Kuivõrd kohtuväline menetleja ei pidanud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhi- või lisakaristusena vajalikuks, siis kohaldati L.I suhtes kiirmenetlust, millega menetlusalune isik nõustus ja piirduti vaid rahatrahvi määramisega. L.I karistati LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot, mis on 1/3 sanktsiooni määrast. Samuti arvestas kohtuväline menetleja kergendavate asjaoludega, milleks olid isiku puhtsüdamlik kahetsus, süü tunnistamine, ning lähtus õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalusest mõjutada L.I edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja nõustus trahvi tasumise määramisega ositi Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
3. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2317,16,006667 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S § 120 lg-le 1 lahendada kirjalikus menetluses.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 27.06.2016 peatati sõiduautoga 50 km/h lubaval teelõigul 73 km/h sõitev L.I, kelle juhitaval autol puudusid ees ja taga algaja juhi tunnusmärgid. L.I tunnistas nii kohtule esitatud avalduses kui ka kohtueelses menetluses, et juhtis väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas sõiduautot ning ületas kiirust. Kaebaja poolt toimepandut tõendab lisaks isiku enda ütlustele veel videosalvestus ja kiirusmõõturi kasutamise protokolli ning millest nähtub, et politsei poolt kasutatud seadme lugem 50 km/h teelõigul oli 73 km/h ning sellest tulenevalt ületas kaebaja mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 23 km/h. Avaldaja tunnistab ka seda, et tema juhitud sõiduautol puudusid algaja juhi tunnusmärgid ning toodud rikkumist kinnitab veel materjalidele lisatud videosalvestis. 2 Kaebaja väitel on ta teo toime pannud ettevaatamatusest. Kohus kaebaja seisukohta ei jaga ning märgib, et kaebaja on oma ülekuulamise protokollis (lk 3) omakäeliselt selgitanud, et ületas kiirust auto tehnilise olukorra kontrollimiseks. Seega on L.I teo toime pannud otsese tahtlusega, ta teadis, et ületab kiirust ja tahtis või vähemalt möönis seda. On tõendatud L.I poolt kiiruse ületamine, s.o LS § 15 lg 1 p-s 2 kirjeldatu, samuti see, et kaebaja sõidukil puudusid ees ja taga algaja juhi tunnusmärgid, s.o LS § 106 lg 3 sätestatud rikkumine ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud LS §

§ 242lg 1 järgi. 6. Kar

S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. L.I karistati LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o summas 120 eurot. Seega on L.I-le kahe teo eest määratud kergemaliigiline karistus ning sedagi alla sanktsiooni keskmist määra. Mõistes menetlusalusele isikule kergema karistuse ja sellegi alla sanktsiooni keskmist määra, on menetleja seega arvestanud, et isik on oma süüd tunnistanud ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul peab L.I talle mõistetava karistusega tunnetama, et juht ei tohi liikluseeskirja nõuetesse suhtuda ükskõikselt. Kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta ning liigelda viisil, mis oleks turvaline nii iseendale kui ka teistele kaasliiklejatele. Kohus leiab, et L.I-le määratud karistus vastab tema süü suurusele, on kooskõlas karistuse erija üldpreventiivsete eesmärkidega ning selle tühistamiseks puudub alus.

1. Samas leiab kohus, et arvestades L.I majanduslikku olukorda, asjaolu, et kaebaja on ajateenistuses ning ajateenija toetus ei ole suur (olenevalt auastmest 100-200 eurot), on mõistlik kohalda tema suhtes KarS § 66 lg 2 sätteid ja anda talle võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 120 eurot 6 kuu jooksul, tasudes seega igas kuus 20 eurot. Kohus selgitab täiendavalt, et rahatrahvi tasumine kuue kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133,
2. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 3