Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: Z.B, ik: XXX elukoht: XXXX Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta Z.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 27.06.2016 otsusele nr 2302,16,008070 Z.B karistamises
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 27.06.2016 otsus nr 2302,16,008070 Z.B karistamises
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad 1 ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 13.09.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 13.10.2016. Kui kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.10.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 27.06.2016 otsusega nr 2302,16,008070 karistati Z.B
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et Z.B juhtis 05.06.2016 kella 18:59 paiku Tallinn Tartu - Võru – Luhamaa tee, 17 km mootorsõidukit BMW X5 reg. märgiga XXXXasulavälisel teel kiirusega 136 km/h +/- 5 km/h, millega ületas esmase juhtimisõigusega juhiloa omajale lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 41 km/h võrra, millega rikkus
lg 2 nõudeid ja pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku esindaja järgneva kaebuse Väärteo karistuseks oli mulle määratud kolmeks kuuks juhtimisõiguse ära võtmine, kuid kuna juhtimisõigust omades pole mul olnud ühtegi rikkumist, siis tahtsin uurida, et kas selle otsuse asemel oleks võimalik määrata rahaline trahv? Kuna juhtimisõiguse omamine on minu ja mu pere jaoks väga tähtis, kuna sellest oleneb minu ning mu elukaaslase töö, siis oleks vajalik, et mulle juhtimisõigus alles jääks. Kahetsen väga oma rikkumist ning võtsin sellest õppust. Sõitsin maanteel umbes 100 km/h, alustasin möödasõitu aeglasemast sõidukist, mida märkasin juba kaugelt. Reastusin vasakule sõidurajale ja jätkasin sõitu. Olin sõidukist peaaegu möödumas kui järsku märkasin tagant kiire hooga tulevat sõidukit. Olin sunnitud reastuma paremale sõidurajale, kuid kuna sealne sõiduk liikus aeglaselt ja jäi mulle ette, siis pidin kiirust lisama, et sõidurada vabastada, et ei tekiks liiklusohtlikku olukorda. Kahetsen siiralt, et selline olukord aset leidis kuid see oli minu esimene (mitte tahtlik) ja ka viimane kord. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Z.B palub oma kaebuses Harju Maakohtule tühistada korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs'i otsuses väärteoasjas nr 2302,16,008070 määratud põhikaristus - juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks ja kohaldada tema suhtes karistusena põhikaristusena rahatrahvi. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoluga, et juhtimisõigus on tema ja tema pere jaoks väga tähtis, kuna sellest oleneb tema ja tema elukaaslase töö. Kaebaja selgitab kaebuses, et sõitis maanteel kiirusega umbes 100 km/h ja alustas möödasõitu aeglasemast sõidukist. Kuivõrd märkas, et tema taga järgneb talle kiire hooga teine sõiduk, siis oli sunnitud liiklusohtliku olukorra vältimiseks kiirust lisama. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri-ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Z.B'i käitumises karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58 puuduvad. KarS § 57 järgse karistust kergendava asjaoluna on menetleja lahendi tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku kahetsusega. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud asjaoludega, et lubatud sõidukiiruse ületamine algaja juhi poolt mitte vähem kui 41 km/h on raske liiklusalane rikkumine. Tegu on 2 ohtlik. Menetlusaluse isiku näol on tegemist esmast juhiluba omava isikuga, kes omab mootorsõidukijuhina liikluses osalemisel veel vähest sõidukogemust. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Seega on eelnimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Isik ei ole endale aru andnud sellest, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada liiklusseaduse sätete kohaselt, mis rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmise näol võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Samuti ei saanud kaebajale tulla ootamatusena tema töö iseloom ja asjaolu, et ta tööga seoses mootorsõiduki juhtimise õigust vajab. Juba ainuüksi Z.B'i selgitused, mille kohaselt sõitis ta maanteel kiirusega 100 km/h ja alustas möödasõitu aeglasemast sõidukist, viitavad sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse juhina ning võimalikku karistusse üleolevalt. TallinnTartu-Võru-Luhamaa mnt 17. kilomeetril on Tallinna suunal pärisuunavööndis kaks sõidurada. Kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud heli- ja videosalvestiselt nähtub, menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk liigub vasakul sõidureal kiirusega 136 km/h ja möödub mitmest paremal sõidureal liikuvast sõidukist. Siis reastub menetlusalune isik paremale sõidurajale ja liigub seal edasi kiirusel 114 km/h, ehk samal kiirusel, nagu ülejäänud sõidukite kolonn. Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks, miks pidi menetlusalune isik suurendama oma sõiduki kiirust veelgi selleks, et mööduda varem tema ees paremal sõidureal liikunud sõidukite kolonnist, kui see sõidukite kolonn liikus juba kiiremini kui temale, esmast juhiluba omavale isikule lubatud on. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Z.B on tahtlikult eiranud temale seaduses kehtestatud piiranguid. Vähetähtis ei ole asjaolu, et menetlusaluse isiku sõiduki lähiümbruses liikus samal ajal veel mitmeid sõidukeid (videosalvestiselt nähtuvalt oli lähiümbruses vähemalt 9 mootorsõidukit), tegemist oli tiheda liiklusega. Menetlusaluse isiku näol on tegemist juhiga, kes on oma suhtumisega liikluses ohtlik. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku edaspidine õigusrikkumistest hoidumine. Arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on Z.B'i karistamine antud rikkumise eest määratud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja ostus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel 3 kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Videosalvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja Z.B juhitud sõiduki BMW X5 reg. märgiga XXXXsõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 05.06.2016 kell 18.59 lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0276 (taatlustunnistus TTRSS-15/00261, 01.12.2015). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 136 km/h asulavälisel teel. Kusjuures suurimaks lubatud sõidukiiruseks esmase juhtimisõigusega juhiloa omajal on 90 km/h (
Maanteeameti Liiklusregistri andmetel on Z.B-le esmane juhiluba väljastatud 20.11.2015 ja kehtib kuni 19.11.2017, väärtegu on toime pandud 27.06.2016. Seega on väärtegu toime pandud pool aastat peale juhiloa saamist ehk tegemist on esmase juhtimisõigusega juhiloa omajaga. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 131 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 41 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 41 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ja otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).
lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 41 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning
lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Menetlusalust isikut karistati
lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). 4 Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 41 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, kuna tahtis eesolevast sõidukist mööduda, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Seda iseloomustab üheselt ka asjaolu, et esmase juhiloa omanikuna oli kaebuse esitaja teadlik sellest, et tema juhitud sõiduki sõidukiirus ei või sõltumata ka suuremast lubatud piirkiirusest teelõigul, milleks antud teelõigul oli 110 km/h, ületada 90 km/h. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiirus oli ka pärast väärteoasja menetlusesemaks oleva sõidukiiruse ületamist pikemat aega üle 100 km/h ja seejärel üle 90 km/h. Seega oli õigusvastane käitumine teadlik ja sihipärane. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas esmasele mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 41 km/h võrra, millega rikkus
lg 2 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks.
lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü
lg 3 mõttes on minimaalne, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on
lg-s 3 nimetatud vahemikku, s.o 41-60 km/h, silmas pidades ületatud alammääras, s.o 41 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et
lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui
lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka
lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus ületama
Antud juhul pole kohtuväline menetleja pidanud seda aga vajalikuks ning on määranud karistuse, mis ei ületa vähemohtliku väärteo (
lg 2) toimepanemise eest määratava karistuse maksimummäära, vaid on vähemohtliku väärteo toimepanemise eest määratava karistuse keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtueelses menetluses on süüdistatav avaldanud kahetsust, mida on kohtuväline menetleja oma otsuses ka arvestanud. Kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtule esitatud kaebuses, seega peab kohus võimalikuks sellega arvestada. Samas ei saa ühte ja sama kergendavat asjaolu arvestada menetluse vältel kaks korda, mistõttu peab kohus vajalikuks märkida, et 5 kohtuväline menetleja on tuvastanud kergendava asjaolu olemasolu ja sellega karistuse määramisel arvestanud, mis peegeldub ka kohaldatud leebes karistuses ning kohus peab seda põhjendatuks. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Mis puudutab karistusena määratud juhtimisõiguse äravõtmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust esmase juhtimisõigusega juhiloa omaja poolt märkimisväärses ulatuses, s.o 41 km/h võrra ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Videosalvestuselt on üheselt näha, kuidas menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liigub vasakul sõidureal kiirusega 136 km/h ja möödub mitmest paremal sõidureal liikuvast sõidukist. Siis reastub menetlusalune isik paremale sõidurajale ja liigub seal edasi kiirusel 114 km/h, ehk samal kiirusel, nagu ülejäänud sõidukite kolonn. Seega menetlusaluse isiku selgitused, et ta kiirendas sõidukiirust, et aeglaselt eessõitvast sõidukist mööduda ja et vältida liiklusohtlikku olukorda, ei ole tõendamist leidnud. Seda enam, et sõidukite kolonn liikus juba kiiremini kui esmast juhiluba omavale isikule lubatud on ning puudus igasugune möödasõitmise vajadus ja liiklusseaduse nõuetest tulenev õigus. Arvestades seda, et menetlusaluse isiku jaoks oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks vaid 90 km/h, siis pidanuks olema tema juhitud sõiduk antud teelõigul kõige aeglasem ja teised sõidukid ei oleks saanud tema edasiliikumisel takistuseks olla. Lisaks sellele juhib kohus tähelepanu liiklusseadusele, mis ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses eessõitvast sõidukist möödumise vajadusega. Nimetatud asjaolu ei ole kuidagi süüd vähendav, vaid vastupidi, näitab, et menetlusalune isik on asunud toimepandud väärtegu õigustama. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka sellele, et kuigi menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid liiklusalaseid süütegusid, siis kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise. Edasi, karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid, mida kohus on analüüsinud juba eelpool. Selline käitumine näitab juhi ükskõiksust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Seda enam, et tegemist on esmast juhtimisõigust omava isikuga, kellel on juhtimisõigus olnud vaid pool aastat ja kellel puudub küllaldane juhtimiskogemus. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt karistuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust oma ja elukaaslase töökoha tarvis. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja ei ole kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema töötamist sellisel töökohal, kus on vajalik juhtimisõigus. Seega on tegemist tõendamata väitega ning kohus jätab selle väite tähelepanuta. Kohus leiab, et isegi kui eelmärgitud väidet töötamise kohta teatud töökohal oleks vaevutud tõendama, siis arvatavasti oleks juhtimisõiguse olemasolu hõlbustavaks asjaoluks kas tööle jõudmisel või töö tegemisel ja see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole aluseks juhtimisõiguse äravõtmata jätmiseks. Kohus peab siinkohal 6 vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu tarvis vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, vaid ¼ ulatuses ülemmäärast ning kohus peab seda põhjendatuks, kuna esineb ka kergendav asjaolu kahetsuse näol ning menetlusalusel isikul puuduvad varasemad liiklusrikkumised. Seega leiab kohus, et karistus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.