lg.4 p.2,4,8 sätteid ning oli seega ise ohtliku olukorra ja liiklusõnnetuse põhjustajaks. Samuti oli Mazda juba eelnevalt kahjustatud ning varalised kahjud nii laias ulatuses, nagu on märgitud protokollis, ei saanud tekkida jalakäija kiirusest väiksema kiirusega kokkupuutel. Kaebaja soovib oma kaebuse arutamist kirjalikus menetluses, viidates, et kohtuistungil osaleda ei saa. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja, tutvunud D.R-i kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused karistuse kergendamiseks puuduvad.
p.32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Antud asjas on üheselt tuvastatud , et D.R-i juhitud sõiduk VW Vento liiklusõnnetuse hetkel liikus ja sõiduk Mazda 6 oli pargitud. Seega saab liiklusõnnetuse tekitamist vaadata ainult kaebaja seisukohast. Sellest tulenevalt tuleb välja selgitada, kas D.R-i käitumises esinevad liiklusseaduse nõuetega vastuolus olevad tegevused.
lg 2 p 8 kohustab juhti enne paigalt liikuma hakkamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid.
lg 1 sätestab, et tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas viitab järgmistele asjaoludele : fotodelt nähtub üheselt, et Mazda 6 on pargitud selliselt, et D.R pidi enne oma sõidukiga paigalt liikuma hakkamist seda kindlasti märkama ja sellega ka arvestama. Sündmuskohal tehtud fotodel nr 1 ja nr 2 nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskoht on valgustatud. Seega ei saa tõsiseltvõetavaks 2 pidada menetlusaluse isiku etteheidet, et Mazda oli pargitud pimedas ja ei olnud talle nähtav. Kuivõrd menetlusalune isik tagurdas Mazdale otsa, siis on üheselt selge, et ta ei veendunud enne tagurdamist, et see on ohutu ega kasutanud ka teiste isikute abi. Samuti on sõidukitel tuvastatud vigastused omavahel üheselt seostatavad nii vigastuste iseloomu kui ka paiknemise kõrguse poolest. Sellest tulenevalt on menetlusalusele isikule inkrimineeritav rikkumine leidnud täielikku tõendamist ja kuulub karistamisele Liiklusseaduse alusel. Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegu, süü suurust ja seda, et menetlusalune isik on varasemalt nii väärteo- kui kriminaalkorras karistamata. Kõike eeltoodut arvestades on otsuse tegija pidanud võimalikuks määrata menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv sanktsiooni alumises kolmandikus ja ei ole pidanud vajalikuks ka lisakaristuse kohaldamist. Määratud karistus on seega proportsionaalne, ei koorma menetlusalust isikut liigselt ja on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Lähtudes kõigest eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud 10.01.2018 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine, mistõttu palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning leiab, et käesolevat kaebust on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et D.R-i kaebus rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt liiklusseaduse § 223 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut , aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlust ei ole selles, et D.R juhtis 25.11.2017.a. kell 22.13 ajal mootorsõidukit VW Vento registreerimismärgiga xxxx Keemikute tn.36 juures, Maardus, enne paigalt hakkamist parkimiskohalt ei veendunud selle ohutuses ning tagurdades sõitis otsa taga pargitud sõidukile Mazda. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxxx. 3 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.01.2018.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,012437 määrati D.R-ile liiklusseaduse § 223 lg.1 alusel rahatrahv 50 trahviühikut s.o. 200 eurot . Kaebaja poolt liiklusseaduse § 33 lg.2 p.8 rikkumine, s.t. juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid, samuti Liiklusseaduse § 49 lg.1 rikkumine – tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi, on tõendamist leidnud väärteoasjas kogutud kirjalike dokumentidega. Menetlusalune isik selgitas kohtuvälises menetluses, et teise sõiduki valdaja oli ise õigusrikkuja, kuna parkis oma sõiduki keelava märgi all ja lisaks ei põlenud teisel sõidukil mingeid tunnusmärke, et teda oleks pimedas näha olnud. Samuti ei saanud teise sõiduki vigastused olla tekitatud tema sõiduki poolt, sest sõidukiirusel 3-5 km/h ei saa selliseid vigastusi tekkida. Kohtule esitatud kaebuses jäi D.R samasugusele seisukohale ning oma süüd liiklusseaduse nõuete rikkumises ei tunnista. Väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et D.R-ile süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 33 lg.2 p.8 rikkumine , mille järgi on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid, samuti Liiklusseaduse § 49 lg.1rikkumine – tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi, s.t. enne paigalt hakkamist parkimiskohalt ei veendunud D.R selle ohutuses ning tagurdades sõitis otsa taga pargitud sõidukile Mazda. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju . Väärteo toimikus olevatelt fotodelt /lk. 3-9/ nähtub selgelt, kuidas on Mazda 6 pargitud ning D.R pidi enne oma sõidukiga paigalt liikuma hakkamist seda kindlasti märkama ja sellega ka arvestama. Sündmuskohal tehtud fotodelt nr 1 ja nr 2 nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskoht on valgustatud. Seega ei saa tõsiseltvõetavaks pidada menetlusaluse isiku etteheidet, et Mazda oli pargitud pimedas ja ei olnud talle nähtav. Kuivõrd menetlusalune isik tagurdas Mazdale otsa, siis on üheselt selge, et ta ei veendunud enne tagurdamist, et see on ohutu ega kasutanud ka teiste isikute abi. Samuti on sõidukitel tuvastatud vigastused omavahel üheselt seostatavad nii vigastuste iseloomu kui ka paiknemise kõrguse poolest. Sellest tulenevalt on menetlusalusele isikule inkrimineeritav rikkumine leidnud täielikku tõendamist ja kuulub karistamisele Liiklusseaduse alusel.
p.32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Antud asjas on üheselt tuvastatud , et D.R-i juhitud sõiduk VW Vento liiklusõnnetuse hetkel liikus ja sõiduk Mazda 6 oli pargitud. Seega saab liiklusõnnetuse tekitamist vaadata ainult kaebaja seisukohast. Seda asjaolu, et tema juhitud sõiduk liikus ja mazda oli pargitud, ei eita D.R ka ise. Sellest tulenevalt tuleb välja selgitada, kas D.R-i käitumises esinevad liiklusseaduse nõuetega vastuolus olevad tegevused.
lg 2 p 8 kohustab juhti enne paigalt liikuma hakkamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid.
lg 1 sätestab, et tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Menetlusaluse isiku väited, nagu oleks pargitud sõiduki juht ise liiklusõnnetuse põhjustajaks ja Mazda juht parkis sõiduki pimedas kohas , ilma nähtavate tunnusmärkideta , on paljasõnalised, täielikult ümber lükatud väärteoasjas kogutud kirjalike dokumentidega ning kantud soovist vabaneda vastutusest. 4 Menetlusaluse isiku D.R-i teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
223 lg.1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut s.o. 200 eurot . Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur
sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades ning see tingis põhikaristusena rahatrahvi sanktsiooni alumises kolmandikus. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt ei ole menetlusalust isikut varem väärteokorras karistatud . Menetlusaluse isiku käitumine viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse reeglina korrektselt .Eelnevast tulenevalt nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga menetlusaluse isiku süü suuruse ja isikule mõistetava karistuse liigi ja määraga. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Arvestades eeltooduga nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et D.R-i karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada põhikaristusena rahatrahvi. Kõigest eelnevast tulenevalt leiab kohus, et D.R-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus rahatrahv 50 trahviühikut s.o. 200 eurot on põhjendatud ning menetlusaluse isiku kaebus ei kuulu rahuldamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.