1-17-11257/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11257 Kohtukoosseis Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Kriminaalasi L.D süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus, kiirmenetluses (lühimenetluse sätete kohaselt) Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav L.D (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud; kinni peetud
4. detsembril 2017 Prokurör Marika Reintop Kaitsja Kaitsjat kohtuistungile ei soovinud RESOLUTSIOON Jätta L.D apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
5. L.D-le esitati süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et
6. a
7. novembril kella kolme paiku öösel pani ta toime teise inimese tervise kahjustamise lähisuhtes, lüües oma emale oma emale XX-le umbes viis korda parema käe rusikaga näkku ning rusikatega keha piirkonda, millest kannatanu tundis füüsilist valu ja mille tagajärjel tekkis tal vasaku silma ümber tumesinist värvi paistetus, vasakul 1 õlavarrel pruunikas hematoom, paremal õlavarrel kaks hematoomi ja käevarrel väike helesinine laik, paremal reiel tumesinine hematoom ca 5 cm, paremal säärel hulk väikseid hematoome.
8. Harju Maakohtu
9. detsembri
10. a otsusega tunnistati L.D KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati ühe aasta vangistusega. Mõistetud karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks kaheksa kuud vangistust. Karistusaja algust arvestati alates
11. detsembrist
12. L.D mõisteti menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja 352,5 eurot sundraha.
13. Maakohus leidis, et L.D-le esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. L.D on end selles kuriteos süüdi tunnistanud. Tema süüd kinnitavad lähisuhtevägivalla infoleht, kannatanu ja tunnistaja XX kokkulangevad ütlused, samuti kannatanu isiku läbivaatuse protokoll ja meditsiinidokumendid, millelt nähtuvad vägivallaga tekitatud vigastused. Süüdistatava löökidest tundis kannatanu valu ja sai ka tervisekahjustused. Tegu on õigesti kvalifitseeritud, sest L.D kasutas vägivalda enda ema vastu, kellega koos ta elas. Maakohtu hinnangul pani süüdistatav talle etteheidetava kuriteo toime kavatsetult. Tema teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 4.
14. L.D-le karistust mõistes märkis maakohus, et L.D ei saa karistada rahalise karistusega, sest ta ei tööta ja tema igakuiseks sissetulekuks on vaid 143 eurot invaliidsuspensioni, millest talle psühhotroopsete ainete tarvitamise tõttu jätkub vaid üheks päevaks. Seetõttu tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Süü suuruse hindamisel arvestas maakohus, et L.D lõi kannatanut vähemalt viis korda. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süüdistatava kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Neil asjaoludel karistas maakohus L.D alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o ühe aasta ja kolme kuu vangistusega, mida kohus KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendas. 4.
15. Maakohus ei pidanud võimalikuks jätta L.D karistust osaliselt täitmisele pööramata, nagu seda taotles prokurör. Kohus märkis, et šokivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. L.D ongi aga juba varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Tema varasemad karistusandmed viitavad sellele, et ta ei suuda hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Seejuures on ta varasemalt ka vanglas viibinud, mistõttu uuesti lühiajaliselt vanglasse sattumine ei omaks tema suhtes enam šokiefekti. APELLATSIOON
16. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes märgib, et ta võttis kuriteo toimepanemise omaks üksnes põhjusel, et prokurör lubas sel juhul taotleda tema vabastamist 2 karistuse kandmiselt. Samas kohtuistungil taotles prokurör talle mõistetud vangistusest ühe kuu reaalset täitmisele pööramist. Kohus aga karistas teda ühe aasta reaalse vangistusega. Süüdistatav küsib apellatsioonis, et kuidas peab ta prokuröri ja kohtu sellist tegevust mõistma. Ühtlasi taotleb ta eeltoodud asjaolude osas kriminaalasja läbi vaatamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
17. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ga ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
18. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
19. Kriminaalkolleegium leiab, et süüdistatava apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, taotlus kriminaalasja karistuse osas läbivaatamiseks on perspektiivitu. Maakohus on nõutavalt käsitlenud kõiki karistuse mõistmisel arvestamisele kuuluvaid asjaolusid ja andnud selles osas ka põhjendused. Eraldi tähelepanu on pööratud asjaolule, miks ei ole põhjendatud L.D-le mõistetud karistuse osaline täitmisele pööramata jätmine. Apellatsioonis ei esitata põhjendusi, mis kummutaksid maakohtu analüüsile põhineva järelduse. Apellandi viited sellele, nagu oleks prokurör lubanud süü tunnistamise korral talle mõistetava karistuse täitmisele pööramata jätmist, on esiteks paljasõnalised ja teiseks asjakohatud, sest õigust mõistab üksnes kohus, kes ei ole lühimenetluses prokuröri taotlusega karistusliigi ega –määra osas seotud.
20. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3