4-16-6109/11

Väärteoasi nr.4-16-6109 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 21.09.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud M.L, isikukood: XXX, elukoht XXXX kaebuse esitaja: M.L , kohtuvälise menetleja – Põhja prefektuuri korrakaitseosakonna liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Enel Kuiv Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 29.07.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,16,007258 LÕPPOSA Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2315,16,007258 muutmata ning M.L kaebus rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 14.10.2016.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU 2 Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 300 trahviühikut summas 1200 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis M.L 09.07.2016 kell 16:01 mootorsõidukit Pärnamäe tee ja Kirsi tee ristmikul Tallinnas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,42 mg. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse lisakaristuse pikkuse vähendamist või selle mittekohaldamist. Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetleja ette karistuse määramisel kahetsuse mittearvestamist, samuti leiab M.L, et kohtuväline menetleja on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata tööülesannete erisust, nimelt töötab kaebuse esitaja XXXXOÜ-s autojuhina ning lisakaristuse kohaldamise korral pikaks ajaks ei saa tööandja talle muud tööd pakkuda. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde. Kaebaja selgitas, et kinnipidamisele eelnenud õhtul tarvitas ta sõpradega alkoholi, lõpetas alles öösel, järgmisel hommikul tarvitas veel 2-3 liitrit kanget õlut. Kella 09.00 otsustas koos naisega minna Viimsi SPA-sse, rooli läks naine, kuna M.L ei tundnud end veel kainena. Pärast SPA külastamist, s.o 7 tundi möödudes pärast alkoholi tarbimise lõpetamist arvas, et nüüd võib ta ise sõidukit juhtida. M.L tunnistas, et tal on alkoholisõltuvus, mida saaks lahendada üksnes arstiabi poole pöördudes. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei ole alust. Kaebaja poolt tarbitud alkoholi kogust ja kangust arvestades, pidanuks kainenemise aeg olema vähemalt üks ööpäev, kontrollimisel tuvastati M.L joove, mis vastab ühele promillile, mistõttu ei ole usutavad kaebaja ütlused selles osas, et rooli asudes tundis ta end kainena. Isikut on varem karistatud väärteokorras samalaadse rikkumise toimepanemise eest, samuti on teda kolmel korral karistatud KarS § 424 järgi, talt võeti korduvalt juhtimisõigus ära, kuid varasemad karistused ei ole talle mõju avaldanud, mistõttu on tema karistamine sanktsiooni ülemmääras on põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2315,16,007258 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kontrolliti 09.07.2016 kell 16.01 indikaatorvahendiga Alcoqant nr A111209 (kalibreeritud kuni 21.09.2016) alkoholijoovet ning tuvastati M.L alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,47 mg. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt, kasutades tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDF-0052 (taadeldud 30.03.2016.a. taatlustunnistus nr TTRC-16/00028) tuvastati M.L alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,47, laiendmääramatus +/-0,05, seega lõplik lugem oli 0,42 mg/l. Samast protokollist nähtub, et joovet kontrolliti kahel korral ning teisel korral oli alkomeetri lugem 0,48 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt nõustus M.L alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, vereproovi andmist ei nõudnud. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Kuivõrd väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, et M.L poolt väljahingatud õhus oli alkoholi vähemalt 0,42 mg/l, on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel 3 inkrimineeritava väärteo toimepanemine ning osutatud sätte objektiivse koosseisu tuleb lugeda täidetuks. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kaebuse esitaja sõnul tarvitas ta erinevat alkoholi küllaltki pika aja jooksul, alustades eelmise päeva õhtust ja jätkates kella 09.00 paiku järgmisel päeval. Ta teadis seega tarbitud alkoholi kogust ja arvestades isiku varasemat kogemust pidi ta võimalikuks pidama, et alkohol ei ole tema organismist veel täielikult ära kadunud ning tema poolt väljahingatavas õhus võib olla alkoholi auto juhtimiseks keelatud koguses. Sellele vaatamata asus ta juba seitsme tunni pärast sõiduki rooli, kuigi tema kohustuseks oli alkoholijoobe kahtluse korral autot mitte juhtima asuda. Tuginedes uuritud tõenditele, leiab kohus, et M.L pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi, mille kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. KARISTUS Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. M.L väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,42 mg/l. Alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, on alust järeldada, et M.L süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd temal tuvastatud joove ei mahu mitte sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud piiridesse, millise teo eest oli seadusandja ette näinud kergema karistuse, vaid vastab LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku keskmisele määrale. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada asjaolu, et kaebaja juhtis sõidukit ajal, mil liiklus on küllatki tihe, mistõttu liiklusõnnetuse puhul tekkida võivad tagajärjed on märkimisväärselt tõsisemad. Kohus märgib, et kohtuväline menetleja on põhjendatult jätnud karistust kergendava asjaoluna arvestamata isiku kahetsust. Kahetsus näitab, et süüteo toimepanija mõistab ka ise oma käitumise hukka. Eelkirjeldatu aktualiseerub aga üksnes siis, kui kahetsuse väljendus on siiras, mitte pole kahetsust väljendatud üksnes formaalselt – kalkuleerides, et see toob kaasa kergema karistuse mõistmise. Karistuse kergendamiseks ei piisa kahetsuse märkimisest kaebusesse, vaid kahetsus peab kajastuma ka M.L hoiakus tema poolt toime pandud teo suhtes. Kohus ei ole tuvastanud kahetsust toime pandud teo suhtes, kuna isikut on korduvalt karistatud sõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kuid ta paneb järjest toime uusi analoogseid süütegusid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtu hinnangul arvestas kohtuväline menetleja põhjendatult M.L varasemat käitumist liikluses, tema varasemate karistuste arvu samalaadse rikkumise toimepanemise eest. 4 Karistusregistri väljavõtte kohaselt on M.L 2011, 2013 ja 2014 aastatel kokku kolmel korral karistatud KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, karistused ei ole kustunud. Lisaks sellele on isikul kaks kehtivat karistust väärtegude toimepanemise eest, sh ka liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Seega, lähtudes karistuse mõistmise põhimõtetest, leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud põhikaristus, mis võrdub sanktsiooni ülemmääraga, vastab süü suurusele, toimepanija isikule ning arvestab eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. LS § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium samas lahendis, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et M.L puhul oht, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, on üsna suur. Pidades silmas M.L alkoholisõltuvusega seotud probleeme, kohus märgib, et tema suhtes lisakaristuse kohaldamine LS § 224 lg 3 p 2 sätestatud sanktsiooni ülemmääras on õigustatud. Temale on karistusregistri väljavõttest nähtuvalt varasemalt (11.10.2011.a Harju Maakohtu kohtuotsusega) kohaldatud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 4-ks kuuks, seejärel 22.11.2013 Pärnu Maakohtu otsusega võeti talt mootorsõiduki juhtimise õigus ära 1 aastaks. Arutatava väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis ta taas sõidukit juhile keelatud seisundis ajal, mil varasemad karistused ei ole kustunud. Ta teadis, et oli tarvitanud alkoholi 7 tundi enne rooli asumist, kuid ei teinud midagi selleks, et enda seisundit kontrollida ja veenduda, et ta on kaine. Juhil on raskema ohuallika valdajana kohustus teha kõik selleks, et autoga sõitma asudes ei kujutaks ta kellegi elule, tervisele ega varale ohtu. M.L on aga jätnud selle kohustuse täitmata. Lisaks sellele tunnistab ta ka ise, et alkoholisõltuvuse probleemiga ei saa ta ise hakkama, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole ta siiani selles suunas samme astunud. Kohus on seisukohal, et M.L tuleb liiklusest kõrvaldada ajaks, mille LS § 224 lg 3 p 2 maksimummäärana ette näeb. Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Vastupidi, kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha 5 kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. M.L puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. M.L, olles läbinud liikluskoolituse ja omades mitu kustumata karistust, oleks pidanud juba autorooli istudes mõtlema sellele, et järjekordse joobeseisundis juhtimisega võib kaasneda mootorsõiduki juhtimisõiguse kaotamine pikaks ajaks, mis võib ohtu seada tema töökoha säilimise. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates lisakaristuse, on põhjendatult arvestanud, et tegemist on massiliselt toimepandava enamohtliku liiklusalase rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. Seega on lisakaristuse kohaldamine õigustatud, lähtudes nii eri- kui ka üldpreventsiooni põhimõtetest. Eeltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, (allkirjastatud digitaalselt) Julia Vernikova Kohtunik