Obsah (4)

§ 227§ 127§ 15§ 224

4-16-5696 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-5696 (2302,16,008433) Kohtunik Märt Toming P.H kaitsja

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: P.H, ik: XXX elukoht: XXXX Menetlusaluse isiku kaitsja: Raivo Kiisk, R.K. Õigusbüroo, Kalda tee 30, Tartu,

1. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON
2. Jätta P.H kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Kuiva 08.07.2016 otsusele nr 2302,16,008433 P.H karistamises

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Kuiva 08.07.2016 otsus nr 2302,16,008433 P.H karistamises

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt

§ 127

sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 13.09.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 13.10.2016. Kui eelmärgitud tähtaja jooksul kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.10.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Kuiva 08.07.2016 otsusega nr 2302,16,008433 karistati P.H

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks, selles, et P.H juhtis 15.06.2016 kella 17:56 paiku Tallinnas, Randvere teel mootorsõidukit MB SL 55 AMG reg. märgiga XXXX asulasisesel teel kiirusega 101 km/h +/- 4 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 47 km/h võrra, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku esindaja järgneva kaebuse 1.

§ 227

lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 40 - 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. KarS § 56 lg 1 alusel karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

1. Kaebuse esitaja on süü puhtsüdamlikult üles tunnistanud ning avaldanud kahetsust teo toimepanemise osas, mis on KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendav asjaolu. Riigikohtu praktikas on selgitatud puhtsüdamlikku ülestunnistust kui vabatahtlikku avaldust, milles ta võtab süüteo omaks. Kaebuse esitaja on kohtuvälisele menetlejale väljendanud sügavat kahetsust ning tunnistanud süüteo toimepanemist, mistõttu palub kaebuse esitaja kohtul võtta seda arvesse kergendava asjaoluna.
2. Kuigi kaebuse esitajat on varasemalt väärtegude eest rahatrahvidega karistatud, ei õigusta see käesoleval juhul tema juhtimisõiguse äravõtmist 7 kuuks. Seitsmeks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine rikub liigselt kaebuse esitaja õigusi ning jätab arvestamata muuhulgas tema perekonna vajadustega. Kaebuse esitaja perekonnas on liikmed, keda tuleb igapäevaselt transportida, kuna perekonna elukoht asub Pirital, Tallinna linnapiirist väljaspool. Seetõttu on igapäeva toimetuste teostamiseks vajalik autojuhiloa omava isiku panus, eelkõige seepärast, et liikmed jõuaksid eesmärgistatud kohtadesse.
3. Lisaks eelmainitule on autojuhiload hädavajalikud kaebuse esitajale igapäevatöö tegemiseks. Kuna kaebuse esitaja on perekonna peamine ülalpidaja, seab sedavõrd pikk juhtimisõiguse äravõtmine ohtu terve perekonna majandusliku olukorra ja halvendab perekonna elukvaliteeti ja elulisi vajadusi põhjendamatult palju.
4. Kaebuse esitaja on avaldanud siirast kahetsust ning möönnud, et eksis vastavate seadusesätete vastu. Samuti on kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuses näha kaebuse esitaja kahetsus.
5. Eelnevast tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et kohtuvälise menetleja 08.07.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,008433 tuleb tühistada ning talle tuleb väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades määrata kergem karistus.
6. Menetleja tugineb lisakaristuse määramise otsustamisel asjaolule, et kaebuse esitaja on toime pannud tõsise rikkumise, mistõttu on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine 7 kuuks. Lisaks on arvestatud asjaoluga, et kaebuse esitajal on kehtivad karistused. Kaebuse 2 esitaja on seisukohal, et antud juhul ei ole menetleja põhjendus vastavuses süüteoga, mis annaks aluse juhtimisõiguse äravõtmiseks. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-122-13 p.is 10 leidnud, et "samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav.". Kaebuse esitaja on avaldanud korduvalt siirast kahetsust ning selgitanud, et juhtimisõiguse äravõtmine 7 kuuks mõjutab lisaks temale ka tema perekonda põhjendamatult raskelt, mistõttu kannatab kogu perekonna majanduslik olukord.
7. Samuti leiab kaebuse esitaja, et kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses piisavalt põhjendanud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Pelgalt viide eelnevatele rikkumistele ja karistusregistrile ei ole piisav põhjendus üle keskmise sanktsioonimäära karistuse kohaldamisel. Menetlusalune isik taotleb asja läbivaatamist kirjalikus menetluses ja tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Kuiv poolt 08.07.2016 tehtud otsus väärtoeasjas nr 2302,16,008433 ja arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid määrata kaebuse esitajale kergem karistus. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas nr 2302,16,008433 tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et otsuse muutmiseks või tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel alus puudub. P.H-le karistuseks määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 7 kuuks on õiglane ja proportsionaalne isiku süüga, samuti on karistus kooskõlas senise karistuspraktikaga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhul, kui isikule on juhtimisõiguse säilimine oluline töökoha säilitamiseks ja perekonna eest hoolitsemisel, peab isik igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa olukorra säilimise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult. See näitab selgelt, et kaebaja suhtus ükskõikselt võimalikku saabuvasse tagajärge, mis võib olla talle takistuseks edaspidi sissetuleku saamisel ja seega ka oma heaolu tagamisel. Puutuvalt kaebuses toodud selgitusse, et menetlusaluse isiku perekonna elukoht on Tallinna linnapiirist väljaspool ning seetõttu on menetlusaluse isiku panus autojuhina pere igapäevatoimetuste teostamiseks vajalik, märgib menetleja, et Pirita linnaosa on Tallinna linna osa ja on seda olnud katkematult alates selle moodustamisest
8. aastal. Tallinna linnas on korraldatud linnasisene ühistransport, kesklinnast sõidavad Piritale bussid 1A, 8, 34A,
9. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas 3 tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Videosalvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja P.H juhitud sõiduki MB SL 55 AMG reg. märgiga XXXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 15.06.2016 kell 17.56 mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0047 (taatlustunnistus TTRSS-15/00154, 17.07.2015). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 101 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 97 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 47 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg-s 3 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 47 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Kuiv, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati

§ 227

lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks.

§ 227

lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristust kohaldatud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). 4 Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 47 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku oma teosse suhtumist näitavaid selgitusi vastulauses: vaevalt te teate, mis autoga on tegu ning mida tähendab mootori forsseering ning ei hakka siinkohal selgitama, et antud auto kiirendab sajani antud seades 3,5 sek/100 ja et auto ei ole tõesti mõeldud Eesti teedel sõitmiseks, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult ja eesmärgipäraselt, so sooviga täita süüteokoosseisuks vajalikud tunnused, st

§ 227lg 3 ettenähtud süüteokoosseis.

Seega on tegemist kavatsetult toimepandud süüteoga. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 47 km/h võrra, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on

§ 227

lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks.

§ 227

lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü

§ 227

lg 3 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on

§ 227

lg-s 3 nimetatud vahemikku, s.o 41-60 km/h, silmas pidades ületatud keskmises määras. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et

§ 227

lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui

§ 227

lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus ületama

§ 227lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kaebuses on kergendava asjaoluna välja toodud süü tunnistamine. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust. Seega tuvastatakse süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust. Samas nähtub menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, et menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, ta on loobunud igasugustest seletustest. Alles vastulauses ja kaebuses on menetlusalune isik avaldanud kahetsust ning kohus peab 5 võimalikuks sellega arvestada, kuigi suhtub sellesse kahetsusse vastulauses esitatu ja teosse suhtumise valguses mõningase kriitikaga ning leiab, et tegemist ei ole kahetsusega, mida saaks hinnata puhtsüdamlikuks. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Mis puudutab karistuse liigina määratud juhtimisõiguse äravõtmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 47 km/h võrra ja seda tipptunnil tiheda liiklusega asulasisesel teel. Sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. See nähtub ka menetlusaluse isiku selgitustest, mille kohaselt antud auto kiirendab sajani 3,5 sek/100 ja et auto ei ole tõesti mõeldud Eesti teedel sõitmiseks. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest ja suhtumisest teosse järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise. Lisaks eeltoodule juhib kohus siinkohal tähelepanu ka sellele, et menetlusalusel isikul on 5 kehtivat karistust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest (

§ 224

lg 2, § 227 lg 2, § 221 lg 1, § 201 lg 2) ning nende eest määratud trahvid on jäetud tähtaegselt tasumata. Samamoodi on ta jätnud tasumata ka teiseliigiliste väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul on kohtuväline menetleja arvestanud ka kergendava asjaoluga ning määranud karistuse sanktsioonimäära keskmises määras. Kuna kohus kaebemenetluses menetlusaluse isiku karistust raskendada ei saa, siis leiab kohus, et määratud põhikaristus on proportsionaalne nii isiku süüga kui ka süüdlase isikuga ning arvestades võimalusega, et keskmises määras karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades menetlusaluse isiku kehtivate karistuste rohkust ja seda, et eelnenud väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid jäeti ettenähtud tähtajal tasumata ning menetlusalune isik pani toime uue väärteo, saab järeldada, et rahatrahv kui karistusliik menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sunni ning menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, mis eemaldab ta liiklusest, vältimaks uute väärtegude toimepanemist vähemalt ajal, mil isikult on võetud õigus liikluses juhina osaleda. Edasi, karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid, mida kohus on analüüsinud juba eelpool. Selline käitumine näitab juhi ükskõiksust ja üleolevust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt karistuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust nii oma töökoha, kui pere sõidutamise tarvis, kuna elab Pirital, linnapiirist väljas. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et Pirita oli nii väärteo toimepanemise ajal kui on ka käesoleval ajal ja on olnud 6 enam kui viimased 20 aastat Tallinna linna üks osadest. Kui kaebuses asutakse väitma, et Pirita asub väljaspool Tallinna piiri, võib teha järelduse, et kaebuse esitaja ei ole oma elukoha asukohast teadlik. Teiseks peab kohus vajalikuks märkida, et kui menetlejale esitatakse mingeid versioone teatud asjaolude esinemise kohta, siis tuleb neid versioone ka tõendada. Kaebuse esitaja ei ole kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tema töötamist sellisel töökohal, kus on vajalik juhtimisõigus. Seega on tegemist tõendamata väidetega ning kohus jätab need tähelepanuta. Kohus leiab, et isegi kui eelmärgitud väiteid oleks vaevutud tõendama, siis arvatavasti oleks juhtimisõiguse olemasolu hõlbustavaks asjaoluks kas töö tegemisel või tööle jõudmisel ja see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole aluseks juhtimisõiguse äravõtmata jätmiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu ja perekonna tarvis vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna ja piisava kogemusega karistuste osas pidi ta teadma ka seda, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste või temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on süüle vastav ja proportsionaalne toimepandud väärteoga, kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7