lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: N.D, ik: XXX; elukoht: XXX RESOLUTSIOON
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 02.10.2015 otsus väärteoasjas nr 2315,15,008586 N.D karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 1
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et N.D juhtis 13.09.2015 kell 23.27 Tallinnas, Pirita tee ja Kose tee ristmikul mootorsõidukit BMW 525D registreerimismärgiga XXX asulasisesel teel kiirusega 117 +/- 4 km/h, millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 63 km/h. Taolise käitumisega rikkus N.D LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et sai trahvi kiiruse ületamise eest. Enne kui esimesed 15 päeva olid möödunud esitas seletuskirja Põhja politsei prefektuuri liikluspolitsei osakonna postkasti, kus selgitas oma elu olukorda ja palus mitte ära võtta juhiluba, sest on töötu ja just leidis töökoha, kus on kohustuslik omada kehtivat juhiluba. Kuid sai otsuse, et jääb ilma juhiloast kuueks kuuks, töökohta ei saanud ja raha trahvi maksmiseks ei ole. Palub karistus asendada sotsiaal töö tundidega või anda tagasi juhiluba, sest ilma töökohata trahvi maksmise võimalust tal ei ole. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et kiirustas ja viis tütarlast koju kesklinnast Viimsisse. Sõiduk kuulub tuttavale. Saanuks sõita ka kiirusega 50 km/h, tunnistab rikkumist. Mõistab kõiki riske ja kahetseb nagu protokollis kirjas. Juhtimisõigus on olnud 3 aastat. Juhtimisõigust on vaja töö jaoks. Hetkel ei saa ametlikult tööle asuda, tegeleb autode müügiga, juhtimisõigus on vajalik. Firma on just asutatud, ei hakatud tööle vormistama kui võidakse juhtimisõigus ära võtta. Ei saa öelda, et töötab, aitab, hoiab endale töökohta. Eelmine kuu oli sissetulek 200 eurot, vanemad andsid raha. Ei otsi teist töökohta, sõidukid on 2 ainukesed, mida jagab. Varem töötas hotellis, töö oli seotud sõiduki juhtimisega. Endal on ka sõiduk, aga see on väga vana, seisab. Inimesele on vaja anda teine võimalus, esimene rikkumine ja võetakse kohe juhiluba ja määratakse suur trahv. Teelõigul oli veel teisi sõidukeid, vähemalt kümme. Liikus kolonnis. Politsei peatas valgusfoori juures, igas reas oli sõidukeid. Millal kiirust mõõdeti, seda täpsemalt ei tea, ümber olid samuti sõidukid. Jäädes ilma juhtimisõigusest, jääb ilma tööta, ilma haigekassata, sissetulekuta. Ainuke on säilitada juhtimisõigus, siis saab maksta makse, ennast ravida, trahve maksta. Ei vaidle rikkumisele vastu, on sellega nõus. Käitus vastutustundetult enda ja reisija suhtes. Kui juhtimisõigus võetakse kuueks kuuks ära, siis sellega kaasneb tagasisaamise protsess, mis lööb elu rütmist välja. Tahab elada normaalselt, juhtimisõiguseta see võimalik ei ole. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses toodud seisukohtade juurde. Antud juhul juhtis menetlusalune isik kõrgema ohu allikat, sõidukit, asulasisesel teel, kus liikusid ka teised sõidukid. Sõidukis viibis kõrvaline isik, pani ohtu enda, tütarlapse ja kaasliiklejate elu, tervise ja vara. LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest on karistuseks rahatrahv 300 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine 24 kuuks, lg 5 p 3 kohaselt saab kohaldada lisakaristust kuuest kaheteistkümne kuuni. Antud juhul on lisakaristust kohaldatud miinimummääras, kuid lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Riigikohus on öelnud, et ka esimese rikkumise korral saab kõne alla tulla juhtimisõiguse äravõtmine, kui isiku süü on suur või kui esinevad muud samaaegsed liiklusnõuete rikkumised või selle tingib isiku suhtumine teosse. Antud juhul ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust rohkem kui kahekordselt. Kaebaja süü oli väga suur. Mis puudutab kahetsust, siis kohtuväline menetleja on sellega arvestanud, see nähtub ka otsusest. Kuulates täna menetlusaluse isiku seletusi, võib asuda seisukohale, et kahetsust on avaldatud vaid selleks, et säiliks juhtimisõigus ning oma teo ohtlikkusest tegelikult aru ei ole saanud. Arvestades ühiskonna ootusi, et ohtlikult käituvad juhid liiklusest kõrvaldatakse, samuti eripreventiivseid eesmärke, oli lisakaristuse kohaldamine vajalik ja vältimatu. Mis puudutab põhikaristuse suurust, siis rahatrahv on proportsionaalse isiku süüga. Asjaolu, et töökoha saamiseks on vaja juhtimisõigust, ei ole lisakaristuse kohaldamata jätmise põhjus. Ühiskonna ootused ohutuks liikluseks kaaluvad üles kaebaja mugavuse, milleks juhtimisõigus on. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 3 Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja N.D juhitud sõiduki BMW525D reg märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 13.09.2015 kella 23.27 ajal kiirusmõõturit UltraLyte LTI 20-20 100LR, milline oli taadeldud (TTRSS-14/00220). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 117 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 113 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 63 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, järgides seejuures mõõtemetoodikat ja kasutades taadeldud mõõtevahendit. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 63 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, s.o 200 trahviühikut, on määratud LS § 227 lg 4 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja määratud lisakaristus, s.o 6 kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 5 p 3 ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja arvestades süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 63 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellisel määral lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla ainult teadlik ja eesmärgipärane käitumine. Seetõttu 4 arvestades menetlusaluse isiku ütlusi, et ta oli teadlik sõidukiiruse ületamisest, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 2 sätestatut, et asulasisesel teel on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 63 km/h võrra, siis on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud väga suures määras, ületades lubatud suurimat lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda. Seega on ka menetlusaluse isiku süü väga suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kohtuistungil selgitusi andes asendus aga kahetsus selgituste ja põhjenduste esitamisega juhtimisõiguse vajalikkuse kohta. Lõppkokkuvõttes taotles kaebuse esitaja lisakaristuse kohaldamise osas vaidlustatud otsuse tühistamist, leides, et sellisel juhul saaks ta normaalselt edasi elada. Seega kohtulikul arutamisel kohus kahetsuse olemasolule kinnitust ei saanud. Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata suurele süüle kergendava asjaoluga arvestanud ning kohus ei saaks kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga olukorras, kus kohtuväline on arvestanud kahetsusega, mis kaebemenetluses enam kinnitust ei leidnud. Menetlusalusele isikule on põhikaristusena määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 2/3 ulatuses LS § 227 lg 4 sanktsiooni ülemmäärast. Samas näeb LS § 227 lg 3 ette karistuse suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h ning sellise väärteo toimepanemise eest saab karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Menetlusalune isik aga ületas lubatud suurimat sõidukiirust 63 km/h võrra. Seega on menetlusaluse isiku süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise puhul ja talle on määratud karistus, mis võrdub LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratava karistuse ülemmääraga. Seega arvestades süü suurust leiab kohus, et määratud põhikaristust võib kergendava asjaolud arvestamise tõttu lugeda proportsionaalseks. 5 Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 63 km/h võrra ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Selline käitumine näitab teadlikult nii enese, sõidukisse reisijana võetud kaasreisija kui ka teiste liiklejate, samuti kasutusse võetud võõra vara ohtu seadmist. Kiirusel 113 km/h ei ole mootorsõiduki juht asulasisesel teel võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli samal teelõigul kümmekond sõidukit, mis viitab sellele, et ta seadis teadlikult ohtu ka kõik teised sõidukijuhid ja nendes sõidukites viibivad reisijad. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole menetlusalusel isikul kehtivat karistust. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et suurimat lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda ületades seadis menetlusalune isik teadlikult ohtu nii kaasreisija elu ja tervise, kasutusse võetud võõra vara ning teised kaasliiklejad, keda oli menetlusaluse isiku enese sõnade kohaselt palju. Hilisem kahetsuse avaldamine ei vähenda kohtu arvates ei süü suurust ega muuda olematuks süüdlase suhtumist oma teosse selle teo toimepanemise ajal. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. 6 Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saa ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tulevikus tehtava töö iseloomu tarvis, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse kohaselt jäi menetlusalune isik loodetud tööst ilma, kuivõrd vaidlustatud otsusega võeti temalt lisakaristusena ära juhtimisõigus. Samas väitis menetlusalune isik kohtuistungil, et ta ikkagi töötab sellel töökohal, kuid siis märkis, et ta selle töö eest palka ei saa ning sissetuleku saab vanematelt. Seega on menetlusaluse isiku selgitused erinevas menetlusstaadiumis erinevad ning üksteist välistavad, mistõttu ei ole neid ütlusi võimalik arvestada. Kohus leiab, et töise tulu saamise ainukeseks eelduseks ei saa olla juhtimisõiguse olemasolu. Juhul kui isik ei ole võimeline ennast täiendama ja otsima muud tööd, mis ei eelda juhtimisõiguse olemasolu, näitab see isiku enda suhtumist ja mugavust ning õppimisvõime puudumist või soovimatust ennast täiendada. Kui isegi võtta menetlusaluse isiku põhjendus aluseks ja ainsaks võimaluseks lugeda töötamine juhtimisõiguse olemasolul, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli temale süüks arvatud väärtegu toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik ka tulevikus töö tegemiseks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine kaebuse esitajat väärteo toimepanemisest loobuma ei sundinud. Kohtuistungil märkis menetlusalune isik, et ta ei ole kursis võimalike karistustega, sest liiklusseaduse tekst on tema jaoks liialt mahukas. Samas on menetlusalune isik kohtuvälisele menetlejale vastulauset esitades esitanud taotluse, milles palus tema suhtes jätta arest ja juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata, kuivõrd sellised karistusliigid takistaksid tal töö tegemist ning avaldas nõusolekut kanda maksimaalset rahalist karistust. Seega oli menetlusalune vägagi hästi teadlik võimalikust karistusest ja selle liigist. Taolised väited vastulauses on aga vastuolus kohtuistungil esitatud väidetega. Seega menetlusaluse isiku väited erinevates menetlusstaadiumistes sunnivad kohut kriitiliselt suhtuma ka teistesse menetlusaluse isiku väidetesse, kuivõrd need väited ei ole usaldusväärsed. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise ning kõrvaliste isikute vara säilimise näol üles kaebuses esitatud põhjendused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h väga suurt lubatud piirmäära ületamist ja sellest tulenevat menetlusaluse isiku süüd, siis määratud 7 põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ja määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kaebuses on taotletud karistuse asendamist sotsiaalse tööga. Kohus mõistab sellist taotlust kui taotlust asendada karistus üldkasuliku tööga. Kohus peab vajalikuks selgitada, et üldkasuliku tööga saab kohus KarS § 69 lg 1 alusel asendada vaid kohtu poolt mõistetavat aresti, so ise karistust mõistes, kuid üldkasuliku tööga ei saa asendada rahatrahvi või lisakaristust ei väärteoasja kohtulikul arutamisel ega ka kaebemenetluses. Rahatrahvi asendamine on võimalik vaid lahendi täitmisele pööramise menetlusstaadiumis. Selline määratud või mõistetud karistuse asendamine eeldab kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse jõustumist ja selle täitmisele pööramist ning sellele järgnenud lahendi täitmise võimatust. Kohtuvälise menetleja otsus aga jõustuda ei saa, kuivõrd menetlusalune isik on otsusele esitanud kaebuse maakohtule. Seega kaebemenetluses ei ole rahatrahvi asendamine V™S § 211 sätete alusel võimalik ei üldkasuliku töö ega ka arestiga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.