4-15-3189 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.detsember 2015.a. Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-15-3189 Kohtunik Reena Undrest Kohtuistungi s

§ 224lg 3 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks.

Lisakaristuse so juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks tähtaega arvata alates käesoleva otsuse jõustumisest.

1. Muus osas jätta otsus muutmata.
2. Kaebus rahuldada osaliselt.
3. Saata kohtuotsuse ärakiri peale kohtuotsuse jõustumist Regionaalse Maanteeameti liiklusregistri büroole juhtimisõiguse äravõtmise osas registrisse kande tegemiseks. P.I on kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusregistri büroole. 1 4-15-3189 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kohtumenetluse pool vandeadvokaadist esindaja vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest ja otsuse kohtus tutvumiseks kättesaamise päevast. Kassatsioonõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on kuulutatud ja Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kantseleis asukohaga Lossi 2 Kuressaares tutvumiseks kättesaadav alates 18.12.2015.a. Kohtuotsus pööratakse täitmisele selle jõustumise päevast alates 10 päeva jooksul (VTMS § 203 lg 2). ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA NÕUE, PÕHJENDUS
4. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 23.04.2015 otsusega väärteoasjas nr 2740,15,000527 karistati P.I liiklusseaduse (

) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut (800 eurot) ning

§ 224lg 3 p-i 2 alusel kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 9 kuuks.

P.I karistati selle eest, et ta 28.03.2015 kell 23.08 juhtis Kuressaare linna ringtee 6-ndal kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kus juhi ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulem oli 0,75 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mis ületas lubatud 0,09 mg/l piirmäära. 2. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale 04.05.2015 kaebuse Pärnu Maakohtule. Kaebuses palub P.I tühistada tema suhtes tehtud otsus määratud lisakaristuse osas ja jätta lisakaristus kohaldamata või alternatiivselt teha uus otsus ja vähendada temale mõistetavat lisakaristust. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse esinemine. Sellele vaatamata on P.I-le määratud lisakaristus suhteliselt karm. Otsuse tegija on jätnud sisuliselt arvestamata, et P.I kahetses süüteo toimepanemist puhtsüdamlikult. Tegemist on kergendava asjaoluga karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p-i 3 järgi. P.I palub muuta talle määratud karistust, kuna see on põhjendamatult raske. Karistusotsuses on selle põhjendusena toodud üldised asjaolud. Väärteootsusest ei nähtu, et otsuses tegija oleks arvestanud konkreetse süüteo asjaoludega ning järginud KarS § 56 lg 1 nõuded. P.I leiab, et mõistetud lisakaristus ei ole kooskõlas talle süüks arvatava teo raskuse ja laadiga. P.I leiab, et kohtuvälisel menetlejal ei ole

§ 224lg 3 p-i 2 järgi kohustust juhtimisõigust ära võtta.

P.I selgitab, et ta töötab põhitöökohaga xxxxxxxxxxxx Juhtimisõiguse olemasolu on talle vajalik tööle ja töölt ära saamiseks. Nädalavahetustel teeb P.I lisateenistuse saamiseks juhutöid erinevates talumajapidamisest. Ilma juhtimisõiguseta jääb P.I ilma lisasissetuleku teenimise võimalusest ja see paneb tema ning ta perekonna äärmiselt raskesse olukorra. P.I ülalpidamisel on x aastane laps, keda ta kasvatab üksi ning samuti tuleb igakuiselt tasuda majalaenu 187 eurot ja auto liisingumakseid. Lisatööd tegemata ei suuda P.I kõiki oma rahalisi kohustusi täita. P.I palub esitatud kaebuses tühistada lisakaristuse kohaldamine või alternatiivselt mõista lisakaristus miinimummääras, so 3-ks kuuks.

1. Kohtuväline menetleja palub enda kirjalikus seisukohas esitatud kaebuse jätta rahuldamata /t.l. 15/. Kohtuväline menetleja märgib, et on karistuse määramisel arvestanud kergendavate asjaoludena kahetsust. Isik on pannud toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii enda kui ka 2 4-15-3189 teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seejuures ei ole oluline ohu realiseerimine. Kohtuväline menetleja selgitab, et menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud joobes mootorsõiduki juhtimise eest (18.07.2014) ning karistus on kehtiv. Oma tegevusega näitab menetlusalune isik, et varem määratud karistust (rahatrahv) ei ole ilmselgelt täitnud oma eesmärki ja isik jätkab liiklusreeglite rikkumist. Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalides ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mille alusel võiks lisakaristuse jätta kohaldamata. Elatise teenimise võimaluse kaotamine ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu lahend nr 3-11-26-10). Kohtuväline menetleja leiab, et määratud karistusel on mh ka üldpreventiivne eesmärk viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-26-03 ning et on seesugust praktikat kasutanud viimase paari aasta vältel ning see on Maanteeameti poolt kogutava statistika näitel kandnud oma eesmärki. Kohtuväline menetleja leiab eelöeldust tulenevalt, et P.I-le määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga.
2. Pärnu Maakohtu 4.06.2015.a. kohtuotsusega jäeti P.I kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.10.2015.a. otsusega nr 3-1-1-92-15 tühistati Pärnu Maakohtu 4.06.2015 otsus P.I väärteoasjas

§ 22

lg 2 järgi ja saadeti väärteoasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

1. 12.11.2015.a. esitas P.I kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld maakohtule kaebuse täienduse /t.l. 84/. Kaebuse täienduses ei nõustu menetlusalune isik kohtuvälise menetleja poolt kaebusele esitatud vastuses toodud seisukohaga, et P.I-le 23.04.2015.a väärteootsusega määratud lisakaristus on põhjendatud. P.I karistati väärteoasjas nr 274015000527 tehtud otsusega liiklussüüteo eest, mille ta pani toime
2. märtsil 2015.a. Kohtuväline menetleja tugineb vastuses kaebusele asjaolule, et P.I on eelnevalt samaliigilise väärteo toimepanemise eest karistatud isik, kuid 23.04.2015 kohtuvälise menetleja otsuses puudub tõendiviide karistusregistri andmetele. P.I esitas kaebuse kohtuvälise menetleja 23.04.2015.a otsuse peale. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud karistusregistri registriteade P.I kohta on koostatud alles 15.05.2015.a. Ehkki formaalselt on 23.04.2015.a väärteootsuses märgitud karistust kergendava asjaoluna kahetsus, ei ole sisuliselt P.I-le karistuse mõistmisel kergendava asjaoluga arvestatud. Üldine karistuse mõistmise põhimõte on, et juhindutakse sanktsiooni keskmisest määrast, mida konkreetsele isikule tema poolt toime pandud teo eest karistuse mõistmisel suurendatakse karistust raskendavate asjaolude esinemise korral ja vähendatakse karistust kergendavate asjaolude esinemisel. Sama põhimõtet tuleb rakendada ka lisakaristuse mõistmisel. Kohtuväline menetleja määras P.I-le karistuse

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemise eest.

§ 224

lg 3 p-s 2 on sätestatud, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada nimetatud paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem selles paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Sanktsiooni keskmiseks karistusmääraks on seega juhtimisõiguse äravõtmine 7,5 kuuks. Karistusseadustiku § 56 lg 1 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei 3 4-15-3189 tuvastanud P.I puhul süüteokoosseisu väliseid karistust raskendavaid asjaolusid. Vaatamata KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud kergendava asjaolu -kahetsuse tuvastamisele, on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks määrata temale lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmisest suuremas määras. P.I-le karistuse määramisel kohtuväline menetleja materiaalõigust (KarS § 56 lg 1,

§ 224lg 2 ja 3) ebaõigesti kohaldanud.

Menetlusalune isik märgib, et jääb kaebuse juurde ja palub kaebus rahuldada. Kohtuväline menetleja on esitanud ühes kaebuse kohta esitatud vastusega kohtule karistusregistri registriteate, mis on koostatud 15.05.2015.a. Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, millist asjaolu ta esitatud registriteatega tõendada soovib. Kui kohtuväline menetleja tugines isiku varasemale karistatusele väärteootsuse tegemisel, pidi ta vastavad andmed koguma enne väärteoasjas P.I-le karistuse määramist, s.o hiljemalt

1. aprillil 2015.a ja andmeid tõendav dokument pidi olema paigutatud väärteotoimikusse enne kohtuvälise lahendi tegemist. Peale selle sisaldab 15.05.2015.a seisuga koostatud registriteade ebaõigeid andmeid. 23.04.2015.a väärteootsuse kohta on registrisse sisse kantud jõustumise kuupäev 13.05.2015, seda ka lisakaristusena määratud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohta. Karistusregistri seaduse § 13 lg 1 p järgi esitab otsuse teinud kohtuväline menetleja KarRS §-s 12 nimetatud andmed registri volitatud töötlejale viie tööpäeva jooksul käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud otsuse või määruse jõustumisest arvates. Väärteomenetluse seadustiku § 199 lg-s 1 on sätestatud, et kohtuvälises menetluses tehtud otsus jõustub, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Otsus väärteoasjas nr 274015000527 ei ole jõustunud lisakaristuse määramise osas, sest P.I esitas otsusele kaebuse. KarRS § 13 lg 3 järgi vastutab registrile esitatud andmete õigsuse eest andmed esitanud asutus. Väärteoprotokoll omab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. VTMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 286¹ lg 2 p-s 2 on sätestatud, et kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Sama paragrahvi
2. lõike p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada ka juhul, kui tõendi esitamise vajadust ei ole põhjendatud. Leiame, et praegusel juhul esineb nii KrMS § 286¹ lg 2 p-s 2 kui ka p-s 3 nimetatud alus tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks. Menetlusalune isik palub kohtuvälise menetleja poolt esitatud karistusregistri registriteate, mis on koostatud 15.05.2015.a, jätta väärteoasja materjalide juurde võtmata ja tagastada see tõendi esitajale.
3. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik oma kaebuse juurde. Menetlusalune isik kahetses väärteo toimepanemist puhtsüdamlikult ning palus kergemat karistust, kuna talle on juhtimisõigus väga vajalik.
4. Kohtuväline menetleja lisab kaebuse täiendusele, et jääb 15.05.2015 esitatud seisukohtade juurde. Lisaks peab vajalikuks selgitada, et kohtuväline menetleja oma otsuses antud väärteoasjas võttis karistuse määramisel arvesse menetlusaluse isiku eelnevaid kehtivaid karistusi (liiklusseaduse § 224 lg 2, karistuseks määratud rahatrahv
5. - eurot) kasutades selleks digitaalseid karistusregistri andmeid. Kuigi see otsusest ei nähtu, on alati otsuse tegemisel vajalik vaadata varasema karistuse liiki ja määra eriti, kui tegemist on samalaadilise süüteoga. Antud juhul on toime pandud tegu ja eelnevalt karistatud tegu seotud sama õigushüve so liiklusohutuse rikkumisega. Karistuse valikul ei saa olla eesmärgiks ainult kasu kogukonnale, vaid eesmärk on isiku mõjutamine paranemise teele. Kasu kogukonnale on karistuse määramisel kaudne – kogukond ootab, et liikleja järgib edaspidi liiklusreegleid, hoiab ära ohu ja kahju tekke. Liiklusseadus on andnud liiklejale selleks eelduse - § 14 lg 2 kohaselt iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid. Mootorsõiduki juhtimine organismis alkoholi piirmäära ületades on ühiskonnale ohtlik, kuna üldteada statistika 4 4-15-3189 kohaselt seesuguses seisundis mootorsõiduki juhtimise tagajärjel on saanud isikud viga või hukkunud, rääkimata varalistest kahjudest. Ühe karistusteooria kohaselt karistus peab mõjutama sotsiaal-eetilist käitumisväärtust. Menetlusalusel isikul on kehtiv karistus liiklusalase rikkumise eest. Seega varasem karistus ei ole oma eesmärki täitnud. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistuse määramise aluseks isiku süü, lisaks arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusalusele isikule määratud varasem karistus ei ole mõjutanud teda edaspidi liiklusalaste süütegude toimepanemisest hoiduma, mistõttu on temale määratud karistusmäär kõrgem, kui esmakordsel või ettevaatamatusest teo toime pannud rikkujal. Karistusemäära ei määra üksnes kergendav asjaolu vaid ka isiku süü, perspektiiv tema mõjutamiseks. Ülaltoodule tuginedes peab kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule määratud karistust proportsionaalseks isiku süüga.
6. Kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja oma eeltoodud kirjalike seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT
7. Väärteoasjas ei vaielda selle üle, et P.I pani toime

§ 224lg-s 2 sätestatud väärteo.

Küll aga on menetlusaluse isiku kaitsja seisukohal, et P.I lisakaristus ei ole seadusega kooskõlas ning on ebaõiglaselt karm.

1. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14–15.1 ja
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-179-03, p 14). Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Sama põhimõte kehtib ka väärteokaristust määrava kohtuvälise menetleja ametniku jaoks.
6. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on P.I süü

§ 224lg-s 2 sätestatud teo toimepanemisel keskmisest suurem.

Süü suurusele viitab eelkõige see, et P.I väljahingatavas õhus oli

§ 224lg-s 2 sätestatud vahemiku ülemisele määrale lähedane alkoholisisaldus.

Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et P.I teol ei ole olnud raskeid tagajärgi ning muid liiklusseaduse rikkumisi pole kaasnenud. P.I näol on tegemist isikuga, kes on mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis juhtinud ka varem. Karistusregistri teatisest nähtub /t.l. 16/, et P.I on Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 5.08.2014.a. otsusega karistatud

§ 224

lg 2 järgi rahatrahviga 175 trahviühikut so 700 eurot alkoholi joobes juhtimise eest 18.juulil 2014.aastal. Uue, alkoholi tarvitatuna mootorsõiduki juhtimisega seonduva süüteo toimepanemine viitab asjaolule, et P.I ei ole varasemast karistusest vajalikke järeldusi teinud. P.I karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud antud juhul puuduvad. 13. Liiklusseaduse § 224 lg 2 sanktsioonis on põhikaristustena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib käesoleva paragrahvis sätestatud süüteo eest 5 4-15-3189 lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Antud juhul on P.I karistatud rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o sanktsiooni keskmisest suuremas määras ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega üheksaks kuuks, s.o samuti sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja võis P.I

§ 224lg 3 p 2 järgi karistada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega.

Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). Samas nõustub kohus menetlusaluse isiku kaitsjaga selles, et mõistetud lisakaristus ei ole kooskõlas P.I-le süüks arvatava teo raskuse ja laadiga.
3. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Maakohtu hinnangul on kohtuväline menetleja P.I-le lisakaristuse mõistmist põhjendades tuginenud peamiselt üldpreventiivsetele kaalutlustele. Antud juhul on tuvastamist leidnud küll keskmisest suurem teosüü, mis annab aluse lisakaristuse kohaldamiseks, kuid kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb P.I-lt juhtimisõigus ära võtta üheksaks kuuks. Sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades on seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist heita rikkujale ette tema karistuse suuruse puhul. Käeoleval juhul P.I kahetseb oma tegu. Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks üle selle keskmise määra, ei saa P.I-le mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda tema süüle vastavaks. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul P.I süü suurust.

§ 224

lg-le 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui P.I praeguses asjas. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses, samuti on

§ 224

lg-s 2 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda. 15. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb P.I lisakaristuse osas tühistada. Kohtu hinnangul tuleb keskmisest raskema põhikaristusega karistatud P.I-le kohaldada lisakaristust sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Seetõttu mõistab kohus P.I-le lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise neljaks kuuks. P.I põhikaristuse vähendamiseks ei ole alust ning seda ei ole ka taotletud. Selles osas vastab

§ 224

lg 2 järgi mõistetud 200 trahviühiku suurune rahatrahv menetlusaluse isiku süüle.

1. Seoses menetlusaluse isiku väitega, et juhtimisõigus on vajalik talle tööle ja töölt ära saamiseks ja et ilma juhtimisõiguseta jääb ta ilma lisasissetuleku teenimise võimalusest, mis 6 4-15-3189 paneb ta pere raskesse olukorda, märgib kohus järgmist. Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles, et juhtimisõiguse äravõtmine raskendab tema tööle ja töölt ära saamist ning võib avaldada ka mõju menetlusaluse isiku sissetulekutele ning seeläbi ka tema majanduslikule toimetulekule. Ent majandusliku olukorra võimalik halvenemine ei anna kohtu hinnangul käesoleval juhul alust jätta lisakaristus kohaldamata. Lisakaristuse mõistmist on käsitletud põhjalikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.12.2013 kohtuotsuses asjas 3-1-1-122-
2. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Riigikohus on selgitanud, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus eespool tuvastas, omab P.I kehtivat väärteokaristust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis 18.07.2014 ning juba 28.03.2015 asus ta jälle mootorsõidukit joobes juhtima. Selline käitumine osutab selgesti asjaolule, et P.I ei ole teinud eelmisest karistusest vajalikke järeldusi. Eelmine rahaline karistus oli 700 eurot ning lisakaristust siis ei kohaldatud. Uue süüteo toimepanemine annab alust asuda seisukohale, et üksnes rahatrahv ei täida P.I puhul ühte KarS §-s 56 lg 1 loetletud eesmärkidest, s.o mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samalaadiliste rikkumiste korduv toimepanemine osutab sellele, et P.I puhul esineb uute süütegude toimepanemise oht ka edaspidi, seda olenemata asjaolust, et P.I on süüteo toimepanemist kahetsenud. Seetõttu kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul on kindlasti põhjendatud.
3. Eeltoodud põhjendustel tühistab maakohus kohtuvälise menetleja 23.04.
4. a otsuse P.I väärteoasjas

§ 224

lg 2 järgi lisakaristuse osas ning mõistab menetlusalusele isikule uue lisakaristuse. Kaebus rahuldatakse osaliselt. Kaevatavas otsuses on juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lõpp määratud kuupäevaliselt (12.02.2016) eeldusel, et kohtuvälise menetleja otsus jõustub edasikaebamata. Kuna kohtuvälise menetleja otsus ei ole käesoleva ajani jõustunud, tuleb otsuse täitmise huvides seda muuta ka lisakaristuse kandmise tähtaja osas, seostades lisakaristuse kandmise tähtaja alguse käesoleva otsuse jõustumisega. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik 7